Jalka (september 2024)

Postritel Patrik

Pijpers, Poom, Oper, Lindpere ja Zahovaiko Premium liiga tasemest

Mõtisklus: spordisõbrast jalgpallisõbraks

Meistrite liiga uus formaat

Mõtteteri naistejalgpalli konverentsilt

Uute alguste sügis

Foto: Liisi Troska

Jalgpallisõpradel on olnud põhjust septembrikuud pikalt oodata. Kohe kuu esimesel nädalal astub meie jalgpallikoondis Jürgen Henni käe all esimest korda punktide peale mängudes võistlustulle, kui Rahvuste liigas on meie vastased Slovakkia ja Rootsi. Suve alguses võidetud Balti turniiril nägime uuemat, värskemat ja parema tundega meeskonda kui varem – kas see kandub ka sügisesse, kui meie eesmärk on Rahvuste liiga C-liigasse püsima jääda? Meie klubidest on meeste puhul euromängud küll seks aastaks lõppenud, kuid naiste meistrit FC Florat ootab septembri alguses ees Meistrite liiga turniir Ungaris. Ja Meistrite liigast rääkides – UEFA klubisarjade kuningas on koos Euroopa liiga ja Konverentsiliigaga saanud viimase paari aastakümne kõige suurema uuenduse, mis tähendab seda, et varasem alagrupiturniir on asendunud uue põhiturniiri formaadiga. See peaks vähemalt teoreetiliselt muutma viimasel ajal üksluiseks ja ettearvatavaks muutunud mängud põnevamaks ja pakkuma ka tippklubidele rohkem pinget, selle asemel et esimese kolme-nelja mänguga edasipääs ära kindlustada ja edaspidi vabakäiguga kulgeda.

Käesolev Jalka pakub sulle mitmetahulist lugemist: kaaneloos vaatab oma väga erinevate rollidega jalgpallielule tagasi Jüri Saar, põnevaid aegu meenutab intervjuus ka jalgpalliliidu peadirektor Tõnu Sirel. Eesti vutikorüfeed arutlevad A. Le Coq Premium liiga taseme üle, tegevmängijatest puhume põhjalikumalt juttu FCI Levadia sloveenist poolkaitsja Til Mavretičiga.

Head lugemist ja ilusat jalgpallisügist!

KAANELUGU LK 14–23 KOHUSTUSLIK

Jüri Saar on Eesti jalgpallis teinud ja näinud sisuliselt kõike. Suurima jälje on ta jätnud naistejalgpalli, olles legendaarse Pärnu JK asutaja ja peatreener, kuid lisaks sellele on ta tegutsenud ka tippmängija, -kohtuniku ja -ametnikuna. Kõige selle kõrval on ta Eesti absoluutsesse tippu jõudnud veel ühes rollis: Pärnu rannastaadioni areenimeistrina. 7. septembril täitub Saarel 70 eluaastat.

Eesti meeskondade seekordne eurohooaeg sai augustis lõpu. Jalka toimetus otsustas selle puhul lahata kohaliku kõrgliiga hetkeseisu, võttes ühendust Eesti jalgpallimaailma prominentidega. Sõna saavad Eesti noormeeste U17 koondise peatreener Andres Oper, JK Tallinna Kalevi spordidirektor Joel Lindpere, Paide Linnameeskonna hõbemedalini ja Real de Banjuli Gambia meistritiitlini tüürinud Vjatšeslav Zahovaiko, FC Nõmme Unitedi president Mart Poom ning Eesti koondise abitreener Arno Pijpers. A. Le Coq Premium liiga lk 26–29

12 Raul Ojassaar

Persoonid & intervjuud

14 Persoon: Jüri Saar

39 EJLi töötaja: Tõnu Sirel

Laiem avalikkus arvab ilmselt, et jalgpalliliitu juhib Aivar Pohlak. Presidendina on Pohlak aga eelkõige visionäär, kes tegeleb suure pildiga. Organisatsiooni igapäevast tööd juhib hoopis peadirektor Tõnu Sirel, kel on jalgpalliliidus staaži juba peaaegu kolm kümnendit.

Mängija luubi all: Daniil Sõtšugov

Leegionär: Til Mavretič

Ajalugu:

30 Arhiivist: kuidas Enn Läänmäe Soome siirdus

50 Tüdrukud: Euronicsi jalgpallilaagrid

53 Naised

59 Maailm: milline näeb välja Meistrite liiga uus formaat?

60 Klõpsud

62 10 aastat tagasi

63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

64 Lisaaeg

66 Ristsõna

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Madalamad liigad

56 Olümpia

Ott Järvela lahkab, kuidas ja miks on jalgpall ja olümpiamängud sattunud teineteisega justkui omapärasesse sundabiellu.

Poster

Patrik Kristal

Marta

Xavi Simons

ESIKAANEL: JÜRI SAAR

FOTO: LIISI TROSKA NR 9 (201) 2024

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJAD: HEITI HELI KRIS ILVES

LAURA JAANSEN OTT JÄRVELA

KRISTJAN JAAK KANGUR

SIIM MARTTI KUBENSKY

SIIM PULST

KRISTJAN REMMELKOOR

MARKO SUSI

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER

REKLAAM: MATTIAS KAUK +372 5650 9217 mattias.kauk@jalgpall.ee

KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA

NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS

MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA:

EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS:

JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI LIIDU

AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

Paide tubli eurohooaja lõppakord

Eesti klubidest võib lõppenud eurohooajaga kõige rohkem rahule jääda Paide

Linnameeskond, kes jõudis Konverentsiliigas välja kolmandasse eelringi. Esimeses ringis alistati raskustega Walesi klubi Bala Town, seejärel oldi 4 : 0 koduvõidu toel üle islandlaste Stjarnanist. Kolmanda ringi vastasseis Rootsi tippklubi Häckeniga algas võõrsil küll suure 1 : 6 kaotusega, mis ei olnud tegelikult ehk päris nii ühepoolne, kui skoor näitas, kodus suudeti eurohooaja lõpetuseks aga sama vastase vastu välja mängida kena 1 : 1 viik. Paide naasis Euroopast igatahes, pea püsti!

Paide väravavaht Ebrima Jarju tööasendis – mõlemal puhul on pall väravast mööda läinud. Häcken tegi A. Le Coq Arenal peetud kohtumises üheksa pealelööki (Paide tegi kaheksa), millest väravaraamide vahele läks kolm (Paidel samuti kolm).

Fotod: Lembit Peegel

Paide kaitsemängijad nurgalööki kaitsmas: vasakult Abdoulie Ceesay, Milan Delević ja Nikita Baranov. Taamal piilub ka Joseph Saliste.

Mängu järel kiitis Häckeni peatreener Paco Johansen mitut Paide mängijat ja pakkus, et nii mõnigi neist saaks vabalt hakkama ka Rootsi liigas. Ühe mängijana tõi Johansen välja kogenud Siim Lutsu.

Sillamäe Silla FC

Valitsev saalijalgpalli Eesti meister Sillamäe Silla (endine Silmet) ei suutnud Meistrite liiga eelringist edasi pääseda: alagrupis jäädi alla nii Arazile (Aserbaidžaan) kui Uddevallale (Rootsi), enne kui Belfasti Sparta (PõhjaIirimaa) vastu saadi kirja ainus võit.

Magnus Pehrsson

Eesti koondise endine peatreener osales Pariisi olümpiamängudel – küll mitte sportlasena, vaid hoopis Austraalia naistekoondise taktikalise nõunikuna. Austraalia koondise olümpia paraku ebaõnnestus: alagrupis jäädi USA ja Saksamaa järel kolmandaks ning edasipääsust ilma.

„ROOSA JALGPALL“ toetas vähiravi saavat pereema

24. augustil korraldas Tartu Tammeka naiskond taas kord heategevusliku „Roosa jalgpalli“ ürituse, millega toetati sedapuhku rinnavähiga võitlevat pereema Anu Meristet.

Meristel avastati vähkkasvaja juba 2015. aastal, kuid tänavu kevadel sai ravi tagasilöögi, kui selgus, et tervisekassa tema ravikulusid enam ei hüvita. Kogu üritusega teenitud tulu läks vähiravifondi Kingitud Elu kaudu just Meriste toetuseks.

Juba 12. korda toimunud „Roosa jalgpalli“ päev hõlmas Tamme staadionil nii Tammeka naiskonna kui meeskonna meistriliigakohtumist, aga lisaks

589 000

eestimaalast vaatas ERRi ja TV3 Grupi koostöös toodetud jalgpalli EM-finaalturniiri ülekandeid.

Kaks

sellele pakkusid tammeklased müügiks enda valmistatud küpsetisi, esines rokkbänd Amplituud, toimus loosimänge ja huvilistele korraldati Nike üldkehaline treening. Särgioksjonil leidsid uue omaniku Tammeka endise kapteni Liisa Merisalu ja Eesti meestekoondise endise kapteni Raio Piiroja võistlusvorm.

Sportlikult ei suutnud Tammeka võistkonnad paraku kodupublikule võidurõõmu pakkuda: Tammeka naiskond jäi Viimsi JK-le alla 1 : 2, õhtuses kohtumises sai Tammeka meeskond Paide Linnameeskonnalt 1 : 3 kaotuse.

Eesti koondislast tegid augustis debüüdi tippliigas: väravavaht Karl Jakob Hein Real Valladolidiga Hispaania kõrgliigas, Karol Mets St. Pauliga Saksamaa kõrgliigas.

419

Premium liiga kohtumist jäi kirja juuli lõpus profikarjääri lõpetamisest teatanud Karl Möölile. Eesti meistriliiga kõigi aegade edetabelis annab see talle 12. koha.

Foto: Liisi Troska

Nii nad ütlesid

„Side judoga on minimaalne. Aasta jooksul on ta käinud matil vaid viiskuus korda, sest aega pole. Meelsamini mängib ta jalgpalli.“

Õhtuleht sportlaskarjääri lõpetanud judokast Grigori Minaškinist

„Ma veetsin Eestis vaid poolteist aastat, aga see aeg oli lihtsalt imeline. Ma poleks arvanud, et siin on nii tore. Ma nautisin iga päeva ja võimalust mängida jalgpalli. Ma jään oma meeskonnakaaslasi – usu või ei, aga isegi esiliiga B kutte, näiteks Kevin Kongit ja Alfred Jüriööd – väga-väga igatsema. Me polnud poistega lihtsalt tiimikaaslased, vaid väga head sõbrad. Nad justkui adopteerisid mu – nad tutvustasid mulle oma sõpru ja maailma –, ma olen selle eest väga tänulik!“

Nõmme Kaljust Belgia tippklubisse

Union Saint-Gilloise siirdunud kanadalane Promise David

„Jalgpalli EMi finaali vaatas ETV ja TV3 peale kokku umbes 200 000 inimest. Tōkyō olümpia puhul oli lagi 70 000. Midagi see ju näitab.“

ERRi spordireporter Alvar Tiisler tõi välja, et jalgpall huvitab inimesi olümpiamängudest rohkem

„Meil on infra poolest ülihästi. Kui Euroopas käies räägin teiste riikide koondiste kaptenite ja mängijatega, siis kõik kadestavad meid. Esiteks seetõttu, et meil on olemas jalkaliidu toetus –näiteks Saksamaal on meist neli korda väiksem eelarve, sealne jalgpalliliit ei taha neist kuuldagi. Teiseks meie infrastruktuuri poolest. Tuleb lihtsalt ise mees olla ja see ära kasutada.“

Rannajalgpallikoondise kapten Kristian Marmor kiidab Jõulumäel asuvat täismõõtmetes rannahalli ja teisi Eestis asuvaid rannahalle ning seda, et jalgpalliliit rannakoondist toetab

„St. Pauli fännid on sellised, kes on kõigega kursis ja ei unusta. Üks meie klubi fännist vanem härra oli käinud selsamal mängul ja oma fotoaparaadiga seal pilte teinud. Nüüd umbes kuu aega tagasi tuli ta nende piltidega meie trenni ja näitas mulle: näe, käisin seal mängul. Ta oli need pildid ise ära ilmutanud ja andis terve pataka mulle. Nüüd on mul sellest mängust terve ports pilte riietusruumis!“

Karol Mets sai juhusliku St. Pauli fänni käest pataka fotosid 2006. aasta Türgi–Eesti sõpruskohtumisest, mis toimus St. Pauli kodustaadionil Hamburgis

Läänemere rannavutiliiga võitjaks krooniti Taani meeskond

Kolmandat korda toimunud Läänemere rannajalgpalliliiga kulmineerus taas kord Pärnus Düünil peetud finaaletapiga. Teist aastat järjest krooniti liiga võitjaks Taani esiklubi BSC Kopenhaagen.

Kopenhaageni tiim pääses sealjuures finaalis üle noatera: Saksa klubi Rostocker Robbeni vastu suutsid nad viigistada normaalaja viimasel hetkel! Penaltiseerias jäid taanlased peale 4 : 3.

Parima Eesti klubina pääses SK Augur Enemat / Coolbet poolfinaali, kus jäi 3 : 5 alla just Kopenhaagenile. Lisaks finaalile selgus ka pronksivõitja penaltiseerias: lätlaste Riga FC vastu sai Augur 1 : 1 seisuga lõppenud kohtumise järel penaltites 4 : 3 võidu.

Eesti klubidest olid võistlustules veel BSC Pärnu Tervis, Nõmme BSC OlyBet ja BSC Thunder Arvutitark, kes lõpetasid liiga kohtadel 5–7. Eelmisel hooajal viis Läänemere rannajalgpalliliiga tiitli koju samuti Kopenhaagen, 2022. aastal Läti ja Ukraina ühendmeeskond Vides Tehnika Erawadee. Mõlemal korral kaotas finaalis Eesti klubi BSC Thunder Arvutitark.

Läänemere rannajalgpalliliiga 2024 lõppjärjestus

1. BSC Kopenhaagen (Taani)

2. Rostocker Robben (Saksamaa)

3. SK Augur Enemat / Coolbet (Eesti)

4. Riga FC (Läti)

5. BSC Pärnu Tervis (Eesti)

6. Nõmme BSC OlyBet (Eesti)

7. BSC Thunder Arvutitark (Eesti)

8. Bemannia FC Stockholm (Rootsi)

9. BSC Kaunas – Top Sport (Leedu)

Kaks nädalavahetust varem kindlustas Augur endale ka tänavuse Eesti meistritiitli, läbides nelja meeskonna osalusel toimunud turniiri täisedu ehk kuue võiduga. Kui Läänemere liigas tuli paremuselt teiseks Eesti tiimiks Pärnu Tervis, siis koduses konkurentsis sai hõbeda Nõmme OlyBet ja pronksi Thunder Arvutitark. Auguri edu oli ülekaalukas: kui nemad kogusid kuue mänguga 18 punkti, siis Nõmme meeskond 6, Thunder Arvutitark 4 ja Pärnu Tervis 3 punkti.

Augurile oli tegu klubi kuuenda Eesti meistritiitliga – varem on võidutsetud aastatel 2012, 2013, 2018, 2020 ja 2021.

Auguri kullapüüdlused lõppesid poolfinaalis Kopenhaageni vastu. Foto: Mihkel Naukas

Flora naiskond tegi

ajalugu ja kerkis

Baltimaade parimaks

17aastase vaheaja järel on Baltimaade parim jalgpalliklubi taas Eesti oma: FC Flora naiskond krooniti Riias tänavuseks Balti liiga võitjaks.

Põhihooajal teenis Flora viiest mängust neli võitu ja ühe kaotuse, mis andis neile väljalangemismängudeks teise asetuse – ainus kaotus võeti põhiturniiril vastu SFK Rīga naiskonnalt. Nii poolfinaal kui finaal olid florakatele väga pineva, aga lõpuks seda magusama stsenaariumiga: poolfinaalis Vilniuse MFA Žalgirise vastu saadi võit kätte alles 89. minutil, kui Helina Tarkmeele ilus karistuslöök kodunaiskonnale 1 : 0 võidu tõi.

Finaalis põhiturniiri võitja Rīga vastu jäi Flora hoolimata kergest mängulisest ülekaalust teise poolaja algul Anastasija Poļuhoviča väravast kaotusseisu. Viigiväravani jõuti alles kohtumise üleminutitel, kui vahetusest sekkunud Kristina Teern iseenda teenitud penalti realiseeris ja mängu sellega lisaajale viis. Vaid mõni minut enne penaltiseeriat suutsid florakad mängu enda kasuks kallutada, kui Lisette Tammik virutas 117. minutil Anastasia Ivanova tsenderduse järel palli otse õhust väravasse.

Viimasel kolmel Balti liiga hooajal on Flora pidanud sealjuures iga kord leppima teise kohaga: kõik kolm finaali kaotati Leedu naiskonnale Gintra.

„Hästi uhke tunne on mängijate-võistkonna üle. See on päris vinge!“ kinnitas Flora peatreener Aleksandra Ševoldajeva Soccernet.ee-le antud intervjuus. „Ma usun, et meie lähenemine toimis, muudatused toimisid. Taktikaliselt on võistkond piisavalt kogenud, koos nii palju toimetanud-mänginud, et oskasime hästi reageerida kõikidele asjadele. Selle üle on väga hea meel!“

Flora peatreener tundis erilist uhkust selle üle, et amatöörnaiskonnana tegutsev Flora suutis seljatada mitu vastast, mille mängijad saavad kas stipendiumi või lausa palka. „Ühest küljest on mul hästi hea meel, et me suudame näidata paremat mängu ja võtta need tulemused. Oleme Eestis kuidagimoodi sellises seisus täna, samal ajal kui Lätis ja Leedus on mingisugused sponsorid taga,“ võrdles Ševoldajeva FC Florat Šiauliai FK Gintra, Vilniuse MFA Žalgirise ja SFK Rīgaga.

Eesti klubidest on ainsana võrdväärne saavutus vastu panna FC Levadial, kelle naiskond tuli 2007. aastal naiste Balti liiga esimese ajastu teiseks võitjaks. Toona alistati finaalis kahe mängu kokkuvõttes teine Eesti klubi Pärnu JK 2 : 1. Naiste Balti liiga toimus tänavu üheksandat korda – varem on naiste konkurentsis Baltimaade parim klubi välja selgitatud aastatel 2006–2008, 2017–2019 ning 2022–2023. Meeste Balti liigas selgitati võitja aastatel 2007–2011 kokku neljal korral, kusjuures nelja hooaja peale jõudis Eesti meeskondadest vaid FC Flora korra poolfinaali.

Nii nad ütlesid

„Kui jalgpallile tehtud kulutused kokku lugeda, siis elaksin ilmselt paremini, kui seda praegu teen. Mul on korter, maja pole. Ilmselt oleks selle raha eest saanud ehitada rohkem kui ühe maja.“

Narva Transi president Nikolai Burdakov

„Kergendus on, et me edasi saime, aga küsimus on see, mida me sellega (edasipääsuga) edasi teeme.“

FC Flora peatreener Taavi Viik pärast seda, kui Flora oli Konverentsiliigas San Marino võistkonnast Virtus jagu saanud alles lisaajal

„Absoluutselt ei ole pettunud! Mulle endale meeldis kõige rohkem kahe kaaspeatreeneriga lahendus. Ma olen täiesti mitte-diktaatori tüüpi.“

JK Tallinna Kalevi peatreenerikohalt abitreeneriks tagandatud Daniel Meijel

„See on veider. Kui jõudsin Tallinna, siis tundsin... imelikul kombel tundsin, nagu oleksin jõudnud koju. See oli veider, aga väga meeldiv tunne.“

Islandi klubi Stjarnan ründaja Emil Atlason, kes on kunagise Eesti vutiässa Evald Miksoni lapselaps, külastas Paide Linnameeskonna vastu mängima tulles esimest korda Eestit

„Eesti liigale annaks väga palju juurde, kui kunstmuruväljakuid enne mängu alati kastetaks. HJKs on meil samuti kunstmuruväljak, aga mängudeks seda alati kastetakse, mis muudab mängutempo võrreldes kuiva platsiga palju kiiremaks. Saan aru, et Eestis ei pruugi olla igal väljakul seda võimalust, aga usun, et see on väga oluline. Praegu on Eestis mõned väljakud sellised, kuhu tuleb minna võitlema, mitte mängima.“

Kevor Palumets

„Kui väljak on kuiv, siis sööda tugevamalt! Kastmine ju maksab. Suvises aknas läks väga palju raha võõrleegionäridele. Teinekord nad võivad hakata varem rääkima, võibolla kui nad poole kuludest katavad, siis mõtleme uuesti.“

Nõmme Unitedi peatreeneri Martin Klaseni vastus Levadia kaptenile Rasmus Peetsonile, kes kurtis, et United jättis sihilikult muruväljaku kastmata

Foto: Läti jalgpalliliit

MÕTISKLUSI

Spordisõbrast jalgpallisõbraks?

Iga nelja aasta järel toimuvad suveolümpiamängud tuletavad alati meelde portsu spordialasid ja sportlasi, kes kerkivadki mõttesse täpselt samas rütmis: kord iga nelja suve jooksul.

Nooremana ja eriti lapsena olid olümpiamängud minu jaoks täiesti püha asi. Aega oli palju, muud tegemised ei seganud ja nii sai neid televiisorist vaadata nii palju kui vähegi võimalik. Spordiga oli üldse nii. Mäletan, et kui vanemad neljapäeviti poest Eesti Ekspressi koju tõid, haarasin selle vahelt esimese asjana telekava, et teha järgmise nädala kohta selgeks, kus, mis ja kui palju sporti näidatakse.

Ajal, kus muud infot oli saadaval vähem (ja minuni ei jõudnud sellest vähesemastki suur osa), olid olümpia ja jalgpalli suurturniirid täielikud kuningad. Stardipositsioon oli nende võistluste eel aga sisuliselt samasugune: eelinfot, taustainfot ja muud niisugust mul ühegi välismaa sportlase kohta peaaegu ei olnud. Jalgpalli EMidel ja MMidel sain enda jaoks teada, kes on parasjagu kõvad tegijad, kuigi klubijalgpallis võisid suurturniiridel sähvatajad olla ju teisejärgulised tegelased. Ujujate, kergejõustiklaste ja paljude teistega tekkis peaaegu ainus tutvus aga just olümpial. Hüva, kergejõustikus vaatasin ka EMi ja MMi.

Vanemaks ja teadlikumaks spordijälgijaks saades on suurvõistluste vaimustus asendunud paljuski igapäevasema jälgimisega. Eriti väljendub see jalgpallis, kus haruharva tutvustab mõni mängija mulle ennast suurturniiril – klubijalgpalli süvitsi jälgiva inimesena on minu taustateadmised selles osas piisavalt head. Iganädalaselt mänge vaadates, tulemusi jälgides ja uudiseid lugedes hoiab jalgpall end minu puhul pidevalt pildis. Selliseid alasid ei ole minu jaoks palju – välja saab tuua veel näiteks korvpalli ja tennise.

Olümpiamängude eel tekib ikka ja jälle mõnus elevus, mis aga kipub võistluste alates üsna kiirelt vaibuma. Loomulikult mitte täielikult, aga olümpiaeelse tasemega võrreldes on elevus võistluste ajal märkimisväärselt väiksem. Enne mänge

tundub olümpiamängude jälgimine ja neile kaasa elamine teoorias põnev, huvitav ja kaasahaarav, aga kui see kahe ja poole nädala pikkune spordirosolje lõpuks pihta hakkab, saab kiirelt selgeks, et võistlusi jälgida on nende rohkuse tõttu lihtsalt sedavõrd keeruline. Asju, mida ideaalis sooviks vaadata ja jälgida, on palju, aga kõige jaoks lihtsalt ei jagu aega ega tähelepanu. Seda enam, et suur osa võistlustest on sellised, kus taustateadmised sisuliselt puuduvad – aimu pole isegi sellest, kes on suuremad soosikud.

ERRi spordireporter Alvar Tiisler andis enne olümpiamängude algust Õhtulehe ajakirjanikule Rasmus Voolaidile intervjuu, kus mõlemad tõid välja mõtteid, milles tundsin iseennast täielikult ära. „Mis on see võluvits, mis paneks mind vaatama purjetamist? Tean, et seal on Eesti paat, kus on EST peal. Aga mis on see katalüsaator?

Minu jaoks ilmselt Karl-Martin Rammo, keda ma tean, et käib tööl, ja seega on huvitav

Jalgpall olümpiamängudel. Nagu on ja nagu ei ole ka… Foto: Andrew Boyers, Reuters/Scanpix

Tekst: Raul Ojassaar

vaadata, kuhu ta jõuab. Minu jaoks on see lugu. Aga selliste lugude ja isiksuste puudus on midagi, mis teeb sellest keerulise ja raskelt hoomatava võistluse. Kõlan ilmselt hästi dramaatiliselt. Mulle endiselt olümpiamängud väga meeldivad, aga see pole enam nii suure tähtsusega kui varem. [---] Mingisugune suur aura on olümpia juurest kadunud,“ sõnas Tiisler olümpiamängude tähenduse muutumisest kõneledes.

Voolaid pakkus välja, et lapsena vaatavadki inimesed asju teistmoodi ja ehk romantiseerivad asju tagantjärele üle. Ja ilmselt nii ongi! Mälestused, nostalgia, hetked, mida oled hiljem fotode ja videote abil veel ja veel näinud – needsamad momendid ei ole täiskasvanuna enam kindlasti niivõrd erilised.

Tuttavad on need, kes pidevalt pildis

Olen saanud aru, et nii olümpial kui spordis laiemalt lähevad mulle palju rohkem korda sellised spordialad, mis püsivad regulaarselt pildis. Pallimängud ja talvel ka mitu taliala suudavad seda liigade, MK-sarjade ja teiste struktureeritud ja arusaadavate võistlustega pakkuda. Usun, et ma ei ole selle koha pealt ainus – Alvar Tiisler tõi sellessamas intervjuus näiteks välja, et 2021. aastal vaatas Eesti epeenaiskonna olümpiafinaali telereitingute järgi

63 000 inimest, tänavust jalgpalli EMi finaali aga 200 000 inimest. Hoolimata sellest, et Eesti oma naised võitlesid püha olümpiakulla nimel, paelus Eesti inimesi tunduvalt rohkem hoopis võõraste võistkondade heitlus maailmajao meistritiitli nimel.

Või kas saab öelda, et võõraste võistkondade? Keskmine spordisõber on kindlasti tunduvalt rohkem kursis Hispaania ja Inglismaa jalgpallikoondise vahetusmängijate kui näiteks epeenaiste vastastega. Kas sina näiteks tead, kes tuli Pariisi olümpial epeevehklemises naiskonnavõistluse võitjaks? Mitut välismaa epeevehklejat üldse nimetada oskad? Aga mitut Kelly Sildaru konkurenti?

Keskmine spordisõber on kindlasti tunduvalt rohkem kursis Hispaania ja Inglismaa jalgpallikoondise vahetusmängijate kui näiteks epeenaiste vastastega.

Sealjuures on selline võrdlus ju tegelikult tohutult ebaaus. Paljude spordialade dünaamika ei võimaldagi igal nädalal või isegi igal kuul tipptasemel võistelda. Aga mis teha?

Tasub välja tuua ka erandeid. Eestis on üks selline näiteks kümnevõistlus, kus vähemalt Erki Noole aegadest saati on meil sisuliselt kogu aeg olnud mõni mees maailma tipus või selle lähedal. Seepärast on eestlastel tekkinud kümnevõistluse suhtes vaatamisharjumused ja taustateadmised, mis on ilmselt kogu maailma rahvuste seas ainulaadsed. Seda enam, et kümnevõistlejad võistlevad vaid mõne korra aastas ja see on kergejõustikualadest pealtvaatajate jaoks selgelt kõige nõudlikum ala –see, et keegi jooksis parasjagu kõige kiiremini või hüppas kõige kõrgemale, ei pruugi suures plaanis veel midagi tähendada. Kümnevõistluse tulevik paistab Eestis praeguse seisuga samuti väga priima, nii et loodetavasti ei saa me niipea teada, mis saab sellest harjumusest siis, kui meie mehi enam tipus pole.

Jalgpalli olümpiaturniir jätkab vindumist

Olümpiamängude jalgpalliturniirid jätkusid Pariisis vanaviisi süsteemiga ja hetkel ei ole ka kuskilt kuulda olnud, et seda soovitaks muuta. 16 U23 vanuseklassi meeskonda koos kolme lubatud vanema mängijaga on selgelt liiga palju; turniiri täie tõsidusega võtvad 12 naiskonda aga selgelt liiga vähe. Kõige vähem, mida rahvusvaheline olümpiakomitee saaks teha, oleks see jaotus naiste kasuks ära vahetada. Veel kihvtim oleks aga meesteturniir asendada saali- ja/või rannajalgpalliturniiriga – lisaks kõigele aitaks see kaasa nende mängude arengule, ja seda suure jalgpalli kohta öelda ei saa. Paraku ei kõla see plaan usutavalt, sest jalgpallimängud on hoolimata kõigest olümpial ühed tulutoovamad piletialad ja seda raha ranna- või saalivutiga tagasi teha kõlab keeruliselt.

Võrkpallil on olümpial juba ammu kaks distsipliini, hiljuti sai teise distsipliini juurde ka korvpall. Millal on maailma suurima mängu kord?

Jüri Saar on Eesti jalgpallis teinud ja näinud sisuliselt kõike. Suurima jälje on ta jätnud naistejalgpalli, olles legendaarse Pärnu JK asutaja ja peatreener, kuid lisaks sellele on ta tegutsenud ka tippmängija, -kohtuniku ja -ametnikuna. Kõige selle kõrval on ta Eesti absoluutsesse tippu jõudnud veel ühes rollis: Pärnu rannastaadioni areenimeistrina. 7. septembril täitub Saarel 70 eluaastat.

Mees nagu orkester.

JÜRI SAAR ja tema viis jalgpallielu

Tekst: Raul Ojassaar / Foto: Liisi Troska

Jüri Saar, jalgpallur

See, kust sai kõik alguse. Pärnu Kalevis Jaan Tali juhendamisel jalgpallimängimist alustanud Saar kuulus aastaid populaarsesse Pärnu Kalakombinaadi meeskonda, mille ridades tuli 1985. aastal ka Eesti NSV meistriks. Karikavõitjaks tuldi 1981., 1982., 1988. ja 1990. aastal, kusjuures viimased kaks karikavõitu tulid koos Sergei Ratnikoviga mängivate treeneritena.

Legendaarne Pärnu Kalakombinaat / MEK tuli 1985. aastal Eesti NSV meistriks. Tagasi mõeldes oli see vist üks tõeliselt kihvt aeg – Eesti parim tiim tuli Pärnust. Tol ajal oli Eesti jalgpallis raskuskese ju venekeelsel seltskonnal, aga teie olite eestikeelne võistkond. Meil oli ka paar vene poissi, aga nad olid kohalikud ja väga hea eesti keelega, näiteks Sergei Ratnikov. Mingil ajal oli üks sõjaväepoiss ka juures, kes oli kuskilt Pärnusse teenima saadetud, aga muidu küll. Aiaääred olid ikka mängude ajal inimesi täis, kassa juures oli piletisaba päris pikk. 1985. aastal oli muidugi see jama, et vana tribüün lammutati 1981. aastal ära, aga uus ei olnud veel valmis.

Kohalik jalgpall oli populaarne, eriti kelnerite ja taksojuhtide seas. Tol ajal oli nii, et kui meil oli rannastaadionil, toonase nimega Kalevi staadionil, mäng, siis taksod linnas sisuliselt ei sõitnudki. Ja kui muul ajal olid taksopeatustes pikad järjekorrad, siis kui taksojuhid nägid, et mina või mõni teine mängija kuskil seisame, siis peeti kinni ja viidi meid koju. Järjekorras ei öelnud keegi, et miks vahele trügisid. Kelneritega oli sama –lõunapaus oli alati meie mängu ajal.

Kui tahtsime pärast mängu sööma minna, siis meid lasti taas ilma järjekorrata sisse. Paha oli aga see, et nii mõnigi mees minetas seal oma sportliku vormi. Igas lauas ju pakuti, kõik tahtsid sõbrad olla ja koos võtta. Olime populaarsed. Kas selle tingis mäng, see, et olime kohalikud… Olime juba parajas eas, kõik olid kaua mänginud. Tuumik oli enam-vähem ühevanune, 1954 olime sündinud mina, Saali Jaan, Rüütli Tarmo, Lapi Peeter, 1955 olid Meetua Tõnu ja mõned veel.

Kui paljud toonase aja mängijatest said elada nagu profid? Paljud vist käisid talvel tööl ja suvel mängisid ainult jalgpalli? Olime sisuliselt poolprofessionaalid. Kes oli kalakombinaadis tööl, kes MEKis (mehhaniseeritud ehitus-

Jüri Saar

Sündinud 7.09.1954

Mängijana: Pärnu Kalev, Pärnu

Kalakombinaat, Pärnu JK

Saavutused mängijana: Eesti NSV meister 1985, Eesti NSV karikavõitja 1981, 1982 Saavutused mängiva treenerina: Eesti NSV meister koos S. Ratnikoviga 1985, Eesti NSV karikavõitja 1988, 1990

Saavutused treenerina: 13kordne Eesti naiste meister, Eesti naistekoondise peatreener 1997–1998, 2002–2007, Eesti aasta parim jalgpallitreener 2014

Kohtunikuna: FIFA kategooria 1994–1997, 88 meistriliigakohtumist (1992–2000)

„Tol ajal oli nii, et kui meil oli rannastaadionil, toonase nimega Kalevi staadionil, mäng, siis taksod linnas sisuliselt ei sõitnudki.“

Pärnu

Kalakombinaadi meeskonna publikuarvud aastatel 1978–1988

Andmed: Marek Randma Hooaeg

kolonn). Talvel tegime kaks-kolm kuud tööd, siis hakkasid laagrid ja suvel olime töölt vabastatud, aga saime oma palka edasi. Mäletan näiteks, kuidas Raeküla staadioni puuhoone tagumist osa koos Tarmo Rüütli ja Aivar Brantiga värvisime. See oli jube kõrge, et meretuult kinni püüda – ma ei tea, kuidas me seal riskisime ja nende kõrgete redelite pealt alla ei kukkunud!

Märtsis algasid juba laagrid – märtsis olime tavaliselt kolm nädalat Türil. Mängisime hokit, suusatasime, mängisime saalis. Käis kõva füüsilise ladumine. Siis olime juba töölt vabastatud, aga palk jooksis. Seda keskmist palka, mis me talvega välja teenisime, saime suvel edasi. Käiski skeemitamine – palusin ka juhatajalt, et maksa mulle 50 rubla rohkem, maksan selle sulle kohe käe peale tagasi, aga saan selle jagu suvel rohkem palka. Selline elu oli. Aprillis olime tavaliselt kolm nädalat Musta mere ääres, Novorossiiski külje all Gelendžikis. Kui Türilt sai veel nädalavahetusel koju sõita, siis sealt ju mitte. Minul oli juba kaks last, suhtlus käis kirja teel. Koos meiega olid seal laagris NSV Liidu esiliiga ja teise liiga pundid, kellega pidasime kontrollmänge. Väljakud ei olnud head, aga leidsime igasuguseid variante, kuidas trenni teha, näiteks pargis.

Kui 1986. aasta aprillis Tšornobõli avarii juhtus, siis olimegi parasjagu sealt laagrist tagasi tulemas, olime parasjagu Kiievis. Maandusime seal, järgmine lend lükati aga edasi ja edasi. Alguses ju kuskil ei räägitudki, mis oli juhtunud.

Milline oli toona jalgpallurite perspektiiv? Tänapäeval saab ju püüelda koondise ja välisklubi poole. NSV Liidu koondisesse ei jõudnud aga ükski Eesti mängija, piirid olid kinni. Mis pani nädalate kaupa Musta mere ääres perest eemal laagris istuma? Armastus mängu vastu?

Kui nii mõtlema hakata, siis ju ta nii oligi. Mina olen mängija ja treenerina alati tahtnud ka tööd teha. Kui teha, siis korralikult ja hoolega. Aga kui nii mõtlema hakata, siis mis see tõesti muud olla sai kui armastus mängu vastu. Natuke ilmselt meelitas ka see, et kui olid juba kuhugi jõudnud, tahtsid veel paremini, võita ja Eesti meistriks tulla. Ja see populaarsus ja staatus samamoodi.

Aasta lõpul saime kalakombinaadi ja MEKi juhatajate toel – need nimed tuleb

Lisaks Pärnu võistkondadele kasutas rannastaadionit euromängude ajal ka

Paide Linnameeskond. Mängu eel koos Gert Kamsiga. Foto: Liisi Troska

välja öelda, kalakombinaadi direktor Mati Tamm ja MEKi, hilisema AS Savi juht Sulev Laanpere! – sõita Moskvasse, Leningradi, Tadžikistani, Kasahstani ja igale poole mujale meie armsatesse Nõukogude vabariikidesse, samuti Bulgaariasse, Tšehhi, Poolasse. Juba need reisid olid toona suured asjad. Mina sain ühel hetkel autoostuloa, nii mõnigi sai korteri.

Jüri Saar, treener

Amet, mille poolest on Saar ilmselt Eesti jalgpallis kõige enam tuntud. 1992. aastal Pärnu JK naiskonnale aluse pannud Saar juhendas legendaarset naiskonda kuni 2017. aasta lõpuni. Eesti meistrivõistlustelt võideti tema juhendamisel 24 medalit, sealhulgas 13 meistritiitlit. 2013. aasta sügisel jõuti esimese ja seni ainsa Eesti naiskonnana Meistrite liiga põhiturniirile. Lisaks sellele oli Saar nii aastatel 1997–98 kui 2002–07 Eesti naistekoondise peatreener.

Aga minu ja mitme teise meie meeskonna mängija lapsed käisid meil pidevalt trennis kaasas, olid koos emadega mängudel kaasas ja jutt läks lahti. Kadunud Tõnu Meetua küsis ühel hetkel: aga miks plikad jalkat ei mängi? Elasin toona Vana-Pärnus, seal oli kolm jalgpalliplatsi, mida praegu enam ei ole. Kutsusin sinna pundi kokku ja sinna hakkas järjest tüdrukuid juurde tulema.

„Ta oli just koondisest tagasi tulnud ja küsis minu käest, kas siin dopinguproove ka tehakse. Ütlesin, et vahel ikka. Ta rääkis ausalt ära, et neile oli antud mingeid asju, mis pidid kümme päeva kehas olema.“

Aasta oli 1992, kui asutasid Pärnu JK naiskonna. Kas ilkujaid, kes küsisid, et millega sa ometi tegeled, oli palju? Naistel polnud ju tollal veel Eestis meistrivõistlusigi.

Mul tuleb meelde üks esimesi lastevanemate koosolekuid, kui mulle öeldi, et tüdrukutel lähevad jalgpallist ju jalad kõveraks, et kõikidel jalgpalluritel on jalad kõverad. Seletasin, et vastupidi: nende jalad lähevad veel ilusamaks! Nad teevad trenni, on sportlikud ja ei logele kuskil. Kui need jalad on kõveraks loodud, siis nad on kõverad, kui on normaalsed, siis lähevad veel kaunimaks. Nad raputasid pead, vaatasid üksteisele otsa… ega meil naistejalgpallist siis midagi ei teatudki.

Kusjuures ma ei teadnudki, et samal ajal oli Raimo Paulberg natuke enne mind ka tüdrukud jalkat mängima võtnud, ja sealt tuli ka väga häid mängijaid. Ühel hetkel panime võistkonnad Pärnu JK alla kokku, mina jäin treeneriks. Mingit paksu verd seal ei olnud, oleme Raimoga siiani väga head sõbrad.

Alguses olid Eestis Snickers Cupi turniirid, ühel hetkel tulid meistrivõistlused ja suur stiimul oli ka see, et sai Soomes turniiridel käia. Tartus, Viljandis, Nõmmel tekkisid pundid, aga paljud neist läksid mõne aasta järel laiali.

Asi arenes üha edasi, mängijaid tuli juurde ja lõpuks olime ju juba Euroopas naiskond, kellega arvestati. Ja väga paljud mängijad olid meie juures väga pikalt. Oma tütar Heleri Saar mängis sisuliselt lõpuni välja, Tõnu Meetua tütar Elis samamoodi. Varje Tugim tuli Raimo Paulbergi pundist meile. Gerlin Naisson lõpetas pisut varem. Anastassia Morkovkina, Kaire Palmaru…

Selleks, et tuumik nii pikalt koos püsis, pidid sa ju midagi väga õigesti tegema.

Eks nad peavad seda ise ütlema, mis see oli. Aga julgen öelda, et vähemalt viimased viis-kuusseitse aastat ei olnud meil üldse muret mingite

2014. aastal Pärnu JKga võidetud Eesti superkarikaga. Foto: Lembit Peegel

PERSOON

Jüri Saar ja tema hoolealune: Pärnu rannastaadioni muruplats! Foto: Liisi Troska

tiimisiseste probleemidega. Kapten Gerlin Naisson, hüüame teda siiani Kapuks, oskas need asjad jube hästi ära lahendada, nii et mina sain tihtipeale neist alles hiljem teada.

Tippaegadel mängisid teil isegi mõned leegionärid. Kuidas nemad teie naiskonda jõudsid? Käisime ise mujal mängimas ja korraldasime ka ise Rabahallis talviseid turniire, kus käisid Poola meistrid, leedukad, lätlased, mingil hetkel ka soomlased. Kui koduliigas on kuus võistkonda, siis kaua sa ikka nendega mängid – tahad ju ikka vaheldust! Sealt tekkisidki sidemed.

Olga Ševcova, toona Ivanova, mängib praegu väga kõrgel tasemel – ta oli ju Türgis Fenerbahçes. Hetkel mängib Islandi meistriliigas. Temaga oli nii, et olime Lätis või Leedus turniiril, kui tema treener tuli minuga rääkima, et selline 16aastane andekas tüdruk on, kellel oleks vaja paremat

võistkonda ja paremaid tingimusi kui Lätis. Kui ta talvel meile tuli, siis ladusime Jõulumäe laagris füüsilist põhja, ja enne viimast trenni vaatasin, et kõik juba kogunevad, aga teda veel ei ole, pidi oma toas kohmitsema. Läksin siis vaatama, mis ta teeb – ta rääkis, et pole elus nii palju trenni teinud ja ei suuda liigutada! Lõpuks tegi ta ikka kõik kaasa.

Saime Estonia spaahotelliga kaubale, et kui ta nädalavahetuseti Eestis käis, oli tal seal elamine ja söök prii. Bussisõidud maksis klubi kinni. Samamoodi käis meil veel mõni Läti mängija ja lõpuks tuli ju Valgevenest Anastasija-Grazyna Shcherbachenia. Ta kirjutas ka meile ise, et tahaks tulla – panime ta samamoodi Estoniasse elama, ta sai väikest taskuraha ja elab siiani Eestis.

Temaga oli ükskord huvitav lugu. Ta oli just koondisest tagasi tulnud ja küsis minu käest, et kas siin dopinguproove ka tehakse. Ütlesin, et vahel ikka. Ta rääkis ausalt ära, et neile oli antud mingeid asju, mis pidid kümme päeva kehas olema. Ütlesin talle, et ta ei saa mingil juhul mängida. Jumal tänatud, et rääkis!

Pärast PJKst lahkumist ei ole sa treeneritööga päris ära lõpetanud – oled olnud nii Paide Linnanaiskonna, Saku Sportingu kui nüüd Nõmme Unitedi naiskonna juures. Kõigis nendes võistkondades on samal ajal mänginud ka tütar Heleri. Kumb oli enne, kas muna või kana?

Kui PJKst lahkusin, siis Heleri ei teadnud sellest midagi ette. Ma ei suutnud selle poliitikaga kaasa minna, mida Aivar Kuningas ajama hakkas, ja nagu näete, siis mul oli õigus: asi lõppes ju suurte võlgadega, tulemustest ärme räägigi. Naiskond kadus üldse ära. Nüüd on eesotsas uued mehed, kes proovivad asju uuesti teha. Mingil määral olen seal asjadega kursis ja natuke olen saanud aidata. Eilegi tuli mulle kõne, et tule ja võta tüdrukutegrupid.

Kui Pärnust paljud lahkusid ja asi laiali läks, siis Heleri tahtis edasi mängida. Saku oli talle kõige lähem koht, kus mängida – lisaks elab ka minu tädi, kes sai augustis 93, seal staadioni kõrval. Ühel hetkel palus Saku peatreener Jan Harend Heleril uurida, kas ma ei tahaks ka natuke aidata.

Mingil hetkel tahtis Joel Lindpere mind Tallinna Kalevisse. Käisin seal isegi tutvumas ja üht trenni andmas, plikad tahtsid, et ma tuleksin, aga Heleri hakkas siis rääkima: kas tahad tõesti sellega uuesti pihta hakata, et elu oleks 24/7 ainult jalgpall? Äkki oleks aeg juba rahulikumalt võtta? Lõpuks loobusingi sellest, aga siis tuli kõne Paidest, kus teise liiga naiskond tahtis abi. Helistaja oli Viktor Mets, kohalik legend. Paidesse tuli Heleri minu järel, aga Sakus oli ta enne mind. Nõmme Unitedis mängivad Heleri lapsed, seal oli ta ka enne mind. Ma näiteks ei teadnudki, kui ta eelmisel aastal seal rahvaliigat mängima hakkas!

Paides oli minu viga ilmselt see, et hakkasin liiga palju nõudma. Nad ei olnud harjunud niimoodi trenni tegema ja pingutama, aegamööda hakka-

Nooruspõlves mängis Saar mõnda aega ka väravavahina, enne kui väljakule siirdus. Foto: Liisi Troska

sid mängijad ära kaduma. Nõmmel on aga huvitav kooslus – seal on väga kogenud mängijad. Eelmise aasta lõpus olid seal ka mõned lapsevanemad, 30–40aastased, kes alles hakkasid laste kõrvalt jalgpalli avastama. Õpetasin neile, kuidas põrkega žongleerida. Nad olid igas trennis kohal ja kui mängudes platsile said, siis näod lõid särama. Väga kihvt oli seda kõrvalt vaadata.

Lisaks sellele olen olnud ka Eesti politseikoondiste treener. Iga teatud aja tagant toimuvad põhjamaade meistrivõistlused politseinikele, kus olen nii Eesti naiskonda kui meeskonda juhendanud. Sel aastal mängisime Rootsis, meil läks isegi päris hästi – jäime küll viimaseks, aga kui eelmisel korral kaotasime Norrale 0 : 12, siis seekord 0 : 6. Rootsile kaotasime eelmine aasta kuue või seitsmega, nüüd alles viimase minuti väravast 0 : 1.

– nagu oli meil Nastja Morkovkina. Küll on loodetud siit ja sealt. Käisin hiljuti Albaanias kohapeal naistekoondist vaatamas. Kurat, võrdsed võistkonnad, aga meil ei tule kedagi, kes oleks väljakul liider. Lootsin vahepeal, et selline liider saab Vlada Kubassovast, aga tema ei paistnud üldse silma. Lisette Tammik – natukene. Ainus, kes oli, oli Mari Liis Lillemäe, kes püüdis ja lõpus veel seal ennast krampideni rabeles.

Sellist mängijat ei ole, kes vajadusel kärataks, et saame, suudame, paneme! Vanasti oli Heleri Saar selline, kes võis naiskonna üles sütitada. Kui teinekord Nastjal mäng ei läinud, siis tulid teised – Kristina Bannikova, Kaire Palmaru...

Positiivse poole peal on aga kindlasti see, et inimesi ja võistkondi on naistejalgpalli juurde tulnud. Sel aastal tundub ka, et tabeli keskmine osa on suhteliselt võrdne. Noortevõistkondi on palju juures, töö käib, aga sellist üldist hüpet tahaks isegi veel rohkem näha.

Aga ütlesin juba siis, kui Keith Boanas Eestisse tuli: ärge lootkegi, et muu maailm hakkab meid järele ootama. Mujal käib asi kiiremini ja naistejalgpalli panustatakse kuidagi rohkem. Kui hakkasime Pärnuga Meistrite liiga turniiridel käima, siis kõik lennud maksis AS Savi kinni. Elamised ja toitlustus olid UEFA poolt kinni makstud. Hiljem tuli meile ka linn appi, kui eesotsas oli Mart Viisitamm. Teised – lätlased, leedukad, valgevenelased – küsisid, et kas teile siis jalkaliidu poolt raha ei tulegi, see tuleb ju Euroopast. Lõpuks hakkasime meie ka seda raha saama.

Jüri Saar, ametnik

Hea suhtleja ja asjaajajana on Saar löönud kaasa ka jalgpalliliidu juhtimises. Üheksakümnendate algul oli ta põgusalt suisa jalgpalliliidu presidendi kandidaat ning kuulus alaliidu juhatusse.

Kuidas sa jalgpalliliidu juhatusse sattusid?

„Norra ja Saksa naiskonna mängu vilistamine oli suur asi. Nad olid ju paar aastat varem mänginud omavahel MM-finaalis!“

Mille poolest on Eesti naistejalgpall viimase 30 aastaga kõige rohkem arenenud, mille poolest aga kõige vähem edasi läinud? Oled seda kõike ju algusest peale näinud.

Väga raske küsimus. Mõnele teeb see võibolla haiget, aga mulle tundub, et praegu ei ole selliseid eredaid tähti, kes suudaksid mänge otsustada

Ma päris täpselt ei mäleta, aga siis oli volikogu ja mind esitati juhatuse kandidaadiks. Sealt edasi toimusid valimised ning mind valiti juhatusse. 1993. aastal, kui Peeter Küttis presidendiks sai, olin ka mina kandidaatide nimekirjas. Asjaolusid ei mäleta, kuidas mina sinna nimekirja üldse sain!

Mida see töö endast kujutas?

Kogunesime iga kuu. Seal tundus, et olid asjalikud vennad, kes tahavad midagi teha. Samas – kui palju siis tehti? Edgar Savisaar oli president. Töö käis, sõitsin alati Pärnust sinna koosolekutele, aga ma ei olnud alati kõigega nõus ja ütlesin alati oma arvamuse välja, kui mõtlesin teistmoodi. Kõigile see ei sobinud.

See oli parasjagu just see aeg, kus hakati koondist kokku panema, kusjuures mul õnnestus ju isegi mängida! Kaks esimest mängu olid lätlaste

PERSOON

vastu, ühes mängisin viimased 15 minutit. Uno Piir kutsus mind koondisesse, käisime Norras, kus ma ka ühes mängus mängisin. Kas kutse tuli sellepärast, et olin juhatuses? Ei tahaks uskuda. Ma veel mängisin, ei olnud küll teab mis heas vormis, aga tollal ju kõik välismaale ei pääsenud. Ametlikku koondisemängu ma aga lõpuks kirja ei saanud.

Jüri Saar, kohtunik

Saarest sai 1994. aastal Eesti üks esimesi FIFA kategooria jalgpallikohtunikke. Meeste meistriliigas sai ta aastatel 1992–2000 kirja 88 kohtumist. Rahvusvahelise karjääri tipphetk oli Saksamaa–Norra naiste MM-valikmängu vilistamine, lisaks sai ta kirja A-koondise kohtumisi meeste seas. Eesti karikafinaali vilistas Saar 1995., 1997. ja 1999. aastal. Rahvusvahelise taseme kohtunik sai ka poeg Eikost.

Kuidas või mis asjaoludel sai sinust kohtunik?

See oli veel sügaval Vene ajal, kui hakkasin juba mängimist lõpetama. Mängisingi tegelikult liiga kaua, olin vist 39, kui lõpetasin – aitasin Pärnu JK meeskonnal veel üleminekumängudel uuesti meistriliigasse tõusta. Aga igatahes – Heinart Kaat oli jalgpalliföderatsiooni juht, tal oli Pärnus suvekodu ja ühel hetkel ta uuris minu käest, kas tahaksin proovida. Eks ma siis hakkasingi proovima, olles ise samal ajal treener.

Mäletan, kuidas ükskord vilistasin Maardus kellegi mängu. Pärast kirjutati protest, et kuidas nii – ise on treener ja samal ajal vilistab! See ei olnud kusjuures üldse minu võistkonna liiga või midagi sellist.

Igatahes hakkasin vilistama ja huvitaval kombel hakkas asi ka edenema. Kuigi olin kohtuniku kohta juba suhteliselt vana, anti mulle võimalus minna FIFA kategooria koolitusele. Oleg Timofejev oli aasta varem sinna pääsenud, mina olin järgmine. Läksin FIFA koolitusele, teadmata, mida see tähendab ja mida seal nõutakse. Liidu ajal ma ju ka suurt jalgpalli ei vilistanud, seal oli ikka päris keeruline: vaatasin, suu lahti, mismoodi seal seminarid toimusid. See kõik oli hoopis teistmoodi.

Euroopas läks mul päris hästi. Vanuse poolest oleksin saanud veel ühe aasta FIFAs olla, aga nii ei arvatud Eesti Jalgpalli Liidus. Sain FIFAst määramise peakohtunikuks ja viimane mäng enne seda Eestis pandi mind küll sama brigaadiga meistriliigat tegema, kuid abikohtunik pandi vilistama ja mind piiri peale! Praegu ei oleks see isegi mõeldav. Vaata näiteks Kristo Tohvrit, kes käib igal pool oma kindla brigaadiga, et saaks klappi harjutada. Aga see ei ole mingi kriitika – aeg oli lihtsalt selline.

Norra ja Saksa naiskonna mängu vilistamine oli suur asi. Nad olid ju paar aastat varem mänginud omavahel MM-finaalis! Tean, et andsin selles mängus ühe jube kerge punase kaardi.

Mind rõhus natuke see teadmine, et vilistasin seda mängu, käisin ja tegin kõik järgmise aasta vajalikud testid ära, aga samal ajal kuulsin jalkaliidus teatud inimeste käest, et mind ei panda järgmiseks aastaks enam üldse FIFA nimekirja. Tegin sellegipoolest testid ära, et keegi ei saaks öelda, et midagi minu taha jäi. Pärast vilistasin veel Eestis tükk aega edasi.

2018. aastal olin kohtunik Eesti ja Soome legendide mängul, koos lahkunud Are Habichti, Uno Tutki ja Hannes Kaasikuga. See oli ka pull värk. Ühel hetkel helistati, et näe, selline mäng, tule ja tee. Mul oli aga juba põlv üsna vilets ja trenni ma enam ei teinud. Hakkasin siis rattaga sõitma, et kõigepealt hingamine korda saada, siis hakkasin juba natuke jooksmas käima, et teatud vorm saavutada.

Esimesel poolajal, seisul 1 : 0 Eesti kasuks andsin igatahes eestlastele penalti. Nägin hästi ära, et Soome kaitsja mängis sihilikult käega. Jari Litmanen tuli aga minu juurde ja hakkas eesti keeles küsima: mis penalti, mis sa jamad! Aga seesama Soome kaitsja tuli seepeale meie juurde ja ütles ausalt: kuule, mängisin tõesti käega! Pärast mängu tuli Litmanen uuesti ja ütles, et kuradi vägevalt vilistasid! Huvitav oli ka see, et mängus olid edasi-tagasi vahetused, kus kohtunik ei pidanud vahetusi näitama. Välja arvatud ühel korral umbes kümme minutit pärast teise poolaja algust, kui platsilt lahkus number üks, Jüri Saar, ja asemele tuli number kaks, Hannes Kaasik. Vahetus toimus, kuna põlv lihtsalt ei lubanud enam edasi vilistada.

2018. aastal vilistas Saar Eesti ja Soome legendide mängu.

Foto: Anna Andreas

Tippkohtunikuks olemise aja kõrvale jäi sul veel ka baari pidamine?

Jah. Üheksakümnendate alguses ehitas Pärnu MEK koos Sulev Laanperega Pärnusse Mai rajooni uusi maju. Olin ka seal natuke abis, meil oli seal niisugune väike kontorimaja, mis hakkas ehituse valmimisel vaikselt tühjemaks jääma. Laanpere pakkus siis välja, et teeme sinna baari – ega seal rajoonis ju midagi sellist väga ei olnud ka. Ühel hetkel müüdi need maad maha ja praegu on sinna suured kihvtid majad peale ehitatud.

See oli aga päris pöörane aeg. Pärnus oli üks Vene maffia punt, selle pealik oli üks Muhha. Vanasti vaatasid nad iga meie mängu tribüünil, nad olid juba siis parajad patsaanid. Ükskord tulid nad meie baari. Elasin seal üsna lähedal ja naised ühel hetkel helistavad, et kuule, kamp venelasi tuli siia, võtsid oma viinad välja ja joovad laua taga. Läksin siis kohale ja ütlesin Muhhale, et kurat, lõpetage ära, see asi nii ei käi. Need tahtsid aga oma nägu päästa ja leppisime kokku, et nad võivad veel kümme minutit olla, viimase joogi teha ja siis lähevad ära. Kui nad välja läksid, siis keegi nende pundist võttis hõlma alt automaadi ja lasi valangu taevasse! Vaat selline aeg oli. Katust käidi meile ka pakkumas, aga me ei maksnud lõpuks kellelegi midagi.

Jüri Saar, areenimeister

sellised mürgid vabalt saada, tänapäeval on vaja nende kasutamiseks koolitused läbi teha. Tulin Pärnu Kalevisse treenerina tööle, esialgu mitte otseselt areeni peale, aga tegin siin asju edasi. Ühel hetkel läks Raeküla staadion remonti. See oli kooli staadion, läksin sinna kooli tööle. Staadion tuli maha lõhkuda ja uus ehitada. Olmehoone jaoks andis pool raha linn, teise poole AS Savi. Hakkasin seda platsi täiega hooldama, saime Rootsist trummelniiduki, hakkasin koolitustel käima ja nii ta läks.

„Kui omal ajal treeneriks sain, siis nägin, kui armetus seisus see staadion oli – kastmata, kõva, väga vilets. Ise mängides olin võitleja, panin selle platsi peal spaagesid ja kogu aeg olid seetõttu küljed katki ja mädanesid.“

Vahepeal mind küll koondati, aga siis tulin tagasi ja hakkasin Pärnu Kalevis areenimeistriks. Kalev oli tol ajal juba laialimineku äärel, rannastaadioni vana maja oli veel püsti. Tegime siin mänge ja üritusi, muru oli korralik, aga olmehoonet enam ei olnud. Kalev läks siis laiali, rannastaadioni koha peal oli mitu aastat auk. Kui rannastaadion valmis sai, siis töötasime koos endise võrkpalluri Tamar Nassariga paar aastat, kuniks koos ära läksime – meil sai spordikooli juhist kõrini. Vahepeal töötasin Valgerannas golfiväljakutel, aga seal oli talvel nii igav! Siin juba kevaditi toimetati ja mehed kutsusid mind tagasi. Tamar oli ka selleks ajaks tagasi. Jalgpall ikka tõmbas ja tulin uuesti.

Juba nõukogude aja lõpust saati on Saar olnud Pärnu rannastaadionil tähtis tegelane, hoolitsedes selle murukatte eest. Peale rannastaadioni ja selle harjutusväljaku hoiab ta praegu silma peal veel Raeküla staadionil, Rehepapi staadionil, Pärnu kesklinnas asuval lastestaadionil ja Paikuse väljakul. 2020. ja 2022. aastal valis jalgpalliliit Pärnu rannastaadioni parima naturaalmuruga staadioniks Eestis.

Kuidas sai sinust areenimeister?

Olen seda tööd juba pool elu teinud! Kui omal ajal treeneriks sain, siis nägin, kui armetus seisus see staadion oli – kastmata, kõva, väga vilets. Ise mängides olin võitleja, panin selle platsi peal spaagesid ja kogu aeg olid seetõttu küljed katki ja mädanesid. Kõik töölised küll ei joonud, aga paar töömeest olid ka pidevalt sellises… saamatus olukorras.

Hakkasin siis siin kastmas käima ja asi hakkas kuidagi meeldima. Hakkasin kirja panema, mida ma teen. Uurisin linnaaedniku käest, kuidas näiteks võililli ära saaks. Toona olid

Tamariga sujus meil koostöö väga hästi. Tamari poolt oli välja töötatud väetamise ja hooldamise programm. Meil olid oma teadmised, kuidas edasi minna ja veel paremini teha. Kui nüüd eelmise aasta alguses uus juht tuli, siis ta imestas, et miks me ometi iga päev niidame, kalleid väetisi kasutame ja nii edasi. Tamar otsustas uute kutsumuste suunas lahkuda ja ka minu tulevik seal oli väga piiri peal. Siiski otsustasin edasi jääda. Viimased kaks kevadet ongi meie väljak olnud pisut kehvem – me pole saanud häid lämmastikurikkaid väetisi ega katteloori. Oma raha eest ma ju seda ostma ei hakka. Kevaditi on tekkinud lumeseen, millest on väga raske lahti saada, ja selle tagajärjel väljak jälle kannatab. Suvel jällegi on paljud seda platsi väga kiitnud. Nüüdki peale euromänge kiitsid nii mängijad kui ametnikud ja kohtunikud väljaku kvaliteeti.

See töö on ju füüsiliselt üsna nõudlik. Pead vastu?

Teen ikka veel palju asju. Enne mänge niitmine, mis on vaja väga täpselt teha, teen näiteks alati ise. Aga ilusa ilmaga on see ju väga mõnus. Kui näed tulemust ja mängijad kiidavad, on ju veel toredam. Samas on traumasid ikka ette tulnud.

Tütar Heleriga 2018. aasta jalgpalligalal. Foto: Jana Pipar

Vastakaid emotsioone pakkunud eurosuvi

Eesti klubidele osutus tänavune eurosuvi tunduvalt edukamaks kui eelmine, ometi jäi selle lõpetuseks väike okas hinge: viimasena võistlustules olnud FC Floral oli ju tänu soodsale loosile suurepärane võimalus taas kord alagruppi pääseda… Mida räägivad aga faktid ja arvud?

Lõppkoht vahemikus 34–47.

Pärast kolme eurosarja kolmanda eelringi lõppu, kui kõikide Eesti klubide jaoks on eurohooaeg lõppenud, on Eesti klubide teenitud UEFA koefitsiendipunktide tabelis 54 riigi seas 34. kohal. Meie seljataha jääb aga sel hetkel suisa 13 riiki, kel on veel vähemalt üks klubi võistlustules ja kes on seega võimelised saaki suurendama. Kindlasti jääme ettepoole Albaaniast, Luksemburgist, Gruusiast, Maltast, Põhja-Makedooniast, San Marinost ja Liechtensteinist.

Eelmisel aastal sai Eesti vastavas arvestuses kogu Euroopas viimase koha. Meie viimaste aastate parim näitaja ses tabelis on olnud 29. koht, mis tuli hooajal 2021/22, kui lõviosa punktidest tõi Konverentsiliiga alagruppi pääsenud FC Flora.

Edukaim klubi Paide

Eesti klubidest sai koefitsiendipunktide arvestuses parima noosi Paide Linnameeskond, kes sai kokku kuuest kohtumisest kirja kaks võitu, kaks viiki ja kaks kaotust. Flora saagiks jäi kolme kaotuse kõrval üks võit ja kaks viiki, Levadia sai kirja ühe võidu, ühe viigi ja kaks kaotust ning eurosarjadebüüdi teinud Tallinna Kalev kaotas mõlemad oma kohtumised. Paide parandas ka oma klubi koefitsienti, mis tähendab, et järgmisel suvel on neil võrd lemisi hea šanss olla Konverentsiliigas esimeses kahes eelringis asetatud meeskond.

Suurim võit viimase kümne aasta jooksul

Paide Linnameeskond sai Eesti klubide lõikes sel eurosuvel hakkama kõige suurema võiduga, kui võõrsil saadud 1 : 2 kaotuse järel alistati islandlaste Stjarnan Pärnu rannastaadionil lausa 4 : 0. Tegu ei ole küll Eesti klubide rekordvõiduga Euroopas, kuid viimati võttis mõni Eesti meeskond nii suure võidu kümme suve tagasi, kui FC Levadia alistas Kadriorus 7 : 0 San Marino meistri La Fiorita. Ühe neljaväravalise võidu on Eesti klubid veel saanud – see oli 2000. aastal, kui Levadia alistas Walesi meistri TNSi kodus 4 : 0.

miljoni euro teenistust

Kõige suurema teenistuse sai Eesti klubidest eurosarjas tänavu FC Flora, kes kogus kolme ringi preemiaraha, meistritoetuse ja reisiraha peale kokku 1 335 000 eurot. Paide rahasummaks tuli kokku 1 080 000 eurot, Levadial 700 000 ja Tallinna Kalevil 325 000 eurot. Kokku teenisid Eesti klubid seega 3 440 000 eurot. Kui kõik meie klubid oleksid kõik mängud kaotanud, oleks see summa olnud kokku 1 935 000 eurot (Floral oli meistrina juba enne esimest mängu tagatud 960 000 eurot, teistel klubidel 325 000). Seega teeniti miinimumsummale platsi peal kamba peale kokku sisuliselt poolteist miljonit eurot juurde.

Paide kontol on ühes arvestuses pooled Eesti

Konverentsiliigas kolmandasse eelringi jõudnud Paide Linnameeskond pidi selleks alistama ühel eurosuvel kaks vastast järjest – neile jäid alla Bala Town ja Stjarnan. Kuigi see ei kõla teab mis haruldase saavutusena, oli see Eesti klubide euroajaloos alles neljas kord, kui üks klubi on suutnud suvel alistada kaks vastast järjest: viimati suutis seda seesama Paide kaks aastat tagasi (vastased Thbilisi Dinamo (Gruusia) ja Ararat-Armenia (Armeenia)), enne seda on seda korra suutnud Nõmme Kalju 2016. aastal (vastased Trakai (Leedu) ja Haifa Maccabi (Iisrael)) ja FC Levadia 2006. aastal (vastased Valkeakoski Haka (Soome) ja Twente (Holland)). Tõsi – siin on oluline välja tuua, et kolmanda eurosarja tekkimise ja põhiturniiride suurenemise pärast on viimastel aastatel sellise saavutuseni jõudmine muutunud pisut lihtsamaks, sest esimestes eelringides tulevad Eesti klubidele vastased sageli pigem Euroopa nõrgema poole jalgpalliriikidest.

Foto: Katariina Peetson

Küsitlus: milline on Premium liiga tase?

Eesti meeskondade seekordne eurohooaeg sai augustis lõpu. Jalka toimetus otsustas selle puhul lahata kohaliku kõrgliiga hetkeseisu, võttes ühendust Eesti jalgpallimaailma prominentidega. Sõna saavad Eesti noormeeste U17 koondise peatreener Andres Oper, JK Tallinna Kalevi spordidirektor Joel Lindpere, Paide Linnameeskonna hõbemedalini ja Real de Banjuli Gambia meistritiitlini tüürinud Vjatšeslav Zahovaiko, FC Nõmme Unitedi president Mart Poom ning Eesti koondise abitreener Arno Pijpers.

Tekst: Siim Martti Kubensky

Eesti klubide eurosuve parim mäng oli Paide Linnameeskonna 4 : 0 võit Stjarnani üle. Järjekordse värava üle rõõmustavad Robi Saarma ja Predrag Medić. Foto: Liisi Troska

Kas ja millest jääb Premium liigas vajaka, kui seda võrrelda teiste liigadega, kus sa mänginud/treeninud oled?

Andres Oper: Raske on võrrelda nende liigadega, kus mina olen mänginud. Ma arvan, et need liigad on tugevamad ning lähevad kiirustes aina paremaks. Näiteks Taanis on kiirused kordades suuremad. Mängijate valik on suurem ning kvaliteet on ühtlasem ja parem. Eesti liigast Taanisse minnes olid esimesed kaks kuud väga rasked. Seal pidi kümne küüne ja hammastega kinni hoidma, et tempos püsida. Eesti liigas on võibolla aega natuke rohkem.

Joel Lindpere: Tempo. Meeskon nasisene konkurents ja mängijate kvaliteedi tase muudab meie män gu vōrreldes teiste liigadega aeglasemaks. Jälgisin just ka oma endiste tiimide Ostrava Baníku ning Tromsø euroedu ja konkurentsivõimet. Olime ka Kaleviga sellega otseselt seotud, sest oleksime edu korral Baníkuga vastamisi läinud.

Vjatšeslav Zahovaiko:

Kui ma sain mängijana võimaluse end natuke välismaal proovile panna, siis saan öelda, et üheks märksõnaks on tree ningutempo. Sisemine konkurents on alati tugev ja keegi ei saa lõdvaks lasta, sest vähemalt kaks-kolm mängijat hingavad kuklasse. Tippliigades käib hästi palju ka mängijate voogu: nädalast nädalasse tulevad uued mängijad proovima, klubi vaatab nad üle, skauditakse uusi mängijaid ja neid kutsutakse treeninguprotsessi. Pinge on välisklubis tohutult suur. Need on nüansid, mis tekitavad raskeid olukordi, aga samas motiveerivad ka rohkem trenni tegema. Me oleme väikesed ja opereerime väikeste võimalustega. See on meie mõistes väga takistav olukord, sest paljud klubid vaatavad ka oma rahakotiseisu. Põhiline erinevus on mängutempo, mängijate klass, tehniline pagas, taktikalised teadmised. Viimastel aastatel on näha, et mängijate füüsiline pool on muutunud oluliseks argumendiks.

Andres Oper. Foto: Liisi Troska

Teine asi, mis mõjutab konkurentsi teiste riikidega, on mängijate arv. See seostub jalgpallikultuuri ja -traditsioonidega, et jalgpalluriamet ei ole niivõrd populaarne noorte eestlaste seas, et oldaks valmis sellele alati 100 protsenti pühenduma. Jalgpallurite palgad Eestis on ka üks põhjuseid, miks ei taheta iga hinna eest saada Premium liiga jalgpalluriks. Kui sa oled Rootsis, Norras, Taanis või kasvõi Soomes kõrgliiga mängija, siis see on juba mingisugune näitaja ja seal tahetakse edasi teha ning üritatakse veel kõrgemale jõuda. Kõik algab sellest, kas meie klubide noortetöö on piisavalt heal tasemel, et meil tuleks piisavalt kvaliteetseid ja näljaseid mängijaid peale. Üks suur põhjus on ka finantspool. Meil sisuliselt puuduvad teleraha, piletitulu ja matchday merchandise klubinänni müük mängupäevadel – toim.), mis on väga paljude Euroopa riikide klubides arvestatav tulubaas. Kui sa küsid puudujääke, siis üks põhjuseid on ka meie infrastruktuur. Kuna me ei saa muuta oma riigi geograafilist asukohta, siis me peame mängima heal juhul kolmel, aga kui on pikk talv, siis ka neljal aastaajal. See tähendab, et klubidel peaks olema oma kunstmuru- ja naturaalmurustaadion, mida kahjuks veel ei ole. Ma arvan, et see ei tule liiga atraktiivsusele kasuks, kui põhimõtteliselt kõik Tallinna klubid mängivad kevadel Sportland Arenal. Kindlasti on väga tähtis ka staadionite pealtvaatajasõbralikkus. Meil peavad olema kliimast lähtuvalt mugavad tingimused, kui me tahame, et mänge käiakse rohkem vaatamas. Lõpuks mängime seda mängu ikkagi fännidele.

Mart Poom: Seal võib olla mitu põhjust. Kui vaadata laiemat pilti, siis meie õbluke jalgpallikultuur ja -traditsioon, paljud Euroopa riigid on saanud oma liigat palju pikemalt arendada. Paljude teiste riikide linnadele ja suurematele asulatele on oma jalkaklubi eksisteerimine uhkus- ja auasi: kohalik linnavõim ehitab staadioni, treeningubaasi ja koos kohalike ettevõtetega toetatakse klubi majandamist ja tegutsemist. Seal on jalgpalliklubi kogukonda liitev organisatsioon, meil on see veel lapsekingades või puudub täielikult, mille tõttu on ka huvi ja toetamine väike.

Kindlasti mõjutab ka see, et meie jalgpalliliiga on võrreldes teiste Euroopa riikidega vähem rahastatud. Enamik klubide eelarvetest läheb mängijate ja töötajate tööjõukuludeks. Need on kõigil piiratud ja on raske võistelda teiste riikidega. Mõnes riigis on firmadel maksusoodustus, kui nad toetavad sporti, sellest on ka Eestis räägitud. Sellega oleks lihtsam leida toetajaid spordile. On palju tegureid, kus saab juurde panna, üht kindlat on raske välja tuua.

Arno Pijpers: Minu arvates on see seotud mängijate arvuga, mis tuleneb omakorda rahvaarvust. Kui me võrdlen Hollandiga, siis seal elab 18 miljonit inimest väga väikesel, Eestiga sama suurel maaalal. See tähendab, et Hollandil on palju rohkem mängijaid ja tugevad noormängijad mängivad tihti omavahel. See mõjub mõnele riigile väga hästi. Kui Eesti tippklubi mängib Hollandi kõrgliigas, siis ta peaks minu hinnangul olema kuskil tabeli keskel. See tähendab, et alumised meeskonnad mängivad Hollandi esiliigas. Meeskondade punktivahe

A. LE COQ PREMIUM LIIGA

Hollandis ei ole niivõrd suur, aga Eestis läheb meeskondade punktivahe lühikese ajaga väga suureks. Võistlused on numbrili selt suuremates riikides tihedamad kui Eestis, kuigi viimastel aasta tel on ka Eestis asi paremaks läinud. Kui mina olin Eestis juhendaja, siis oli võimalik, et sa ei kaotanud punkte praktiliselt terve hooaja jooksul.

Kuivõrd konkurentsivõimelised on Eesti kõrgliigaklubid võrreldes teiste Euroopa riikide meeskondadega? Oper: Meil ei ole meeletult kalleid välismaalasi. Ma arvan, et Läti meeskondade välismaalastel on palgad suuremad. Tahes-taht mata saab öelda, et raha paneb rattad käima. Samas kui sul on hea skautimine, siis sa võid leida nii-öelda lihvimata teemante küll ja küll, seda on näidanud nii Paide kui Levadia. Hea skautimine on päris oluline osa.

näite Lätist – siis Riga FC omanik on vene oligarh ja RFSi omanik Läti üks suuremaid ehitusfirmasid ning me räägime hoopis teistest eelarvetest. Mõlemad on suutnud ehitada endale Baltikumi mõistes väga korralikud treeningubaasid ja komplekteerinud tugevad meeskonnad. Kui paljudel meie klubidel on oma treeningubaas? See on juba suur erinevus. Me ei saa öelda, et oleme tugevam kui Läti Virslīga, sest vähemalt kahel Läti klubil on väga korralik eelarve.

Lindpere: See kōik oleneb, aga väikeriiki de klubisid tekib muudkui eurosarjade grupifaasi juurde, mis tähendab järje pidevat tööd ja panustamist klubide arengusse.

Zahovaiko: Ma arvan, et tänavu me ei tohiks üldse häbeneda. Kõik meeskonnad peale Kalevi said esimesest ringist edasi ja nende skoor oli ka kodus pingeline ja tasavägine ning võõrsil oli lõpptulemus jalgpalliskoor. Levadial oli ühel võõrsilmängul läbikukkumine, aga üldises plaanis ma tahaks näha positiivset tendentsi, et me suudame mängida rahvus vahelisel tasemel ja oleme valmis mõningateks üllatusteks. Tuleb olla realist. Päris sellist ootust ei ole võima lik seada, et meil on üks, kaks või kolm klubi alagrupiturniiril. See nõuab väga palju ressursse ja selles karussellis püsimiseks peavad väga paljud asjad õnnestuma.

Poom: Kõige parem lakmuspaber on euromängud. Paide suutis lisaks Walesi klubile üht Islandi meeskonda võita, aga Rootsi klubile kaotasid kindlalt. Flora kaotas sel suvel nii Sloveenia kui Islandi liiga klubile ja ka San Marino meistrist oli neil keeruline jagu saada. Levadia võitis leedukaid, aga Horvaatia neljas klubi oli liiga suur pähkel. Need on aastast aastasse päris head võrdlusmomendid ja eks Premium liiga klubidel on keeruline. Tuues

Pijpers: Kui eelmise aasta meister Flora peaks mängima Hollandis, Belgias või Taanis, siis nad peaksid mängima tabeli keskel. Kui nad mängivad Meistrite liiga meeskonna vastu, siis see on juba nende jaoks kõrge tase. Näiteks Hollandis võiksid nad mängida kohtadele 8 kuni 11. Kui sa mängid Euroopas rahvusvahelisel tasemel liiga esimese või teise meeskonnaga, siis sa mängid enda jaoks väga kõrgel tasemel. See ei ole negatiivne asi, see on seotud mängijate arvuga riigis. Sama juhtub siis, kui Hollandi meister mängib Hispaania või Inglismaa meistriga. Inglismaa klubidel on võimalik nii palju rohkem raha kulutada, mistõttu on Hollandi meistril peaaegu võimatu mängida Inglismaa meistri vastu, sest ka nendel meeskondadel on suur vahe sees. Minu meelest on see loogiline ja loomulik olukord.

Eesti on UEFA klubide koefitsienditabelis 55 riigi seas 44. kohal ehk viiendiku halvimate riikide piiril. Kas see viitab karmile reaalsusele, et Eesti klubijalgpall on hetkel Euroopa kehvemate seas, või pole tegelik seis nii hull?

Oper: Ma olen optimistlik, et võiksime selles edetabelis kõrgemal olla, aga mingis mõttes paneb finantspool jälle selle asja paika. Oluline on ka see, kui palju tuleb sul enda noori peale. Ma arvan, et see on fundamentaalne, et noortetöö võiks kõigil olla prioriteet. Mina usun väga sellesse, et igal riigil oleks vaja panustada noortetöösse.

Lindpere: See näitab, et tuleb panustada allapoole noortesse, kui pole võimalik atraktiivseid mängijaid siia meelitada ega palgata.

Joel Lindpere.

Foto: Liisi Troska

Vjatšeslav Zahovaiko.

Foto: Liisi Troska

Zahovaiko: Jalgpall on niivõrd tugev spordiala. Ma julgen väita, et see on praktiliselt igas riigis esikohal või sinna jõudmas. Harrastaja te tasemel mängivad paljud jalgpalli, populaarsus on nii suur. Võibolla teised riigid oskavad paremini plaanida treeninguprotsesse, neil on infrastruktuur parem ja see loob soodsaid tingimusi, et konkurentsis püsida. Kui vaadata seda tabelit, siis kas ma peaks nukrutsema hakkama? Mis see mulle annab, kui seda tabelit vaadata? Ma arvan, et iga klubi juht võiks vaadata enda klubile nii otsa, et kuidas me saaks asju paremini teha ja aren dada oma klubi nii hästi kui võimalik, palgates parimaid treenereid ja pakkudes meie tasemel häid tingimusi, et meie lapsed saaks parema jalgpallihariduse. Kui klubid suudaksid mõtestatud noortetööd edendada, siis ma arvan, et väiksema rahalise ressursiga on võibolla võimalik tõusta.

Liigasisene konkurents on väga nõrk. Mängijad, kes on aastaid liigas mänginud, otsivad iga aasta uut klubi. Kahjuks on meie liiga mängijad teatud kuud aastast lepingu ja treeningukohata. See pärsib mängijate vormi ja arengut.

Zahovaiko: Kui võrrelda tänavust ja eelmist hooaega, siis eelmine aasta olid kõik mängud enam-vähem tasavägised. Kui me võrdleme eelmist ja tänavust hooaega, siis tahes-tahtmata on näha meie mõistes tendentsi, et meil on neli klubi, kes võitlevad kõrgemate kohtade eest, ja siis on ülejäänud kuus meeskonda, kes võistlevad omavahel. Kuigi see aasta on olnud mõni üllatus, siis ma pigem näen seda, et esinelik on eest ära läinud ja tabeli võib tasemelt pooleks jagada. Seda on vaja laia silmaringiga analüüsida ja arutada. Kõikidel ei ole selliseid võimalusi, nagu on praegu meie esineliku klubidel. Kuigi määrab ka see, millist tööd tehakse klubisiseselt, siis raha on peamine asi, mis tänasel päeval klubisid eristab.

Poom: Need on faktid ja siin ei saa midagi ilustada. Lõpuks loeb spordis tulemus, mis näitab tõelist sisu, ja väljakul pannakse paremus maksma. Tahad või ei taha, aga loeb ka see, kui paks on su rahakott. Seda on öeldud avalikult, et Eesti sport ja eriti jalgpall on võrreldes teiste Euroopa riikidega kõvasti alarahastatud, nii riiklikul, kohaliku omavalitsuse kui ka eratasandil. Meeskondade komplekteeritus ja sportlik edu Euroopas on omavahel seotud.

Pijpers: Kui vaadata orga nisatsiooni struktuuri ja klubide arendustööd, siis ma ei suuda uskuda, et tabelikoht on selline. Kui vaadata mitte ainult tulemusi, vaid kogu struktuuri – klu bide kvaliteeti, kuidas nad tegelevad noortetööga, kuidas nad mõtlevad visioonile ja ideedele –, siis ma usun, et mõned klubid on väga heas seisus.

Poom: Kui Nõmme United sai esimest korda Premium liigasse, siis julgen tunnistada, et klubi juhtkonnaga alahindasime Premium liiga taset ja ilmselt ülehindasime enda noorte mängijate taset. Ma arvan, et see vahe esiliigaga on märkimisväärne, ja tundub, et see läheb järjest suuremaks.

Kui vaatame enamikku liigasid, siis ikka on mingid tippklubid, kes aastast aastasse võitlevad kõige kirkamate kohtade ja eurokohtade pärast. Eelmine aasta oli liiga mõistes põnev, sest oli väga ühtlane liiga ja eurokohad olid lõpuni lahti. Meil on väike riik ja piiratud ressursid, nii on keeruline väga ühtlast liigat arendada.

Millisel tasemel on liigasisene konkurents?

Oper: Ma tunnen, et esimesed neli on eest ära läinud, aga tagumine ots ei ole ka peksupoisid. Tänavu keegi pigem neljandat kohta ei ohusta, vaid tugev keskmik võitleb omavahel. Saadakse tugevatele vastu ka, seega mingisugune stabiilsus on saavutatud.

Pijpers: Esimesed neli meeskonda konkureerivad omavahel. Kui ma olin Eestis aastatel 2017–2018, siis oli selgelt näha, et oli neli tugevat meeskonda ning ülejäänud meeskondadel oli nende vastu keeruline tulemust saavutada. On selge, et viimastel aastatel on see paremaks läinud. On võimalik, et alumised meeskonnad võtavad punkte ülemiste vastu. Võibolla on asi ka selles, et Eestis on rohkem välismaalasi ja seepärast mängivad eestlased tabeli keskmike seas, muutes ka neid meeskondi seeläbi tugevamaks.

Mart Poom. Foto: Katariina Peetson

Arno Pijpers. Foto: Liisi Troska

Kuidas Enn Läänmäe

1992. aastal Soome siirdus

Jalka arhiivirubriik vaatab sedapuhku ühe 1992. aasta veebruaris saadetud faksi valguses otsa toonase mängija ja tänase treeneri Enn

Läänmäe üleminekule Eesti meistriliigast

Normast Soome tugevuselt kolmandasse liigasse Riihimäen Palloseura ridadesse.

Üheksakümnendate alguses oli Soome paljudele Eesti jalgpalluritele ihaldatud sihtkoht: värskelt taasiseseisvunud Eesti oli alles turumajanduse ülesehitamise faasis ning Soomes pakuti isegi kõrgliigast allpool mängijatele palka, mis oli Eesti palluritele märkimisväärne.

Üks mitmest Soome siirdunud Eesti tippmängijast oli just Enn Läänmäe, kes mängis ENSV meistrivõistluste viimastel hooaegadel Tallinna Norma eest, kuid sai 1992. aastal võimaluse Soome vutieluga lähemalt tutvuda.

„Isiklikud tutvused: käisin firmaga Soomes ühel äripartneri üritusel ja seal pandi mind neljandas liigas „mustalt“ mängima, sest neil oli üks mees puudu,“ meenutab Läänmäe ise toonast sündmuste jada. „Lõin seal kaks väravat ja kuna nende esindusvõistkond tõusis just parasjagu teise liigasse, öeldi mulle, et mind peab kindlasti sinna teise liiga võistkonda tooma.“

„Soome klubi esindaja sõitis seepeale Tallinnasse, saime Norma esindajaga kokku ja minu eest maksti Normale 1500 Soome marka peo peale. Seejärel läksime jalgpalliliitu, saime seal Heinart Kaati allkirja kätte ja saingi Riihimäele mängima minna.“ 1500 marka tähendaks tänapäeval natuke enam kui 400 eurot. „Kuupalka sain ma sellest summast natuke rohkem – toona oli see väga korralik raha.“

Läänmäe Soomes mängima registreerimise ajast ongi meie seekordne dokument pärit: nimelt on tegu faksiga, mille Soome jalgpalliliit Eesti jalgpalliliidule saatis. Selles küsitakse Eesti alaliidult kinnitust, et viimati Normas pallinud 27aastasel eestlasel on eelmise klubiga kõik lahtised otsad kokku seotud ja et ta on prii Soomes uude klubisse siirduma. Selline rahvusvaheline suhtlus toimib tänaseni – mängijat, kes on registreeritud ühte jalgpalliliitu, võib registreerida uude jalgpalliliitu alles pärast seda, kui uus jalgpalliliit on saanud eelmiselt alaliidult rahvusvahelise ülemineku sertifikaadi (international transfer certificate ehk ITC).

Üheksakümnendate alguses ei olnud inglise keele oskus sedavõrd enesestmõistetav kui tänapäeval – seetõttu on saabunud ingliskeelne faks pastakaga „sünkroontõlgitud“.

„Suvel käis Norma meil Riihimäel kaks korda külas sõpruskohtumist mängimas. Mõlemad matšid olid tasavägised – Norma võitis mõlemal korral ühe väravaga,“ mäletab Läänmäe.

Kui 1992. aastal mängis ta Riihimäel, siis 1993. aastal Tikkurilan Palloseuras aste madalamal. „Oleksime võinud Riihimäega esiliigasse tõusta, aga klubi ütles, et me ei saa seda teha, sest läheksime pankrotti. Pärast hooaega tulin Eestisse tagasi ja mängisin Tallinna Sadamas. Olin mõlemas Soome klubis mängimise kõrvalt ka treeneritööd teinud ja Eestisse naastes oli Josep Katsev Tallinna Jalgpallikoolist mul kohe vastas – siis hakkasin seal treeneriks.“

Tikkurila võistkond oli sealjuures toona Soome esiklubi HJK farmklubi, tänu millele sai Läänmäe koos mängida mitme huvitava palluriga. Teiste seas näiteks ka varasema Soome koondislase Sixten Boströmiga, kellest sai hiljem treener – 2013. aastal oli just tema HJK peatreener, kui soomlased Meistrite liiga eelringis Nõmme Kaljule alla jäid. 2017. aastal oli Boström SJK peatreener, kusjuures meeskonna kapten oli toona Mihkel Aksalu. Enne SJKsse minekut oli Boström mitu aastat MLSis Columbus Crew’ tiimi abitreener, kusjuures Crew’ peatreener oli tollal Gregg Berhalter, kellest sai hiljem USA koondise loots.

Tekst: Raul Ojassaar

Toode saadaval:

Xavi Simons Holland

Patrik Kristal

Paide Linnameeskond

Eesti

Foto: Liisi Troska

Marta Brasiilia

Foto: Lukas Schulze, UEFA via Getty Images

Vallavanema töölt jalgpalliliitu asunud TÕNU SIREL: sport tõmbas rohkem kui poliitika!

Laiem avalikkus arvab ilmselt, et jalgpalliliitu juhib Aivar Pohlak. Presidendina on Pohlak aga eelkõige visionäär, kes tegeleb suure pildiga. Organisatsiooni igapäevast tööd juhib hoopis peadirektor Tõnu Sirel, kel on jalgpalliliidus staaži juba peaaegu kolm kümnendit.

Jalgpallijuhtimine on Sirelil veres – tema vanaonu Karl Hugo Akel oli 1921. aastal üks jalgpalliliidu asutajatest!

Tekst: Raul Ojassaar / Fotod: Katariina Peetson

„Eks Aivari poolt tuleb selline suur strateegiline nägemus ja visioon, aga kõik see, et kohapeal asjad toimiksid, on tõesti olnud minu peal,“ kinnitab Sirel.

Alustame aga algusest. Sa olid ju tegelikult Eestis tipptasemel murdmaasuusataja, Tartu maratoni võitja, aga jalgpalli juurde jõudsid hiljem. Kui palju sa ise jalkat mänginud oled? Suusatajad ju trennis vahel ikka mängivad?

Suusatrennis oli jalgpall… kuidas ma ütlen – taastav harjutus. Seda mängiti puhkepäevadel! Jalgpalliga olen aga ikka natuke seotud olnud. Kui päris lapsepõlve tagasi minna, siis minu kõige esimene spordivõistlusele sõit oli just jalgpallimängule sõitmine! Võru II 8klassilise kooli jalgpallivõistkonnaga, mida tollal suusatreener Jaan Kaarna kokku pani, sõitsime Valka turniirile. Võrust sõideti siis rongiga, millel oli kaks reisivagunit taga ja ees auruvedur! Ma olin veel nii noor, et platsile ei saanud, aga võistlustel osalesime. Pakun, et ma kas ei käinudki veel koolis või olin alles esimeses-teises klassis. Hiljem olen natuke FC Toompea eest mänginud, aga see oli väga episoodiline.

Kuidas sinu töisesse ellu jalgpall tuli? 1993. aastal sai minust Raplamaal Kaiu vallavanem. Remontisime, õigemini ehitasime, spordihalli Kuimetsa, renoveerisime väikese staadioni Kaius, kuhu panime korraliku muru maha. Vallavanemana oli mul aga mure: võimalused olid head, jalgpalliväljak ja jooksurajad ümber, aga kes lastega tegeleks? Ei osanudki selle murega kuhugi minna, aga ühel päeval pärast lõunat avastasin, et mingid poisid mängivad staadionil jalgpalli, isegi treener oli juures. Läksin küsima, et kes nad on – tuli välja, et Kehtna jalgpallikooli treenerid viisid Kaiu poistele esimest jalgpallitrenni läbi. Mul oli väga hea meel – valla jaoks oli see ju kasulik, minul hakkas üks mure lahendust saama.

Ühel hetkel pärast seda sain juba Aivariga kokku, et rääkida, mida ja kuidas võiks Kaius veel teha. Kaiu vald toetas ka Kehtna jalgpallikooli nii palju, kui oli võimalik – osa trenne oli Kaius, osa Kuimetsas, bussidega veeti poisse veel ka Kehtnasse.

nõukogus töötanud, Kaius spordimetoodik olnud – sport tõmbas lõpuks rohkem kui poliitika!

1. aprill 1997 oli sinu esimene tööpäev jalgpalliliidus. Lisaks sinule oli jalgpalliliidus siis tööl veel vaid viis inimest. Teatud asjadega oli abiks FC Flora kontor, aga sellegipoolest: kuidas kõike sel ajal üldse korraldada suudeti?

Telerahast:

„Kui võtta näiteks mäng

Valgevenega ja mäng

Saksamaaga, siis teleraha mõttes võis vahe olla sajakordne!“

Sealt tekkis kontakt ja kuna mu toona kümneaastane poeg (Priit Sirel jõudis hiljem välja nii noortekoondisesse kui meistriliigasse – toim.) hakkas samuti jalgpallitrennis käima, tekkis ka mul asja vastu suurem huvi. Hakkasime pojaga mängudel käima, teinekord viisime teda isegi Tallinnasse mängudele, et ta saaks näha, kuidas päris jalgpall välja näeb (muigab – toim.). Ühel hetkel kutsus Aivar mind jalgpalliliitu tööle. Olen ju kogu elu olnud spordiinimene: kas ise suusataja olnud, Jõu kesk-

Esiteks olid kõik asjad toona palju väiksemad. Ma ei ütle, et tol ajal kõik hästi oli – tegelikult ei olnud, meid oli liiga vähe, jõudsime liiga palju vähem ja sellist finantsvõimekust nagu tänapäeval samuti ei olnud. Palju asju tehti puhtalt entusiasmist ja vabatahtlikult. Kui tol ajal näiteks noortekoondised mõnele mängule või turniirile sõitsid, siis ega ükski inimene selle eest palka ei saanud! Eesti esindamine, Eesti noortekoondise juhendamine oli auasi.

Kui palju toona UEFA ja FIFA alaliitu toetasid?

Põhimõtteliselt olid need hoovad, mida praegu kasutame, ka siis olemas, aga summad olid loomulikult palju väiksemad. Peamine sissetulekuallikas oli ju hoopis teleõiguste müügi pealt saadud tulu.

Kui praegu on teleõiguste müük UEFA kaudu tsentraliseeritud, siis tol ajal pidid vist kõik ise nendega äri tegema?

Jah, olid agentuurid, kes neid vahendasid. Hästi palju sõltus jalgpalliliidu eelarve meestekoondise

Sisehallide ja väljakute avamine on olnud Sireli töö üks vilju. Siin peab ta kõnet Raja jalgpallihalli avamisel.

valiksarjade loosist. Kui saime kõrge telereitinguga vastased, näiteks Inglismaa, Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa või Saksamaa, siis rahaline vahe oli meeletu. Kui võtta näiteks mäng Valgevenega ja mäng Saksamaaga, siis teleraha mõttes võis vahe olla sajakordne! Kui loos meile ühe viiest suurest vastaseks tõi, oli kõik hästi, aga kui tugevaimast loosipotist sattus meile näiteks Horvaatia, siis olid rasked aastad. Kõige magusamat vastast Saksamaad me ei jõudnudki ära oodata, enne tehti tsentraliseerimine ära.

Ühel hetkel panid väiksemad riigid seljad kokku ja tegid UEFA-le ettepaneku müüa teleõigusi ühise paketina. Nüüd ei ole teleõiguste mõttes enam rahalist vahet, kelle vastaseks saame.

Üsna kohe pärast sinu tööleasumist hakati ju A. Le Coq Arenat plaanima ja ehitama. Tagasi mõeldes oli see vist päris metsik aeg.

Pilte ja videoid 2001. aasta Eesti–Hollandi mängust vaadates tundub uskumatu, et selline mäng üldse toimuda sai – jalgpalli mängiti ju sisuliselt ehitusplatsil. Staadion tuli ülikiirelt püsti panna.

Kokkuhoidlikkusest:

„Mul on meeles, et ühel aastal oli meil Kadriorus mäng, mille eel oli jalgpalliliidu kontol viis krooni! Aga mäng toimus ja kõik asjad said tehtud.“

Mäletan, et kui osalesin esimesel EJLi juhatuse koosolekul, kus muu hulgas oli üheks päevakorra punktiks minu kui uue peasekretäri ametisse kinnitamine, siis samal koosolekul arutati, kuhu võiks tulla Eesti jalgpallistaadion.

Flora pakkus välja, et nemad võiksid selle ehitada Männikule, teine mõte oli see teha praeguse superministeeriumi taga asuvale kolmnurgale. Ehk mingid mõtted toona juba liikusid.

Jalgpalliliidul oli tütarettevõte Eesti Jalgpalli Liidu Ehitusbüroo, kus arhitekt Haldo Oravas juba mõtles ja sobitas, kuhu ja millise staadioni ehitada võiks. Ta käis mööda Euroopat erinevate staadionitega tutvumas. Meie nägemus oli, et mahutavus võiks olla 15 000 – 20 000. Ühel hetkel kukkusid asukoha mõttes esimene ja teine variant ära, misjärel pakuti praegust asukohta kahe raudtee vahel. Kuna nii linna- kui riigivõim seda toetasid, siis läkski ehitus mühinal käima. Mäletan hästi seda esimest mängu siin heinamaal enne ehituse algust, kui neli tokki tühermaale maha löödi ja ajakirjanikud poliitikute vastu mängisid. Staadioni ehitust alustas ja teostas FC Flora, aga kuna see pidi saama ka koondise kodustaadioniks, siis oli jalgpalliliit sellega tihedalt seotud.

Muide, paralleelselt sellega hakkasime kohe ehitama ka esimest kunstmuruväljakut praeguse jalgpallihalli koha peale. Juba toona nägime ette, et sinna peaks tulema hall, mispärast ehitati see plats juba tol ajal halli vundamendiga. See oli aastal 2000, hall jõudis lõpuks vundamendi peale 14 aastat hiljem.

See maa-ala oli siin toona üks paras prügimägi. Meil oli üks hollandlasest partner, kes meile kunstmuru tõi, ja kui tulevast väljakut vaatama läksime, jäime autoga mutta kinni!

Nooremad inimesed seda võibolla ei mäleta või ei teagi, aga 1996. aastal oli ju kurikuulus kohtumine Šotimaaga, mis valgustuse tõttu ära jäi. Mina veel siis jalgpalliliidus ei töötanud, aga plaanisin pojaga mängule tulla – mäletan, kuidas helistasin mängupäeval mitu korda jalgpalliliitu, et kas kohtumine ikka toimub või mitte. Kadriorgu oli selleks mänguks Soomest tellitud Pekkaniska tõstukitel valgustus, aga UEFA keelas pärast seda ajutise valgustuse ära.

Pärast seda mängisime viie aasta jooksul kõik valikmängud päevavalguses, mis mõjutas kõvasti seda, kuidas teleraha küsida saime – mängu algusajad said ju olla ainult üsna varajased. See oli juba majanduslik küsimus, et meil oli korralikku staadionit vaja. Viimane piisk karikasse oli see, kui Kadrioru staadion 2000. aastal remonti läks ja meil ei olnudki enam koduplatsi, kus mängida. Forsseerisime A. Le Coq

Kuidas UEFA superkarikafinaali ajal hinge kinni hoiti

Sirel toob välja, et 2018. aastal toimunud UEFA superkarikafinaali eel ja ajal oli olukord A. Le Coq Arena valgustuse tõttu väga ärev – mängueelsel päeval läks rikki suur osa areeni prožektoritest!

„UEFAst saadeti kõikides valdkondades oma spetsialistid kohale – valgustuse ja elektri eest vastutas üks Soomes töötanud sakslane, tuumainsener. Tal oli oma nimekiri kontrollitavatest asjadest ees: generaatorid töötavad, valgustus töötab, lambid põlevad, kõik kontrolliti ära. Elektrivõrgu ja generaatorite sünkroniseerimine tehti ka ära.

Mängueelsel päeval pidime aga kõik tuled täisvõimsusel kolmeks tunniks generaatori jõul tööle panema, et süsteemi testida. Seadmed olid häälestatud 385–390 voldi juurde, mille me elektrivõrgust kätte saime, generaatorid tootsid aga 400voldist pinget. Kui generaatorid tööle pandi, hakkasid ühtäkki lambid järjest läbi põlema! Tavalise kontrolli käigus põles kokku umbes 200 lambist 60 läbi. Üks päev enne mängu!

Kust neid seadmeid 24 tunniga ikka saab? Võtsime lampe Sportland Arenalt ja Nike Arenalt, samuti oli elektrifirmal endal väike varu. Mängupäevaks saime õnneks kõik tagasi ja keerasime siis generaatoril natuke pinget väiksemaks. Tänu sellele kõik toimis, aga mõned üksikud lambid, mis olid eelmisel päeval kahjustada saanud, põlesid ka suure mängu ajal läbi.

Võibolla oli see meie vaesuse asi – oleksid meil seal olnud moodsad LEDid, siis neid probleeme poleks olnud. Praegu põlevad need vanad lambid aga edasi ja rohkem probleeme pole nendega olnud. Tegelikult peaksime varsti LEDidele üle minema, see vähendaks meie keskkonna-jalajälge ja annaks ka korralduslikult valgussõu võimalusi juurde, aga hetkel ei ole me veel selleni jõudnud. Targo Kaldoja peab muidugi aeg-ajalt neid lampe taga otsima, sest neid enam ei toodeta.“

Arena ehitust nii palju, kui suutsime, ja õnneks istutati 2000. aasta detsembris siia muru. Detsembris!

Iga tribüüni kohal toimetas üks kraana, kõik tehti nii kiirelt kui võimalik. 2001. aasta mai lõpuks oli seisund selline, et põhimõtteliselt oleks saanud mängida. Esimene kohtumine toimus päev enne kuulsat Eesti–Hollandi kohtumist, kui vastamisi olid samade riikide U21 koondised – mängueelne koosolek toimus umbes siinsamas, kus on praegu jalgpalliliidu kontori sissepääs, aga ühtegi akent ega ust kuskil ees ei olnud. Mängu delegaat oli aga väga vastutulelik ja palus lihtsalt koosoleku ajaks korra buldooserid seisma panna…

Pärast U21 mängu käis ehitus öösel veel edasi, pandi viimaseid istmeid paika ja mida kõike veel. Hommikul oli paanika veel suur, et kas ikka saab mängida. Delegaat küsis aga lihtsalt, et mis kellaks me nii kaugel oleme, et saaks öelda, et mäng toimub. Leppisime kokku, et kella kolmeks. Kell kolm pöörati kraanad tribüünide kohalt teisele poole ära ja mäng sai toimuda! Väljak oli olemas, riietusruumid olid olemas, pealtvaatajatel olid WCd – põhiasjad olid olemas.

Mäng oli muidugi väga emotsionaalne. Täismaja, nii palju publikut polnudki veel meil ju taasiseseisvumise järel jalgpalli vaatamas käinud. Piletid müüdi juba eelmüügist paari päevaga läbi. Jalgpalliliidu kontor asus toona Männiku staadionil ja käisin tol ajal ikka pidevalt Männiku ja Lilleküla vahet. Ühel päeval sõitsin Järve keskusest mööda ja vaatasin, et tohoo – mis seal nüüd toimub, järjekord uksest välja! Ei tabanudki esiti ära, et see oli piletijärjekord Eesti–Hollandi mänguks!

Kui suur kergendus see oli, et mäng toimuda sai?

Sellist tunnet, et mängu üldse ei toimu, polnud kordagi. Alternatiiv oli see, et mäng oleks toimunud ilma publikuta. Ütlesime delegaadile: kumb oleks suurem turvarisk, kas see, et inimesed

A. Le Coq Arena on nüüdseks juba 23 aastat vana. Tõnu Sirel on jalgpalliliidus olnud aga veel kauem!

tulevad staadionile, või see, et nad kogunevad staadioni ümber ehitusplatsile turnima?

Kui kaua läks aega, et staadion pärast seda oma esialgses vormis üldse valmis sai?

Rahvusstaadionist suure sisehallini: unistused on ajas muutunud

Sirel selgitab, et jalgpalliliidu sees on tema ajal vähemalt taristu osas järjepanu unistusi täidetud. „Esialgu unistasime ju A. Le Coq Arenast. Siis, kui tulid esimesed kunstmuruväljakud, soovisime üle Eesti neid võimalikult palju – esimene tuli siia Lillekülla, järgmine oli kasutatud kunstmuru Wismari staadionile. See oli küll väga kulunud ja seda kutsuti betooniks, aga see oli siiski suur samm edasi. Nüüd on meil suuri kunstmuruväljakuid Eestis 70–80. Järgmine samm olid sisehallid – ka see unistus hakkab vaikselt täituma, sel aastal peaksid valmis saama Narva, Kuressaare ja Paide hallid, järgmisel aastal Viimsis ja Rakveres.“

Mis on aga järgmine suur unistus? „See, kust meil king kõige rohkem pigistab, on talvised mängutingimused. See tähendab kas kaetud staadioni või sisehalli, kus saaks ka talvel suuri mänge mängida.“

Katus tuli kolmele tribüünile peale vist 2003. aastal, siis sai staadion ka valgustuse. Pärast seda püsis ta sellises seisus 2016. aastani, kuni see valmis ehitati. Põhjatribüünil ei olnud ka tükk aega katust peal, see jäi rahapuudusel ootele.

Kas praegu on staadion esialgse nägemuse järgi täiesti valmis?

Jah, ühtegi välja ehitamata ruumi, tribüüninurka ega osa ei ole. Istekohti on nüüd isegi rohkem, kui esialgu planeeriti – kõige üleval olevaid valgeid istmeid esialgu plaanis ei olnud, samuti neid tribüüne, mis lähevad otsatribüünidelt maapinnani välja. UEFA superkarikamängu saamiseks otsisime välja kõik kohad, kuhu saaks lisaistmeid ja -tribüüne teha, et miinimummahutavus täis saada.

Alustades olid EJLi peasekretär, ühel hetkel muutus ametikoht peadirektori omaks. Kuidas on sinu töö iseloom nende aastatega muutunud? Algul oli nii, et peasekretärina vastutasin kõige eest ja tegelesin kõigega, kuni mängijate särkide suurusteni ja staadioni ehitamiseni välja. 2007. aastal tuli meile tööle Targo Kaldoja, kes võttis minult palju infrastruktuuri puudutavat koormust ära, 2012. aastal aga Anne Rei, kelle peale läks näiteks palju rahvusvahelist suhtlust. Anne tulekuga sai minust peadirektor ja temast peasekretär. Üks, millega olen algusest peale tegelenud, on finantsteemad – eelarved ja kogu selline pool. Nüüd on meil ka selles valdkonnas olemas finantsjuht, nii et viimast eelarvet ei pidanudki enam mina tegema. Kuna esimestel aastatel oli raha väga-väga vähe ja pidime igat krooni ja senti lugema, siis selline stiil on siiamaani säilinud. Tegime alguses ainult selliseid kulutusi, mida oli väga vaja, aga kõik asjad tuli siiski ära teha, olenemata sellest, kas raha oli või ei olnud. Mul on meeles, et ühel aastal oli meil Kadriorus mäng, mille eel oli

Kuidas delegaat

Kadaka turule soovis

Jalgpalliliidus töötamise algusaegadest meenutab Sirel lõbusat seika soomlasest delegaadiga. „Kui ta meie juurde saabus, uuris ta mult mitu korda üle, et kas ma olen ikka kõik regulatsioonid ja nõuded läbi lugenud ja tean, mis delegaadi ülesanne on ja kuidas teda tuleks vastu võtta. Ta ikka natuke noris ja noris – meil oli jalgpalliliidu sekretäriks üks noormees, kes oleks pidanud temaga tegelema, aga meid oli nii vähe, et ega temalgi selleks väga aega polnud.

Ühel hetkel jagasin asja ära ja ütlesin sekretärile, et ole nüüd selle delegaadiga koos ja ainult tema päralt, vii ta sinna, kuhu ta soovib. Delegaadil läks kohe nägu naerule, ta oli väga õnnelik. Natukese aja pärast tuldi kahekesi tagasi, mõlemal käed Kadaka turu kotte täis!“

2000. aastal saabus ühele A-koondise mängule külalismeeskonna jalgpalliliidu toonane president. Jalgpalliliit oli just saanud tutika Volkswagen Caravelle’i bussi, Maaren Olander sõidutas neid ringi. Ühel hetkel tuli president minu juurde ja ütles: auto on veel enam-vähem, aga juht ei sobi. Leidsime siis mehe juhiks ja isegi uue auto. Tuli välja, et ta lihtsalt ei soovinud, et mõni naine peaks teda öösel klubidesse sõidutama!“

jalgpalliliidu kontol viis krooni! Aga mäng toimus ja kõik asjad said tehtud. Mõni oleks ehk öelnud, et raha ei ole, jätame ära, aga palju oli entusiasmi ja tahet kõik ära teha.

Olen aru saanud, et tihtipeale on nii, et Aivar

Pohlakult tulevad hästi lennukad ja ambitsioonikad ideed ja sina pead siis olema inimene, kes jalad maa peale toob: kust me selle raha võtame?

Päris nii ka ei ole, et mina millelegi ei ütlen – asjad peab ikka alati ära tegema. Sellist asja küll ei mäleta, et mõni hea idee oleks raha tõttu tegemata jäänud.

Sinu 27 aastat jalgpalliliidus – millised on nende aastate jooksul olnud kõige raskemad hetked?

Aga kõige meeldivamad?

Kõige pingelisem aeg oli vaieldamatult UEFA superkarika korraldamine. Ega mina, Targo Kaldoja ja mõni veel mängu ennast sisuliselt ei näinudki – siin oli üks päris tõsine tehniline aps (vaata lisalugu).

Väga tore oli aga see periood, kui koondis siin playoff’i jõudis – kogu see aeg oli väga positiivne. Koondisemängudega on alati nii, et kui meeskond võidab, siis on jalgpalliliidu kontoris järgmisel päeval kõik õnnelikud, rõõmsad ja elevil. Kui läheb halvasti, kajastub see töötajate olekus samamoodi. Kõik taustajõud tunnetavad ennast teatud määral selle meeskonna osana.

Daniil Sõtšugov

2019. aastast Tallinna Kalevi esindusvõistkonna äärekaitsjana toimetanud Daniil Sõtšugov on jõudnud 21aastaselt 100 A. Le Coq Premium liiga mänguni. Klubi treeneri Daniel Meijeli hinnangul on Sõtšugov valmis tegema karjääris järgmist sammu ning kandma Eesti nelja suurima meeskonna koosseisus põhiraskust. Peale Meijeli analüüsib Kalevi äärekaitsja mängulisi elemente Sander Post, kes juhendab Sõtšugovi U21 koondises.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Meijel: Oskab endale ruumi leida ja seda vajadusel ka teistele tekitada, aga liine läbistavate söötude andmist tuleb paremaks lihvida.

Post: Intelligentne mängija, kes saab aru, mis tema ümber toimub, ja leiab kiiresti head lahendused.

JÕUD

Meijel: Näeb sellega igapäevaselt vaeva, paari aasta järjepidev töö on viinud uuele tasemele. Väga sitke mängija

Post: Sitke mängija, omal positsioonil hätta ei jää.

SISU

Meijel: Tahet on palju, loomult väga vaikne, aga pingutab alati lõpuni.

Vahel peab looma endast välja laskma ja seda ka teistele näitama.

Post: Sisu on kindlasti olemas. Võitjamentaliteediga mängija, kes näitab, et tahab võita, ja on valmis ka selle nimel vaeva nägema.

LIIKUVUS

Meijel: Ta on võimeline olema aktiivsem palliga mängus.

Post: Suhteliselt liikuv mängija, parandamist vajab ajastus, kuhu ja millal liikuda.

TEHNIKA

Meijel: Pallikontroll on korralikul tasemel, järeleaitamistunde vajavad eri kõrgusega tsenderdused kasti äärest.

Post: Tehnika on äärekaitsja kohta hea, aga palliga joostes kipub lagunema.

ÕHUVÕITLUS

Meijel: On viimase paari aastaga kõvasti arenenud, sest ta on sellega palju vaeva näinud.

Post: Võttes standardiks rahvusvahelise jalgpalli, siis saab palju juurde panna nii ajastuse kui julguse poole pealt.

VASTUPIDAVUS

Meijel: Jaksab nädalast nädalasse trennides ja mängudes minna anda, suudab üles-alla joosta, kui olukorrad nõuavad.

Post: Eesti liigas pole kindlasti probleeme, aga rahvusvahelisel tasemel nõuab tema positsioon enamat.

KIIRUS

Meijel: Eesti kohta loeb kiirelt mängu, palliga standardolukordades alumine mees, kes vastasele jooksudes alla ei jää. Kui norida, siis kiiruse pealt kontaktis olles tuleb tugevam olla.

Post: Esimeste meetrite kiirus ja suunamuutused on head, parandamist vajab kindlasti pikema distantsi kiirus.

SÖÖT JA LÖÖK

Meijel: Viimasel kolmandikul on probleemiks tugevad ja täpsed tsenderdused ning löögid, alumisel ja keskmisel kolmandikul tegutseb palliga korralikult.

Post: Suudab mängida mõlema jalaga pikemaid ja lühemaid sööte. Parandamist vajab tsenderduste kvaliteet.

Endine akrobaat, kes fännab Ronaldot

Millise spordialaga sa tegeleksid, kui jalgpalli ei mängiks?

Akrobaatikaga, sest ma käisin väiksena akrobaatikatrennis ning mul tuli see päris hästi välja. Kui kooli tõttu ei saanud enam kahes kohas korraga käia ning oli aeg valida, siis süda oli rohkem jalgpalli juures.

Mis on su lemmiklaul, mida enne mängu kuulata?

Üht kindlat laulu ei ole. Tähtis on see, et muusika poleks rahulik, vaid selline, mis tõmbaks käima.

Milline on su mängupäeva rutiin?

Hommikul joon kindlasti kohvi, hea söögikord umbes kolm tundi enne mängu ja kui saan, siis tavaliselt käin ka vanaema juures. Väljakul teen enne avavilet kolm hüpet.

Mis on su lemmiktoit?

Kanapasta, nagu ikka. Ei midagi erilist.

Mis on su lemmikriik, kus sa oled seni käinud?

Türgi. Olen seal palju käinud, seal on rahulik puhkus. Ei pea palju sõitma, oled hotellis ja puhkad.

Kes on su iidol?

See on alati olnud Cristiano Ronaldo. Juba ammusest ajast, kui ma jalgpallimängimisega alustasin. Viimase aja mängijatest meeldib mulle Mõhhailo Mudrõk.

Kas sa pigem lööks värava või annaks väravasöödu?

Pigem väravasööt, sest minu positsioonil on väravasöödud tähtsamad ja mul tekib väljakul suurem võimalus neid anda.

Kui sa saaksid üheks päevaks olla mõni oma meeskonnakaaslane, siis milline kaaslane sa oleksid?

Ma oleks Ats Purje, sest siis saaksin palju väravaid lüüa.

Millis(t)e meeskonnakaaslas(t)ega läheksid koos reisile?

Ma läheks koos oma heade sõprade Vadim Mihhailovi, Daniil Ševjakovi ja Arseni Kovaltšukiga. Me reisiks kuhugi huvitavasse kohta, kus keegi meist pole varem kunagi käinud, näiteks Portugali.

Daniil Sõtšugov

Sünniaeg: 15.01.2003

Positsioon: äärekaitsja

Koondised: U16 – 2/0, U17 – 7/0, U19 – 2/0, U21 –10/0

Klubid: FC Puuma, JK Tallinna Kalev

Treenerid: Vitali Kobašov, Atko Väikmeri, Daniel Meijel, Argo Arbeiter, Aleksandr Dmitrijev, Liivo Leetma, Dmitrijs Kalašņikovs, Aivar Anniste, Teemu Tainio, Jan Harend, Norbert Hurt, Martin Reim, Sander Post

Mis on su eredaim mälestus jalgpallist?

Eelmine aasta, kui saavutasime Premium liigas kolmanda koha. See on saavutus, mis jääb pikaks ajaks meelde. See oli suur rõõm, sest pingutasime terve hooaja selle saavutuse nimel.

Esimesest liigatiitlist unistav Til Mavretic: loodan, et suudame selle ära teha!

Tallinna FCI Levadia keskvälja dirigeerival Til Mavretičil (26) on karjääri jooksul olnud mitu ebaõnnestunud hooaega. Eelmisel aastal jäädi kahe punktiga ilma Eesti meistritiitlist, kuid tänavu on ihaldatud trofee käeulatuses. „Kui me võidame selle, siis see oleks vaieldamatult mu karjääri parim hooaeg!“ kinnitab sloveen intervjuus Jalkale.

Tekst: Siim Martti Kubensky / Foto: Katariina Peetson

Mavretič on aeg-ajalt kandnud Levadias ka kaptenipaela.

Mavretičil täitus tänavu suvel kaks aastat Levadia ridades. 26aastane sloveen on olnud tänavuse hooaja tabeliliidri vankumatu lüli keskväljal. Ta naudib elu Tallinnas, mis sarnaneb suuresti tema kodulinna Ljubljanaga. „Tunnen ennast siin kui kodus,“ märgib Mavretič. Levadia on tema karjääri kolmas välisklubi ning perioodi Eestis hindab ta neist kolmest enim õnnestunuks. Selles mängivad Mavretiči sõnul suuresti rolli ka kogemused, mida tal on aastate jooksul kogunenud, sest sloveen oli esimestes välisklubides karjääri algusaastatel.

Keerulised ajad välisklubides

Mavretiči esimene etapp professionaalses jalgpallis oli Itaalia tugevuselt kolmanda liiga klubis Monopoli. Ta siirdus saapamaale 18aastaselt ning sai seal kahe ja poole aastaga platsile 45 kohtumises. Harilikult vahetusest sekkunud Mavretičil jäi Itaalia perioodist kontole neli väravat ja üks väravasööt. Kaheksa aastat hiljem esimesele välisklubikogemusele tagasi vaadates tõdeb praegune Levadia keskväljamees, et tegu oli raske, aga õpetliku perioodiga. „Mul ei olnud juhiluba, ma ei osanud itaalia keelt. Serie C mängustiil ei sobinud mulle eriti, sest pall oli palju õhus ning seal käis pidevalt võitlus, ka teiste pallide pärast. See oli üks keerulisemaid perioode minu elus. Olin seal üksinda ning võibolla polnud valmis selleks väljakutseks, aga ma arenesin seal palju. See on hoopis teine keskkond, kui tulla U19 meeskonnast,“ meenutab Mavretič. Sloveen lisab, et ta kasvatas endale selle aja jooksul mitu

Vägev stsenaarium karjääri

esimese karika nimel

Kui Levadiale oli tänavune karikavõit klubi ajaloo üheteistkümnes, siis 26aastasele Mavretičile tähendas see profikarjääri esimest karikat. „Ma ei teadnud, mida teha, sest ma polnud varem mitte midagi võitnud! Ma olin väga õnnelik oma esimese karika üle,“ tunnistab Mavretič. See tuli mälestusväärsel moel, sest Levadia oli karikafinaalis Paide vastu poolajaks kaheväravalises kaotusseisus. „Mäletan, et tulime mängule enesekindlalt, aga poolajaks olime 0 : 2 taga. Terve riietusruum oli vaikne. Vaatasime üksteisele otsa ja mõtlesime, et mis nüüd saab,“ räägib Mavretič.

Pärast Mihkel Ainsalu teise poolaja alguse väravat sai Levadia uue hingamise ning tõstis karika 4 : 2 võiduga pea kohale. Mavretič kirjeldab emotsioone, mis teda lõpuvile järel valdasid, sõnaga „kergendus“.

kilogrammi lihasmassi ning mängis tol ajal positsioonil, kus teda enam mängimas ei näe, ehk teise ründaja kohal.

Mattias Käidist:

„Me suhtleme omavahel iganädalaselt ja ma käisin eelmisel aastal ka tema pulmas.“

Pärast perioodi Itaalias oli Mavretič ligi kolm kuud ilma klubita. Klubid tegid talle pakkumisi, aga need ei tundunud talle esialgu huvipakkuvad. Seejärel, kuna ta jäi liiga kauaks ootama, kadusid ka eelmised pakkumised. Lõpuks tekkis tal võimalus ühineda Slovakkia idaosas tegutseva kõrgliigaklubiga Michalovce. Paraku ei läinud ka Slovakkias asjad plaanipäraselt. Mavretič räägib, et kohalikud tingimused olid võrdlemisi kehvad ning ta oli taas üksinda tundmatus peaaegu 40 000 elanikuga linnas. „Seal polnud väga midagi teha ja mu tüdruksõber õppis Budapestis,“ räägib Mavretič. Vähem kui aasta Slo-

Til Mavretič täidab Levadias vahel ka penaltilööja kohuseid. Foto: Katariina Peetson

LEEGIONÄR

karikafinaali järel.

vakkias veetnud sloveen sai oma teises välisklubis kirja 12 kohtumist, misjärel jäid tema seiklused välismaal paariks aastaks pausile.

Kodumaalt Käidi hea sõnaga Eestisse

Mavretič naasis 2020. aastal kodumaale ning ühines kohaliku kõrgliigaklubi meeskonnaga Domžale, kus mängis toona ka Mattias Käit. Meeste vahel tekkis kiiresti sõprus, mis kestab tänaseni. „Me suhtleme omavahel iganädalaselt ja ma käisin eelmisel aastal ka tema pulmas,“ ütleb Mavretič. Lisaks sellele on tal ka teisi sõpru Sloveenia kõrgliiga aegadest, ja seepärast jälgib ta pidevalt Sloveenia liiga mänge.

Pärast aega Domžales, kuhu jäi ka poolehooajaline laenuperiood Goricas, mängis Mavretič hooaja Sežana Taboris, kellega lõpetati hooaeg kümne kõrgliigameeskonna seas viimasel real. Peale selle vaevasid Tabori rahamured, mis Mavretiči sõnul on Sloveenias väiksemate meeskondade puhul üsna tavapärane nähtus. Ta selgitab, et nad on eelarvet

Mõtteid tänavusest eurosuvest

Vestlus Mavretičiga toimub kaks nädalat pärast FCI Levadia eurosuve lõppu. Ta räägib, et eesmärk, milleks oli edasipääs teise eelringi, sai täidetud, mispärast võib eurosarja mängudega suures plaanis rahule jääda. Meenutades teise eelringi avakohtumist Horvaatias kohaliku mulluse neljanda klubi Osijekiga, toob Mavretič välja individuaalsed eksimused, kuid samas tunnustab vastast, kelle tõttu pidi Levadia avakohtumises leppima 1 : 5 kaotusega.

„Ma arvan, et me polnud esimeses mängus piisavalt valmis nende pakutud intensiivsuseks. Teises kohtumises saime sellega paremini hakkama,“ võrdleb Mavretič Horvaatias ebaõnnestumist koduväljakul saadud 0 : 1 kaotusega. Kuigi avakohtumise statistika oli päris lubav (pallivaldamine 56 ja 44% Levadiale, pealelöögid 15 : 14 Osijekile, löögid väravale 7 : 7), siis Mavretič toonitab Levadia meeste kogetud karmi tõde, et sellel tasemel karistatakse lihtvigu halastamatult täpselt.

Mavretič usub, et selle võistkonna potentsiaal on veel suurem, kui sel aastal näidati. „Alati on olemas soov jõuda alagrupiturniirile, aga see muidugi oleneb palju ka loosist, millised vastased sulle sellel teel vastu tulevad. Aga meil on praegu koos hea rühm mängijaid ning hea treenerite tiim, seega ma usun, et me oleme võimelised veelgi enamaks,“ arvab Mavretič.

koostades arvestanud rahaga Euroopast, mistõttu tekivad sellest ilma jäädes probleemid ka mängijatele palga maksmisega. Kuigi Mavretičil oli lepingu järgi veel üks aasta Taboris ees, sai ta palga maksmata jätmise tõttu selle tühistada ning koostööle joone alla tõmmata.

Karjääri esimene karikas olemas! Til Mavretič pildil karikaga. Foto: Liisi Troska

Kahe ja poole hooaja järel Sloveenia kõrgliigas otsustas Mavretič taas vaadata välismaale, mispärast sai temast 2022. aasta suvel Levadia mängija. Mavretič tõdeb, et Eesti kümnekordse meistriga liitumises oli väike panus ka endisel meeskonnakaaslasel Käidil, kes kuulus kunagi ka ise Levadia noortesüsteemi. Eesti koondislane jagas sloveenist sõbraga Levadiast vesteldes kiidusõnu, mis muutsid Mavretiči otsuse Eesti tippklubiga liituda kindlamaks. „Kui ta oleks Levadia kohta halba rääkinud, siis ma ilmselt poleks liitunud,“ naerab ta. Algul ei saanud vedama, pärast… Kuigi ka Levadias olid Mavretiči liitudes ja selle järel tormilised ajad, siis on hispaanlasest peatreeneri Curro Torrese käe all saavutatud stabiilsus, mille abil läheneb Levadia praeguse seisuga klubi ajaloo 11. meistritiitlile. Sloveenia keskväljamehe jaoks on Levadias mängimine varasemast erinev kogemus, sest Eestis eeldatakse tema koduklubilt alati võitu. Eelmistes Mavretiči meeskondades oli eesmärk lõpetada tabeli keskmike seas või võidelda püsimajäämise nimel. „Mulle meeldib mängida meeskonna eest, kes võitleb meistritiitli pärast,“ sõnab sloveen. Tuleviku kohta sõnab Mavretič, et augusti keskpaiga seisuga on kõik veel lahtine. Tema leping lõppeb selle hooaja järel ning ta usub, et läbirääkimised klubiga algavad järgmiste nädalate jooksul. Praegu sihib ta aga karjääri esimest liigatiitlit. „Ma loodan, et kõik läheb hästi ja me suudame selle ära teha,“ ütleb sloveen.

„Kas ma päriselt võitsin karika?“ Üllatunud Til Mavretič ja Henri Järvelaid võiduka

Foto: Katariina Peetson

Eesti naistekoondise kapten Kairi Himanen mängib Kohila laagrilistega. Foto: Acube Agentuur

Esimest korda toimunud

Euronicsi vutilaagrid tähistavad uut verstaposti tüdrukutejalgpallis

Jalgpalliliidu ja Euronicsi koostöös toimusid juunis ja augustis esimest korda tüdrukutele mõeldud jalgpallilaagrid. Kümnes Eesti piirkonnas käivitunud projekt tõi jalgpalli juurde sadakond uut tüdrukut.

Laagritele andis tõuke eelmisel aastal Eestis toimunud tüdrukute U17 EM-finaalturniir, mille järel soovis laagri nimitoetaja Euronics jätkata tüdrukutejalgpalli sponsoreerimist. Kuna paljud klubid hakkasid iseseisvalt noortele jalgpallilaagreid tegema, siis jalgpalliliidu ja Rimi koostöös korraldatud suvelaagrite tähtsus vähenes, mistõttu neid ka eelmisel aastal enam ei toimunud. Ainult tüdrukutele mõeldud laagreid korraldasid aga vaid vähesed klubid, mispärast tekkis laagri suursponsoril ja jalgpalliliidul ühine

nägemus, et jõudusid ühendades on võimalik ka ainult tüdrukutele mõeldud laagreid edukalt läbi viia.

Laagreid võõrustas kümme klubi, kes on panustanud silmapaistvalt Eesti naistejalgpalli. Neist viis – Pärnu JK Vaprus, Paide LM, Viimsi MRJK, FC Kuressaare ja Kohila Püsivus – olid laagriga ametis juunis ning teised viis – Tallinna FC Flora, Saue JK, JK Tallinna Kalev, Tartu JK Tammeka ja Saku Sporting – pidasid laagrit augustis. Eesti Jalgpalli Liidu tüdrukute harrastusjalgpalli projektijuht Kethy Õunpuu räägib, et klubid olid laagri korraldamise ideest pärast jalgpalliliidult saadud ettepanekut huvitatud, tänu millele läks laagripaikade kinnitamine sujuvalt. „Ka klubid nägid laagrit kui võimalust teha midagi uut ja tuua tüdrukuid jalgpalli juurde,“ ütleb Õunpuu, viidates, et mõnes Eesti piirkonnas on tüdrukutejalgpall veel varajases arengufaasis. Tema sõnul oli klubisid, kellel laagri korraldamine õnnestuks, vähemalt poole rohkem, kui lõppvalikusse mahtus, kuid arvestada tuleb ka eelarve piiridega.

Tekst: Siim Martti Kubensky

Milline nägi laagrinädal välja?

Jalgpalliliit seadis laagritele ajajoone, et päev algab kell 9.30 ning lõppeb 16.30, et see klapiks lastevanemate töögraafikuga. Päeva esimeses pooles jäi klubide enda otsustada, millise sportliku tegevusega nad aega sisustavad. Pärast lõunapausi oli vaba aeg, millele järgnes samuti üks aktiivne tegevus. Laagri kolmandal päeval oli kavas ühistegevus või ekskursioon, mille sihtkoha sai laagrit korraldav klubi ise otsustada. Sellel päeval sai Euronicsi laagrilisi näha näiteks loomaaias, lõbustus- või seikluspargis.

Laagris osalejate vanusevahemik oli 7–12, mis Õunpuu sõnul on periood, kus tüdrukud vajavad uute harrastuste katsetamiseks toetavat keskkonda. „Kui me tahame laagrisse tuua tüdrukud, kes ei ole varem jalgpalli mänginud, siis poistega koos nad tõenäoliselt ei julge proovida,“ räägib Õunpuu. Kuigi laagris osales ka tüdrukuid, kes olid varem jalgpalliga kokku puutunud, siis ligi pooltele osalejatest oli tegu esimese kokkupuutega. „Me ei eeldanud, et laagrid täituvad ainult nende tüdrukutega, kes pole varem jalgpalli mänginud,“ meenutab Õunpuu. Tema hinnangul on see positiivne üllatus, et ligi pooled laagris osalenud tüdrukutest puutusid jalgpalliga esimest korda kokku, sest lisaks üldisele noorte liikumisharjumuse kujundamisele oli laagri üks eesmärk anda tüdrukutele esimene omakeskis jalgpallimängimise kogemus.

Kethy Õunpuu:

„Tahtsime,

ku arvestusega, et umbes kümne lapse kohta on üks treener, seega kõige suuremas ehk Tallinna Flora laagris oli neli treenerit. Õunpuu tõi näite Flora laagrist, kus rohkete osalejate puhul sai tüdrukud ja treenerid jaotada pooleks – jalgpalliga rohkem kokku puutunud tüdrukud treenisid ühises rühmas, vähem või üldse mitte jalgpalliga tegelenud tüdrukud said harjutada omavahel teises grupis.

Õunpuule nii lastevanematelt kui treeneritelt laekunud tagasiside oli positiivne. Nad olid õnnelikud, et sellised laagrid on tüdrukutele välja mõeldud. „Tüdrukud avanevad sellises keskkonnas palju rohkem ning julgus tuleb kiiremini,“ kirjeldab Õunpuu, tuues näite Euronicsi meeskonna külastusseiga kohta, kui tüdrukud ei peljanud kaamera ees muljeid jagada.

et laager oleks vaheldusrikas ning pakuks kõigile midagi.“

Lastevanemate rahulolu väljendab asjaolu, et enamik tahaks lapse ka järgmisel aastal laagrisse registreerida. Kuigi selle põhjal ei saa veel põhjapanevaid järeldusi teha, sest augustikuu laager lõppes pool nädalat pärast intervjuud Õunpuuga ning talle laekub endiselt igapäevaselt tagasisidet, siis esmapilgul tekitab selline tagasiside suurt rõõmu.

Õunpuu sõnul oli ühistegevuse eesmärk tekitada lisaväärtust, mis pakuks laagrinädalal värskendavat vaheldust vutiväljakule. See eesmärk kandus ka lõunapausidesse, kus toit ei tulnud karpides staadionile, vaid võimalusel jalutati mõnda söögikohta. „Ühes kohas istumine väsitab nii treenereid kui lapsi. Tahtsime, et laager oleks vaheldusrikas ning pakuks kõigile midagi,“ selgitab Õunpuu.

Projekt esmahinnangul edukas

Kokku osales laagrites 271 tüdrukut, neist 125 mängisid jalgpalli juuni- ning 146 augustikuus. Õunpuu jääb selle tulemusega rahule, sest esialgne eesmärk oli saada vähemalt 250 osalejat. Kuna tegu oli esimese ainult tüdrukutele mõeldud laagriga, siis korraldustiim ei osanud numbrite poolest suuri ootusi ega eeldusi seada. „Mõtlesime, et igas laagris võiks olla umbes 25 tüdrukut, kuid meil puudus varasemast võrdlusmoment. Eelmistes suvelaagrites oli küll tüdrukuid, aga pigem vähe,“ räägib Õunpuu. Lisaks oli soov, et ühes laagris oleks minimaalselt 15 ja maksimaalselt 40 osalejat. Ka see eesmärk õnnestus täita, sest kõige suurema osalusega laagris oli 39 tüdrukut ning kõige väiksemas laagris osales täpselt 15 tüdrukut. Treenerite arv ühes laagris olenes osalejate arvust. Laagrite treenerite koosseis pandi kok-

Koondislaste külaskäik

Igas laagris käisid külas Eesti naistekoondise mängijad ja see mõjus Õunpuu sõnul tüdrukutele inspireerivalt. Kuigi laagrilised ei tundnud kõiki nimesid ja nägusid, siis tähendusrikas oli see, et koondislased tulid nendega koos jalgpalli mängima ja rääkisid tüdrukutele huvitavaid lugusid oma karjäärist.

Vaatamata asjaolule, et paljud tüdrukud nägid koondislasi elus esimest korda, ei pääsenud nood autogrammide jagamisest. „Kui koondislased tulevad laagrisse kohale, siis sellest hetkest muutuvad nad tüdrukutele eeskujuks,“ räägib Õunpuu. Koondislaste laagrikülastuste kasu on Õunpuu arvates vastastikune, sest inspireeritakse tüdrukuid ja suureneb ka naistekoondise nähtavus.

Laagreid külastas ka Euronicsi maskott. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

TÜDRUKUD

Suviste spordilaagrite seas käib konkurents osalejate nimel ning Euronicsi jalgpallilaagrite kasuks rääkis soodne hind, mida teiste laagrite puhul on raske leida. Neli päeva kestnud laager läks maksma 65 eurot, mille eest said tüdrukud oma nimega laagrisärgi, pudeli, jalanõude koti, iga päev sooja lõunasöögi ja ekskursiooni. Õunpuu arvates oli laagri taskukohasus üks põhjuseid, miks osa osalejaid said esimese jalgpallikogemuse. „Laager ei olnud liiga kallis, et proovida,“ selgitab ta.

Kethy Õunpuu:

„Kui koondislased tulevad laagrisse kohale, siis sellest hetkest muutuvad nad tüdrukutele eeskujuks.“

Laager kui jalgpalliteekonna algus Õunpuu on saanud laagri järel lastevanematelt kirju, kus nad uurivad edasiste treeninguvõimaluste ja -tingimuste kohta. Lisaks soodustab jalgpalliga jätkamist laagri suurtoetaja Euronics, kes lõi konkursi kolmele stipendiumile. Konkursil said avalduse esitada vanemad, kelle tütar polnud varem mõne klubi nimekirjas ja tuli laagrisse jalgpalli kui spordialaga tutvuma. Euronics katab juhuslikult valitud stipendiaatide treeningukulud 300 euro väärtuses. Õunpuu sõnul on stipendiumid läinud õigesse kohta, sest lastevanemad on

väljendanud tänulikkust võimaluse eest ning kinnitanud, et nende laps alustab jalgpallitrennidega. Õunpuu loodab, et ka teised tüdrukud, kes puutusid laagris jalgpalliga esimest korda kokku, otsustavad tihedas spordialade konkurentsis regulaarselt vutiga jätkata. „Neid tüdrukuid ( kes hakkavad jalgpalliga tegelema –toim.) tuleb kindlasti, aga ma hetkel ei oska öelda, kui palju. Kuna paljud käivad veel teistes trennides, siis ei saa öelda, et nad kõik tulevad,“ räägib Õunpuu. Ta lisab, et mõned kasutasid laagrit ka kui suvist liikumis- ja ajaveetmisvõimalust, kuid tema hinnangul on tõenäosus, et tänu laagrile leiavad paljud tüdrukud tee jalgpallitrenni, suur.

Kohila laagri treener: oleme väga rahul!

Kohila Püsivuse tüdrukute jalgpallitreeneri Marii Veskimäega vesteldes on igast tema lausest tunda rahulolu möödunud laagri suhtes. Ta jagab kiidusõnu suursponsor Euronicsile, tänu kellele kujunes laager niivõrd õnnestunuks. „Olime treenerite tiimiga täiesti vaimustuses, et oli selline koostööpartner. Kuidas toodi särgid, pudelid ja laagris käis ka Euronicsi maskott – oli näha, et laagrisse panustati. Tüdrukutele väga meeldis ja see andis laagrile vahva olemuse,“ meenutab Veskimäe.

Talle meeldis ka vabadus, mis anti treeneritele laagripäevade sisustamiseks. „Jäin rahule, et sain ise mõelda, mida ma tahan tüdrukutega teha. Pidime arvestama ka sellega, et tulid sellised tüdrukud, kes ei ole varem jalgpalliga kokku puutunud,“ räägib Veskimäe. Seepärast tehti Kohila laagris eri asju, mis ei hõlmanud jalgpallimängimist. „Panime muusika käima ja mängisime pallidega toolimängu, et need lapsed, kellel polnud varasemat kogemust palliga, saaksid vaikselt harjuda,“ toob Veskimäe näite.

Juunis toimunud Kohila laagrist võttis osa 35 tüdrukut, mis oli treeneritele positiivne üllatus. Lisaks kohalikele oli osalejaid ka Tartust ja Tallinnast. Augustis korraldas Püsivus ka oma laagri, kuhu leidis tee 25 tüdrukut. Veskimäe sõnul tekkis see number suuresti tänu suve alguses toimunud Euronicsi laagrile. „Järelikult lastele nii meeldis see, et nad tahtsid uuesti tulla,“ sõnab Veskimäe.

Grete Daut jagab autogramme Saku Sportingu laagris. Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

Tallinna Flora laagri tüdrukute ühispilt treenerite ja koondislaste Anette Salei ja Jaanika Volkoviga. Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

Kas tõenäolisem on vigastada põlve ristatisidet või saada miljonäriks?

Ilmselt pole ühtegi jalgpallurit, kelle tiimis või vähemasti tutvusringkonnas pole mitte keegi pidanud ravima katkist põlve ristatisidet. Tegemist on tõsise vigastusega, mis hiilib üsna ootamatult ligi, ehk et isegi valgete kitlite ja luupidega spetsialistid ei tea lõpuni, miks põlved katki lähevad. Küll aga teavad nad üht koma teist – seda kinnitas Tallinnas käinud UEFA meditsiiniliste uuringute nõunik Evert Verhagen.

Augusti keskpaigas toimus Tallinnas esimene Euronicsi naistejalgpalli konverents, kus peatuti pikemalt põlve ristatisideme vigastustel. On see ju teema, mis võib meeletult hirmu külvata – sest mõni tippmängija võib langeda justkui jalapealt, ilma igasuguse kontaktita, ning siis algab lõputuna näiv taastumisprotsess, mis kestab tavaliselt 9–12 kuud. Vaatamata sellele, et ristatisideme vigastuste arv tundub kasvavat, kinnitas Verhagen koos numbritega, et mingisuguseks pandeemiaks ainest pole. Inimmõistus lihtsalt on selline, et kui miski püüab kord pilku, siis ei jagu silmi millekski muuks. Nii võibki korraga jääda mulje, et terveid põlvi napib.

Kui rääkida lihtsas keeles, siis ristatiside läheb katki siis, kui reis ja säär üritavad minna eri suundades. Jalgpallis, mis põhineb igasugustel suunamuutustel, juhtub seda päris tihti. Kui lisada sekka vastase kontakt või lihtsalt õnnetu libastumine, võibki keha järele anda. Aga! On oluline mõista, et iga selline juhtum ei vii ränga põlvevigastuseni, vaid reaalsuses suudavad mängijad kordi ja kordi panna ristatisideme tõsiselt proovile, ilma et midagi juhtuks. Seal taga on midagi veel. Nagu juhtlõigus sai öeldud, siis lõplikku vastust – miks lähevad põlved katki – ei andnud teada ei Verhagen ega tule see välja ka käesolevas loos. Küll aga tõi ta välja arvukalt riskifaktoreid, mis võivad mõne põlve purunemist selgitada küll.

Rääkides mängijat ümbritsevast, tõi ta muu hulgas välja ilmaolud; vastaste või tiimikaaslaste käitumise; liigataseme; väljaku tüübi ja kvaliteedi; treeneri otsused; meditsiinilise personali oskused ja kogemused; putsavaliku.

Kui aga mõelda sellele, mis tuleb mängija enda seest, võib välja tuua keha- (nt puusade) ja sealjuures põlvede ehituse; hormonaalse poole; geenid; kehamassi(indeksi); lihaste tugevuse ja jäikuse; iseloomu; stressitaluvuse.

Neist nopetest nähtub, et riske pole alati võimalik maandada, sest mängija võimuses on vaid osake neist. Jah, ta saab valida väljakule vastavad putsad, ent ta ei saa kontrollida seda, mil moel käitub vastane. Mängija saab tegeleda oma kehakaaluga, kuid ta ei saa sealjuures tõmmata sentimeetreid vähemaks mõnest luust. Ja jällegi, põlvevigastused paraku jätavad enda kanda selle üllatusmomendi, mis võivad rikkuda kuitahes kindla ettevalmistuse.

„Minge ja mängige jalgpalli! Jah, põlve ristatisideme vigastusi tuleb ette, ent need on äärmiselt haruldased.“

Kas inimkeha ise määrab mängureegleid?

On moekas kõrvutada mehi ja naisi ja näidata siis näpuga, et ühed on paremad kui teised. Verhageni kinnitusel on see vähemasti ristatisideme vigastustest rääkides tühi töö, sest naised ja mehed on lihtsalt ehitatud erinevalt. Võtke või puusad – naistel on laiemad puusad, mistõttu langeb raskus põlvedele pisut suurema nurga alt (rohkem küljelt, mitte päris otse alla), ning see võib aidata kaasa ristatisideme vigastuse tekkimisele.

Ja see kajastub ka numbrites, mis on kokku saadud eri rõhuasetustega (näiteks liigatase, vigastuse tekkimise tüüp) tehtud uuringute peale. Viimase 20 aasta jooksul avaldatud materjalidest

Tekst: Laura Jaansen

selgub, et keskmiselt tekib ühes 24-liikmelises naiskonnas ühe hooaja jooksul 0,8 põlve ristatisideme vigastust. Võrreldes meestejalgpalliga on seda 2,5 korda rohkem.

See ei tähenda kaugeltki, et meessportlase keha oleks võimekam ja tugevam. Verhagen selgitas, et kui vaadelda üleüldisi andmeid jalgpallis tekkinud vigastuste kohta, siis professionaalsel tasandil võistlevad naised ja mehed lähevad üsna võrdselt katki: umbes neli korda 1000 treeningutunni kohta ja ligi 20 vigastust tekib 1000 võistlustunni pealt. Ning ka see, kui pikaks ajaks jäädakse vigastuste tõttu platsi kõrvale, on üsna sarnane. Ehk siis mehed polegi rauast, nagu võis korraks tunduda, vaid neid painavad teist tüüpi mured.

Üks asi on esitada andmeid isoleeritud keskkonnas, ent teine asi on reaalne elu – ehk kui

kiirelt saavad need 1000 tundi täis? Iga natukese aja tagant kurdab keegi mõnest (meeste) tippklubist, et matšide arv on kasvamas üle pea ja see paneb inimkeha ebatervislikult proovile. Näiteks Meistrite liiga ja Hispaania tšempionil Real Madridil oli eelmisel hooajal kokku 55 mängu ning Inglismaa tipul Manchester Cityl tuli osa võtta 59 vastasseisust. Kui mõelda, et paljud tippmängijad osalevad ka koondisejalkas, võib ühte hooaega pressida ühtekokku 60–70 matši!

Säärased numbrid vaatasid osaliselt vastu ka naistejalgpallis, mis sest, et nende tippliigades osaleb vähem tiime, mis omakorda tähendab vähem liigamänge. Näiteks Inglismaal, Saksamaal ja Prantsusmaal heitleb meistritiitli nimel 12 naiskonda ning Hispaanias 16. Kust need 60 siis kokku tulevad? Lubage tutvustada: Ballon d’Ori

Evert Verhagen Euronicsi naistejalgpalli konverentsil.

Foto: Katariina Peetson

võitja Aitana Bonmatí, kes kuulub nii FC Barcelona kui Hispaania ridadesse – tema sai peale 44 klubimängu mängimist võtta mõlemal suvel osa suurturniirist, mis kasvatas koondisemängude saldot koguni 24 võrra. Tuleb toonitada, et see oli eriline aasta.

Verhageni sõnul tähendab mängude arvu kasv ka vigastuste arvu suurenemist, sest kordusi on rohkem, ent risk pole suurenenud koormuse tõttu suurem. „Näeme, et kui näiteks 100 mängu peale tekib kaks vigastust, siis 200 kohtumise puhul tabab pallurit neli vigastust. Kui koormuse kasvuga tekiks vigastusi kordades rohkem – näiteks nende nelja asemel kuus –, siis oleks tõesti risk suurem. Seda pole uuringutest siiski välja tulnud, vaid me näeme lineaarset joont mängude hulga ja vigastuste võrdluses,“ selgitas Verhagen konverentsi järel lisaks. „Kuna ka naistejalgpallis on mängude hulk aga kasvanud, peame jätkama selle graafiku jälgimist. Ent usun, et see joon jääb lineaarseks, ehk lihtsalt mida rohkem on mänge, seda rohkem tekib vigastusi.“

Ohu- ja murekohad, mis otsivad tõde taga

See, et naistemäng muutub järjest professionaalsemaks ja lisandunud mängude arvelt nõudlikumaks, ei ole probleem. Seda näitasid ju numbrid. Küll aga ei suuda peamiselt meestejalgpallile keskenduvate klubide rahakotid käia muutustega kaasas ega tagada naismängijatele keskkonda, mis annaks neile piisavalt aega taastuda ja uueks katsumuseks valmistuda. „Ressursid on suur probleem,“ nõustus Verhagen.

Mis olukorras tekivad ristatisideme vigastused?

Andmed: Lucarno ja teised, The American Journal of Sports Medicine 2021; Della Villa ja teised, British Journal of Sports Medicine 2020

Kokkupõrge või kontaktivaba olukord?

Kokkupõrge teise mängijaga –otsene kontakt põlvega

Naised – 11% Mehed – 12%

Kokkupõrge teise mängijaga –kontakt mõne muu kehaosaga

Naised – 34% Mehed – 44%

Kontaktivaba olukord

Naised – 54% Mehed – 44%

Mänguolukord

Taklamine

Naised – 11% Mehed – 13%

Vastane taklab

Naised – 11% Mehed – 20%

Tasakaalu taastamine pärast palli löömist

Naised – 20% Mehed – 16%

Maandumine

Naised – 3% Mehed – 7%

„Me tahame, et mäng oleks professionaalsem – intensiivsus suureneks ja mänge tuleks juurde. Ent siis kasvab näiteks reisimise vajadus ning kulud naistetiimi üleval pidamiseks suurenevad. See on täiesti loogiline osa protsessist. Aga probleem on sealjuures see, et klubi eelarve pole tasakaalus,“ jätkas UEFA meditsiiniliste uuringute nõunik. „Kui me vaatame seda meditsiinilist personali, kes töötab koos naistega, siis näeme rohkem kogenematust ja noorust. Meeskonda ümbritsev tiim on see-eest enamasti suurem ja koosneb võimekamatest spetsialistidest. Võib juhtuda, et nad saavad käia naiste mängudel abiks, aga vaid teatud juhtudel. Naised on alati teisel kohal.“

Pressingu tegemine

Naised – 40% Mehed – 33%

Meenutagem, et põlvede purunemisele võib kaasa aidata puudulik meditsiiniline personal, mis

omakorda võib tähendada kehvemat ettevalmistust trennideks ja mängudeks. Samuti on riskifaktoritena välja toodud laiemalt vaimne pool (näiteks stress) ja soolised eripärad.

„Kui me mõtleme naistejalgpallile, siis naistele tagatud tingimused ei ole korrelatsioonis mängu arenemisega. Meesmängijad saavad näiteks 20 miljonit eurot aastas, aga päris vähesed naismängijad saavad olla täisprofessionaalid. Suurem osa neist teeb midagi lisaks – kas tööd või kasvatab näiteks last. Aga kuidas on võimalik niimoodi taastuda ja hoida tipptaset? Kui me nõuame professionaalset taset, siis tuleb teha kõik võimalik selleks, et seda suudetaks saja protsendi ja 360 kraadi ulatuses alal hoida,“ toonitas Verhagen.

Need liinid ei tohiks viia ühte konkreetsesse punkti vaid selleks, et olukorraga leppida ja sõpradena laiali minna. Küll aga jäävad need iseloomustama hetkeseisu: naisjalgpallurid on põlve ristatisideme vigastustele vastuvõtlikumad mitmel põhjusel. Neist osaga annab päris tublisti tööd teha.

Verhagenist inspireeritud lõppsõna

„Minge ja mängige jalgpalli! Jah, põlve ristatisideme vigastusi tuleb ette, ent need on äärmiselt haruldased. Ma ei tea, kes teist võib viga saada, aga ma ütlen südamerahuga, et teil pole vaja mitte midagi karta,“ toonitas Verhagen nii ettekande alguses kui lõpus. Sinna vahele jäi seik, kus ta palus ruumisviibijatel hinnata kolme asjaolu tõenäosust: vigastada põlve ristatisidet, võita olümpial medal või saada miljonäriks. Kuigi teine ja kolmas võivad tavalisele inimesele näida peaaegu võimatud, siis reaalsus pani hetkeks ahhetama: koguni üks inimene viiest (kuni 16st) võib saada miljonäriks (6–22% tõenäosus), olümpiasportlane võib pjedestaalile tõusta 19protsendise tõenäosusega (1/5) ning põlve ristatiside puruneb „kõigest“ ühel inimesel 33st (3%).

Mis eristab neid stsenaariume? Kui me räägime olümpial võidutsemisest või miljoni euro piiri ületamisest, kaasneb sellega kannustav positiivsus – on ju võimalus! Ent risk lõhkuda ära põlve ristatiside süstib meisse hirmu vaatamata sellele, et numbrid toetavad terveks jäämist. „Lihtsalt nautige jalgpalli!“ julgustas UEFA meditsiiniliste uuringute nõunik Evert Verhagen.

OLÜMPIA

Kuidas Pariisi olümpia seekord jalgpallilugu suunamudis?

Jalgpalli ja olümpiamängude koostöö meenutab üha enam mugavusabielu, kust tõeline armastus ammu kadunud.

Tekst: Ott Järvela, Pariis

Inglane Jonathan Wilson on nüüdisaja üks olulisemaid jalgpalli(aja)kirjanikke, sest tahab mõtestada jalgpalli muutumise põhjuseid ning oskab tänu laialdastele teadmistele ja kirkale mõtlemisele tõmmata paralleele varasemate ajajärkudega. Seda trumpi kasutas Wilson ka Pariisi olümpiamängude eel, kui kirjeldas ajalehes The Guardian eelmiste, täpselt sada aastat tagasi Pariisis peetud olümpiamängude jalgpalliturniiri:

„Kirjeldused viitavad, et võitnud Uruguay mängustiil oli üllatavalt kaasaegne, põhinedes lühikestel söötudel ja mängijate kohavahetustel. 1924ndal Pariisis olümpiavõitjaks tulnud Uruguayd võib pidada esimeseks kaasaegseks meeskonnaks ja 100 aasta eest peetud olümpiat esimeseks kaasaegseks jalgpalliturniiriks.“

Viimast tõika kinnitab asjaolu, et 1924. aasta olümpiaturniir oli esimene FIFA korraldatud võistlus ja esimest korda võistlesid üksteisega nelja maailmajao koondised. 100 aasta tagune Pariisi olümpia muutis jalgpalli oluliselt (paremaks). Järgnevad siinkirjutajal tänavu kohapeal olümpiamänge kajastades tekkinud mõtted, kuidas võis 2024. aasta Pariisi olümpia jalgpalli mõjutada.

Nad olid ju maailma parima jalgpalluri Aitana Bonmatí juhtimisel võitnud veebruaris Rahvuste liiga finaalturniiri. Ning maikuus võitis Hispaania koondise baasklubi FC Barcelona naiste Meistrite liiga finaalis Lyoni Olympique’i.

Hispaania ei vajanud olümpiakulda, et tõestada, et nad on parimad. Nad on ju valitsevad maailmameistrid, värskeima Euroopa tippkoondiste vahelise jõuproovi ja naiste klubijalgpalli tähtsaima auhinna võitjad. Olümpiakuld ei teinud USA naiskonnast maailma parimat. Selleks on endiselt Hispaania.

Ning see on oluline faasinihe, mis sunnib naistejalgpalli tervikuna nuputama, kuidas olümpiaturniiri oma üha täiustuvasse ja paisuvasse ökosüsteemi paigutada. Olümpiakulla väärtus on kahanenud, sest erinevalt MMist ei ole kõik võiduvõimelised naiskonnad kohal, kuna Euroopale eraldatakse kõigest kolm kohta.

Kuna naiskondade arvu suurendada ei saa (olümpia on niigi sportlastest punnis), siis on säärane piirang üleilmset esindatust taotleva olümpia puhul loogiline ega muutu.

Olümpiakuld ei teinud USA naiskonnast maailma parimat. Selleks on endiselt Hispaania.

Kaasnähe on aga see, et eelmise kahe aasta jooksul Euroopas kõikvõimalikke publikurekordeid püstitanud naistejalgpalli publikunumber jättis Pariisi olümpial soovida. Kui kõrvale jätta võõrustaja Prantsusmaa mängud, vaatas alagrupikohtumist keskmiselt kõigest 10 074 pealtvaatajat, mis on ligi kaks korda väiksem number meesteturniiri omast, kus ei mänginud maailma parimad, vaid suhteliselt suvalised jalgpallurid.

Naistejalgpall on viimase kümne aasta jooksul maailma kõige kiiremini arenenud spordiala. Tormiline edasiminek tähendab, et olümpia on temast maha jäänud. Kui veel 2021 võis Kanada võidetud olümpiakulla kaalukust täiesti ausalt võrrelda USA kaks aastat varem võidetud MM-tiitliga, siis nüüd enam mitte.

Naistejalgpalli olümpiakuld, mille võitis USA, jäi mullu Hispaania võidetud MM-tiitlile tähtsuse poolest selgelt alla. Kõige paremini tõestas seda kaotajate ahastus ja kaotusvalu. Õigemini selle puudumine. Brasiilia rõõmustas hõbeda üle ning valitsev maailmameister Hispaania ei pidanud Pariisis neljandaks jäämist traagikaks.

Pariisi olümpia ilusaim jalgpallihetk leidis aset naistefinaali lõpuvile ja autasustamise vahepeal. Võistkonnad suunati rõivistusse, et medalitseremooniaks paraaddressi riietuda. Viimasena lahkus staadionilt koondisekarjääri viimase mängu pidanud Brasiilia jalgpallilegend Marta.

Eelkõige ameeriklastest koosnenud publik tõusis püsti ja aplodeeris maruliselt. Kuue MMi ja nüüd ka kuue olümpia veteranile tähendas 0 : 2 kaotus USAle, et koondisega jäi tal kuldmedal võitmata. Aga see aplaus näitas, et Marta võitis südamed. Tema raugematu kirg on jätnud naistejalgpalli kustumatu jälje. Samas on Marta lahkumine ka ajastu märk, sest kui brasiillanna oli tänavajalgpalli suursaadik, siis

temast nooremate staaride mäng on lihvitum. Kas naistejalgpalli tempokas areng tähendab, et ürgtalentide aeg on läbi ja ainus tee tippu on süsteemse(ma) töö kaudu?

Meeste olümpiaturniiri puhul on udujutust loobutud ja antakse üpriski otsekoheselt mõista, et seda hoitakse kavas eelkõige rahalistel kaalutlustel. Olümpiamängude vaatevinklist on iga spordiala taga kas rahaline pluss või miinus.

Näiteks kärestikuslaalomi puhul on tegu päris korraliku miinusega, sest piletitulu ei kata kaugeltki ära areeni rajamisega ja/või võistluse läbiviimisega seotud kulusid. Meestejalgpalli taga on aga rasvane pluss, sest igal korraldajariigil on käepärast võtta mitukümmend tuhat pealtvaatajat mahutavad staadionid ja jalkat vaatama harjunud publik.

Numbrid ei valeta. 30. juulil peetud duell Dominikaani ja Usbekistani vahel, kus ei teinud kaasa mitte ükski globaalsel tasandil mingigi tuntusega jalgpallur, tõi Parc des Princes’i staadionile 30 475 pealtvaatajat.

Suurimad tõmbenumbrid olid muidugi korraldaja Prantsusmaa kohtumised, aga kui nende matšid kõrvale jätta, oli alagrupiturniiri ülejäänud 21 kohtumise keskmine publikuarv 19 030 pealtvaatajat. Euroopa jalgpalli kontekstis ei midagi erilist, aga olümpiamängude mõttes väga suur number. Ja palju müüdud pileteid, millest saadud

USA koondise kapten Lindsey Horan lohutab finaali järel Brasiilia kaptenit ja ikooni Martat, kel jääbki kõigi eelduste kohaselt koondisega suur tiitel võitmata.

Foto: Jonathan Nackstrand, AFP/Scanpix

tulu kuulub korraldajale (erinevalt teletulust, mis jääb ROK-le).

Igatahes, kui keset olümpiat küsiti igal sammul Pariisi mängude soolist võrdsust rõhutanud ROK-lt, miks osaleb jalgpallis 16 meeskonda, aga 12 naiskonda, vastati, et tegemist on pikaaegse kokkuleppega, mida ROK praegune juhtkond austab, ning lisati, et naiskondade arvu suurendamine võib osutuda päästikuks, mille peale soovivad tiimide arvu suurendada ka teised võistkondlikud pallimängud.

Sisuliselt öeldi, et meestejalgpallil on olümpial eristaatus. Oleme ausad, see tõestab ilmekalt jalgpalli mõjuvõimu spordimaailmas, sest suvaliste mängijate ja suvaliste koondiste osalusel peetav võistlus tõi tribüünile kaks korda rohkem publikut kui Pariisi olümpia üks vaieldamatuid staare, Eiffeli torni kõrval mängitud rannavõrkpalliturniir. Meestejalgpalli käis vaatamas 822 054, rannavõrkpalli 450 000 pealtvaatajat.

Samas – kui rannavõrkpalli olümpiavõitjad pälvivad oma kogukonnas igavese aupaiste, ei maksa olümpiakuld meestejalgpallis suurt midagi. Muidugi läheb ta väga sügavalt korda selle võitnud sportlasele, aga laiemat mõju(jõudu) medalil ei ole, mis on olümpia kontekstis väga absurdne.

Aga pole kuskilt näha, et absurd lõpeks, sest see sobib kõigile. Korraldaja saab suure piletitulu. ROK saab rahuloleva korraldaja ja teleõigused, mis on jalgpalliga kindlasti väärtuslikumad kui jalgpallita. FIFA saab natuke feimi, ei lähe kellegagi tülli ja tagab U23 koondistega olukorra, et

Muidugi läheb meestejalgpallis olümpiamedal selle võitnud sportlastele korda! Laiemat mõju olümpiamedalil paraku meestevutis ei ole. Pariisi turniiri võitis Hispaania, kes alistas hunnitu stsenaariumiga mängus lisaajal võõrustajamaa Prantsusmaa 5 : 3. Lisaajal tõusis Hispaania sangariks Rayo Vallecano ründaja Sergio Camello, kes tegi enam kui 44 000 pealtvaataja ees skoori nii 100. kui 120 + 1. minutil. Foto:

olümpia ei ohusta MMi ülemvõimu. Mängijad saavad võidelda olümpiakulla nimel. Kõik justkui klapib hiilgavalt. Aga tegelikult üldse mitte.

Jalgpallimaailmas ei ole ülearu palju tähelepanu pälvinud fakt, et FIFA president Gianni Infantino on alates 2020. aastast ka rahvusvahelise olümpiakomitee liige. Suveolümpiamängudel on ROK veidi enam kui 100 liiget peaaegu eranditult kohal, 2015. aastast FIFAt juhtiv šveitslane polnud erand.

Üldiselt on nii, et kuhu Infantino läheb, seal säravad tuled ja puhuvad viled, sest FIFA president on suure mõjujõuga persoon. Pariisi olümpial läks Infantino aga kaotsi, kuigi FIFA kanalitel proovis ta võimelda ja toimetada. Olümpiamängude üldisesse infovoogu Infantino ei jõudnud, ta ei olnud Pariisis tavapäraselt mõjuvõimas isik.

FIFA ja ROK on ühtepidi teineteise rivaalid, sest teleõiguste raha soovivad oma põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks teenida mõlemad. Teisalt jällegi pole nad seda üldse, sest nende tähtsaimad tooted (meeste MM ja suveolümpia) seisavad teineteisest niivõrd lahus, et kitsaks ei lähe.

ainult üks. Olümpiamängud on aga hoopis vastupidine sündmus. Kuna kuldmedaleid antakse välja 329, siis vaatab iga riik neid oma mätta otsast ja konstrueerib endale meeldiva reaalsuse. Näiteks Hiina oma kätkeb ohtralt vettehüppeid ja lauatennist, samas Lõuna-Kaukaasia riigid rõhuvad raskejõustikule ning Uus-Meremaa aerutamisele ja sõudmisele.

Oleme ausad, see tõestab ilmekalt jalgpalli mõjuvõimu spordimaailmas, sest suvaliste mängijate ja suvaliste koondiste osalusel peetav võistlus tõi tribüünile kaks korda rohkem publikut kui Pariisi olümpia üks vaieldamatuid staare, Eiffeli torni kõrval mängitud rannavõrkpalliturniir.

Jalgpalli MM paistab igasse maailma otsa suures plaanis samasugusena, sest võitjaid on lõpuks

Kui olümpiamängud peavad end pidevalt mudima, et auditooriumile korda minna (viimase kaheksa aasta jooksul tehtud jõuline pööre uue põlvkonna spordialade ja/või tänavaspordi suunas on end õigustanud), siis jalgpall mitte. Kui olümpia ei saa paisuda, sest käiks sel juhul korraldajatele üle jõu, siis MM laieneb, sest nõudlust jagub.

Pariisi olümpia pulbitses armastusest tippspordi, võistlemise, koosolemise ja üheshingamise vastu. Alustades Céline Dionist, jätkates Léon Marchandi ja Armand Duplantise ning lõpetades Janek Õiglasega. Nende kõigi esitused olid fenomenaalsed sündmused, mis pakatasid olümpiaarmastusest.

Jalgpalliturniirid seda siirast armastust ei kiiranud, vaid meenutasid pigem tuima nühkimist. Mõnda aega peetakse veel niimoodi vastu.

Christophe Saidi / SIPA / Scanpix

Mida kujutab endast Meistrite liiga uus formaat?

Suuremad jalgpallisõbrad on kindlasti kursis, et tänavu sügisel toimuvad eurosarjade alagrupiturniirid teisiti: nii

Meistrite liiga, Euroopa liiga kui

Konverentsiliiga põhiturniir on täiesti uue süsteemiga, mis vajab ilmselt esialgu kõvasti harjumist.

Traditsioonilise alagrupiturniiri asemel kuuluvad nüüd kõik põhiturniirile (sest seda ei saa ju enam nimetada alagrupiturniiriks!) pääsenud võistkonnad ühte suurde edetabelisse, kus selgitatakse kaheksa mänguga (Konverentsiliiga puhul kuue mänguga) edasipääsejad.

Varasema 32 meeskonna asemel pääseb nüüd kõigi kolme eurosarja põhiturniirile 36 võistkonda. Meistrite liigas (ja Euroopa liigas) jagatakse 36 tiimi nelja tugevusrühma ning 29. augustil toimunud loos tõi igale võistkonnale igast tugevusgrupist kaks vastast – ühega mängitakse kodus, teisega võõrsil. Kuigi kõik võistkonnad omavahel ei kohtu, selgub paremusjärjestus lõpuks lihtsalt selle põhjal, kes kõige rohkem punkte kaheksa mänguga kogus. Mõistagi võib mõnel tiimil loosiga vedada ja teisel mitte, aga vähemalt teoreetiliselt peaksid kõik võistkonnad saama võrdse arvu kohtumisi sarnase tugevusega võistkondade vastu.

Konverentsiliiga põhiturniiril on mängupäevi endiselt kuus – seal jagatakse loosi eel võistkonnad kuude tugevusrühma ning iga võistkond saab loosiga endale vastaseks ühe tiimi igast tugevusrühmast.

Kaheksa mänguvooru (Konverentsiliiga puhul kuue vooru) järel pääsevad tabeli kaheksa esimest meeskonda otse kaheksandikfinaali. Kohtadel 9–24 lõpetanud võistkonnad loositakse seejärel esimeses väljalangemisringis omavahel vastamisi –nii selgitatakse välja ülejäänud kaheksa võistkonda 16 parema seas. Esimeses väljalangemisringis on sealjuures kohad 9–16 asetatud ning mängivad kordusmatši koduplatsil.

Kaheksandikfinaalidest alates on võistluste formaat suures plaanis endine, kuid uuendusena mõjutavad põhiturniiri tulemused osaliselt ka seal võistkondade asetusi. Kogu turniiritabel loo-

sitakse välja juba enne kaheksandikfinaale – senise formaadi kohaselt tehti pärast kaheksandikfinaale uus loos.

Kui varem olid alagrupifaas ja playoff eraldatud kahekuulise pausiga, siis uue formaadi kohaselt püsib Meistrite liiga läbi kogu hooaja üsna stabiilselt pildis. Ainus kord, kui kahe mänguvooru vahele jääb enam kui kuu aja pikkune paus, on põhiturniiril aastavahetuse ümber.

Meistrite liiga tänavuse hooaja ajakava

Mängupäev 1 17.–18. september

Mängupäev 2 1.–2. oktoober

Mängupäev 3 22.–23. oktoober

Mängupäev 4 5.–6. november

Mängupäev 5 26.–27. november

Mängupäev 6 10.–11. detsember

Mängupäev 7 21.–22. jaanuar

Mängupäev 8 29. jaanuar

Esimene väljalangemisring 11.–12. veebruar, 18.–19. veebruar

Kaheksandikfinaalid 4.–5. märts, 11.–12. märts

Veerandfinaalid 8.–9. aprill, 15.–16. aprill

Poolfinaalid 29.–30. aprill, 6.–7. mai

Finaal 31. mai

Tekst: Raul Ojassaar

Foto: Kristian Skeie, UEFA via Getty Images

Hetki ilusast jalgpallisuvest

Augustikuu on Eesti jalgpallis alati üks mõnusamaid aegu: ilmad on ilusad, rahvusvahelised klubisarjad on ka Eesti tiimide jaoks täies hoos ning publikut on staadionitel mõnusalt palju. Millised ägedad hetked aga selle kõige jooksul kaamerasilma ette sätiti?

Pärnu fännidel on noortetöö paigas: pealekasvu tuleb maast madalast! Foto: Svetlana Valijeva

See on võit! Flora naiskond võitis esimese Eesti klubina Balti liiga. Riias toimunud finaalmängu järel on naiskond ootel – hetke pärast viskab kapten Lisette Tammik karikat hoidva käe võidukalt taeva poole! Foto: Läti jalgpalliliit

Kuidas öeldaksegi: vorm on ajutine, klass igavene! Kümmekond aastat tagasi Nõmme Kalju ridades Premium liiga väravavahte hirmutanud Jüri Jevdokimov lõi väikeste karikavõistluste poolfinaalis Rummu Dünamole kaks väravat ja aitas Paide Linnameeskonna kolmanda võistkonna 3 : 2 võiduga taas finaali. Foto: Liisi Troska

Kas siin liigub pea vastu palli, pea vastu küünarnukki, küünarnukk vastu palli või küünarnukk vastu nägu? Ah, las kohtunikud otsustavad ise. Foto: Sergei Stepanov

Kõmm! Markus Soomets on hetk tagasi löönud Konverentsiliiga kohtumises Víkingurile värava ja näitab näpuga võidukalt fännitribüüni poole. Paraku ei piisanud Soometsa kollist selleks, et Flora edasi pääseks –kodumurul saadud 1 : 2 kaotus Víkingurilt jääb Floral kindlasti kripeldama, sest pääs põhiturniirile oli tänu soodsale loosile käeulatuses.

Kõrge külaline! Paide Linnameeskonna euromängu Pärnus saabus teiste seas vaatama ka VIPide VIP: endine peaminister Kaja Kallas, kellest saab peagi Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. Foto: Liisi Troska

Jõu- ja ilunumbreid Tartu Tammeka legendaarselt 75aastaselt füsioterapeudilt Vladimir Heerikult ehk Košalt! Foto:

Foto: Katariina Peetson

Katariina Peetson

43

FC tähisega jalgpalliklubi ja -meeskonda mängis meeste meistrivõistlustel. Lühend JK oli 39, SK 9 ja mõni muu tähis 18 tiimi nimes.

22

löök penaltiseerias otsustas Saaremaa ja Hiiumaa vahelise jalgpallimatši saatuse – 1 : 1 lõppenud normaalaja järel said saarlased penaltitega 8 : 7 võidu.

3

väravavahti läks Nõmme Kalju duubeltiimil esiliigamängus Viljandi Tuleviku vastu tarvis. Algkoosseisus olnud StenMarten Vahi sai punase kaardi 17., tema asemele asunud ründaja Kristen Viikmäe 56. minutil. Mängu lõpuni seisis postide vahel kaitsja Kert Krusel.

Kasahstani vutimehed anusid pallitrenni asemel jooksutrenni

2

014. aasta septembrikuu Jalka kaanestaar oli FC Levadia keskpoolkaitsja Aleksandr Dmitrijev, kes oli üks kolmest jalgpallurist, kes jagas mõtteid Premium liiga taseme ja olukorra kohta. Koos Taavi Rähni ja Jarmo Ahjuperaga. Kolme suure profiklubi Flora, Levadia ja Nõmme Kalju kõrvale oli neljanda suure jõuna parasjagu tõusmas FC Infonet.

„Mul ei ole taseme kohta öelda midagi halba – esimesed neli-viis meeskonda on hea tasemega ja ma ei ütle, et kehvemaga kui Ungari kõrgliigas,“ kõrvutas Ahjupera Eesti liigat oma väliskogemusega.

Rootsist pärit Carina Adolfsson, kes tegutses Rakvere Tarvas tüdrukute treenerina, lükkas oma kolumnis ümber naiste- ja tüdrukutejalgpallis levinud müüte. Näiteks arvati endiselt, et jalgpall muudab tüdrukud O-jalgseks, nende keha suureks ja mehelikuks – kõik need olid ja on eksiarvamused. „Nagu Keith Boanas on ühes intervjuus öelnud: kui teie tütar näitab üles soovi mängida jalgpalli, siis andke talle võimalus!“

Jalka vaatas ette 2014. aasta sügisel alanud EM-valiksarjale, kus Eesti alagrupivastased olid Inglismaa, Šveits, Sloveenia, Leedu ja San Marino. Arvamust selle kohta, kui reaalne oleks Eestil edasi pääseda ja mida oleks selleks vaja teha, küsiti treeneritelt Erki Keskülalt, Meelis Roobalt ja Ivo Lehtmetsalt, Eesti koondise fännilt Tarmo Kruusimäelt ehk Kojamehelt ja korvpallitreenerilt Gert Kullamäelt. Kamba peale toodi välja viis märksõna: Konstantin Vassiljev, välismängud, meeskonnavaim ja nälg, üleminekud ja pisidetailid.

Valikmängude hakul palus jalgpalliliit vutihuvilistel üles kirjutada meenutusi-mälestusi oma esimesest koondisemängu staadionikogemusest. Ajakirjanik Rene Kundla meenutas näiteks, et algaastatel olid pressitsoonis alati väga uhked söögilauad. „Ei viitsinud ju üheksakümnendate alguses ajakirjanikest eriti keegi jalgpallile tähelepanu pöörata, kuid eks jalkaliidus teati, et

armastus käib kõhu kaudu!“ meenutas Kundla.

Jalka pani kokku subjektiivse Eesti jalgpallurite jooksva edetabeli, mida koostades peeti silmas, millises liigas parasjagu mängiti, kui palju saadi klubis mänguaega, mängija olulisust koondisele, mängija võimekust, sisetunnet ja isiklikke sümpaatiaid-antipaatiaid. 30 nime seast moodustasid esikümne Ragnar Klavan, Konstantin Vassiljev, Henri Anier, Henrik Ojamaa, Sergei Zenjov, Enar Jääger, Sergei Pareiko, Taijo Teniste, Tarmo Kink ja Joel Lindpere. Kasahstanis nähtust ja kogetust pajatas Eesti Jalgpalli Liidu tehniline direktor Janno Kivisild, kes oli aastatel 2006–07 seal Arno Pijpersi parem käsi. Lisaks koondisele töötati ka FC Astanaga. Kivisild tõi muu hulgas välja, kuidas palju füüsilist trenni tegema harjunud mängijad ei kippunud Pijpersi mänguliste ja palju palli kasutavate trennidega kohanema. „Inimesed on oma harjumuste orjad ja kardinaalsed muudatused hakkasid mängijaid väsitama. Ühel hetkel tegid mängijad ettepaneku, et võibolla täna lihtsalt jookseme. Seda mängu ja palli sai nende jaoks liiga palju. Klassikaline näide, kuidas inimesed, kellel eelmisest korraldusest oli olnud kurgumulguni ja kes olid siunanud, tulid seda ise tagasi küsima. Siis me lihtsalt jooksimegi jalgpalliväljakul!“

Naiste meistriliiga (toona Expert liiga nimega) rubriigis vaadati otsa tulevikutegijatele: nendena toodi peamiselt välja vaid 15aastane Lisette Tammik (pildil) ja 19aastane Vlada Kubassova. Kümme aastat hiljem saab tõdeda: täkkesse!

Mängijaks luubi all oli Rasmus Tauts, postritel olid Roman Smiško, Real Madrid, Javier Mascherano, Arjen Robben ja Santi Cazorla.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Elevandiluuranniku edukaim jalgpalliklubi, mille akadeemiast on sirgunud näiteks Salomon Kalou, Gervinho, Emmanuel Eboué ja vennad Yaya ja Kolo Touré, kannab nime, mida on lihtne segi ajada muude asjadega. Klubi on nime saanud ühe taimeperekonna järgi, aga sama taimeperekonna järgi on nime saanud näiteks ka kuulus lihtne alkohoolne kokteil, venepärane salat, Nõmmel asuv restoran ja Kuressaares asuv ilusalong. Milline klubi see on?

2. Kui jalgpalli MM-tiitel pole meeste arvestuses veel kordagi väljapoole Euroopat ja Lõuna-Ameerikat läinud, siis olümpiakullaga on teine lugu – kokku neli korda on selle võitnud muude maailmajagude esindajad. Millised on need neli riiki?

3. 20 aastat tagasi, 2004. aasta septembris saatis Eesti koondise MM-valikmängul Luksemburgiga erandkorras platsile seitsmeaastane leedu poiss, mitte eestlane. Mis asjaoludel?

4. Tänavu suvel rääkis üks 34aastane endine Inglismaa koondislane paljudele üllatuseks, et töötab ehitusel. Kuigi inimesed arvasid seepeale, et endine pallur on omadega põhjas, kinnitas ta, et armastab seda tööd ja ei pea seda raha pärast tegema. 2016. aastal põhimehena Premier League’i võitjaks tulnud poolkaitsja siirdus seejärel 35 miljoni naela eest Chelseasse, kus tema talent aga särama ei löönud, ning 2022. aastal lõpetas ta mängijakarjääri. Kellest on jutt?

5. Ühe Eesti jalgpalluri hüüdnimel on teatud ringkondades hoopis teine tähendus – nimelt on Jaapanis samanimeline tehnikafirma, mille toodetud õmblusmasinaid saab soetada ka Eestis. Küsitav jalgpallur on praeguseks karjääri lõpetanud, mängides klubikarjäärist kaheksa aastat välismaal. Ta alustas ja lõpetas karjääri samas klubis, ent kui tema karjääri algul mängis klubi III liigas, siis lõpetades Premium liigas. Milline jalgpallur ja milline hüüdnimi see on?

5. Joel Lindpere, Juki

Sloveenias, olles seal FC Flora meeskonnaga Meistrite liiga mänguks valmistumas.

Martinkenase poeg. Martinkenas uppus 2004. aasta suvel

3. Toona seitsmeaastane olnud leedu poiss Aleksandras on Eesti koondise ja FC Flora endise väravavahtide treeneri Valdemaras

Sina oled kohtunik

Reegli number 14 eri!

1. Penaltit lööva mängija võistkonnakaaslane siseneb poole meetri jagu karistusalasse enne, kui palli on löödud. Väravavaht tõrjub löögi üle põiklati nurgalöögiks. Milline on sinu otsus?

a) penalti läheb kordamisele

b) vabalöök kaitsva võistkonna kasuks

c) nurgalöök

2. Penaltit lööva mängija võistkonnakaaslane siseneb poole meetri jagu karistusalasse enne, kui palli on löödud. Väravavaht tõrjub löögi enda ette, misjärel vahemaad eiranud ründemängija selle väravasse lööb. Sinu otsus?

a) penalti läheb kordamisele

b) vabalöök kaitsva võistkonna kasuks

c) nurgalöök

3. Penaltit lööva mängija võistkonnakaaslane siseneb poole meetri jagu karistusalasse enne, kui palli on löödud. Väravavaht astub selgelt väravajoonest ettepoole ja tõrjub löögi üle põiklati nurgalöögiks. Sinu otsus?

a) penalti läheb kordamisele

b) vabalöök kaitsva võistkonna kasuks

c) nurgalöök

3. Õige on variant a – kui väravavaht rikub vahemaareegleid ja takistab penaltil -vära vasse minemist, läheb löök kordamisele.

lüüa väravat või loob väravalöömise võimaluse.

2. Õige on variant b – penaltit sooritava mängija võistkonnakaaslase vahemaareeglite rikkumist karistatakse vaid siis, kui vahemaad eiranud mängija mängib palli või läheb vastasmängijaga palli pärast võitlusesse, mille tulemusel lööb ta värava, üritab

rikkumist karistatakse vaid siis, kui vahemaa eiramine väravavahti selgelt mõjutas.

1. Õige on variant c – penaltit sooritava mängija võistkonnakaaslase vahemaareeglite

ÕIENDUS

Augustikuu numbris oli reeglite tundmise küsimuste sisse sattunud viga. Teise küsimuse õige vastus oli tegelikult variant c.

Foto: Katariina Peetson

Vastused

1. ASEC Mimosas

2. Kanada (1904), Nigeeria (1996), Kamerun (2000), Mehhiko (2012)

4. Danny Drinkwater

Vastused

Septembrikuu sünnipäevad

1.09 Mari Liis Lillemäe 24

2.09 Martin Kase 31

3.09 Joonas Ljaš 34

3.09 Robert Kirss 30

4.09 Mati Pari 50

4.09 Liina Kuusk 47

4.09 Miko Pupart 33

4.09 Kärt Hüdsi 21

5.09 Andres Koogas 37

5.09 Markus Allast 24

7.09 Jüri Saar 70

8.09 Mattias Männilaan 23

9.09 Lars Hopp 48

9.09 Markus Jürgenson 37

9.09 Artjom Komlov 22

10.09 Kaido Mägi 47

10.09 Sander Post 40

10.09 Mark Anders Lepik 24

12.09 Kaupo Õismaa 60

12.09 Jüris Sahkur 34

12.09 Kristiina Tullus 26

13.09 Raul Kaivoja 52

13.09 Bi Sehi Elysee Irie 35

14.09 Igor Kübarsepp 42

16.09 Helvis Trääder 43

18.09 Antti Rosenberg 53

20.09 Kaarel Torop 32

20.09 Helina Tarkmeel 19

21.09 Kristjan Tamme 29

22.09 Toomas Krõm 53

22.09 Veiko Soo 40

22.09 Nikita Andrejev 36

23.09 Dmitri Kulikov 47

23.09 Jagnar Jakobson 32

24.09 Vahur Vahtramäe 48

24.09 Ivan Stojković 35

24.09 Rasmus Maalinn 25

25.09 Ilmar Põhjala 45

25.09 Anett Vilipuu 28

25.09 Anett Kadastu 27

25.09 Martin Miller 27

25.09 Vladislav Kreida 25

26.09 Berle Brant 35

26.09 Sander Laht 33

27.09 Anete Paulus 33

28.09 Anette Salei 19

29.09 Rein Jauk 82

30.09 Mikk Laas 34

Belgia noortekoondise kaptenist sai tipprattur

Pariisi olümpial tegi ajalugu Belgia jalgrattur Remco Evenepoel, kes suutis esimesena võita ühel olümpial kuldmedali nii grupi- kui ajasõidus. 24aastane rattaäss alustas sporditeed aga hoopis jalgpallurina: koguni nii heal tasemel, et Anderlechti noortetiimi mängija kuulus vähem kui kümme aastat tagasi Belgia noortekoondistesse. U15 koondise eest sai vasakkaitsjana tegutsenud mees kirja neli, U16 koondise eest viis kohtumist. U16 koondises kandis ta ühes mängus suisa kaptenipaela – muide, sama tiimi tipuründaja oli praegune RB Leipzigi ja Belgia koondise äss Loïs Openda!

Ka jalgpallurina ülima vastupidavuse poolest silma paistnud Evenepoel tegi lõpliku otsuse rattasõidu kasuks 2017. aastal, armastades seda ala juba enne – tema isa Patrick oli samuti profirattur.

TIITLIVÖÖ

Levadia ei kavatsegi tiitlivööd käest anda

Euromängude ajal on Eesti tippklubide kodune graafik võrdlemisi hõre, mispärast ei läinud Premium liiga liidermeeskonnal FCI Levadial palju vaja, et tiitlivööd endiselt enda käes hoida – selleks tuli kaotuseta püsida neljas liigakohtumises Nõmme

Unitedi, Pärnu Vapruse, Tartu Tammeka ja Nõmme Kalju vastu. Nii on Levadia tiitlivöö omanik juba kuuendat Jalka numbrit järjest!

Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 30. august, Tallinna FC Flora – Tallinna FCI Levadia. 2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.

Karikatuur: Meelis Naudi

30 aastat

Eesti esimesest

EM-valikmängust

4. septembril möödub täpselt kolm kümnendit päevast, mil Eesti meeste jalgpallikoondis pidas oma ajaloo esimese EM-valikmängu. MM-valikmängudel oli Eesti osalenud ju juba enne teist maailmasõda (1933. aastal pidasid Rootsi ja Eesti omavahel üldse jalgpalliajaloo esimese MM-valikmatši!), ent Euroopa meistrivõistlustega tehti algust alles pärast teist maailmasõda. Taasiseseisvumise järel toimus esimene EM-finaalturniir küll 1992. aastal, kuid valiksarjaga tehti algust veel enne Eesti iseseisvuse taastamist. Nõnda oligi 1996. aasta EM Eestile alles esimene võimalus EM-finaalturniirile pääseda.

EM-valiksarjas loositi Eesti ühte alagruppi 1994. aastal MM-finaalis mänginud Itaaliaga ja veel nelja värskelt rahvusvahelisse jalgpalliellu sisenenud või naasnud riigiga: Ukraina, Horvaatia, Sloveenia ja Leeduga. Kui Eesti ja Leedu jõudsid osaleda ka 1994. aasta MM-valiksarjas, siis Ukrainale, Horvaatiale ja Sloveeniale oli tegemist üldse nende koondise ajaloo esimese valiksarjaga.

Valiksari algas Eestile kodumänguga Horvaatia vastu. Kadrioru staadionil 1215 pealtvaataja ees pidime tunnistama horvaatide 2 : 0 paremust – mõlemad

LHV edetabel

Juulikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis)

1. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

2. (1.) Tallinna FC Flora

3. (3.) Nõmme Kalju FC

4. (4.) FC Nõmme United

5. (8.) FC Elva

6. (5.) JK Tallinna Kalev

7. (6.) Pärnu JK Vaprus

8. (7.) Paide Linnameeskond

9. (11.) Viimsi JK

10. (12.) JK Tabasalu

11. (9.) Viljandi JK Tulevik

12. (10.) FC Kuressaare

13. (17.) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia

14. (14.) Raplamaa JK

15. (15.) JK Welco

16. (13.) Tallinna FCI Levadia

17. (19.) Rakvere JK Tarvas

18. (–) Tallinna FC Ararat

19. (–) Läänemaa JK

20. (16.) FC Kose

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

väravad lõi Sevilla ründaja Davor Šuker. Horvaatia võitis hiljem ka valikgrupi, edasi EMile pääses samuti Itaalia. Eesti kaotas kõik kümme kohtumist ja lõpetas grupi viimase kohaga.

Sel fotol vaatavad Zvonimir Boban ja Marko Kristal (püsti), kuidas palli pärast pusklevad Robert Prosinečki, Indro Olumets (7) ja Tarmo Linnumäe (11).

VANA FOTO

Foto: Lembit Peegel

Augustikuu ristsõna õige vastus oli „Viies turniirivõit“. Õige vastuse eest võitis kaks piletit Eesti–Slovakkia Rahvuste liiga kohtumisele Irja Koikson. Võitjaga võtame ühendust.

Septembrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. septembriks. Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit 11. oktoobril toimuvale Eesti–Aserbaidžaani Rahvuste liiga kohtumisele. NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

Kasutades sooduskoodi JALKA15

saad kogu tellimuselt

soodustust -15%