Jalka (jaanuar 2025)

PUBLITSISTIKA ERINUMBER

Postritel

Ioan Yakovlev, Mohamed Salah, Jamie Gittens

Jalka aasta laureaadid

Mario Hansi: kas talendimüüt pidurdab Eesti jalgpalli arengut?

Eestlaste jalgpallimeeskond tegi Kanadas ilma

Jalgpall kui sotsiaalne liim

EESTI JALGPALLI SUURTOETAJA

Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!

(Aasta)vahetus!

On juba harjumuseks saanud, et aasta esimene Jalka on põhjalike mõtiskluste ja arutelude päralt: juba kuuendat aastat järjest on jaanuarikuu Jalka publitsistika erinumber, mis tähendab, et trükime ära kõik eelmise aasta lõpus Jalka konverentsil kõlanud ettekanded ja vestlusringis põrgatatud mõtted.

Veel kauem on aga jaanuarikuu Jalka olnud lõppenud aasta auhindade ja nominatsioonide päralt: koos Sporditähe ajastuga valime juba 33. aastat järjest aasta sümboolse koosseisu, lisaks nimetame laureaadid 15 tavapärases kategoorias.

Käesoleva numbri kaanelugu viib meid aga ajas nii natuke rohkem kui ka natuke vähem tagasi – oma loo räägib äsja mängijakarjääri lõpetanud Kairi Himanen.

Ilusat uut jalgpalliaastat ja mõnusat mõtisklemist, hea lugeja!

Foto: Katariina Peetson

KAANELUGU

LK 50–55

Seitse Eesti meistritiitlit, kuus karikavõitu ja viis Balti turniiri võitu. Kogenud mängijate lõpetamislaine Eesti jalgpallis sai jätku ühe meie tituleerituma naispalluri Kairi Himaneniga. Milliste mõtete ja emotsioonidega tõmbas ta 32aastaselt mängijakarjäärile joone alla?

KOHUSTUSLIK

LUGEMINE:

Talent on sõna, mida armastatakse jalgpalliringkondades kasutada – see kõlab nagu salapärane maagiline võime, mida kõik otsivad, kuid vähesed suudavad leida. Me loodame, et meil on see olemas, ja me usume, et me oskame seda ära tunda teistes. Aga mis asi on talent? Ja kas me kasutame seda kontseptsiooni targalt? Mario Hansi selgitab ja mõtiskleb.

Konverents lk 18–19

Konverents

18 Mario Hansi

Kas talendimüüt pidurdab Eesti jalgpalli arengut?

20 Katrin Poom-Valickis

Väljakult klassiruumi ja klassiruumist väljakule – mida õpetajad ja (jalgpalli)treenerid üksteiselt õppida võiksid

24 Raivo Vare

Jalgpall pole suurem kui elu, aga ta on suur asi

39 Liis Ott

Kas naistejalgpallis peab rääkima menstruaaltsüklist või mitte?

42 Tiit Lääne

Kitsas kandepind ja säravad tipud – väliseesti jalgpall 20. sajandil

46 Vestlusring

Teemal „Kuidas jalgpall tähendab“ filosofeerisid ja arutlesid Eero Epner, Alvar Loog ja Daniele Monticelli. Vestlust juhtis Joosep Susi.

48 Ajalugu: Evald Miksoni saladuse Rubriigid

ESIKAANEL: KAIRI HIMANEN FOTO: LIISI TROSKA

NR 1 (205) 2025

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJAD: HEITI HELI KRIS ILVES

LAURA JAANSEN

KRISTJAN JAAK KANGUR SIIM MARTTI KUBENSKY

ERKO LITVJAKOV

SIIM PULST

KRISTJAN REMMELKOOR

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER

63 Pane end proovile!

Nuputamisrubriik toob teieni igal kuul põnevaid küsimusi nii mälumängu kui reeglite tundmise testi kujul.

Jalka toob traditsiooniliselt välja lõppenud aasta tegijad 15 kategoorias ning avaldab aasta sümboolse koosseisu.

REKLAAM: MATTIAS KAUK +372 5650 9217

MATTIAS.KAUK@JALGPALL.EE

KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA

NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT

TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD PRINTALLIS

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

Fotod: Lembit Peegel

Hetki möödunud ajast

Talve ja hooajavahelise aja puhul puhus Lembit Peegel tolmu ära vanadelt filmidelt ja kõvaketastelt. Millised pildid talle silma jäid?

Äsja karjääri lõpetanud Ragnar Klavan oli 2017. aastal Eesti koondise raudkindel põhimees. Sel fotol müdistab ta Eesti–Belgia kohtumises vastaste tähtründaja Romelu Lukakuga. Artjom Dmitrijevi eemaldamise tõttu kogu teise poolaja vähemuses mänginud Eesti kaotas kodumängu küll 0 : 2, kuid praeguseks 120 koondisemängus 85 väravat löönud Lukaku suutis Klavan tolles mängus nulli peal hoida. Muide, see on ainus mäng Eesti vastu, kus Lukaku pole skoori teinud – ülejäänud neljal korral on ta iga kord sinisärke kahe väravaga kurvastanud.

„Tõuse püsti, viga ei olnud –jätkame väravalöögiga!“ Kristo Tohveri suu võib olla kinni, aga kehakeel ütleb kõik ära. See foto on tehtud 2007. aastal, kui Tohver oli Eesti mõistes juba võrdlemisi kogenud kohtunik.

Tänaseni A. Le Coq Premium liigas õigust mõistev vilemees on eelmise aasta lõpust ühtlasi Eesti olümpiakomitee peasekretär.

Aleksandr Dmitrijev oli mängijana tuntud selle poolest, et võis teha lõputult musta tööd, mis pealiskaudsel mängujälgimisel silma ei paistnud, aga mida kõik võistkonnakaaslased ja treenerid tohutult hindasid. Siin fotol üritaks ta 2017. aasta võõrsilmängus Kreeka vastu justkui vastast maha rebida mõne võitluskunstivõttega.

Võitjad! Naljaga pooleks võib öelda, et nüüdseks oleme juba Balti turniiri võitmisega harjunud, aga kui me Thomas Häberli juhendusel 2021. aastal kodus lõpuks Balti turniiri võitsime, lõpetasime sellega 83 aasta pikkuseks veninud ootuse. Võidukarikaga poseerivad otsustavas mängus kaks väravat löönud Mattias Käit, Markus Poom, Robert Kirss, Maksim Paskotši ja Karl Jakob Hein.

Zakaria Beglarišvili

Eelmisel hooajal Narva Transis mänginud A. Le Coq Premium liiga legend Zakaria Beglarišvili otsustas isiklikel põhjustel Narvast lahkuda ja liitus värskelt esiliigasse langenud Nõmme Unitediga.

Victor da Silva

Portugallasest peatreener Victor da Silva juhendas Harju JK Laagri meeskonda kuus hooaega, tõstes nad III liigast Premium liigasse. Seda suisa kahel korral – esimest korda võideti esiliiga 2022. aastal, teist korda tänavu. Hooaja lõpus teatas da Silva, et lahkub klubist.

Eesti koondis sai MM-valiksarjaks põneva loosi

13. detsembril loositi Šveitsis Zürichis FIFA peakorteris 2026. aasta MM-valiksarja Euroopa tsooni alagrupid. Eesti loositi viieliikmelisse alagruppi koos Saksamaa ja Itaalia mängu kaotajaga, Norra, Iisraeli ja Moldovaga.

Igal juhul on meie alagrupis seega üks neljakordne maailmameister: Saksamaa ja Itaalia mängivad märtsis Rahvuste liiga veerandfinaalis ning see võistkond, kes kahe mängu kokkuvõttes selle paari kaotab, tulebki Eestiga ühte alagruppi.

Nii Saksamaa, Itaalia kui ka Iisraeli vastu on Eesti seni kaotanud kõik omavahel peetud kohtumised. Moldova vastu oleme senise viie mänguga plussis (kolm võitu, üks viik, üks kaotus), Norra vastu oleme saanud seitsmest omavahelisest mängust ühe võidu, kaks viiki ja neli kaotust. Nii Norra kui Moldova vastu oleme võistlusmängudes kokku loositud esimest korda.

99.

kohale tõusis Eesti naistekoondis detsembri keskel avaldatud FIFA edetabelis, kerkides võrreldes eelmise tabeliga kaheksa rea võrra.

75 000

euro suurune võlg on Tallinna FC Araratil Tallinna linna ees.

„Kui üleüldiselt mõelda gruppide peale, siis meiesuguse riigi jaoks oleks ükskõik milline grupp pigem raske. Loomulikult võib mingite võistkondade vahel natuke valida ja leida vastaseid, kes sobivad meile paremini, aga see grupp on selgelt üks ühtlasemaid ja tugevamaid,“ sõnab loosi kohapeal jälginud Eesti koondise peatreener Jürgen Henn. „Saksamaa või Itaalia – mõlemad on ikkagi tippvõistkonnad. Norra võitis Rahvuste liigas B-tasandi ja tõuseb A-tasandile. Iisrael mängis A-tasandil viiki Prantsusmaaga ja võitis Belgiat. Moldova tõusis D-tasandilt kindlalt C-tasandile. Väga hea kvaliteediga grupp meie jaoks.“

MM-valiksari algab tänavu märtsis, alagrupiturniir kestab novembrini.

47

aastat vana Andres Oper tuli platsile Premium liiga üleminekumängus – Viimsi JK ründaja sekkus JK Tallinna Kalevi vastu lisaajal vahetusest, kuid ei suutnud Viimsit napist kaotusest päästa.

Foto: Harold Cunningham, FIFA via Getty Images

Nii nad ütlesid

„Kaks päeva Eesti ilma! Esimene trenn oli väga hea ilmaga, +10 ja päike, aga mängule minnes oli nagu romantiline Hallmarki film!“

Naistekoondise peatreener Aleksandra Ševoldajeva Kosovo külmast ja sombusest ilmast

„Oleme väga palju mõelnud ja spekuleerinud. Aga kui tegelikult teha statistikat, siis enamasti lähevad ristatisidemed 2000. ja hilisema sünniaastaga sportlastel. Jalgpallis võib tuua sama paralleeli. Kuskil peab murekoht peituma. Ma pole küll vanamees, aga mõned kogenumad vennad räägivad, et põhjus on hoovispordi kadumises.“

BC Kalev/Cramo ja jalgpallikoondise füsioterapeut Priit Lehismets rasketest põlvevigastustest

„Mulle meeldib öelda, et kui treeningukeskuses on tipptasemel muruväljak, mis on piisavalt märg ja kiire, siis see aitab mängijaid arendada. Eestis on selline asi peaaegu võimatu. Mida kvaliteetsemal muru- või kunstmuruplatsil mängitakse või treenitakse, seda parem. Kas katteks on naturaal- või kunstmuru, selles pole küsimus, vaid kas need väljakud on Eestis piisavalt head, et mängijaid paremaks muuta.“

Harju JK Laagri endine peatreener Victor da Silva

„Eestis toetatakse sporti häbiväärselt vähe. Kui võrrelda kasvõi kultuurisektoriga, on need summad kaduvväikesed. Minu huvi on, et Viimsis oleks võimalused eri spordialasid heal tasemel harrastada. Ütlen ausalt: meie rahvas ei ole piisavalt sportlik. Tahan aidata kaasa sellele, et inimesed tuleks kodunt välja terviseradadele ja spordiväljakutele liikuma. Muidu oleme 20 aasta pärast olukorras, kus peame jälle makse tõstma.“

Viimsi JK eestvedaja ja Viimsi vallavolikogu liige Martin Reim

„Alla ma kindlasti teistele Viimsi ründajatele ei jää. Tegin trenni kaasa ja seal neid väravaid tuleb. Ma hoian end vormis ja see vorm on päris hea.“

47aastane Andres Oper käis

Viimsi JK eest Premium liiga üleminekumängus platsil

Ragnar Klavan lõpetab karjääri ja kandideerib jalgpalliliidu presidendiks

Eesti läbi aegade parim jalgpallur Ragnar Klavan teatas detsembri keskel, et tõmbab pikale mängijakarjäärile joone alla. Käed rüpes istuma ta ei jää – JK Tallinna Kalevi president andis teada kavatsusest kandideerida Eesti Jalgpalli Liidu presidendiks.

39aastane Klavan mängis meeste tasemel klubijalgpalli üle 23 aasta: debüüdi meeste seas tegi ta 2001. aastal vaid 15aastaselt toona Viljandi Tuleviku duubeltiimiks olnud FC Elva eest esiliigas, 2002. aasta märtsis oli ta juba Tuleviku esindusmeeskonna liige meistriliigas. 2003. aasta suvel liitus ta FC Floraga, aasta hiljem algas pikk teekond välisliigades: esmalt Oslo Vålerengas, seejärel Hollandis Almelo Heracleses ja Alkmaaris, Saksamaal Augsburgis, Inglismaal Liverpoolis ja Itaalias Cagliaris. Eestisse naasis Klavan 2021. aasta suvel, liitudes esmalt Paide Linnameeskonnaga, viimased kaks hooaega pallis ta aga Tallinna Kalevi eest, mille presidendiks ta 2016. aastal sai. Eesti koondise eest tegi Klavan debüüdi 2003. aastal. 130 mängu ja kolme väravat sisaldanud koondisekarjääri viimane võistlusmäng toimus 2024. aasta märtsis Poola vastu, kusjuures 100+ mängu klubi liikmena ootab teda kõigi eelduste kohaselt ees veel ka lahkumismäng. „Kätte on jõudnud päev, kui pean kahjuks head aega ütlema oma esimesele armastusele. Panen punkti 24 aastat kestnud sõidule ehk oma profijalgpallurikarjäärile,“ sõnas Klavan pressikonverentsil. „Seisan täna siin teie ees, head jalkafännid, ja ütlen aitäh, et olete minuga sel teel kaasas olnud. 24 aastat sõnadesse panna ei tundu sel hetkel minu jaoks lihtne. Võibolla isegi lihtsam tundub see teekond uuesti läbi käia. Mõnusam tunduks ehk Viljandi trepimäel olla või kuskil Alpides laagris, kus keegi karjub „schneller, schneller!“... Kui keegi peaks täna pakkuma uuele ringile minekut, siis teeksin seda silmapilkselt. Kahjuks seda uut sõitu mulle ei pakuta.“

Seitsmel korral Eesti aasta parimaks jalgpalluriks valitud Klavan andis ühtlasi teada järgmisest eesmärgist: nimelt kavatseb ta kevadel kandideerida Eesti Jalgpalli Liidu presidendiks. Ta on alates aprillist kuulunud EJLi juhatusse. „Minu missioon ei olnud minna EJLi juhatusse, et lõpuks presidendiks kandideerida. Ma ei tahtnud kritiseerida, kui ma ei olnud asja lähedalt näinud. Kuna ka mu enda jaoks on see suhteliselt värske otsus, siis suurt programmi ma välja hõiskama ei hakka. Põhipõhjus, miks kandideerin, on see, et näen, et meil on tegelikult potentsiaali rohkemaks. Seda saame ära kasutama hakata ainult siis, kui oleme väga koostööaltid ja innovatiivsed,“ sõnas Klavan. Kuna kandideerida kavatseb ka alates 2007. aastast seda ametit pidanud Aivar Pohlak, on kõigi eelduste kohaselt esimest korda üle mitmekümne aasta oodata konkurentsi mitme kandidaadi vahel. „Mul on kindel arusaam, et igaühel on õigus kandideerida ning et see on normaalne nähtus. Ütlesin seda ka Ragnarile,“ sõnas Pohlak. „Oleme mõlemad Eesti jalgpalli patrioodid, see on kindel. Võtan tema kandidatuuri tõsiselt.“ Presidenti valib jalgpalliliidu üldkogu, mis koosneb 107 EJLi liikmest, kelleks on peamiselt jalgpalliklubid ja muud jalgpalliga seotud ühendused. Üldkogust annab EJL liikmetele teada hiljemalt 90 päeva enne selle toimumist. EJLi presidendiks kandideerija peab esitama hiljemalt 60 päeva enne üldkogu toimumist vähemalt 15 protsendi EJLi liikmete toetuskirja oma kandidatuurile.

Foto: Katariina Peetson

Mets ja Kubassova teist korda parimad

Aasta parima jalgpalluri valimisel oli valik nii meeste kui naiste konkurentsis sedapuhku üsna põnev: meeste seas tuli valijatel esimest korda ajaloos teha valik kahe tippliiga põhimehe vahel, naiste seas käis tihe heitlus eelmise kahe aasta võitjate vahel. Parimaks valiti lõpuks Karol Mets ja Vlada Kubassova.

Meeste seas käis oodatult tihe heitlus Karol Metsa (St. Pauli) ja Karl Jakob Heina (Real Valladolid) vahel – üks on sel aastal olnud Bundesligas ja teine La Ligas põhimees, olles samal ajal ka koondises kandvad lülid. 31aastase Metsa kasuks võis duelli lõpuks kallutada tõsiasi, et kui 22aastane Hein oli aasta esimeses pooles Arsenali kolmas väravavaht ja mänguaega ei teeninud, siis Mets aitas põhimängijana St. Pauli Saksamaa esiliiga võiduni ja Bundesligasse tõusmiseni.

29aastane Kubassova siirdus 2024. aasta jaanuaris Ungari tippklubisse Ferencváros ning oli seal põhitegijana osaline Ungari meistritiitli võitmisel. Eesti koondise eest pidas ta lõppenud aastal 11 mängu ja lõi kolm väravat. Talle lõpuks vaid kuue punktiga alla jäänud 26aastane Lisette Tammik oli Eesti meistriks ja Balti liiga võitjaks tulnud FC Flora põhijõud ning sai 11 koondisemänguga kirja kaks tabamust.

Kui Mets kerkis võitjaks teist korda ja teist aastat järjest, siis Kubassova võitis aasta parima jalgpalluri tiitli samuti teist korda, kuid aastase pausi järel: esimese tiitli võitis ta 2022. aastal, mullu tunnistati tema ees parimaks Tammik. Nii meeste kui naiste seas oli kahe parema järel tabelis suur vahe: meeste seas tuli kolmandaks Rocco Robert Shein, naiste seas Siret Räämet, kes teenis ka ühe esikohahääle – Eesti koondise peatreenerilt Aleksandra Ševoldajevalt.

Nii meeste kui naiste seas hääletati Eesti jalgpalliajakirjanike klubi (EJAK) ja Eesti jalgpalliliidu (EJL) koostöös: meestele panid mõlemad organisatsioonid välja 38, naistele 13 hääletajat. Hääletajate arvu vahe tulenes sellest, et suur osa EJAKi liikmeid, kes naistejalgpalli põhjalikult ei jälgi, ei soovinud hääletusest osa võtta.

Eesti parim meesjalgpallur 2024

Nime järel punktide arv, sulgudes esikohtade arv

1. Karol Mets 195 punkti (46)

2. Karl Jakob Hein 181 punkti (30)

3. Rocco Robert Shein 21 punkti

4. Maksim Paskotši 16 punkti

5. Mihkel Ainsalu 12 punkti

6.–7. Henri Anier 8 punkti

6.–7. Alex Matthias Tamm 8 punkti

8. Vlasi Sinjavski 5 punkti

9. Joonas Tamm 4 punkti

10. Michael Schjønning-Larsen 2 punkti 11.–14. Patrik Kristal 1 punkt

11.–14. Kevor Palumets 1 punkt

11.–14. Markus Poom 1 punkt 11.–14. Ioan Yakovlev 1 punkt

Teet Allas: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Rocco Robert Shein

Are Altraja: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Rocco Robert Shein

Andreas Aniko: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Henri Anier

Alo Bärengrub: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Vlasi Sinjavski

Kasper Elissaar: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Maksim Paskotši

Jan Harend: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Kevor Palumets

Andri Hõbemägi: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Rocco Robert Shein

Kris Ilves: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Vlasi Sinjavski

Laura Jaansen: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Mihkel Ainsalu

Ott Järvela: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Vlasi Sinjavski

Enar Jääger: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Alex Matthias Tamm

Hannes Kaasik: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Mihkel Ainsalu

Targo Kaldoja: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Joonas Tamm

Eigo Kaljurand: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Maksim Paskotši

Marko Kaljuveer: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Ioan Yakovlev

Janno Kaljuvee: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Mihkel Ainsalu

Kristjan Kalkun: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Rocco Robert Shein

Foto: Liisi Troska

Madis Kalvet: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Rocco Robert Shein

Kristjan Jaak Kangur: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Maksim Paskotši

Sirje Kapper: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Rocco Robert Shein

Siim Kera: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Maksim Paskotši

Urmas Kirs: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Rocco Robert Shein

Janno Kivisild: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Alex Matthias Tamm

Ragnar Klavan: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Rocco Robert Shein

Kaspar Koort: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Henri Anier

Marko Kristal: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Vlasi Sinjavski

Gunnar Leheste: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Alex Matthias Tamm

Tarmo Lehiste: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Mihkel Ainsalu

Marko Lelov: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Rocco Robert Shein

Marek Lemsalu: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Rocco Robert Shein

Ivar Lepik: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Henri Anier

Ainar Leppänen: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Alex Matthias Tamm

Oliver Lomp: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Maksim Paskotši

Anastassia Morkovkina: 1. Karol Mets, 2. Henri Anier, 3. Karl Jakob Hein

Andres Must: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Rocco Robert Shein

Gerd Müller: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Rocco Robert Shein

Raul Ojassaar: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Maksim Paskotši

Andres Oper: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Maksim Paskotši

Kadi Parts: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Henri Anier

Lembit Peegel: 1. Karl Jakob Hein, 2. Alex Matthias Tamm, 3. Patrik Kristal

Priit Penu: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Maksim Paskotši

Jana Pipar: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Rocco Robert Shein

Aivar Pohlak: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Maksim Paskotši

Sander Post: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Joonas Tamm

Mario Pruul: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Mihkel Ainsalu

Siim Pulst: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Maksim Paskotši

Marko Pärnpuu: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Maksim Paskotši

Raivo Rauts: 1. Karl Jakob Hein, 2. Michael Schjønning-Larsen, 3. Karol Mets

Rasmus Raidla: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Mihkel Ainsalu

Madis Rajando: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Rocco Robert Shein

Martin Reim: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Mihkel Ainsalu

Anne Rei: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Maksim Paskotši

Kristjan Remmelkoor: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Henri Anier

Kristjan Roos: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Rocco Robert Shein

Kaspar Ruus: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Alex Matthias Tamm

Eduard Rõžov: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Alex Matthias Tamm

Debora Saarnak: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Rocco Robert Shein

Daniil Savitski: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Rocco Robert Shein

Indrek Schwede: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Rocco Robert Shein

Steiv Silm: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Markus Poom

Tõnu Sirel: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Joonas Tamm

Veiko Soo: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Joonas Tamm

Joosep Susi: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Rocco Robert Shein

Aet Süvari: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Rocco Robert Shein

Brit Maria Tael: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Vlasi Sinjavski

Juss Tamming: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Mihkel Ainsalu

Ludvig Tasane: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Mihkel Ainsalu

Mart Treial: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Henri Anier

Liisi Troska: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Mihkel Ainsalu

Andrian Tšeremenin: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Maksim Paskotši

Tauri Tursk: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Mihkel Ainsalu

Uno Tutk: 1. Karl Jakob Hein, 2. Karol Mets, 3. Rocco Robert Shein

Kaarel Täll: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Maksim Paskotši

Mihkel Uiboleht: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Maksim Paskotši

Andres Vaher: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Mihkel Ainsalu

Rasmus Voolaid: 1. Karol Mets, 2. Karl Jakob Hein, 3. Maksim Paskotši

Eesti parim naisjalgpallur 2024

Nime järel punktide arv, sulgudes esikohtade arv

1. Vlada Kubassova 63 punkti (15 esikohta)

2. Lisette Tammik 57 punkti (10 esikohta)

3. Siret Räämet 11 punkti (1 esikoht)

4. Liisa Merisalu 10 punkti

5. Kairi Himanen 4 punkti

6. Jaanika Volkov 3 punkti

7. Kristina Teern 3 punkti

8. Anette Salei 2 punkti

9.–11. Mari Liis Lillemäe 1 punkt

9.–11. Kelly Rosen 1 punkt

9.–11. Emma Treiberg 1 punkt

Kasper Elissaar: 1. Vlada Kubassova, 2. Lisette Tammik, 3. Kelly Rosen

Kätlin Hein: 1. Lisette Tammik, 2. Vlada Kubassova, 3. Siret Räämet

Johan-Kaspar Ivask: 1. Lisette Tammik, 2. Vlada Kubassova, 3. Liisa Merisalu

Laura Jaansen: 1. Lisette Tammik, 2. Vlada Kubassova, 3. Liisa Merisalu

Kaidi Jekimova: 1. Vlada Kubassova, 2. Kairi Himanen, 3. Lisette Tammik

Kristjan Jaak Kangur: 1. Vlada Kubassova, 2. Lisette Tammik, 3. Kristina Teern

Janno Kivisild: 1. Lisette Tammik, 2. Jaanika Volkov, 3. Mari Liis Lillemäe

Valeri Makarov: 1. Vlada Kubassova, 2. Lisette Tammik, 3. Anette Salei

Ljubov Maksimova: 1. Vlada Kubassova, 2. Lisette Tammik, 3. Siret Räämet

Gerd Müller: 1. Lisette Tammik, 2. Vlada Kubassova, 3. Jaanika Volkov

Raul Ojassaar: 1. Lisette Tammik, 2. Vlada Kubassova, 3. Siret Räämet

Kadi Parts: 1. Vlada Kubassova, 2. Liisa Merisalu, 3. Kristina Teern

Jana Pipar: 1. Lisette Tammik, 2. Vlada Kubassova, 3. Liisa Merisalu

Aivar Pohlak: 1. Lisette Tammik, 2. Vlada Kubassova, 3. Siret Räämet

Anne Rei: 1. Vlada Kubassova, 2. Lisette Tammik, 3. Kristina Teern

Raivo Rauts: 1. Vlada Kubassova, 2. Liisa Merisalu, 3. Lisette Tammik

Martin Reim: 1. Vlada Kubassova, 2. Lisette Tammik, 3. Kairi Himanen

Kristjan Remmelkoor: 1. Vlada Kubassova, 2. Lisette Tammik, 3. Siret

Räämet

Jüri Saar: 1. Vlada Kubassova, 2. Lisette Tammik, 3. Siret Räämet

Aet Süvari: 1. Vlada Kubassova, 2. Liisa Merisalu, 3. Lisette Tammik

Aleksandra Ševoldajeva: 1. Siret Räämet, 2. Lisette Tammik, 3. Vlada Kubassova

Brit Maria Tael: 1. Lisette Tammik, 2. Vlada Kubassova, 3. Emma Treiberg

Liisi Troska: 1. Vlada Kubassova, 2. Lisette Tammik, 3. Anette Salei

Andrian Tšeremenin: 1. Vlada Kubassova, 2. Lisette Tammik, 3. Kairi Himanen

Reivo Vinter: 1. Lisette Tammik, 2. Siret Räämet, 3. Vlada Kubassova

Rasmus Voolaid: 1. Vlada Kubassova, 2. Lisette Tammik, 3. Liisa Merisalu

Foto: Liisi Troska

Aasta sümboolne koondis ja teised laureaadid

Juba aastast 1992 oleme välja kuulutanud Eesti jalgpalli sümboolse koondise. Kõik teised laureaadid on lugejatele tuttavates kategooriates nimetatud alates 1995. aastast. Jalka võttis selle traditsiooni

2009. aastal üle ajakirjalt Sporditäht.

Aasta ründaja

2024 Alex Matthias Tamm – A. Le Coq Premium liigas võrkude purustamise eest

2023 Rauno Sappinen

2022 Henri Anier

2021 Robert Kirss

2020 Rauno Sappinen

2019 Erik Sorga

2018 Mark Anders Lepik

2017 Joonas Tamm

2016 Vjatšeslav Zahovaiko

2015 Ats Purje

2014 Frank Liivak

2013 Henri Anier

2012 Andres Oper

2011 Konstantin Vassiljev

2010 Sander Post

2009 Indrek Zelinski

2008 Ats Purje

2007 Andres Oper

2006 Andres Oper

2005 Tarmo Neemelo

2004 Ingemar Teever

2003 Tor Henning Hamre

2002 Andres Oper

2001 Indrek Zelinski

2000 Andres Oper

1999 Andres Oper

1998 Indrek Zelinski

1997 Argo Arbeiter

1996 Andres Oper

1995 Lembit Rajala

Aasta poolkaitsja

2024 Mihkel Ainsalu – raudkindel tugitala meistermeeskonna FCI Levadia keskväljal ja koondises

2023 Markus Poom

2022 Konstantin Vassiljev

2021 Mattias Käit

2020 Vladislav Kreida

2019 Mihkel Ainsalu

2018 Konstantin Vassiljev

2017 Mattias Käit

2016 Konstantin Vassiljev

2015 Karol Mets

2014 Karol Mets

2013 Konstantin Vassiljev

2012 Konstantin Vassiljev

2011 Konstantin Nahk

2010 Konstantin Vassiljev

2009 Kaká

Aasta kaitsja

2024 Karol Mets – Saksamaa esiliiga võitmise ja Bundesligas kannakinnitamise eest

2023 Karol Mets

2022 Karol Mets

2021 Märten Kuusk

2020 Joonas Tamm

2019 Karol Mets

2018 Joonas Tamm

2017 Ragnar Klavan

2016 Ragnar Klavan

2015 Ragnar Klavan

2014 Artur Pikk

2013 Ragnar Klavan

2012 Ragnar Klavan

2011 Ragnar Klavan

2010 Ragnar Klavan

2009 Raio Piiroja

2008 Martin Vunk

2007 Juha Hakola

2006 Ragnar Klavan

2005 Ragnar Klavan

2004 Taavi Rähn

2003 Marko Kristal

2002 Martin Reim

2001 Marko Kristal

2000 Martin Reim

1999 Martin Reim

1998 Marko Kristal

1997 Viktor Alonen

1996 Meelis Rooba

1995 Indro Olumets

2008 Raio Piiroja

2007 Raio Piiroja

2006 Enar Jääger

2005 Enar Jääger

2004 Andrei Stepanov

2003 Urmas Rooba

2002 Urmas Rooba

2001 Raio Piiroja

2000 Urmas Rooba

1999 Raio Piiroja

1998 Martin Reim

1997 Urmas Kirs

1996 Sergei Hohlov-Simson

1995 Marek Lemsalu

Foto: Jana Pipar

Foto: Liisi Troska

Foto: Jana Pipar

Aasta väravavaht

2024 Karl Jakob Hein – La Ligas ja Eesti koondises säramise eest

2023 Evert Grünvald

2022 Karl Jakob Hein

2021 Karl Jakob Hein

2020 Karl Jakob Hein

2019 Matvei Igonen

2018 Sergei Lepmets

2017 Sergei Lepmets

2016 Andreas Vaikla

2015 Mihkel Aksalu

2014 Mihkel Aksalu

2013 Sergei Pareiko

2012 Sergei Pareiko

2011 Samir Handanović

2010 Marko Meerits

2009 Sergei Pareiko

2008 Pavel Londak

2007 Pavel Londak

2006 Martin Kaalma

2005 Mart Poom

2004 Mart Poom

2003 Mart Poom

2002 Martin Kaalma

2001 Martin Kaalma

2000 Mart Poom

1999 Ain Tammus

1998 Toomas Tohver

1997 Mart Poom

1996 Rain Vessenberg

1995 Algimantas Briaunys

Aasta treener

2024 Aleksandra Ševoldajeva – Flora naiskonnaga Balti liiga võitmise eest

2023 Igor Prins

2022 Aivar Anniste & Daniel Meijel

2021 Thomas Häberli

2020 Leo Ira

2019 Jürgen Henn

2018 Aleksandra Ševoldajeva

2017 Arno Pijpers

2016 Jürgen Klopp

2015 Norbert Hurt

2014 Indrek Koser

2013 Martin Reim

2012 Lars Hopp

2011 Tarmo Rüütli

2010 Keith Boanas

2009 Frank Bernhardt

2008 Frank Bernhardt

2007 Viggo Jensen

2006 Tarmo Rüütli

2005 Jelle Goes

2004 Tarmo Rüütli

2003 Jelle Goes

2002 Arno Pijpers

2001 Olev Reim

2000 Aivar Lillevere

1999 Teitur Thordarson

1998 Erki Kesküla

1997 Tarmo Rüütli

1996 Teitur Thordarson

1995 Silvar Luht

Aasta naismängija

2024 Kairi Himanen – eeskujuliku pühendumise ja eduka karjääri eest

2023 Lisette Tammik

2022 Vlada Kubassova

2021 Pille Raadik

2020 Katrin Loo

2019 Inna Zlidnis

2018 Katrin Loo

2017 Anastassia Morkovkina

2016 Kaire Palmaru

2015 Anete Paulus

2014 Signy Aarna

2013 Getter Laar

2012 Anastassia Morkovkina

2011 Pille Raadik

2010 Tiina Trutsi

2009 Katrin Loo

Aasta klubi

2024 Tartu JK Welco – innovaatilisuse, omanäolisuse ja näoga fännide poole olemise eest

2023 JK Tallinna Kalev

2022 JK Tabasalu

2021 Pärnu Vaprus

2020 Viljandi JK Tulevik

2019 FC Nõmme United

2018 JK Tabasalu

2017 Pärnu Poseidon

2016 Tallinna FC Eston Villa

2015 Tartu Tammeka

2014 Pärnu JK

2013 Tartu Santos

2012 Vändra JK Vaprus

2011 Viljandi JK Tulevik

2010 JK Liverpool Pub

2009 FC Tabivere

2008 Nõmme Kalju

2007 Nõmme Kalju

2006 FC Levadia

2005 FC Elva

2004 Tartu JK Tammeka

2003 JK Sõrve

2002 FC Flora

2001 FC Kotkas

2000 FC Valga

1999 FC Kuressaare

1998 FC Flora

1997 Viljandi JK Tulevik

1996 Lelle SK

1995 Mustamäe SK Aeg

2008 Ave Pajo

2007 Heleri Saar

2006 Ave Pajo

2005 Hannaliis Jaadla

2004 Heleri Saar

2003 Andra Karpin

2002 Ave Pajo

2001 Irja Reedik

2000 Geit Prants

1999 Annika Tammela

1998 Katrin Tuse

1997 Kaire Kaljurand

1996 Maaren Olander

1995 Aire Lepik

Aasta kohtunik

2024 Kristo Tohver – tippkohtunikust sai EOK peasekretärina Eesti spordi üks mõjukamaid inimesi

2023 Karolin Kaivoja

2022 Karolin Kaivoja

2021 Kristo Külljastinen

2020 Karolin Kaivoja

2019 Karolin Kaivoja

2018 Kristo Tohver

2017 Ago Kärtmann

2016 Uno Tutk

2015 Triinu Laos

2014 Reelika Turi, Triinu Laos, Anni Rahula

2013 Silver Kõiv

2012 Kristo Tohver

2011 Kristo Tohver

2010 Aivar Pohlak

2009 Hannes Kaasik

2008 Maaren Olander

2007 Kristo Tohver

2006 Kristo Tohver

2005 Hannes Reinvald

2004 Margus Kotter

2003 Maaren Olander

2002 Uno Tutk

2001 Hannes Kaasik

2000 Uno Tutk

1999 Kalev Pajula

1998 Raivo Lattik

1997 Katrin Taurafeldt, Sirle Blumberg

1996 Sten Kaldma

1995 Margus Kotter

Foto: Liisi Troska

Foto: Katariina Peetson

LAUREAADID

Aasta turniir

2024 rannajalgpalli euroliiga superfinaal – Eesti koondise ajalooliselt kõrge kaheksanda koha eest

2023 tüdrukute U17 EM-finaalturniir Eestis

2022 naiste Balti turniir

2021 UEFA Konverentsiliiga

2020 Premium liiga

2019 U17 sõprusturniir Lõuna-Eestis

2018 UEFA superkarikas Tallinnas

2017 naiste Meistrite liiga alagrupiturniir Pärnus

2016 Premium liiga

2015 rannajalgpalli euroliiga superfinaal Pärnus

2014 Ropka hoovijalgpalliturniir

2013 rahvaliiga

2012 U19 EM-finaalturniir Eestis

2011 Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi kuuluv

U19 Tallinn Cup

2010 A-koondiste EM-valikturniir

2009 U19 eliitringi turniir Tallinnas

2008 U19 EM-valikturniir Tallinnas

2007 Vaprus Summer Cup noortele Pärnus

2006 rahvusvaheline naiste klubiturniir Pärnus ASi Savi auhindadele

2005 Coca-Cola pühapäevaliiga

2004 FC Flora maakoolide turniir

2003 Tali Cup

2002 EJLi saalijalgpalli aastalõputurniir

2001 Põlva Lootose rahvusvaheline noorteturniir

2000 Kotkas Cup

1999 Päkapiku turniir Pärnus

1998 IV Peipsi Cup

1997 Kärdla VII noorteturniir

1996 U16 MM-valikturniir Tallinnas

1995 EJLi saalijalgpalli aastalõputurniir

Aasta staadion

2024 Kadrioru staadion – aastakümnetepikkune ootus sai läbi: Kadriorus on moodne valgustus!

2023 Pärnu jalgpallihall ja Tallinna Kalevi jalgpallihall

2022 Pärnu rannastaadion

2021 Männimäe jalgpallihall

2020 Raadi roheline jalgpallipark

2019 Kuressaare linnastaadion

2018 A. Le Coq Arena

2017 Tartu Sepa jalgpallikeskus

2016 Pärnu rannastaadion

2015 A. Le Coq Arena

2014 Leedu jalgpalliliidu staadion Vilniuses

2013 Eesti Jalgpalli Liidu sisehall

2012 Tehvandi staadion

2011 Tamme staadion Tartus

2010 Rakvere staadion

2009 Pere-Reinu jalgpallistaadion Paduveres

2008 Bilino Polje Zenicas

2007 Wembley

2006 FC Kotka sisehall

2005 Tallinna kunstihoone

2004 Põlva Lootospargi staadion

2003 Kotka staadion

2002 üheksa uut kunstmuruväljakut üle Eesti (viis Tallinnas, üks Tartus, Kuressaares, Valgas ja Maardus)

2001 Lilleküla

2000 Tallinna Jalgpalli Kool

1999 Kadrioru

1998 Stadio Cibali Sitsiilias Catanias

1997 Viljandi

1996 Kadrioru

1995 Kehtna

Aasta publik

2024 Eesti–Saksamaa U21 EM-valikmäng Kadriorus –Kadrioru staadionile tuli kohtumist vaatama üle 2600 inimese

2023 FCI Levadia – FC Flora Premium liigas

2022 Białystoki Jagiellonia fännid A. Le Coq Arenal

2021 FC Flora – Saku Sporting naiste meistriliigas

2020 Pärnu Vaprus

2019 FC Flora

2018 Narva Trans

2017 Nõmme Kalju

2016 FC Elva

2015 Premium liiga publik

2014 FC Flora

2013 Tartu Tammeka

2012 U19 finaalturniiri publik Tallinnas, Haapsalus, Rakveres

2011 Eesti–Iirimaa publik Tallinnas

2010 Serbia koondise toetajad mängus Eesti vastu

2009 Hispaania–Eesti MM-valikmängul Meridas

2008 Eesti–Kanada A. Le Coq Arenal

2007 Eesti–Montenegro A. Le Coq Arenal

2006 Levadia–Newcastle A. Le Coq Arenal

2005 Tartu publik Eesti meistrivõistlustel

2004 Läti–Eesti Riias

2003 Kohtla-Järve Lootose publik

2002 Eesti–Venemaa A. Le Coq Arenal

2001 Eesti–Holland Lillekülas

2000 Eesti–Kõrgõzstan Kuressaares

1999 Leedu–Eesti Vilniuses

1998 Eesti – Fääri saared Kadriorus

1997 Eesti–Andorra Kuressaares

Aasta pealtvaataja

2024 Margus Mänd – alati Eesti koondist kohapeal toetamas, ükskõik kas kodus või võõrsil. Juba 42 mängu järjest!

2023 Juss Haasma

2022 Jürgen Henn

2021 Üllar Lanno

2020 Jari Litmanen

2019 Sebastian Luhtaru

2018 Kersti Kaljulaid

2017 Eesti kolmik (Nele Akulin / Martin Kasesalu / Frank Kolde) Okeaania turneel

2016 maskotipoiss Siil

2015 Luule Komissarov

2014 Kadri ja Triin Teeväli

2013 Magnus Pehrsson

2012 koorilauljad Eesti–Poola mängul A. Le Coq Arenal

2011 Toomas Hendrik Ilves

2010 Martin Kivimäe

2009 Sander Puri

2008 Roosa Panter

2007 Ott Pruun

2006 Arnold Rüütel

2005 Jüri Makarov

2004 Kadri Liik

2003 Henrik Hololei

2002 Kojamees ehk Tarmo Kruusimäe

2001 Rootsi Kunn ehk Toomas Kalmet

2000 Mart Laar

1999 Sulev Vahtre

1998 Mart Mardisalu

1997 Illar Hallaste

1996 Triin Edasi

1995 Edmund Karp

Aasta ajakirjanik

2024 Kasper Elissaar – Soccernet.ee pikaajalise vedamise eest

2023 Debora Saarnak

2022 Steiv Silm

2021 Madis Kalvet

2020 Kalev Kruus ja Toomas Vara

2019 Indrek Schwede

2018 Aet Süvari

2017 Kasper Elissaar

2016 Hugo Tipner

2015 Kristjan Jaak Kangur

2014 Priit Pullerits

2013 Marko Kaljuveer

2012 Kalle Paas

2011 Tarmo Tiisler

2010 Kristjan Roos

2009 Joosep Susi

2008 Ott Järvela

2007 Aet Süvari

2006 Andres Must

2005 Anton Siht

2004 Aavo Sarap

2003 Mihkel Uiboleht

2002 Helar Osila

2001 Andres Vaher

2000 Indrek Kannik

1999 Tiit Karuks

1998 Jaan Martinson ja Andres Vaher

1997 Veiko Asu

1996 Andrus Allika

1995 Margus Luik

Aasta sponsor

2024 Euronics – tüdrukutejalgpalli toetamise eest

2023 A. Le Coq

2022 LHV pank

2021 A. Le Coq

2020 Coolbet

2019 LHV pank

2018 Rimi

2017 Betsafe

2016 LHV pank

2015 Triobet

2014 Coca-Cola HBC Eesti

2013 A. Le Coq

2012 Olerex

2011 LHV pank

2010 ABC Motors

2009 Lavazza

2008 Nike

2007 Triobet

2006 A. Le Coq

2005 Elisa

2004 Radiolinja

2003 Radiolinja

2002 A. Le Coq

2001 A. Le Coq

2000 Nike

1999 Estreftrans Service

1998 Nike

1997 VH Sportmedia AG

1996 hotell Olümpia

1995 RAS Liviko

Jalka sümboolne koondis 2024

Sümboolse koondise valisid Sporditäht/Jalka seekord juba 33. korda.

Esimest korda pärast 2004. aastat on tegu koosseisuga, kus pole sees ei Ragnar Klavanit ega Konstantin Vassiljevit – mõlemad mehed lõpetasid tänavu karjääri ning olid Sporditähe/Jalka sümboolses koosseisus 16 aastat järjest: Klavan aastatel 2005–2020 ja Vassiljev 2008–2023. Pikim aktiivne seeria on nüüd keskkaitsja Karol Metsa käes, kes on kuulunud valikusse 11 korral järjest – esimest korda aastal 2014. Kõigi aegade tabelis tõstab see Metsa jagama seitsmendat kohta – eespool on lisaks eelmainitud Klavanile-Vassiljevile Andres Oper ja Martin Reim (mõlemad 13) ning Mart Poom ja Taijo Teniste (12). 11 korral on sümboolses koosseisus olnud veel Enar Jääger ja Raio Piiroja. Tänavuse koosseisu mängijatest on Joonas Tamm valikus seitsmendat korda, Karl Jakob Hein juba viiendat aastat järjest. Maksim Paskotši ja Vlasi Sinjavski on sümboolses koosseisus kolmandat, Mihkel Ainsalu teist korda.

Võrreldes eelmise aastaga on vahetunud enam kui pool koosseisust: välja on jäänud Konstantin Vassiljev, Henri Anier, Mattias Käit, Michael Lilander, Martin Vetkal ja Markus Poom. Debütante on sedapuhku rivis lausa viis: Alex Matthias Tamm, Rocco Robert Shein, Ioan Yakovlev, Kevor Palumets ja Michael Schjønning-Larsen.

Aasta parim alla 21aastane vutimees

2024 Patrik Kristal – verinoorelt põhitegija Premium liigas, noorim A-koondislane läbi aegade

2023 Martin Vetkal

2022 Rocco Robert Shein

2021 Maksim Paskotši

2020 Karl Jakob Hein

2019 Vladislav Kreida

2018 Karl Jakob Hein

2017 Martin Miller

2016 Mattias Käit

2015 Rauno Sappinen

2014 Karol Mets

2013 Frank Liivak

2012 Henrik Ojamaa

2011 Albert Prosa

2010 Sergei Zenjov

2009 Kaimar Saag

2008 Sander Puri

2007 Kaimar Saag

2006 Ats Purje

2005 Jürgen Kuresoo

2004 Ragnar Klavan

2003 Enar Jääger

Kas talendimüüt pidurdab Eesti jalgpalli arengut?

Talent on sõna, mida armastatakse jalgpalliringkondades kasutada – see kõlab nagu salapärane maagiline võime, mida kõik otsivad, kuid vähesed suudavad leida. Me loodame, et meil on see olemas, ja me usume, et me oskame seda ära tunda teistes. Aga mis asi on talent? Ja kas me kasutame seda kontseptsiooni targalt?

Et mõista talendi tähendust, on huvitav heita pilk sõna päritolule. Sõna „talent“ tuleneb antiikaja massiühikust, mida kasutati väärtuse hindamiseks – hinnati ju sel ajal kaaluga ka raha. Sõna sügavam tähendus tuleneb aga piibliloost, kus Jeesuse jutustatud loo moraal seisneb selles, et mis sulle antud, seda kasuta julgelt ja targalt.

Talent teaduses

Teaduslikult on talendi uurimine suhteliselt noor valdkond, mis on saanud tõelise hoo sisse alles viimase 20 aasta jooksul. Üks suurem probleem on see, et puudub ühtne definitsioon, ja see teeb nii teadustöö kui ka praktilise rakenduse keeruliseks. Kas see on midagi sünnipärast, kognitiivset, füüsilist, või hoopis seotud meie töökuse ja õpivõimega? Konsensus puudub.

Uuringud on näidanud, et meie võimekus tuvastada tulevasi tippsooritajaid varajases eas on äärmiselt piiratud. Näiteks on talendikäsitlust süvitsi uuriv professor Joe Baker välja toonud teadusuuringuid, mis leidsid, et noorsportlaste varased saavutused ei ole täiskasvanueas alati edu indikaatorid.

Lisaks on mängija arengut mõjutavad faktorid väga komplekssed. Siin on mängus geneetika, keskkond, sotsiaalne tugi, juhuslikud sündmused ja palju muud. Või kui võtame aluseks soorituse, siis võistkonnaspordis on edukas soorituses (kus talent võiks silma paista) väga suur osa ka mängija võistkonnakaaslastel. Kõik need komponendid muudavad talendikontseptsiooni käsitlemise üheks keerulisemaks spordis.

Talendikäsitluse puudujäägid

Mängija areng on harva lineaarne. See hõlmab tõuse ja mõõnasid, millest osa võib kesta aastaid. Näiteid

jalgpallimaailmast leidub palju: Jamie Vardy töötas kunagi tehases ja mängis poolamatöörliigades, enne kui temast sai Inglismaa koondislane, või hiljuti ilmunud lugu FC Barcelona staarist Raphinhast, kes oli ühel hetkel mitme akadeemia äraütlemise tõttu valmis jalgpallist loobuma ja juuksuriks hakkama. Ainult tema ema suur toetus ja tugi hoidsid tulevase pallivõluri jalgpallirajal.

Neid lugusid kuulates tekib küsimus: kas meie selektsioonimeetodid on äkki liiga reduktsionistlikud, ennustades mängijate tulevikku näitajate põhjal, mis ei pruugi nende tegelikus tulevikus üldse määravat rolli kanda? Palju on räägitud Wayne Gretzky täiesti keskpärasest füüsilisest võimekusest, aga hoopis tema suutlikkus mängu lugeda tegi temast läbi aegade parima hokimängija.

Talent on emergentne

Kui Ragnar Klavan 2009. aastal AZ Alkmaariga liitus, oli ta oma karjääri peamiselt veetnud äärekaitses ja episoodiliselt ka ääre- ja keskpoolkaitses. Legendaarne Hollandi treener Louis van Gaal nägi aga Ragnaris potentsiaali keskkaitsjana ja just see 23aastasena tehtud positsioonivahetus sai Ragnari enda sõnutsi määravaks tema edaspidises eduloos. See eespool toodud näide illustreerib selgelt, kuidas mängija talent, areng ja tippsooritus võivad paljuski sõltuda teda ümbritsevast ja mõjutavast keskkonnast. Teinekord võib elu meid juhuste kokkulangevusel viia kokku inimestega, kes aitavad meie oskustel tõeliselt särada (olgu need inimesed siis treenerid või hoopis võistkonnakaaslased).

Treenerite eelarvamused

Veel üks keeruline aspekt on treenerite subjektiivsus ja eelarvamused. Tihti peegelduvad treenerite ootused mängijate enesehinnangus ja sooritustes, mida tuntakse psühholoogilise nähtuse Pygmalioni efektina, mille kohaselt võivad inimesele seatud ootused otseselt mõjutada tema käitumist ja tulemusi.

Selle nähtuse kirjeldamiseks enim kasutatud näide on 1968 läbi viidud psühholoogiline eksperiment, kus õpetajatele öeldi, et teatud õpilased nende klassis on erakordselt andekad (kuigi tegelikult valiti nimed juhuslikult). Need õpilased saavutasidki paremaid tulemusi, kuna õpetajad kohtlesid neid teadlikult või alateadlikult teistmoodi, nähes rohkem vaeva õpilase potentsiaali realiseerides.

Tekst: Mario Hansi, Eesti Jalgpalli Liidu „Mängija tee tippu“ projekti juht

Süsteemi kitsaskohad

Suhtelise vanuse efekt on nähtus, kus vanuse järgi jaotatud võistlusrühmades eelistatakse sageli aasta alguses sündinud mängijaid. Näiteks 2019. aasta U17 Euroopa meistrivõistlustel oli 56,7% mängijatest sündinud esimese kolme kuu jooksul, samas kui aasta viimases kvartalis sündinuid oli vaid 6,7%.

Võiks arvata, et see on pigem muu maailma probleem, aga tuvastasime EJLi U14 poiste piirkondlike treeningute ja mängude projekti raames sarnase mustri, kus Eesti klubitreenerite soovitatud nii-öelda andekamad mängijad olid pigem sündinud aasta alguses kui lõpus: esimese ja viimase kvartali vahe oli 49%!

Piirangud võib seada ka mängija ja tema pere sotsiaalmajanduslik seis. Eestis, kus klubid sõltuvad liikmetasust, võib tekkida olukord, kus vaid jõukamatel peredel on võimalik pakkuda oma lastele parimat treeningukeskkonda. See piirab otseselt talentide arengut ja süvendab veelgi ebavõrdsust. Samas tuleb aru saada ka klubidest, sest paljud neist on treeningute läbiviimiseks vajaliku taristu rentnikud ja kohalike omavalitsuste kehtestatud hinnad ei jäta just palju ruumi investeeringuteks inimestesse.

Fookus potentsiaalile, mitte talendile

Suurim muutus, mida me jalgpallikogukonnas peaksime kaaluma, on fookuse nihutamine talendilt potentsiaalile. Potentsiaal on midagi, mis eksisteerib igas mängijas, ja treenerite ülesanne on see esile tuua, mitte maha suruda. Siin on mõni konkreetne samm:

1) laiendada selektsiooni. Selle asemel et keskenduda vähestele väljavalitutele, tuleks luua kvaliteetsemad võimalused võimalikult paljudele mängijatele, et nad saaksid oma potentsiaali realiseerida;

2) suurendada treenerite teadlikkust. Suunata rohkem ressurssi treenerite koolitamisele ja harimisele, nii et meie treenerkond (alates sooritusgruppidest kuni harrastajateni) mõistaks alateadlike hoiakute ja süsteemi puudujääke ning oskaksid nende teadmiste põhjal paremini tegutseda;

3) ühiskondlik kokkulepe spordi tähtsuse kohta. Kui sport ja noortesport on meile olulised, siis riigi toel tagada, et kvaliteetne treeningukeskkond ei jääks vaid jõukamate privileegiks, vaid oleks kättesaadav kõigile, kes on valmis rohkem vaeva nägema;

4) lasta lastel areneda loomulikus tempos. Selektsioon ja suuremad otsused tuleks teha nii hilja kui võimalik (et anda võimalus ka hilisele arenejale) ja nii vara kui vajalik (arusaadavalt on ressurss piiratud ja kõigile seda kahjuks lihtsalt ei jagu).

Lõpuks on oluline mõista, et iga mängija, kes on osa Eesti jalgpallisüsteemist, on väärtuslik – mitte ainult tulevase profimängijana, vaid ka fännina, treenerina, lapsevanema või toetajana. Seepärast peaksime keskenduma sellise keskkonna loomisele, mis suurendab armastust mängu vastu ja inspireerib iga last andma endast parima.

Foto: Katariina Peetson

Väljakult klassiruumi ja klassiruumist väljakule –

mida õpetajad ja (jalgpalli)treenerid

üksteiselt õppida võiksid

Tekst: Katrin Poom-Valickis, Tallinna ülikooli õpetajahariduse professor

Kas õpetaja ja treeneri roll on nii erinev, kui esmapilgul tundub? Kui palju on neis sarnast ja mida on õpetajal ja treeneril teineteiselt õppida, et paremini toetada laste ja noorte arengut? Nendele küsimustele käesolev kirjatöö keskendubki.

Õpetajate ja treenerite ühine eesmärk

Olgu tegemist klassiruumi või spordiväljakuga –õpetaja ja treeneri eesmärk on samasugune, luua laste arengut toetav ja motiveeriv keskkond ning olla eeskujuks, kellelt noored ei õpi mitte ainult

erialaseid ja praktilisi oskusi, vaid ka inimeseks olemist. Sellega kaasneb tohutu vastutus, sest nii õpetaja kui ka treener on tihti ema-isa kõrval olulisim täiskasvanu, kes lapsega peaaegu igapäevaselt kokku puutub. Ja kuna laste kodune ja sotsiaalmajanduslik taust on väga erinev, võib vahel ka juhtuda, et treener või õpetaja on lapsele isegi kõige olulisem täiskasvanu, kellelt eeskuju kaudu õppida.

Samasugused on ka nii treeneri kui õpetaja rolli edukaks täitmiseks vajalikud oskused. Näiteks on hea suhtlemisoskus mõlemas rollis hädavajalik,

Foto: Katariina Peetson

sest nii suhte loomisel kui ka õppija motiveerimisel, innustamisel ja talle tagasiside andmisel kasutame me verbaalseid vahendeid. Ka nõuab nii õpetaja- kui treeneriamet eesmärkide seadmist, mitte ainult individuaalsel tasandil, vaid ka rühma arengut arvestades. Nii nagu jalgpallimeeskonnas peab kogu tiim töötama ühise eesmärgi nimel, on ka kooliklass õpilaste meeskond, kelle edu oleneb üksteise toetusest ning kelle tõhusale koostööle ja koostoimimisele peab õpetaja teadlikult kaasa aitama. Samuti on mõlemas ametis olulised nii pedagoogilised kui erialased teadmised.

Millised on erisused?

Ilmselt on õpetaja ja treeneri üks suurimaid erinevusi töökeskkonna ja töökorralduse struktuur. Õpetajatöö käib koolikeskkonnas ja on suhteliselt reguleeritud, järgides riiklikke nõudeid, õppekava, ainekava ja hindamisjuhiseid. See pakub õpetajale küll kindlat raamistikku, kuid jätab vähem ruumi paindlikkusele, võrreldes treeneri dünaamilise töökeskkonna ja praktilisema lähenemisega. Koolis on fookus eelkõige individuaalsel sooritusel ja arengul, mida ka regulaarselt hinnatakse, samas kui meeskonnaaladel on individuaalse soorituse kõrval olulisemgi meeskonna kui terviku koostoimimine.

Õpetaja saab kindlasti teha ka pikemaid plaane kui treener, sest üldjuhul on koolivahetus harv nähtus, samas treeningurühmi või treenereid vahetatakse tihemini ning tihti just puberteediealistel noortel võib tekkida tunne, et sõbrad ja muu elu on lahedamad kui trennis käimine, või otsustavad vanemad, et nüüd otsime mõne muu ala.

võiks kasu saada kõik osapooled. Uurimusliku mõtteviisi ja tegevusuuringu praktikate kasutamine võiks aga õppeprotsessi pikaajaliseks ja süsteemseks planeerimiseks ning arendamiseks olla ehk midagi, millest omakorda treenerid võiks kasu saada.

Hea treener või hea õpetaja?

Nii õpetaja kui ka treener on tihti ema-isa kõrval olulisim täiskasvanu, kes lapsega peaaegu igapäevaselt kokku puutub. Ja kuna laste kodune ja sotsiaalmajanduslik taust on väga erinev, võib vahel ka juhtuda, et treener või õpetaja on lapsele isegi kõige olulisem täiskasvanu, kellelt eeskuju kaudu õppida.

Treenerid keskenduvad rohkem füüsiliste ja tehniliste oskuste arendamisele, samas kui õpetajad pööravad eelkõige tähelepanu kognitiivsetele oskustele ja akadeemilistele teadmistele.

Mõlemad lähenemised on olulised, kuid siin peitub ka võimalus vastastikku õppida. Näiteks võiks klassiruumis rohkem olla treeneritele omast kiiret ja protsessi parandamisele suunavat tagasisidet, mis aitab õpilastel õpiprotsessi kohe korrigeerida või parandada. Suurem rõhk praktilistel ülesannetel ja klassiruumi laiendamine väljapoole koolimaja võiks olla samuti midagi, mida koolides võiks enam teha. Ilmselt võiks just meeskonnaalade treenerite teadmised meeskonnatööst ja grupidünaamikast tulla kasuks ka õpetajatele, sest paraku näitavad uuringud, et Eesti koolides on endiselt palju kiusamist. Seega õppimine üksteiselt, kuidas panna klass niiviisi tööle, et kõik tunneksid end meeskonna tõelise osana, oleksid valmis üksteist toetama ja samas vastutama, on midagi, millest

Kui teha internetiotsingut ja kõrvutada, millised on kõige olulisemad omadused, mida tuuakse välja hea treeneri või hea õpetaja puhul, selgub, et need on väga sarnased. Kõige enam rõhutatakse loeteludes head suhtlemisoskust ja kannatlikkust, sest areng ja õppimine ei ole paraku enamasti kiire ega sirgjooneline. Huvitav on see, et treenerite puhul rõhutatakse sageli ka entusiasmi ja usaldusväärsust. Need on omadused, mida võiksime rohkem väärtustada ka õpetajate juures, sest igasugune töö kirega tegemine on ülioluline, olenemata ametist. Ettekandeks valmistudes jäi mulle silma artikkel „Mis teeb jalgpallitreenerist hea treeneri?“ England Football Learningu kodulehelt (https://learn.englandfootball. com/articles-and-resources/ coaching/resources/2022/Whatmakes-a-good-football-coach) . Aspektid, mida seal hea treeneri kirjeldamisel rõhutatakse, kehtivad üks ühele ka hea õpetaja puhul. Suhte loomise esikohale seadmine vigade parandamise asemel. Efektiivne treener/õpetaja tunneb oma õpilasi ja nende eripärasid ning loob head suhted, mis põhinevad usaldusel ja mõistmisel. Ehk nagu USA luuletaja ja kirjanik Maya Angelou on öelnud: „Inimesed unustavad, mida sa ütlesid. Inimesed unustavad, mida sa tegid. Kuid inimesed ei unusta, kuidas sa panid neid end tundma.“

Treeneri/õpetaja filosoofia olemasolu. Nii treeneril kui õpetajal peaks olema oma treeneri- või õpetamisfilosoofia. Miks ma teen seda, mida ma teen? Mis on mu eesmärgid, miks teen just selliseid valikuid ning miks arvan, et just need tegevused on nende õpilaste arengu jaoks parimad? Kui sul on läbimõeldud ideed, siis suudad pakkuda oma meeskonnale mõtestatud, järjepidevat ja autentset kogemust.

Tõhusate treeningute/tundide disainimine, mis toetaks õppijatele vajalike oskuste arengut, pakuks väljakutset ning toetaks vastutamist. Selged eesmärgid, mitmekesised, iseseisvust toetavad treeningud/tunnid toetavad nii individuaalset kui meeskondlikku panustamist ning sealjuures on oluline meeles pidada, et treening peaks olema ka lõbus.

Mõtle, enne kui tegutsed. Eneseregulatsiooni, sh emotsioonide regulatsiooni oskused on üliolulised nii treeneri kui õpetaja puhul. Peame meeles pidama, et meie käitumine õpetab enamasti rohkem kui sõnad ise.

Vigade normaliseerimine. Oluline on mõista, et kui õppijad kardavad ebaõnnestuda, pelgavad nad uute asjade proovimist. Ehk nad on vähem vabad ja vähem loovad. Väga oluline on nii treeneri kui õpetajana luua turvaline keskkond õppimiseks ja arenguks, kus vigu nähakse eelkõige kui õppimisvõimalusi.

Võrdsete võimaluste pakkumine. Iga õppija väärib võimalust ehk planeeri tegevusi nii, et need kaasaksid kõiki ning annaksid kõigile võimaluse katsetada ja areneda. Kaasamine. Mitte ainult õppijatele pole oluline, et nad tunneksid end kaasatuna, ka vanemad, hooldajad peaksid tundma, et nad on kaasatud. Hoolitsedes selle eest, et sa tunnustad nende panust, selgitad neile oma õpetamise ja treenimise põhimõtteid ehk filosoofiat ja kaasad neid tegevustesse, lood sa õppijatele parema keskkonna.

Hoia suhtlus positiivsena, olgu selleks tagasiside andmine, edu tähistamine või järgmise ülesande sooritamine. Ka kriitiliste vestluste puhul hoia toon positiivne, ole konstruktiivne ning näita, kuidas saab olukorda tõhusamalt lahendada ja olla edaspidi parem.

Tervikliku arengu toetamine

Treeneri ja õpetajana on meie ühine eesmärk tervete ja ennastjuhtivate inimeste kujundamine. Mõeldes maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO tervisedefinitsioonile, milleks on „ täielik füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguse või puude puudumine“, siis tundub, et on aspekte, millele peame nii treenerite kui õpetajate ettevalmistamisel ja igapäevapraktikas enam tähelepanu pöörama. Pöörame küll tähelepanu füüsilisele aktiivsusele ja tervisele, kuid suur arenguruum on vaimse tervise kirjaoskuse ja sotsiaalse heaoluga seotud oskuste arendamisel. Tasub näiteks endalt küsida, kuivõrd õpetame noortele seda, kuidas tulla toime ebaõnnestumiste ja läbikukkumistega. Teine aspekt on sotsiaalne heaolu, mis ei sisalda ainult oskusi suhteid luua ja hoida, vaid ka teadlikkust iseendast.

Hollandi haridusteadlane ja haridusfilosoof Gert Biesta on öelnud, et haridusel on kolm pikaajalist eesmärki. Esimene neist on kvalifikatsioon ( qualification ) ehk teadmised-oskused, mis on vajalikud millegi tegemiseks või edasiliikumiseks; teiseks sotsialiseerumine ( socialisation ) ehk ühiskonna-, kogukonna- või kitsamalt meeskonnaliikmeks saamine, ühiste väärtuste ja traditsioonide kandmine ja nendega arvestamine; kolmandaks enesemääratlus ehk inimeseks olemine kõige sügavamas tähenduses ( subjectification ). Biesta sõnul kipume paraku sageli seadma fookuse ülearu pädevustele ja unustama ära kolmanda, selle kõige olulisema, mis määratleb meid kui inimesi. Õpetaja ja treenerina peame seega endalt küsima, kuidas toetame õpilasi mõtlemises ja tegutsemises autonoomsemaks ja iseseisvamaks saamisel, et olla vaba ja ennastmääratlev inimene selle kõige paremas mõttes.

Kokkuvõttes võib öelda, et õpetaja ja treeneri rollis on enam sarnasusi kui erinevusi ning ka suur osa tööga seotud katsumustest ja eesmärkidest on sarnased. Samas on ka praktikaid, mida saaks väljakult klassiruumi ja vastupidi tuua, et senisest veelgi tõhusamalt toetada noorte arengut, suutlikkust iseseisvalt mõelda, teha koostööd ja jääda alati inimeseks kõige paremas tähenduses. Parimad õpetajad ja treenerid on professionaalid, kes jagavad teadmisi ja kogemusi kolleegidega ning arendavad pidevalt oma valdkonda. Professionaali tiitel tuleb paraku aga iga päev uuesti välja teenida ja teha saame seda eelkõige kvaliteetselt ja hästi tehtud töö kaudu.

Katrin Poom-Valickise ettekannet kuulas konverentsil ka tema noorem vend

Mart Poom. Foto: Katariina Peetson

Karbi sees on eesti- ja ingliskeelne mängulaud ning õpetus.

Mäng jäljendab kõiki jalgpallimängu elemente: saab triblada, sööta, nurgalööki toimetada, aega viita, suluseisu jääda, küljejoone taga vigastust ravida, penalti teenida või sukeldumise eest kollase kaardi saada. Võib tühjast väravast mööda lüüa või punase kaardi saada. Väga tähtis on oma värava kaitsmine: ükski vastane ei suuda lüüa väravat, kui sul on suurepärane väravavahivaist! Mäng on tempokas ja täis ootamatusi.

Müügil Rahva Raamatus ja Apollos www dicefootball eu

Jalgpall pole suurem kui elu, aga ta on suur asi

Kõik on kuulnud ütlust, et jalgpall olevat suurem kui elu. Ja parem kui seks. Mina nii kindel selles pole, aga selles olen küll veendunud, et jalgpall on tõepoolest suur ja oluline globaalsete mõõtmetega asi. Toon alljärgnevalt välja mõne mõttekäigu sellega seoses.

Tekst: Raivo Vare, majandusekspert / Fotod: Katariina Peetson

Ettekande koostamisel on kasutatud tehisaru abi.

Jalgpall on juhtiv spordifenomen, sest ta on kaasakiskuv ja laialt mõistetav tippvõistlusala, vägagi visuaalne, masse haarav ja samas demokraatlik igamehesport. Pealekauba on tegu populaarseima spordialaga maailmas. On ju FIFAs liikmeteks 211 riiklikku moodustist, samal ajal kui ÜROs näiteks on liikmesriike vaid 193. Seejuures on ainuüksi

mängijaid eri võistkondades üle veerand miljardi, kellele lisandub veel loendamatu arv jalgpallimängu harrastajaid ja veelgi enam vaatajaid. Aga jalgpallist kui spordist räägitakse igal pool ja kogu aeg nagunii. Pigem vaatleks seda muudest aspektidest, sest lisaks otseselt populaarseima staatusele spordialade hulgas on jalgpall ikka suur asi küll. Ta on psühholoogiline, sotsiaalne, meedia-, poliitiline ja ka majanduslik fenomen, millel on üleilmne haare.

Jalgpall kui psühholoogiline ja sotsiaalne fenomen Jalgpall pole mitte ainult füüsiline mäng, vaid ka sügavalt psühholoogiline valdkond ja kõigist spordivaldkondadest kõige laiahaardelisem. Taustaks on seejuures ürgne inimlik vajadus võistelda ja võita. Samas on sellele iseloomulik vaatemängulisus ühendav ja maandav ühiskondlik mõjur, olles nauditav viis lõõgastumiseks ja meelelahutuseks. Lisaks on jalgpall kollektiivne ala, mida mõistetakse laialdaselt, omamoodi universaalne keel. Selle aluseks olev meeskonnatöö ja vaimsus on õpetlik eeskuju ja omamoodi hariv protsess, eelkõige noortele.

Praegusel kriisiderohkel ajajärgul on omaette väärtus ka sellele mängule iseloomulik taktikaline mõtlemine, mis on kui harjutus stressisituatsiooniks, luues mõneti stressi- ja pingetaluvust, mis varjutab igapäevamuresid, pakkudes inimesele põgenemist igapäevaelu pingetest või nende mõningast maandamist. Seda aitavad luua nii nähtavad ja kaasahaaravad mängijate ja fännide emotsioonid kui nendega samastumise võimalus. Oma demokraatlikkuses ja laia levikuga pakub jalgpall kuuluvustunnet, ühist eesmärki ja emotsionaalset ühendust, see ei diskrimineeri, leevendab stressi ja suurendab uuringute järgi isegi õnnetunnet. See on emotsionaalne investeering, pakkudes kaasaelamise võlu ja valu ning tekitades püsivaid emotsionaalseid elamusi ja isegi sõltuvust – ega ilmaasjata pole meil fänniliikumise nimeks Jalgpallihaigla… Ja lõppude lõpuks, indiviidi tasemel aitab ta korrastada tihti kaootilist inimelu kulgu ning mõjutab sotsiaalkultuurilist käitumismustrit. Näiteks meilegi jõudnud pubikultuuris on tal mitte ainult Briti saartel, vaid üle ilma väga tähtis koht ja tähendus.

Eesti sellel foonil liialt silma ei paista, kuid ka siin on jalgpallil oma roll: väiksem reklaami ja tarbimise kontekstis, aga ka elatusallikana (Eesti 140 mängijat on profid, teist nii palju stipendiumil + treenerid ja abipersonal). Samas aitab ta integreeruda kahel keelekogukonnal ja mingile osale inimestest on see ikkagi klassikaline meelelahutus, mõnele ka äri.

Jalgpalli fännamisega kaasnevad mitmesugused rituaalid ja traditsioonid, mis suurendavad fännide ühtekuuluvustunnet ja lisavad kogemusele erilisust ning loovad identiteeti, mis teatud osas on sotsiaalselt ühendav, ühist kogemusvälja ja mõistmist, isegi sõprussuhteid loov faktor, mis on tänapäevases atomiseeruvas maailmas üha enam väärtus omaette.

Jalgpall kui meediafenomen

Jalgpall on kahtlemata üks maailma suuremaid meediafenomene. See on majanduslikult tohutu meelelahutustööstus, mis mõjutab sotsiaalmeediat, televisiooni, raadiot ja trükimeediat ning massiliselt meediatarbimist. Esimesel kohal on ilmselt televisioon ja otseülekanded, kuna jalg-

pallimatšid ja suurturniirid on ühed vaadatuimad sündmused maailmas. Omaette, üha suureneva tähendusega on nagu mujalgi sotsiaalmeedia. Selle platvormid on muutnud jalgpalli jälgimist ja selle üle arutlemist, seal jagatakse arvamusi, kommentaare ja reaktsioone reaalajas ning luuakse haaravaid ja mobiliseerivaid meeme. Arutelud on aktiivsed ja massiivsed ning seeläbi üpris mõjukad. Mängijad ja klubid kasutavad sotsiaalmeediat fännidega suhtlemiseks paiguti lausa online’is, luues selle kaudu osadustunnet ja suurendades psühholoogilist mõju indiviidile. Lisaks on tippmängijatel omaette tohutu mõju tänu meediale üleüldse ja eriti nüüd sotsiaalmeediale. Ronaldol, Messil jt tippudel on sadu miljoneid jälgijaid ja iga nende postitus, sõna või tegu mõjutab väga paljusid inimesi. Tänapäeva majandust suunav reklaamitööstus koos mõjusa sponsorlusega on samuti majanduslike faktoritena lahutamatult seotud jalgpalliga, kasutades ära selle võimast populaarsust. Jalgpalliuudised, -analüüsid ja -kommentaarid täidavad ajalehti, veebisaite ja spordikanaleid. Mängujärgsed analüüsid, intervjuud ja ekspertide kommentaarid on osa igapäevasest meediatarbimisest miljonite puhul. Meediaväljaanded müüvad end nende abil hästi eriti „jalgpallihulludes“ maades. Jalgpall on oma võistluslikkuse ja populaarsusega ka inspiratsiooni ammendamatu allikas dokumentaal- ja mängufilmitööstusele. Lõppkokkuvõttes on jalgpalli mõju meediale ja vastupidi tohutu, sest see on üks väheseid spordialasid, mis suudab ületada kultuurilisi ja keelelisi barjääre, pakkudes universaalset keelt, mida mõistetakse üle ilma.

Jalgpall on poliitiline fenomen

Jalgpall on nii poliitiline, kuivõrd on seda mõneti iga identiteeti mõjutav massnähtus. Jalgpalli ümber tiirleb selle populaarsuse pärast pidevalt poliitilise mõjutamise võrgustik ja aset leiavad protestimeeleolule toetuvad aktiviteedid. Pole saladus, et jalgpallifanatid on olnud rahvuslike ja üldiselt pigem parempoolsete liikumiste sotsiaalne baas ja mõjualused. Ilmselt on jalgpalli puhul tegu mõneti sublimeeritud rahvus- ja riigipatriotismi väljendusvormiga. Kui on ühiskondlikud pinged, on jalgpall tihti rahutuste katalüsaator. Lähim näide on meil endil varnast võtta – 1980. aasta 22. septembri koolinoorte rahutused protestiks venestamise vastu, mis andsid suure tõuke meie vabanemisega seotud liikumise protsessile.

Samas on meil kõigil teada ka näiteid jalgpalli seoste kohta sise- või välispoliitilistel põhjustel tekkinud rahutuste puhul, nagu 1969. aasta jalgpallisõda El Salvadori ja Hondurase vahel. Samasse kategooriasse kuulub 1990. aastate algus, kui Jugoslaavia lagunemise ajal toimunud jalgpallimatšidel tekkisid rahutused. Ka 2009. aasta Egiptuse ja Alžeeria vahelised jalgpallimatšid viisid rahutusteni mõlemas riigis. Väga mõjusaks kujunes Ukrainas esmase sõja käiku mõjutanud suure ohvrite arvuga lahing 14. mail 2014. Vaid vene hinge tundvad inimesed saavad aru, milline psühholoogiline löök on see, et Venemaa rahvuskoondis ja ka klubid jäävad välja rahvusvahelisest võistluskarussellist, kuna Moskva algatas Ukraina vastu agressiivse sõja. Paraku on emotsionaalne foon soodne pinnas paljudele juhtumitele, kus jalgpallimatšid on põhjustanud rahutusi ja vägivalda, olgu Londonis, Kopenhaagenis, Brüsselis, või hiljuti Hollandi ja Iisraeli matši järel.

Jalgpall kui võimas majanduslik fenomen

Globaalne mastaap tingib mõjuulatuse ka majanduslikus mõttes, mõjutades mitut muud valdkonda ja majandussektorit peale otseselt jalgpalli enda. Sellega seoses liigub väga palju raha ja selle taustal püsib ka riigi prestiiži investeerimise huvi. Aga suure raha pöörlemine tähendab majanduslikus mõttes alati ka suuri kulutusi ja suuri investeeringuid. Nagu iga teinegi äriettevõtmine on jalgpall, eriti klubijalgpall, eelkõige olulisemad liigad ja suurimad-edukaimad tippklubid, ahvatlev investeerimisobjekt. Lisaks võidakse investeerida ka segaotstarbel – nii majanduslikel (nt USAs) kui ka poliitilistel põhjustel (nt Saudi Araabia loodud tippliiga ja sinna üüratu raha eest vedajaks palgatud tipud eesotsas Cristiano Ronaldoga, aga ka Katari MMi korraldamine, Hiina jalgpalli ja muudegi spordialade arendusprogramm jne).

Eraldi kategooria on investeeringud riigi prestiiži eesmärgil (näitena Lõuna-Aafrika või Venemaa MMid), mis samuti motiveerib regionaalset arengut tagant tõukama ning teinekord ka ühiskondliku rahaga oma taskuid täitma või rahapesu, näiteks Venemaa moodi.

Jalgpall mõjutab majandust ka tööhõive kaudu, sest jalgpalliklubid ja muu taristu loovad töökohti nii otseselt (mängijad, treenerid, staadionitöötajad) kui ka kaudselt (teenindus, transport, turism). Suuremad mängud ja turniirid võivad tuua kohalikule majandusele märkimisväärset tulu. Majandusmõju hulka tuleb arvata ka reklaam ja turundus. Firmad investeerivad vägagi suuri summasid, et olla seotud jalgpalli ja selle staaridega. Sponsorlepingud ja turunduskampaaniad toovad klubidele ja mängijatele märkimisväärse sissetuleku. Pileti- ja klubisümboolikaga kaupade müük moodustavad olulise osa klubide tulust. Nad toetuvad ju oma fännide lojaalsusele ja taastoodavad seda nii-öelda turgu. Sama lugu on ka teleõiguste müügiga. Suurte turniiride ja liigade teleõigused müüakse sageli sadade miljonite dollarite eest. Investeeringud infrastruktuuri, mängijate ost ja jalgpalliakadeemiad nõuavad suuri rahalisi vahendeid, kuid võivad samuti pakkuda suurt tootlust, eriti kui klubi saavutab spordis häid tulemusi. Mida suurem turg, seda edukamad klubid. Suurte turniiride nagu maailmameistrivõistluste või Euroopa meistrivõistluste korraldamine võib oluliselt elavdada kohalikku majandustegevust, suurendada hotellibroneeringuid, restoranikülastusi ja muid turismiga seotud tegevusi. Jalgpall on seega laiaulatuslik majanduslik fenomen, millel on suur mõju nii kohalikele kogukondadele kui ka globaalsele majandusele.

Väga suur raha liigub jalgpalli suursündmuste ajal. Nii andis UEFA 2024. aasta EMi tuludest ära peaaegu miljardi, millest 2/3 läheb 55 rahvusliku assotsiatsiooni toetuseks, mida kasutatakse jalgpalli infrastruktuuri väljaehitamiseks, treenerite koolituseks, kohtunike ettevalmistamiseks, jalgpallihariduse edendamiseks, rahvuskoondiste ja kogu süsteemi administreerimiseks, auhinnarahaks, koondislaste osalemistasudeks, ka väga erinevate sotsiaalsete ja hariduslike programmide puhul, näiteks UEFA programmi „HatTrick“ raames, mis muidu nõuaks rahvuslikke, tavaliselt alati piiratud vahendeid. Lisaks veel otsesed toetused rahvusföderatsioonidele. Saksamaal toimunud EM tõi majandusele ligi 2,5 miljardi jagu tulu, mis hinnanguliselt kasvatas raskustes olnud Saksamaa majandust lausa vähemalt 0,2%!

liiga jt klubiliigad teenivad aga UEFAst veelgi rohkem – sel hooajal üle 3,5 miljardi euro, mis suures osas läheb tagasi klubidele, auhinnarahana ja solidaarsusmaksetena. Kuid majanduslikus mõttes tähendab see üht – kogu see raha jõuab varem või hiljem majanduskäibesse!

Klubid isegi on seejuures sisuliselt suured äriimpeeriumid või rahvusvahelised korporatsioonid. Eriti La Liga ja Premier League’i omad, mis on meeletu käibega ja mille ümber tiirleb mikrokosmose jagu muid ärisid. Ameerika ülemvõimu tõttu profispordis on Real ja Manchester United väärtuslikemate klubide edetabelis sel aastal 6,6 ja 6,55 miljardi dollariga küll 11. ja 13. kohal, kuid jalgpall tervikuna on konkurentsitult kõige väärtuslikum spordiala maailmas – 600 miljardi dollarise mahuga. Siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad Ameerika jalgpall 163 miljardi ja korvpall 120 miljardiga.

Lisaks sellele kommertsialiseerivad ennast ka tippmängijad, nad on sisuliselt tipptooted, vormiliselt super-influencer’id, kes kujundavad turgu enda ümber, peegeldades seda nii klubidele, liigadele kui riikidele. Samal ajal on jalgpall edu stiimul, isikliku heaolu saavutamise viis ning individuaalse ambitsiooni realiseerimise võimalus arengumaade üldjuhul vaesematest oludest pärit talentidele, kes tippu jõudnult investeerivad tihti teenitut kodumaale.

Lisaks sellele kommertsialiseerivad ennast ka tippmängijad, nad on sisuliselt tipptooted, vormiliselt super-influencer’id, kes kujundavad turgu enda ümber, peegeldades seda nii klubidele, liigadele kui riikidele.

Jalgpallil on majanduslikus mõttes märkimisväärne mõju eelkõige jalgpallihullude maade, aga ka paljude väikeriikide majandusele. Eriti neile, kel muud majandusharud pole niivõrd edukad, elik vaesematele arenguriikidele, sest see toob sisse nii tarbimist, sporditoetust, haridusraha kui ka investeeringuid. Eesti sellel foonil liialt silma ei paista, kuid ka siin on jalgpallil oma roll: väiksem reklaami ja tarbimise kontekstis, aga ka elatusallikana (Eesti 140 mängijat on profid, teist nii palju stipendiumil + treenerid ja abipersonal). Samas aitab ta integreeruda kahel keelekogukonnal ja mingile osale inimestest on see ikkagi klassikaline meelelahutus, mõnele ka äri. Palju suurem roll on jalgpallil noortespordis, hariduses ja kehalise aktiivsuse tagamises, samuti tervisespordis, sest väga paljud ju mängivad seda mingil kujul.

Teistele valdkondadele on jalgpall samuti oluline: UEFA on välja toonud, et ainuüksi kihlveoäri teenib nende pealt 50 miljardit eurot! Meistrite

Meie jalgpallile on samuti iseloomulik tugev rahvuslik element, mida kütavad ala demokraatlikkus ja sellest tulenevad võimalused, aeg-ajalt edukad sooritused jalgpallimaailma vägevate vastu. Poliitiline moment on samuti olemas – tuletagem vaid meelde matše Vene koondisega. Tervikuna on püramiid meil siiski väiksevõitu ja sportlike tulemuste mõttes pole liiga palju oodata, aga üksikuid rahvast motiveerivaid ja tööviljakust suurendavaid sähvatusi tasub ikka loota!

Kasutades sooduskoodi JALKA15

saad kogu tellimuselt soodustust -15%

Aastavahetust tähistab tiitlivöö

seltsis Paide Linnameeskond

Juba paar aastat on Jalka hooaja jooksul igakuiselt hoidnud silma peal Eesti jalgpalli tiitlivöö käekäigul. Tiitlivöö kontseptsioon on lihtne: võtsime aluseks taasiseseisvunud

Eesti meistriliiga kõige esimese mänguvooru

1992. aastast ning hakkasime sealt alates pidama arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus (liiga- või karikamängus) alistada seda seni hoidnud tiimi.

Võrdlemisi tavatu 2023. aasta järel, kui tiitlivöö oli peaaegu aasta algusest lõpuni esiliigas, oli 2024. aasta selles suhtes taas tavapärasem, kuna A. Le Coq Premium liiga tiimide valdusest välja see kordagi ei läinud. Aastat alustas tiitlivööga JK Tallinna Kalev, kes sai selle enda kätte eelmise aasta viimases karikamängus Nõmme Unitedi käest, kuid kaua see kalevlaste käes ei püsinud: hooaega alustati küll kahel korral tiitlivöö kaitsmisega, kuid hooaega lõpuks domineerinud FCI Levadia sai selle märtsis paariks kuuks endale. Suures 100. derbis andis Levadia tiitlivöö Flora kätte, kuid sai selle ringiga vaid kaks nädalat hiljem tagasi: Flora kaotas ootamatult Vaprusele, keda Levadia suutis omakorda võita. Seejärel hoidis Levadia tiitlivööd 13 mängu, kuniks taas augusti lõpus Florale kaotati. Seejärel oli tiitlivöö mõneks ajaks Nõmme Kalju käes, enne kui põgusalt Flora kätte tagasi jõudis ja karikamängus hoopis Paide Linnameeskonna valdusesse jäi.

Paide pole huvitaval kombel suutnud seni tiitlivööga eriti hästi ümber käia: tegu on kuuenda korraga, kui Paide on tiitlivöö enda kätte saanud, ning seni poldud seda mitte kordagi enam kui kahes mängus kaitsta suudetud. Aasta lõpetati aga tiitlivöö kolme kaitsmisega järjest, mis on Paidele klubi tippmark.

Kõigi aegade arvestuses on Levadia (381) suutnud tiitlivööga peetud mängude pingereas Floraga (356) väikese vahe sisse teha. Järgnevad Nõmme Kalju (81), Narva Trans (51), TVMK (46). Selles arvestuses leiame koguni kuuendalt kohalt Nõmme Unitedi, kes tänu 2023. aasta võimsale esiliiga-hooajale on tiitlivööga mänginud kokku 32 kohtumist – rohkem kui näiteks endised Eesti meistrid või medalivõitjad FCI Tallinn (27), Tallinna Sadam (24), Lantana (22), Sillamäe Kalev (20), Norma (18) ja Paide Linnameeskond (15)!

Huvitaval kombel pole juba neli aastat järjest suutnud parasjagu Eesti meistriks tulnud meeskond ühtlasi aasta lõpus tiitlivööd enda käes hoida: viimati õnnestus selline „duubel“ 2020. aastal FC Floral.

Järgmine mäng tiitlivöö peale toimub Paide Linnameeskonna osalusel uue hooaja Premium liiga esimeses voorus.

Tekst: Raul Ojassaar

Jamie Gittens Dortmundi Borussia

Inglismaa

FCI Levadia Eesti

Ioan Yakovlev

Foto: Katariina Peetson

Mohamed Salah

Liverpool Egiptus

Foto: Barrington Coombs, UEFA via Getty Images

Jamie Gittens Dortmundi Borussia

Inglismaa

Foto: Florencia Tan Jun, UEFA via Getty Images

Kas naistejalgpallis peab rääkima menstruaaltsüklist või mitte?

Maailma elanikkonnast umbes pooled inimesed identifitseerivad end naisena. Nad kõik puutuvad ühel või teisel moel kokku reproduktiivteemadega, sealhulgas menstruaaltsükliga.

Menstruaaltsükliga seostuv on naise igapäevaelu osa puberteedi algusest kuni postmenopausini välja. Naissuguhormoonid toovad naise kehas kaasa hulga positiivseid nähtuseid, näiteks head luutiheduse näitajad ja väiksema südame-veresoonkonnahaiguste riski, rasestumisest ja lapsekandmise võimest rääkimata.

Menstruaaltsükli käigus kõigub suguhormoonide tase naise kehas iga kuu. Ööpäevaga võib nende sisaldus veres väheneda või suureneda lausa sada protsenti ning naise keha peab suutma sellega kohaneda. Selle kohanemisprotsessiga kaasnevadki eri sümptomid, kõige sagedamini valud, rohke menstruaalveritsus, aneemia ja meeleolumuutused. Vähemalt 90% naistest esineb mingeid sümptomeid (Solli jt, 2020).

Nendega toimetulek igal naisel aga varieerub. Leidub naisi, kellel mööduvad tsükli esimesed päevad teovõimetuna voodis lebades, ja naisi, kes segamatult oma toimetusi jätkavad. Leidub naisi, kellel ei aita sümptomeid miski leevendada, ja nad on õppinud, hambad ristis, kannatama, ning neidki, kes on leidnud endale sobiva, kaebusi vähendava taktika. Iga naise suhe menstruaaltsükliga on erinev ning see oleneb ümbritsevast keskkonnast, tema haridustasemest ja hoiakutest. Maailmas on naisi, kellele on teema endiselt tabu. Õnneks on hakatud menstruaaltsüklist järjest enam rääkima, seda ka spordimaailmas.

sest võistlusgraafik on tihe, hooaeg pikk ning kogu võistkonnalt nõutakse alati maksimaalset pingutust. Jalgpallur on osa võistkonnast ning tema individuaalne sooritus panustab kogu võistkonna edusse. Sooritust mõjutavad faktorid on näiteks uni, taastumine, toitumine, motivatsioon, stress, ärevus, keskendumine, füüsiline ettevalmistus, vastupidavus, oskused, kogemused, keskkond (sealhulgas väljak, võistlusvorm, ilm ja publik) jne. See nimekiri pole muidugi kaugeltki lõplik, kuid naissportlase puhul on vaja loetelusse lisada ka menstruaaltsükkel.

Üks põhjus, miks peaks jalgpallis menstruaaltsüklist rääkima, on nimelt see, et tsüklist võib mõelda kui naise tervise mõõdikust.

Osa neist naistest mängib jalgpalli, mis on järjest enam populaarsust koguv ja investeeringuid meelitav spordiala. Lisaks sellele on jalgpall suurte füüsiliste ja vaimsete nõudmistega distsipliin,

Üks põhjus, miks peab jalgpallis menstruaaltsüklist rääkima, on nimelt see, et tsüklist võib mõelda kui naise tervise mõõdikust. Kui naispalluril on regulaarne, normaalse kestuse ja normaalse verehulgaga ning subjektiivselt enam-vähem talutavate sümptomitega tsükkel, siis võime teha sellest mitu järeldust. Suure tõenäosusega on naise kehas piisavalt energiat, tema immuunsüsteem toimib ja vähenenud on vigastuste oht. Samuti teame, et tema kohanemisvõime treeningukoormusega ja vaimne valmisolek on hea ning ta on võimeline hästi paranema, noorsportlase keha muidugi ka kasvama ja arenema. Kui sportlase tsükkel on ebaregulaarne või see tal lausa puudub, on tema valmisolek vähenenud. Keha võib olla liigselt stressis, vähenenud on kohanemisvõime ning tegu võib olla varjatud haigusliku seisundi või terviseprobleemiga, näiteks energiadefitsiidiga. Lihtsustatult võib väita: menstruaaltsükkel pole ainult viljakuse indikaator, vaid näitab, et inimkeha toimib normaalselt.

Tekst: Liis Ott, Tartu ülikooli kliinikumi spordiarst-resident ja endine jalgpallur

USA naistekoondisega kaks korda järjest maailmameistriks tulnud treenerit ja teadlast Dawn Scotti on mängijad kutsunud kõige saladuseks. Tema jõustatud muudatused koondise juures aitasid pöörata rohkem tähelepanu naiste tervisele. Üks neist muudatustest oli ka mängijate menstruaaltsükli jälgimine ja negatiivsetele sümptomitele leevenduse otsimine. Jalgpallureid hariti ja õpetati ise oma kehas toimuvat märkama, lisaks valmistati nende tsükli faasi järgi roogasid, nõustati puhkuse- ja unevajaduse suhtes ja leiti lahendusi valukaebuste vähendamiseks. Menstruaaltsükliga tegelemine oli osa terviklikust lähenemisest sportlasele. Tippspordis on tulemuste saavutamisel teadupärast iga detail oluline, seega võib öelda, et tsükli jälgimine aitas ühendriikide naiskonnal kindlasti saada maailma parima võistkonna tiitel. USA koondise edu tuules on ka teised võistkonnad naiste tervisele rohkem tähelepanu pöörama hakanud.

Tippspordis on tulemuste saavutamisel teadupärast iga detail oluline, seega võib öelda, et tsükli jälgimine aitas ühendriikide naiskonnal kindlasti saada maailma parima võistkonna tiitel.

Siiski ei ole niisugune menstruaaltsükli jälgimine saanud jalgpallis igapäevaseks praktikaks ja seda pigem teaduspõhise info puudumise tõttu.

Miks ei ole praeguseks juba täpseid soovitusi ja juhiseid, kuidas naissportlaseid tsüklifaasides toetada? Miks ei ole teada, kas ja kuidas naiste sooritus menstruaaltsükli faasides muutub? Esmalt peab selgitama, et menstruaaltsüklit uurida ja järeldusi teha pole lihtne. Teema kohta leidub endiselt palju valehäbi, kuid on ka teisi põhjuseid. Naistel on tsükkel erineva pikkusega ja regulaarsusega ning faasid erineva pikkusega, kusjuures see kõik võib olla normaalne. Meetodid tsükli faaside kindlaks tegemiseks varieeruvad ja uuringud peavad kestma kaua, sest ka ühel naisel võivad tsüklid erineva kestuse ja erinevate sümptomitega olla. Leidub näiteid, kus eri uuringutes jagatakse tsükkel kaheks kuni seitsmeks faasiks ning naisi jälgitakse ühe kuni kolme tsükli pikkuse perioodi vältel, lisaks jõuavad teadlased igas uuringus täiesti erinevate järeldusteni. Sooritust hinnates peab mõtlema, kas tegemist on objektiivse või subjektiivse leiuga ning milliseid vastupidavuse või lihasjõu teste kasutada, et neid hiljem millegagi võrrelda saaks.

Foto: Katariina Peetson

Seni on paljudes uuringutes menstruaaltsüklit ka lihtsustatud, näiteks jagatud naised regulaarse või ebaregulaarse tsükliga uuritavateks. Ka selline jaotus ei anna infot soorituse kohta, vaid pigem muudab asjad veel segasemaks. Õnneks on mitu valdkonna spetsialisti kokku pannud soovitusi, kuidas võiks uuringuid üles ehitada (Bruinvels jt, 2022; Janse de Jonge jt, 2019; Sims ja Heather, 2018; Vogel jt, 2024). Kui uuringute kvaliteet paraneb, on ehk õige pea võimalik ka teaduspõhiseid soovitusi välja töötada. Mida me siis praeguseks teame? Objektiivsele sooritusele keskenduvad uuringud, kus kasutatakse anaeroobseid, aeroobseid või jõuteste, ei raporteeri selget menstruaaltsükli faaside mõju sooritusele. Pole leitud, et mõni kindel menstruaaltsükli faas oleks seotud paranenud või halvenenud maksimaalse hapnikutarbimisega. Östrogeeni ja progesterooni tasemel vereseerumis või tsükli faasil pole mingit mõju vastupidavusala sportlase maksimaalsele hapnikutarbimisele, vere laktaadisisaldusele, väsimuse tekkimise ajale, jooksmisökonoomsusele või võimsusele (Carmichael jt, 2021; Taylor jt, 2024; Vogel jt, 2024). Lihtsalt öeldes – objektiivseid näitajaid ja menstruaaltsüklit pole suudetud omavahel seostada. Siinkohal võib spekuleerida, kas neid seoseid päriselt ei leidu või on asi uurimismetoodika varem mainitud keerukuses.

Praeguste

teadmiste kohaselt on tarvis läheneda iga sportlase vajadustele individuaalselt. Samuti on oluline vähendada teemaga seotud tabu ja harida nii mängijaid kui ka tugipersonali.

Hoopis teine lugu on siis, kui lõpetada naissportlaste võimete mõõtmine ja nende endi arvamust küsida. Hiljuti Tartu ülikoolis kaitstud magistritöös leiti, et kõik Eesti meistri- ja esiliiga reproduktiiveas naisjalgpallurid kogevad mõnda menstruatsiooniga seotud sümptomit ning kõige levinumad on kõhukrambid ja väsimus, mida tunneb üle 95% uuringus osalejatest.

Kirjandus

Üle 80% Eesti meistri- ja esiliiga reproduktiiveas naisjalgpalluritest on kasutanud menstruatsiooniga seotud sümptomite leevendamiseks valuvaigisteid. Muuseas tuli välja, et üle 90% Eesti reproduktiiveas meistri- ja esiliiga naisjalgpalluritest arvab, et menstruaaltsükkel mõjutab naissportlase sportlikku sooritust (Rõõmussaar, 2024). Lisaks on nii Rõõmussaare kui ka teiste uurijate töös täheldatud, et mida enam on menstruaaltsükliga seotud sümptomid väljendunud, seda suurem tõenäosus on, et treeninguid jäetakse vahele või muudetakse nende sisu või tarvitatakse valuvaigisteid (Bruinvels jt, 2021). Järelikult on põhjust menstruaaltsüklist rääkida küll ja veel. Kuidas edasi? Rootsis Karolinska instituudis on käimas uuring, kus uuritakse treeningute periodiseerimist menstruaaltsükli faaside ajal („IMPACT Study“). Sellel uuringul on potentsiaali anda meile uut infot menstruaaltsükli ja soorituse seoste kohta. Lisaks on FIFA-l käimas „Female Health Project“, kus pööratakse tähelepanu naispalluritega seotud terviseteemadele, üheks neist loomulikult ka menstruaaltsükkel. UEFA järgmine meditsiinikonverents (UEFA Medical Symposium 2025) keskendub samuti naistejalgpallile. Suurorganisatsioonide tasemel on fookus naisjalgpallurite tervisel tõenäoliselt ka seepärast, et 2025. aasta suvel toimuvad naiste Euroopa meistrivõistlused.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et menstruaaltsükkel on kindlasti teema, millest tuleb spordis rääkida, ning seda peab rohkem (ja paremini) uurima. Praeguste teadmiste kohaselt on tarvis läheneda iga sportlase vajadustele individuaalselt. Samuti on oluline vähendada teemaga seotud tabu ja harida nii mängijaid kui ka tugipersonali.

1. G. Bruinvels, E. Goldsmith, R. Blagrove jt. „Prevalence and frequency of menstrual cycle symptoms are associated with availability to train and compete: a study of 6812 exercising women recruited using the Strava exercise app“. Br J Sports Med 2021. 55 (8): 438–443.

2. G. Bruinvels, A.C. Hackney, C. Pedlar. „Menstrual Cycle: The Importance of Both the Phases and the Transitions Between Phases on Training and Performance“. Sports Med 2022. 52 (7): 1457–1460.

3. M.A. Carmichael, R.L. Thomson, L.J. Moran jt. „The Impact of Menstrual Cycle Phase on Athletes’ Performance: A Narrative Review“. Int J Environ Res Public Health 2021. 18 (4): 1667.

4. L. Ekenros, P. von Rosen, J. Norrbom jt. „Impact of Menstrual cycle-based Periodized training on Aerobic performance, a Clinical Trial study protocol-the IMPACT study“. Trials 2024. 25 (1): 93.

5. X. Janse DE Jonge, B. Thompson, A. Han. „Methodological Recommendations for Menstrual Cycle Research in Sports and Exercise“. Med Sci Sports Exerc 2019. 51 (12): 2610–2617.

6. S.T. Sims, A.K. Heather. „Myths and Methodologies: Reducing scientific design ambiguity in studies comparing sexes and/or menstrual cycle phases“. Exp Physiol 2018. 103 (10): 1309–1317.

7. G.S. Solli, S.B. Sandbakk, D.A. Noordhof jt. „Changes in Self-Reported Physical Fitness, Performance, and Side Effects Across the Phases of the Menstrual Cycle Among Competitive Endurance Athletes“. Int J Sports Physiol Perform 2020. 15 (9): 1324–1333.

8. M.Y. Taylor, J.O. Osborne, V.M. Topranin jt. „Menstrual Cycle Phase Has No Influence on Performance-Determining Variables in Endurance-Trained Athletes: The FENDURA Project“. Med Sci Sports Exerc 2024. 56 (9): 1595–1605.

9. K. Vogel, B. Larsen, C. McLellan jt. „Female Athletes and the Menstrual Cycle in Team Sports: Current State of Play and Considerations for Future Research“. Sports (Basel) 2023. 12 (1): 4.

Kitsas kandepind ja säravad tipud

Väliseesti jalgpalli 20. sajandil iseloomustab õhuke kandepind säravate pärlitega. Aktiivsele algusele teise maailmasõja järgsetes Saksamaa põgenikelaagrites järgnes jalgpallipere siirdumine laia maailma. Kõige aktiivsemaks kujunes eestlaste jalgpalliharrastus Kanadas, kus kümmekond aastat tegi ilma eestlaste meeskond Toronto Kalev ja K.F.C. Estonia. Kuid kaks säravamat pallurit kasvasid välja Islandilt.

Tekst: Tiit Lääne, spordiajaloolane

944. aasta suur põgenemine ei jätnud puudutamata ka Eesti sportlaskonda, sealhulgas jalgpalli. Sügisel 80 aastat tagasi lahkus läände arvukalt eesti jalgpallureid, kellest valdav osa ei olnud küll tõele au andes tippmängijad. Vastupidi mitmele teisele spordialale oli jalgpallis selles põgenikelaines vaid paar Eesti koondise

tegevmängijat aastast 1940: Ralf Veidemann, Boris Riisik. Juba varem oli lahkunud Edgar Blossfeldt. Varasematest rahvuskoondise mängijatest olid nimekamad lahkujad Arnold Pihlak, Elmar Kaljot, Arnold Laasner, Martin Jensen, Evald Mikson, Richard Valdov, Leo Saar.

Samal ajal kaotas jalgpall sõja-aastatel terve rea aktiivseid tippmängijaid, kes surid või hukati tagalas (Karl-Richard Idlane, Eduard Eelma, Heinrich Uukkivi, Elmar Tepp), langesid rindel (Valter Neeris, Aleksander Kõss, Viktor Piisang, Viktor Sieger) või vaevlesid vangilaagrites (Richard Kuremaa).

Nii jäi vabas maailmas eesti jalgpallielu hoidmine ja arendamine parimal juhul nende mängijate kanda, kelle lagi oli liiduklassis mängimine.

Põgenikelaagris Saksamaal

Väliseesti jalgpalli alguseks võib lugeda 1945. aasta suve, kui esimesed jalgpallimehed jõudsid Saksamaale ning hakkasid ala harrastama sealsetes põgenikelaagrites. Eesti esimene jalgpalliproff Arnold Pihlak maandus autojuhina Schwarzenbeckis. „Briti tsoonis oli jalgpallureid siiski vähe, meeskonna saime napilt kokku,“ on Pihlak meenutanud.

Foto: Katariina Peetson

Arnold Laasner elas Meerbeckis, kus hakkas kohe laagris sporditreeneriks. Temagi tunnistas, et „mehi on, aga keegi ei ole nii asja juures kui vanasti“.

Esimese vutimeeskonna paguluses moodustasid Laasner ja Paul Mäger 1945 suvel Briti tsoonis Flensburgis Eesti spordiklubi juurde. Sügisel kolis meeskond Meerbecki. Jõuti isegi nii kaugele, et kiiruga klopsiti kokku Eesti ühendmeeskond, mis mängis I Balti olümpiaadil, kus kaotati Lätile 1 : 4 ja Leedule 0 : 3.

1946. aastal tekkisid eestlaste meeskonnad Augsburgis ja Geislingenis. Teises mängisid Blossfeldt, Valdov, Riisik ja Viktor Kruusamägi, kes 2000. aastal Austraalias Thirlmere’is elades tunnistas: „Mis meil seal muud teha oli kui palli mängida.“

Nii moodustus samal suvel ka Eesti koondis (Blossfeldt, Savo, Riisik, Valdov, Laasner), mida tabas Balti turniiril häving: Lätile kaotati 1 : 9 ja Leedule 0 : 3. Treener Elmar Kaljot sõnas: „Ei saa öelda, et meie meeskond oleks mänginud alla oma võimete. Lätlastel on aga 8 internatsionaali, meie meeskond aga üldiselt provintsimeeskonna tasemele. Oleks meil siin 4–5 Estonia mängijat.“

Pärast seda, kui 1947. aastal kuulus Eestile Balti mängudel teine koht (Lätile jäädi alla 0 : 1 ja Leeduga viigistati 0 : 0), algas põgenikelaagrite vaikne tühjenemine. Järgnenud kahe aasta jooksul siirdus enamik eestlastest sõjapõgenikest uude elukohariiki. Oli selleks siis Rootsi, USA, Kanada, Austraalia või mõni teine paik. See tähendas eestlaste jalgpalliharrastusele Saksamaal hääbumist.

1940ndate lõpul püüti eestlaste seas jalgpallile jalgu alla saada ka Rootsis, kuhu jõudis nii mõnigi nimekas pallur (Leo Saar, Martin Jensen, Ralf Veidemann, Ilmar Siliksaar). Nii sündis 1946. aastal seal ka esimene eestlaste meeskond, kes sai jagu isegi lätlastest.

1950. aastal mängis eestlaste meeskond Stockholmi Kalev kaasa Vasa liigas, kus kaheksa meeskonna seas saadi 3. koht. Paari aastaga meeskond lagunes.

Järgnenud aastate jooksul jõudis Rootsi kõrgliigasse (Allsvenskani sarja) kaks väliseestlast. Hooajal 1955/56 mängis kaitsja Endel Sülla (Norrby IF) tippliigas kolm mängu ja 1976–1978 keskkaitsja Rein Albo (IFK Göteborg) kolmel hooajal 82 liigamängu.

„Eestlaste süda on jalgpallisuhtes leige,“ kirjutati Rootsi eestlaste ajalehes.

Tugevaim meeskond Kanadas

Väliseesti jalgpalli liidriks kujunes 1951. aastast Kanada, jäädes sellele positsioonile järgnenud tosinaks aastaks, eelkõige tänu tervele plejaadile noortele mängumeestele ja energilistele eestvedajatele. Nendeks olid kunagine Spordi meeskonna teine väravavaht Edgar Lember, rahvuskoondisse jõudnud Martin Jensen ja Toronto ülikoolis

mehaanikainseneriks õppinud Arvo Niitenberg (1992–1995 Eesti energeetikaminister), kellest sai klubi teine väravavaht. Meeste jalgpallihuvi ei kõigutanud ka võrkpalli võidukäik eestlaste seas.

Jalgpall pandi veerema 1951. aasta kevadel, kui oli päevakorral Toronto Eesti Spordiselts Kalevi asutamine. 1953. aastal asutati Toronto Kalevi juurde jalgpalliosakond, mille esimeheks valiti Jensen. Esindusmeeskonna peatreeneriks nimetati Lember ja tema pidi alustama klubimeeskonna ülesehitamist.

Juba 1954. aastal hakati mängima Toronto liiga II divisjonis, kus kümne meeskonna seas saavutas Kalev ülekaaluka esikoha, 18 mängust võideti 17 ja tehti üks viik. Seejärel jõuti Toronto karikasarjas Campbelli trofeele finaali, kus kaotati pika hooaja lõpuks 0 : 1. Hooaja 36 mängust oli see ainus kaotus.

Jalgpallihuvi kasvas. 1955. aastal osales liigaturniiridel juba viis eestlaste meeskonda 75 tegevmängijaga. Esindusmeeskond mängis Canada Continentali liigas, kus kolmel järjestikusel hooajal saavutati teine koht.

ESS Kalevi esimene meeskond Torontos 1954. aastal.

Foto: Tiit Lääne arhiiv

Publikut käis mängudel ohtralt. Martin Jensen: „Ei ole kahtlust, et jalgpallihuvi aina kasvab. Probleeme tekitab vaid klubi majanduslik seis, sest piletirahast kaeti vaid hädavajalikud kulutused.“ Lember algatas kampaania mängijatele eriauhindade annetamiseks, et mehi hooaja lõppedes tehtu eest tänada. Nii kuulus Nikolai Küttise Trophy Estonia parimale mängijale, ajalehe Meie Elu auhind parimale edurivimängijale ja Molsoni õllevabriku auhind kõige korralikumale mängijale.

1957. aastal sai Kalev nimeks K.F.C. Estonia. Klubi juhiks valiti Niitenberg. Meeskond hakkas järjest enam võtma rahvusvahelisi mõõtmeid, sest samal

aastal sai klubi peatreeneriks ungarlane Béla Guzmics. Järgmisel hooajal toodi mängijaks esimese mitte-eestlasena inglane Ray Brown. Siis tuli peatreeneriks itaallane Bruno Garzelli.

Estonia meeskonna säravamad aastad olid 1962 ja 1963, mil klubi mängis poolprofessionaalses Nationali liigas. Estonia alustas esimest hooaega tipptasemel bravuurikalt: esimesest viiest mängust neli võitu ja viik. Hooaja keskel saadi juurde argentiinlane Adolfo Zevallos ja Allan Cairns. Esimene aasta lõpetati 12 meeskonna seas 6. koha ja 25 punktiga.

1963. aasta hooaeg kulges vastupidi, alles lõpuks saadi hoog üles. Meeskonda tugevdati paari inglasega ning taas lõpetati 6. kohaga. See jäi ka Estonia viimaseks hooajaks Nationali liigas. Mõni aasta mängiti veel Toronto Metro liigas tabeli keskel ja oligi kõik. Ei jätkunud enam mängijaid, puudusid raha ja eestvedajad.

Aastatel 1983–84 kuulus Vancouver Pegasuse keskkaitsja Arvo Marits Kanada olümpiakoondise 24 kandidaadi sekka, kuid Los Angelese olümpiameeskonda ta siiski ei mahtunud.

Jalgpallidünastia Islandil

Sellele pani aluse sõja jalust 1947. aastal Islandile jõudnud Evald Mikson (1911–1993), kes saareriigis võttis endale uueks nimeks Eðvald Hinriksson. Tartust pärit Mikson tõusis Eesti üheks parimaks väravavahiks 1934. aastal, mil ta asus kaitsma uue tippklubi Estonia väravat. Mikson tuli Estonia värvides viiekordseks Eesti meistriks.

Rahvuskoondises mängis ta aastatel 1934–1939 seitse mängu. Selle järgi, kui palju töö Eesti poliitilises politseis treeninguteks aega jättis, kõikus ka Miksoni mänguvorm. 1936. aastal vahetati ta mängus Läti vastu pärast ebaõnnestunud avapoolaega välja. Samas tegi ta 1938. aastal Oslos MM-turniiriks valmistunud Norra vastu hiilgemängu. Edukalt võistles ta veel jäähokis, tulles Eesti meistriks.

Uue võimu tulekul, 1940. aastal pidi Mikson ennast varjama kuni sakslaste saabumiseni 1941. aasta suvel. Ta oli üks väheseid PolPoli agente, kes pääses arreteerimisest. Sõja alguses tegutses Mikson Lõuna-Eestis metsavendade juhina, hiljem töötas poliitilise politsei Harju prefektuuris. 26. novembril 1941 sakslased arreteerisid ta ja ta istus Patarei vanglas kuni 13. oktoobrini 1943. 1944. aastal emigreerus Mikson Rootsi ja sealt 1947. aastal Islandile, sest Rootsis ähvardas teda väljaandmine NSV Liidule.

Reykjavíkis töötas ta õpetajana suurimas spordiklubis, õpetas islandlastele korv-, võrk- ja jalgpalli. 1955. aastal sai temast Islandi kodanik. KGB süüdistas teda aga sõjakuritegudes ja nõudis Islandi valitsuselt korduvalt tema väljaandmist. See kestis aastaid. Hiljem asusid Miksoni tema oletatavates sõjakuritegudes süüdistama Iisrael ja Simon Wiesenthali keskus. Taas nõuti mehe

väljaandmist. Islandi valitsus teatas seepeale, et süüdistused Miksoni osalemises massimõrvades pole leidnud kinnitust. Sama on kinnitanud ka Eestis tehtud juurdlused. Nõiajaht Evald Miksonile lõppes tema surma järel.

Tema suurimateks sõpradeks said Islandi valitsusjuhid ja kui 25. augustil 1991 tunnustas Island esimese riigina kolme taasiseseisvunud Balti riiki, kutsus Islandi toonane välisminister Jón Baldvin Hannibalsson ka Miksoni tähtsat sündmust tunnistama.

Evald Mikson kirjutas augustis 1991: „Jõudsin ära oodata. See oli minu elu kõige õnnelikum hetk.“

Asendamatud vennad Eðvaldssonid Islandi ja ka rahvusvahelist jalgpalliajalugu tegid aga Miksoni pojad Jóhannes ja Atli Eðvaldsson. Ameeriklastelt Islandi jääkaru nime teeninud Jóhannes Eðvaldsson (1950–2021) mängis poolkaitsjana Islandi koondises 1971.–1983. aastal 34 mängu ja lõi kaks väravat. Seejuures kandis ta enam kui pooltes mängudes kaptenipaela.

Teda iseloomustati kui suurt rännumeest, sest karjääri jooksul mängis ta kuues profiklubis kolmes maailmajaos. Lisaks Euroopale (Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal) ka Lõuna-Aafrikas (1972 Cape Town Citys) ning USAs (1980–1981) Tulsa Roughnecksis.

Säravaima karjääri tegi Jóhannes aga Šotimaal, millesse ta armus ja kuhu ta jäigi alates 1976. aastast elama. Aastatel 1975–1980 mängis Eðvaldsson Glasgow Celticu ridades 124 mängu ja lõi 24 väravat. Tuli kahekordseks Šotimaa meistriks ja korra karikavõitjaks.

Jóhannes Eðvaldsson valiti 1973. ja 1974. aastal Islandi parimaks jalgpalluriks ning 1975 Islandi aasta sportlaseks.

Saareriigi koondisse arvati ta esimest korda 1971 ja kuigi ta töötas siis pealinnast 270 kilomeetri kaugusel Stykkishólmuris, toodi ta igaks nädalavahetuseks erilennukiga treeningutele. Koondisedebüüdi tegi ta 12. mail 1971 Prantsusmaa vastu (0 : 0), mängides kaasa 60 minutit. Alates 6. koondisemängust 3. juulil 1973 (Fääri saared – Island 2 : 3) oli Jóhannes meeskonna kapten.

1975. aastal kuulus ta Islandi koondisse Montréali olümpia valiksarjas, kus mängis kaasa mõlemas mängus Norra vastu ja kodus NSV Liiduga.

10. septembril 1975 Kiievis toimunud valikmängus NSV Liidu vastu ta aga keeldus mängimast, põhjendades seda Eestit okupeeriva riigi territooriumiga.

„Sport tähendas mulle midagi enam kui lihtsalt jalgpall. Mulle on sellised asjad hinge läinud. Atli on seevastu sootuks teise ellusuhtumisega, võtab elu lihtsamalt,“ rääkis Jóhannes aastate eest.

1977. aasta augustis Austraalias Sydneys toimunud turniiril Glasgow Celticu, Belgradi Crvena

Zvezda ja Austraalia koondise vahel tekitas ta aga furoori väliseestlaste seas. Mitmele eestlasele andis ta Celticu mängudele priipääsmed, aidates ise meeskonna turniirivõiduni. Celticu kuuest väravast pooled ehk siis kolm olid Eðvaldssoni löödud. Neist viimane finaalmängus 1 : 0 Belgradi vastu.

Austraalias oli kõige nimekam eestlasest jalgpallur väravavaht Peeter Laumets, kes 1970ndatel kuulus South Melbourne’i meeskonda ja sai kirja ka paar mängu Austraalia B-meeskonnas.

Kui 16. juunil 1976 mängis Island Fääri saartega (6 : 1), kuulusid esimest korda Islandi koondisse mõlemad vennad, Jóhannese kõrval ka Atli Eðvaldsson (1957–2019). Aastatel 1976–1991 mängis Atli Islandi koondises 70 mängu ja lõi kaheksa väravat, tõustes 1990. aastal mõneks ajaks ka Islandi rekordinternatsionaaliks. Oma viimase mängu pidas ta koondisesärgis 1991 septembris Taani vastu. Seejuures oli Atli 31 korda meeskonna kapten.

Hiilgava karjääri tegi Atli Saksamaal Bundesligas, kus mängis kaheksa aastat: 1980–1981 Dortmundi Borussias (30 mängu ja 11 väravat), 1981–1985 Düsseldorfi Fortunas (122/38) ja 1985–1988 Uerdingeni Bayeris (72/10). Kokku seega Bundesligas 224 mängu ja 59 väravat.

Atli nii-öelda avastaja Bundesliga tarvis oli Saksamaa jalgpallikuulsus Karl-Heinz Rummenigge, kes pärast seda, kui Atli oli 27. mail 1979 löönud Islandi–Saksamaa mängus (1 : 3) värava, tegi talle

ettepaneku tulla esimese islandlasena Bundesligasse.

Saksa tippliigas teenis Atli hüüdnime Vulkaan, mille pani talle Müncheni Abendpost. Ajalugu tegi ta Bundesligas 4. juunil 1983, mil Fortuna 5 : 1 võidumängus Frankfurdi Eintrachtiga lõi kõik viis väravat Atli Eðvaldsson! Ta oli esimene välismaalane, kes löönud Bundesligas ühes mängus viis väravat.

Kodumaal ülipopulaarne Atli oli tuntud ka karskete eluviiside poolest. Nii et meeskonna treener Udo Lattek sõnas: „Kui saame desserdiks veinikreemi, siis on ta juba päris purjus.“

1995. aastal Eesti kodakondsuse saanud Atli Eðvaldsson töötas hiljem ka Islandi koondise peatreenerina. 2016. aastal avastati tal ravimatu haigus ning talle lubati esimese hooga vaid kaks nädalat elada. Kuid Atli võitles kõvasti. Alles 2018. aastal avalikustas ta oma haiguse ja suri järgmisel aastal.

Jalgpallurina alustanud kosmonaut Nicole Aunapu

1998. aastal kirjutas spordisõber Väino Riismandel Ameerikast, et USA mereväeakadeemia jalgpallinaiskonnas Navy teeb ilma kaks eestlaste järeltulijat: kaitsja Nicole Aunapu ja keskpoolkaitsja Kristen Eileen Riismandel.

Atli Eðvaldsson ja Jóhannes Eðvaldsson.

Foto: Tiit Lääne arhiiv

Nicole Aunapu vanaisa Helmuth Werner sündis 1903 Tallinnas ja jõudis Ameerikasse 14aastaselt 1918. Neli aastat hiljem suri ta isa Paul Aunapuu ja viie lapsega pere jäi toitjata. 19aastaseks saanud Helmuth läks meremeheks, sai 1936 USA kodakondsuse. Teise maailmasõja ajal teenis ta USA armees. Helmuth abiellus ja tal oli kolm last. Helmuth suri aastal 1957, kui poeg Howard oli kümneaastane. Tema poeg Howard Aunapu on Nicole’i isa. Nicole sündis Californias 27. juunil 1977.

Asudes 1995. aastal õppima mereväeakadeemiasse, mängis ta ennast kohe Navy naiskonna põhikoosseisu. 1995. aastal tegi ta Patrioti liigas kaasa kõik 18 mängu. Ka järgmistel hooaegadel oli ta naiskonnas asendamatu mängija. Nii et 1998. aasta lõpuks oli ta naiskonna 66 ametlikust liigamängust puudunud vigastuse tõttu vaid ühest. 1997. aastal tunnistati Nicole Aunapu liiga parimaks kaitsemängijaks. Samuti valiti ta Atlandi regiooni All Stari.

Vähesed võisid siis arvata, et Nicole liitub NASA ja 2013. aastal astronautide programmiga. Ja et oktoobris 2022 saab temast esimene eesti juurtega astronaut. Nicole Aunapu-Manni nimi sai eestlastele laiemalt tuttavaks just siis, mil ta juhtis NASA kosmosemeeskonda ja lendas rahvusvahelisse kosmosejaama. Nicole käis kaks korda avakosmoses ja naasis 11. märtsil pärast 157päevast missiooni Maale.

Septembris 2023 külastas ta Eestimaad ja ka esivanemate sünnikohta Hiiumaal.

Kuidas jalgpall tähendab

Jalka konverentsi lõpetas traditsiooniline

vestlusring, mille teema oli seekord „Kuidas jalgpall tähendab“. Sihilikult üldsõnalise ja filosoofilise teema üle arutlesid Tallinna

ülikooli semiootika ja tõlkeuuringute professor

Daniele Monticelli (DM), kultuurikriitik Alvar

Loog (AL) ning kunstiteadlane ja dramaturg

Eero Epner (EE). Tavapäraselt juhtis juturingi kirjandusteadlane Joosep Susi (JS). Avaldame siinkohal kokkuvõtte kõlanud mõtetest.

läheneda. Kui algklassiõpilane ja kõrgetasemeline teadlane vaatavad koos jalgpalli, siis jalgpalli vaatamise viis on üsna sarnane: nende vaimsed erisused lahustuvad. See loob ühise, isegi primitiivse vaatenurga. Selle konverentsi üks eesmärke on pakkuda võimalikke lugemisviise, mõistmisviise ja kirjeldamisviise, kuidas jalgpalli fenomeni kirjeldada.

Jalgpall kui universaalne keelekasutus

JS: Panime mõne teema kirjalikult paika ja kuigi igaüks kirjutas väga vähe, tuli lõpuks ikkagi kokku

umbes lehekülje jagu teemasid, mis olid ka päris laiad. Esimene küsimus on aga traditsiooniline –olen varasematel aastatel üritanud samamoodi

Minu üks lemmiknäiteid on see, kuidas Eero kirjutas oma Liverpooli mängu külastamise kogemusest. See oli suurepärane näide selle kohta, kuidas dramaturg kirjutab ühest jalgpallikohtumisest: vahepeal oli hetk, kus vana naine hakkab Liverpooli kaotusseisus staadionilt ära minema ja lööb kepiga vastu staadionit ja kogu staadion kajab… Minu küsimus Eerole on selline: kas sa vaatad jalgpalli ja mõtestad jalgpalli johtuvalt oma tegevusvaldkonnast kuidagi teistmoodi?

EE: Oleneb sellest, millises olukorras olen. Mulle meeldib ise mängimas käia, naudin füüsilist kurnatust. Suurtel staadionitel on fännide kaasaelamine see stiihia, mille osa sa oled, seal midagi väga analüüsima ei hakka, seal on oluline tunne ja

Tekst: Raul Ojassaar / Fotod: Katariina Peetson

emotsioon. Eesti koondise mängud tekitavad tihti nukrust, kuigi on olnud ka helgemaid toone. Kõige rohkem analüüsi tuleb võibolla telekast vaadates, kust avastad enda jaoks kuidagi suured jalgpallitarkused.

JS: Daniele, semiootikud on kuulsad selle poolest, et nad on väga uhked oma tööriistakasti üle – nad suudavad analüüsida absoluutselt kõike. Kuidas sinul on?

DM: Mina küll selline ei ole. Arvan, et semiootikud liialdavad oma tööriistakasti suhtes. Kui Eero rääkis, et on olemas erinevad viisid jalgpalli kogeda, siis minul on see viis elu jooksul muutunud. Lapsena oli see lihtsalt kuulumise küsimus, jalgpalli pidi mängima, sest see oli viis, kuidas sõpradega aega veeta. Ühel hetkel mängisin ka mingit väga teisejärgulist liigat, aga mulle see pigem ei meeldinud, eelistasin lihtsalt rahulikult trennis või sõpradega jalgpalli mängida. Pärast seda on mul olnud distantseerimise faas. Kasvasin üles Itaalias Milanos ja kui ülikooli läksin, siis oli nii, et kui sa olid intellektuaal, siis jalgpall polnud sobilik. See oli rahva-, isegi madalama klassi labane meelelahutus. Tuleb arvestada muidugi tollase Itaalia jalgpalliga kaasas käinud liialdustega: ei olnud võimalik telekat või ajalehte lahti teha, ilma et jalgpall igal pool vastu poleks vaadanud. See faas kestis aga vähe aega, olen hakanud jalgpalli rohkem nii telekast kui staadionilt vaatama.

JS: Natuke tundub kummaline: kui lugeda Eesti kultuuritegelaste lugusid, siis vähemalt Vaapo Vaher kirjutab, et kuuekümnendate põlvkond on suur erand – nemad jalgpalli absoluutselt ei sallinud. Kui vaatad aga näiteks praeguseid teatriinimesi, siis tundub, et kõik mängivad vutti. Alvar, sina kui Venemaa koondise ja Viljandi Tuleviku toetaja?

AL: Ei kinnita ega lükka ümber! See on huvitav, mida Daniele ütles Itaalia näitel enda põlvkonna inimeste kohta, kuidas jalg palliarmastus käis läbi klassisuhete. Oleme siin ju kõik endised nõuko gude inimesed või nõukogude inimeste järeltulijad ja nagu teame, siis Nõukogude Liit oli ju klassivaba ühiskond ja meil ei saanud sellist lõhet tekkida. Meil jooksis lõhe pigem rahvust pidi – viie-kuuekümnendatel tekkis eestlaste hulgas arusaam, et jalgpall on venelaste mäng, mida eestlane ei peaks mängima. Kui olen Viljandi jalgpalliajalugu uurinud ja vanadelt Viljandi veteranidelt selle kohta küsinud, siis huvitaval kombel räägivad ne mad, et Viljandis küll midagi sellist ei

olnud ja jalgpall oli seal juba toona väga suur integratsiooniprojekt: vene poisse võeti hea meelega sisse, nad tulid ja rääkisid üldiselt eesti keelt ja publikul polnud vahet, mis nime või näoga inimesed mängivad.

JS: Minnes tagasi meie tänase teema juurde – mõni aasta tagasi oli siin semiootik Andreas Ventsel, kelle eesmärk oli tõestada, et jalgpallireeglitest ei ole võimalik tuletada jalgpalli plahvatusliku leviku põhjuseid. Lihtne küsimus: mis need põhjused siis on, miks asi mõjub?

Daniele Monticelli.

EE: Toon ühe näite, mis mulle korda läheb. Eelmisel aastal jälgisin ühe hooaja jooksul Lääneranna vallas noortetreenerit Jaanus Getreud ja tema ühe väikeste laste rühma kulgemist. Seal tähendas jalgpall sotsiaalset liimi: toimusid perepäevad, vanemad käisid kaasa elamas ja mõned olid suisa abitreeneriks. Seal sai perekonnale või suisa suguvõsale osaks ettevõtmine, et laps osaleks jalgpallis. Getreu filosoofia oli see, et me ei mängi selles vanuses võidu peale, vaid peame mängu nautima. Ta rääkis, kuidas ei sea võitu esiplaanile. Tema eesmärk oli panna lapsed oma positsioonile sobima iseloomu järgi. Kui ükskord pani ta keskkaitsesse kaks sõbrannat, ei saanud isegi lind nende vahelt läbi lennata. Kogu tema filosoofia oli kontrastis linnatreenerite omaga, kes keskendusid tulemustele. Hooaja algus oli neil päris õnnetu, esimesed mängud kaotati ja turniiridel jäädi viimaseks, aga hooaja lõpuks võideti turniire, mänge ja filosoofia ei olnud mitte kuidagi muutunud. Mäletan, kuidas ta rääkis, kuidas maalapsed ehmatavad linnalastega mängides suisa ära, sest linnalapsed tulevad iga hinna eest võidu peale mängima, mõttelaad on palju agressiivsem. Kui küsida, kuidas jalgpall tähendab, siis seal Lääneranna vallas nendele lastele selle treeneri käe all üht, siin linnas teises klubis teise treeneri käe all midagi muud.

Miks on jalgpall nii populaarne? Alustasin konverentsil sellest, et jalgpall kätkeb endas selliseid vastandusi, mis ühest küljest vastanduvad, teisalt aga saavad koos toimida. Ühelt poolt väga tugev kogukondlikkus, teisalt kõik see, mis käib kaasas isegi rõveda kapitalistliku masinavärgi või üleilmastumisega.

DM: Kui küsimus on selles, miks on jalgpall nii populaarne, siis oskaksin seda seletada nii. Kui elasin hästi suures majas, kus oli hästi palju lapsi, ja õues kokku saime, siis esimene asi oli ikka jalgpallimängimine. Algul käisime mängimas kodu lähedal

ühel väga heal väljakul, mis oli tasuta, aga seal oli üks vastik noortegäng, kes meilt iga kord palli ära varastas. Lõpuks hakkasime mängima hoopis maja taga asfaldi peal, panime kaks kampsunit väravapostideks, litsusime Coca-Cola-purgi palliks kokku ja mängisime. Võite vastu vaielda, aga kui mõtlen võistkonnaaladele, siis ühegi teise ala jaoks pole vaja nii vähe kui jalgpalli jaoks.

AL: Kui hakata jõuga otsima põhjuseid, miks jalgpall nii populaarne on, siis on tegelikult üsna palju tervemõistuslikke argumente, mis räägivad selgelt jalgpalli kahjuks. Null-nullviigid, ilmaprobleemid, mängu aeglus – kõik räägivad justkui jalgpalli vastu. Aga ometi on see miljoneid inimesi ühendav fenomen.

JS: Igavuse tugev potentsiaal on tuletanud selle, et see annab tribüünil olijatele võimaluse suhelda, arutada ja luua kogukondlikke sidemeid, ilma et oleks vaja pidevalt pingsalt mängu jälgida.

AL: Õige, aga see mingis mõttes ei seleta ikkagi neid miljardeid inimesi, kellele jalgpall meeldib.

Jalgpalli funktsioon muutunud

JS: Kui vaatame muutunud ühiskondlikku situatsiooni, siis veel kümme aastat tagasi Nõmmel mängisid igal pool kõik lapsed jalgpalli. Kui lähed nüüd, siis ei näe kedagi. Kas jalgpalli kui sotsiaalse liimi funktsioon veel kehtib või mitte?

EE: Mulle tundub, et jah, aga ehk mingil teisel tasandil. Daniele rääkis, kuidas neil sai jalgpalli igal pool mängida ja staadionile sai tasuta sisse. Mõned aastad tagasi proovisin leida, kus saaks poeg sõpradega Tallinnas staadionil tasuta mängida, ja ei leidnudki. Šnelli juures justkui sai, aga see oli kogu aeg lukus. Isegi kui jätame staadioni kõrvale, siis jalgpalli mängida on keeruline. Maapiirkonnas võib staadionile pääse maksta ainult kaks eurot, aga kui sinna juurde liita sõidukulud, mitme lapsega ja mitu korda nädalas käik, siis summa suureneb. Vahetu füüsiline kogemus ei ole enam selle sotsiaalse liimi tooraine. Küll aga oli meil hiljuti näiteks näitlejatega üks istumine, kus rääkisime jalgpallist – mitte Eesti klubidest või isiklikest kogemustest, aga Liverpooli klubist. Mingil moel see meid endiselt siiski liidab, aga teisel tasandil.

DM: Videomängud samamoodi. Jalgpall on ühelt poolt olnud kogukondade jaoks sotsiaalne liim, teisalt ka ventiil, mille kaudu sotsiaalseid pingeid välja elada. Kõik sõltub ka kohast. Usun,

et kuskil Napoli äärelinnas või Rio de Janeiro slummis on jalgpall endiselt üks asi, mida päriselt ja füüsiliselt kogetakse. Euroopas ja läänes on seda aga tõesti vähemaks jäänud ja prevaleerima on hakanud jalgpallivaatamise meelelahutuslik element.

AL: Need muutused, mille Joosep välja tõi, ei räägi midagi jalgpalli kohta, vaid räägivad hoopis sellest, et elame arenenud ühiskonnas, kus inimestel ei ole suhtlemiseks jalgpalli vaja, vaid kõik saab interneti kaudu ära teha. Jalgpall on küll liim, aga ta on keskkonda vahetanud – lisaks videomängudele Fantasy-mängud jne. Need, kel on jalgpallis suurem sportlik ambitsioon, mängivad korralikul väljakul korraliku varustusega ja teiste inimeste vastu, kes mängida oskavad.

Umberto Ecol on essee „Spordiloba“, kus teda häirib see, et jalgpall on sotsiaalne liim ja aegumatu ja lõppematu small talk’i-teema. Eco osutas tabavalt, et see ei lõppeks isegi siis, kui ühtegi mängu enam ei mängitaks. Intellektuaalina muretses ta, et Aristotelesest ja Platonist ei räägita seltskondades nii palju, kui peaks.

Tippsport või kehakultuur?

EE: Ma räägin vahele natuke lihtsamat juttu ehk seda, mis on muutunud seoses sellega, et vahetu isiklik mängimise kogemus on vähenenud. Trenniga tuleb varem või hiljem kaasa võistluslikkus ja see muudab jalgpalli tähendust päris palju. Mõned aastad tagasi sattusin Brasiilias sõbraga segastel asjaoludel ühel hilisõhtul väikesesse külakesse, kus oli valgustatud üks garaaž, kus noored ja vanad tegid koos capoeira-trenni. Liigutav oli näha, kui solidaarselt see käis: suuremad lapsed aitasid väiksemaid, kõik toetasid üksteist. Kui see oleks viidud formaati, et kell kuus algab trenn, seal omandame need ja need oskused ja siis läheme võistlustele, siis oleks selle tähendus olnud hoopis teine. Mul on tunne, et jalgpalliga on nii minemas, et sellega kaasnev solidaarsus ja kogukondlik element on ühiskonnale omase võistluslikkuse ja ritualiseeritusega asendumas. Ja see on halb.

DM: Eestis on inimmaterjal tunduvalt väiksem kui Brasiilias, iga hing on loetud. Kui tahetakse, et meil oleksid tulevikus piisavalt head mängijad, siis tulebki neid võibolla algusest peale kultiveerida? Aga mulle tundub, et see tapab mõnu koos olemisest ja millegi füüsilise tegemisest. Inimesed kasvavad ideega, et sport tähendab kannatust, aga see on väga vale.

Alvar Loog.

AL: Lahus tuleb hoida kehakultuuri ja tippsporti. Jalgpall on ju sedavõrd avatud turuga, et kui tahta platsi le saada kuskil korralikus kohas, kus makstakse korralikku palka, siis tuleb hea olla, ja ilma kannatusteta seda ei juhtu. Kui toetad oma klubi või koondist, siis tahad, et seal mängiksid oma ala spetsialistid. Neil on vaja tingimusi, kus spetsialistiks saada, ja selleks peab tõesti olema trenn, mis algab kindlal ajal ja kuhu igaüht ei lasta.

EE: Mulle tundub, et üha olulisemaks muutub see, kuidas millestki rääkida. Kuidas ehitatak se narratiivi – faktid on üks asi, aga kuidas sellest räägitakse, kuidas seda kirjeldatakse? Peaksime rääkima sellest, kuidas jalgpallist üldse räägitakse. Kui võrrelda Eesti jalgpalliajakirjandust ja seda, kuidas mängutulemusi raporteeritakse, sellega, kui poeetiliselt Briti autorid kirjutavad, siis seal on üpris meeletu vahe.

riks tulek, Euroopa meistrikate kuues koht, enne sõda olid suured saavutused. Korvpallis on olemas tipphetked, mille peale müüti ehitada. Jalgpallis on meil parimal juhul peaaegu pääsemine EM-finaalturniirile või see, et viimasel hetkel Hollandile kaotasime. See ei ole müüdiloomise vundament. Arvestades, kui kõva on maailmas jalgpalli tase, siis kardan, et midagi sellist mütoloogilist niipea ei pruugi saabuda. See sunnib meid ehk ümber mõtlema, kuidas me üldse Eesti jalgpallist räägime: kas peame seda võistkondlikku võistluslikkust rõhutama või saame sellest rääkida teistsuguste nurkade alt, näiteks justkui sotsiaalsest liimist?

JS: Kaks sündmust, millele üritatakse jalgpallis müüdiloomet teha, on Eesti–Läti 1940. aasta mäng ja Propelleri kontsert. Need on sümboolsed hetked, kuid nende mõju jääb piiratuks.

Jalgpallil puudub rahvuslik müüt

EE: Üks asi, mis sunnib fantaseerima, kuidas üldse Eesti jalgpallist rääkida, on see, et see sunnib meid otsima teisi vorme. Mõtlen seda, et näiteks korvpallis on meil Kalevi Nõukogude Liidu meist-

Konstantin Vassiljevi

JS: Üks küsimus veel. Kui räägime jalgpalli seostest poliitiliste registritega, siis Konstantin Vassiljevi juhtum on viimasest ajast üks silmatorkavamaid. Näeme kohe, kuidas mingisugune jalgpalliväljal öeldud üks lause, mille võib kuskilt välja katkuda, raputab paljusid sfääre. AL: See on minu jaoks hästi huvitav fenomen. Ma ei tunne Vassiljevit isiklikult, pean tast muidu lugu, hea mängija ja tundub sümpaatne inimene. Tema intervjuusid lugedes on mulle silma paistnud tema suhteliselt veetlev siirus. Antud juhul huvitab mind väga, kas ta konsulteeris kellegagi, enne kui ta neid asju nii välja ütles. Tegemist ei ole ju rumala inimesega, ta teadis, kellega ta räägib, ja teadis, mida talt küsitakse. Kui ta oleks enne jalgpalliliidus või Floras kellegagi rääkinud, siis oleks teda ilmselt instrueeritud, kuidas neile küsimustele vastata või diplomaatiliselt vastamata jätta. Ta ei teinud kumbagi neist, vastas küsimusele ja poliitiliselt väga ebakorrektselt – ta ei öelnud seda küll täislausena välja, aga lasi inimestel aru saada, mida ta tegelikult mõtleb. Inimesena on mul temast väga kahju, sest leian, et vabas ühiskonnas, mida Eesti riik endast jätkuvalt kujutab, on väga halb, kui inimest sunnitakse valetama. Võimalik, et ta oligi fatalistlikus meeleolus ja nii-öelda otsustas ilusasti hukkuda. Seda aga ei juhtunud – näeme praegu, et ta on Flora peatreener. Klubil on sellega nüüd päris suur prob-

AL: Igasugune nähtus vajab müüte, et olla kultuuriliselt elujõuline. Selles mõttes on tõesti Eesti jalgpallil see puudu ja nii vähe, kui seda on, on see pigem mängijapõhine. Poom, Klavan, praegu Hein ja Mets – on uhke, kus nad praegu on, aga gramm jääb puudu, et saada üldrahvalikuks asjaks. Nad ei hakka kunagi olema Ott Tänakud.

leemide pundar ees, sest neid sõnu tagasi võtta kuidagi ei õnnestu ja keegi neid kunagi ei unusta, selle jamaga tuleb edasi elada.

Samal ajal meenutab kogu see diskussioon minu jaoks nõukogude aega, kui räägiti rahvavaenlastest ja peeti neile nõiajahti. Saan aru, et olukord on ärev ja kui tegu on avaliku elu tegelasega, siis võivad sellised väljaütlemised kujutada endast julgeolekuriski, aga mulle ei meeldi, kui inimesi sunnitakse valetama, ja mulle meeldib, et Vassiljev ei valetanud.

DM: Julgeolek on niivõrd suur prioriteet, peame kaitsma demokraatiat ja vabadust, iseseisvust, meie väärtusi. Nüüd on paradoksaalne olukord, kus selleks, et neid kaitsta, peame hakkama neid vähendama. Mingil hetkel tekib küsimus, et milleks me neid siis kaitseme, kui neid kogu aeg vähendama peame. Lõpuks on kõige kindlam julgeolek see, kui sulgen ennast puuri ja keegi ei saa mind seal sees puutuda.

EE: See juhtum tõi minu meelest hästi esile, kus jalgpall poliitikateljel asub. Kommunikatsioon jalgpalliliidu poolt on olnud selline, et jalgpall ja poliitika on erinevad asjad, aga seda on tegelikult ju võimatu väita, see ei hakka mitte kunagi tõele vastama. Üks põhjus, miks jalgpall meile meeldib, ongi see, et ta on poliitiline, identiteediga seotud ja nii edasi.

Eero Epner.

Eesti jalgpallile 21 aastat pühendanud Kairi Himanen: ma pole kunagi olnud suure suuga rääkija või eneseupitaja – võibolla on see halb?

Kairi Himanen – seitsmekordne Eesti meister, kuuekordne karika- ja superkarikavõitja, viiekordne Balti turniiri tšempion ning endine

EVL Unitedi ja Pärnu Jalgpalliklubi mängija, kes jättis lõppenud aastaga hüvasti ka Saku

Sportingu ja A-koondisega ning kuulutas karjääri lõppenuks.

Tekst: Laura Jaansen / Foto: Katariina Peetson

Ligi 300 kõrgliigamängu ja 81 koondiseheitlust annavad edasi vaid kübekese sellest, mida Himanen nende 21 aasta jooksul on Eesti jalgpallile pakkunud. Märksõnad PJK, arvukad (õhu)duellivõidud, põlvetraumad, sarivõitja, A-koondis, keskväli ja kaptenipael peaksid samuti hea teenäitaja olema, kui vaadata tagasi ajajärgule, mille alguspunkti pole mitmel Himaneni viimatisel tiimikaaslasel isegi võimalust mäletada. Ent tasapisi juurde tiksunud aastad pole põhjus, miks mullune naiste meistriliiga pensionär – nagu ta ise end nimetab! – otsustas teatepulga nooremale põlvkonnale edasi anda. Kaugel sellest.

Üsna pikk aeg, millele nüüd tagasi vaadata – 21 aastat. Hakkame siis otsast minema!

21 aastat, jah… Kuigi ma sain 32, on mul vahel tunne, et ma olen nagu tõeline pensionär! Sest ma olen nii palju hooaegu ja nii palju generatsioone kõrvalt näinud. Selliseid, kellest praegused noored tõenäoliselt kahjuks isegi ei teagi.

dise eest põhikoosseisus või olengi audis. Sellist vahepealset akent, et ma ei oleks vormis või olen muul põhjusel varus, ma ei mäletagi.

Jah, neid traumasid oli rohkem, kui võibolla ühel mängijal peaks sel teekonnal olema, aga ma mõistan ka, et noor Kairi mängijana oligi täpselt selline, et traumad, võtke mind (naerab – toim.)! Mu mängustiil oli ikka päris robustne ja kui ma A-koondisesse läksin, siis äkki oli see Pille (Raadik – toim.), kes pani mulle hüüdnimeks Tank. Sest kõik, kes mu ümber olid, lihtsalt kukkusid!

Jah, eks sinna läks kindlasti mu koondisemängude statistika: kui mõelda, et ma kuulusin A-koondisesse juba 16aastasena, samas täitus mul alles tänavu aasta alguses 75 mängu.

Sa tundud selline inimene, kes võtab traumasid õppetundidena ja suudab ka sellistes asjades positiivset näha.

Sellega on nii ja naa. Ma tahangi väljapoole jätta sellist muljet ja üritan endaga jõuda lõpuks sellesse tasakaalu, et iga asi juhtub mingil põhjusel.

„Ma olen mõelnud ka, et kui ma oleks kirjanik, siis ma kirjutaks oma jalgpalliteekonnast raamatu ja just sellise läbi-raskustetähtede-poole nurga alt: igal teekonnal on alati tagasilööke, mõnel rohkem, teisel vähem, lihtsalt küsimus on, kas sa loobud või võtad seda kui võimalust veel tugevamaks kasvada.“

Kuigi jalgpall on toonud mu ellu nii palju imelisi emotsioone, siis paraku on sel teekonnal ka omajagu traumasid olnud. Selliseid suuri, mis on võtnud mult aastaid või hooajalõppe ära. Mäletangi oma teekonnast seda, et mul on alati olnud all or nothing (inglise k kõik või mitte midagi – toim.). Et kas ma mängin klubi või koon-

Ma olen mõelnud ka, et kui ma oleks kirjanik, siis ma kirjutaks oma jalgpalliteekonnast raamatu ja just sellise läbi-raskuste-tähtede-poole nurga alt: igal teekonnal on alati tagasilööke, mõnel rohkem, teisel vähem, lihtsalt küsimus on, kas sa loobud või võtad seda kui võimalust veel tugevamaks kasvada. Tunnen, et iga trauma on andnud mulle nii palju õpetusi – mida teha ja mida mitte teha. Eks mõni noor mängija on mõelnud küll, et mis see Kairi nii palju räägib ja õpetab (muheleb – toim.). Aga see tulebki mu enda kogemustest – mis on mind ennast neis olukordades aidanud ja toetanud.

Ja neid traumasid on olnud! Neli põlveoperatsiooni. Mul on hüppekas täiesti-täiesti katki olnud. Mul on olnud stressiluumurd, mille olemasolust ma kunagi isegi ei teadnud. Mul on peatraumasid olnud nii palju. See, et mul on kuskilt midagi katki või õmmeldud, oli justkui nii tavaline.

2-KÕNE

Seda kõike kokku oli kuidagi nii palju, aga praegu olen ma võtnud seda rahuga, et äkki see oligi minu teekond jalgpallurina – kogeda ka neid tahke ja õppida just selliste raskustega toime tulema.

Kas sa tunned, et traumad muutsid sind mängijana teinekord ettevaatlikumaks, või olid just selline, et kunagi ei tea, mis homne toob?

Ma arvan, et nad ei muutnud mind ettevaatlikumaks, aga targemaks küll. Ma ei mäleta kordagi, et ma tunneks väljakul hirmu või et ma nüüd ei pane oma jalga sinna või ma igaks juhuks ei tee seda. Tänaval kõndides võid ju ka komistada ja kukkuda…

Aga just tarkus on ajas tulnud ja seda käsikäes mängupildi muutusega. Enam ei ole väga seda, et keskväli muudkui taklab siia-sinna – võibolla praegune põlvkond ei mäleta Kairit üldse taklamas… Nii ongi tulnud see tunne, et mõni tackle ei tasu ennast ära. Ma kuidagi õppisin oma keha teistmoodi kasutama: et ma saaksin palli alati puhtamalt, panemata ohtu ei ennast ega vastast. Tihtilugu mingid traumad tulidki mu enda rumalusest.

Hakkasin selle jutu peale mõtlema jah, et praegu ma ei kujutaks ette sind kuskil number kuue peal igasse olukorda, tald ees, sisse minemas! Kas sa oledki peamiselt poolkaitsja olnud? Värskelt mäletame sind muidugi ka keskkaitses, aga olude sunnil.

Üldiselt jah. Tõsi, nagu lapsed ikka, ma olin pisikesena ka väravavaht. Mäletan nii hästi, kuidas Signy Aarna oli ühel pool saali väravas ja ma teisel pool (muigab – toim.). Aga suures mängus, juba noorteliigadest alates, kuna ma olen kergejõustiku taustaga, siis olen alati selline box to the box (inglise k kastist kastini – toim.) olnud.

„Peale neid sõnumeid oli küll hetkeks tunne, et pane või uuesti putsad jalga ning alusta uut ja kõige ägedamat hooaega!“

Tõsi, jah, keskkaitsja positsioon ei ole mulle ka võõras. Esimesena tutvustas mulle seda Keith Boanas, ka Jarmo (Matikainen – toim.) pani mind ühel või teisel põhjusel sinna. Kusjuures klubi eest oli see küll vist esimene kord keskkaitses mängida. Aga jah, see on alati olnud ikka olude sunnil. Ehk iga kord, kui oli võimalus, pandi mind keskele tagasi. Ka ise naudin seal mängimist kõige rohkem.

Sa räägid, kuidas sa oled eri ajastutel mänginud ja erinevaid aegu näinud – kas sa ise tunned ka selle kaudu, et oled suur nimi?

Tegelikult mitte… Kindlasti ma teadvustan oma rolli Eesti jalgpallis ja ma arvan, et ma olen päris palju loonud ja väärtust andnud. Aga ma ei ole inimesena selline, kes paneks endale mingisuguse tiitli külge. Võibolla tuleneb see sellest, et ma olen ka mängupildi mõistes töö tegija, mitte väljapoole suure suuga rääkija.

Ka kaptenipael on minuga juba noortekoondisest saati kaasas käinud. Mäletan, et tabasin end ühel aastal mõtlemast, et huvitav, miks. Ma ei pane ennast kuidagi välja, et valige mind, ma tahan see liider olla. Aga treenerid on seda minus märganud – järelikult mingi vundament seal on.

Äkki on minus mingisugused sellised nähtamatud isikujooned, mis suunavad mind tööd tegema, aga eneseupitaja ma ei ole. Isegi vastupidi. Võibolla on see halb? Võibolla oleksin veel rohkem teinud ja saavutanud, kui ma oleksin isiksusena natuke jõulisem ennast esile tõstma. Samas mulle meeldib olla täpselt selline, nagu ma olen, ja teada, et ma olen Eesti jalgpallis nii kaua olnud ja nii palju ära teinud. Ma olen nii-nii tänulik sellele ajale.

Milline see aeg üldse oli, kui sinu lõpetamise uudis välja tuli? Millised emotsioonid tol hetkel läbi käisid?

Emotsioonid olid ülimalt siirad ja hoolivad, ka ülikurvad. Ma tegelikult panin ennast nii pikalt valmis, et seda üldse teatada. Sest ülilihtne on seda öelda enda sees, aga päriselt välja öelda… See on täpselt selline, et kuigi sa oled oma otsuses

Foto: Liisi Troska

täiesti kindel ja nii tänulik sellele teekonnale, siis ikka nutad iga kord (muheleb – toim.).

Aga see kaja lähedastelt andis nii palju turvatunnet, et olen väga paljudele andnud ja väga palju väärtust loonud. Ka nüüd tagantjärele on tulnud sõnumeid, et täitsa lõpp, ma enne ei saanudki aru, et ongi kõik. Aga jah, väga palju kirjutati ja jagati mõtteid, täitsa-täitsa lastest kuni vanema põlvkonnani välja.

Kas keegi selline on ka kirjutanud, kellelt sa üldse mingisugust reaktsiooni ei ootaks?

Jaa, kindlasti.

Need sõnumid panid mind samas ka mõtlema, et me, eestlased, võiksime üksteist märgata jooksvalt varem ka. Me õnnitleme inimesi siis, kui nad midagi saavutavad või lõpetavad millegagi, aga kuhu jääb see vahepealne aeg? Me võtame tihtilugu üksteise panust nii iseenesestmõistetavalt ja ei märka selles vahepealses ajahetkes nii palju.

Samas kui me vaid annaks üksteisele rohkem tagasisidet ka vahetult, kui palju väärtust see looks?! Kasvõi lihtne „aitäh, et sa oled“. Usun, et kui inimesed saaksid selliseid sõnumeid ka vahepeal, siis see energia, mida mängijana edasi kanda, oleks veel-veel suurem.

Ma ei taha öelda, et vaid heade sõnade jagamine mind upitaks, aga see upitaks pisut kõiki, kui saad kindlustunnet, et oled tõesti väga oluline lüli ühes või teises tiimis või üldse Eesti jalgpallis. Peale neid sõnumeid oli küll hetkeks tunne, et pane või uuesti putsad jalga ning alusta uut ja kõige ägedamat hooaega (naerab – toim.).

Aga miks ikkagi nüüd see lõpp tuli? Kui kaua sa ise teadsid, et see nii võib minna?

Ma alustasin aastat selle suunaga, et huvitav, kas tuleb see aeg. Mitte kordagi sel põhjusel, et mulle ei meeldiks või ma tunnen, et midagi oleks valesti mu mängupildi, füüsilise vormi või tahtejõuga. Kehaliselt tunnen, et arvestades mu töödistsipliini, võiksin vabalt mõned aastad veel mängida.

Ka vanusepool ei hirmutanud mind kuidagi. Natuke taustaks ikka: kui ma hooaega 31aastaselt mängisin, siis olin liiga pensionär! Kuigi maailma mõistes olen ma väga heas vanuses, siis Eestis tuleb see üldine surve alateadvusest ikka, et appi, kas ma olen nüüd liiga vana?! Sul pole selles vanuses enam üldse kambajõmme (turtsatab naerma – toim.)! Eriti kui mu kõrval lõpetasid ära Berle (Brant – toim.), Kethy (Õunpuu – toim.) ja [Kristina] Bannikova, siis saingi aru, et täitsa lõpp, ma olen viimane. Selline psühholoogilise järjestuse tunne oli, et nüüd on ju minu kord. Aga see ei olnud kindlasti mu otsuse tõuge.

Pigem mõtlesingi, et vaatan, kuidas see aasta läheb. Olen viimased kümme aastat teinud endaga diili, et võtan aasta korraga, arvestades minu ajalugu igasuguste traumadega. Nii ka nüüd. Kui

ma oleks saanud vigastada ja hooaeg oleks jäänud pooleli, siis ma poleks kindlasti lõpetanud, sest tahtsin lõpetada heas vormis ja edukalt. Ja kuna ma sain kogu aasta – kuni siis viimase mänguni (muigab – toim.) – kaasa teha, siis tundsingi, et võibolla ongi see aeg.

See viimane aasta oli emotsionaalselt päris keerukas just väljaspool mängu. Näha kõrvalt asju, mis teevad lihtsalt kurvaks: mängijaid muudkui pudeneb välja, juurde ei tule, kõik annavad endast parima, aga justkui midagi ei muutu. Meil on meistriliigas nii palju tiime, kelle jaoks on privileeg saada hooaja lõpus pingile kaks vahetusmängijat.

Ka see andis selle tõuke, et usalda protsessi ja jäta see kõik noorema põlvkonna kanda. Mul on neisse väga suur usk!

Foto: Katariina Peetson

2-KÕNE

Kui sa ise olid selle noorema põlvkonna esindaja, mängisid Pärnu JKs ja harjusid võitma – te olite tõesti edukad. Ent siis liikusid Saku Sportingusse, kellega meistritiitel jäigi unistuseks, samas saite tähistada ajaloolist karikavõitu. Kas sa tunned, et sa said Sakus piisava kätte?

Ma arvan, et me oleksime tiimina olnud võimelised millekski enamaks või vähemalt selleks, et hõbedat turvalisemalt hoida. Ma arvan tegelikult, et ei saa öelda „maksimum“. Või noh, see oli maksimum nendes tingimustes, nende inimestega. Aga mingeid asju teistmoodi tehes või võrdsemalt panustades oleksime saanud võibolla midagi kindlamat tehtud.

Aga see üleminek oli raske, jah. Ma ei salga, et emotsionaalselt oli raske järsku mitte võita, ja ka mängupildi poolest tulid edasiminekud vaevaliselt. Samas oli see üleminek mõnevõrra ikkagi sujuv, sest liikusime Sakku mõne teise pärnakaga koos ning tiim ja klubi võtsid meid kõiki väga hästi vastu. Olen tänulik ja hindan seda avatust ning oskust meid

„Nad tulid meile staadionile ja mäletan, et nende soojenduse osa oli maadlus! Nad sõna otseses mõttes maadlesid omavahel!“

oma tiimi vastu võtta ja meiega arvestada – usun, et alguses oli see kõik neile ka harjumatu. Esimene mälestus Sakust on muidugi värvikas! Mäletan, et meil oli Pärnus esiliigamäng, kus me, osa meistriliigamängijad, ka mängisime. Nad tulid meile staadionile ja mäletan, et nende soojenduse osa oli maadlus! Nad sõna otseses mõttes maadlesid omavahel! Vaatasime Anete Paulusega, et mis asi see veel on. Kellega me mängima hakkame?! (Naerab – toim.). Kust nad tulevad?! Miks nad nii teevad?! Mäng oli ka nii naljakas kuidagi. Mäletan nii hästi, kuidas üks mängija ütles väljakul, et mis te üldse kobisete, ise olete meistriliigamängijad – miks te siin mängite?! See oli nii naljakas! Nad jäid mulle kohe meelde vägeva karakteri ja julgusega.

Kui Pärnu läks laiali, siis oli vaja mõelda, mis edasi saab. Flora oli muidugi ahvatlev, kõige lihtsam ja loogilisem käik – mine sinna, kus on kuld ja saad Meistrite liigat mängida. Mõtlesin selle peale, sest Meistrite liiga oli alati olnud turniir, mida ma jumal-

Foto: Liisi Troska

dasin. Samas tundsin, et ma ei taha lihtsalt minna ja hakata seda punast õuna ladvatipust sööma. See kuidagi ei tundunud õige ja rääkisime teiste pärnakatega ka, et kui me juba laiali läheme, siis hakkame hoopis Eesti jalgpalli vundamenti laiendama.

Muidugi, tiim oli ju nii noor, ka mänguliselt ei olnud see päris see, millega olin harjunud. Ümberlülitumine võttis aega mitte ainult füüsiliselt, vaid tegelikult just mentaalselt. Teadvustada endale, et Kairi, jah, sina oled võitnud meistritiitleid, sa oled käinud Meistrite liigas, sa oled kogenud, aga nemad ei ole. Nad isegi ei tea, mis tunne see on, ja nad ei peagi teadma.

Mäletan nii hästi, et ma lihtsalt iga treeningu alguses ütlesin endale, et Kairi, sa pead olema mõistev. Kõik see, mida me praegu Sakuga saavutame, on tüdrukute jaoks esmakordne. Ja sa tähistad nendega sama suurelt, nagu see oleks sinu jaoks midagi esimest.

Keith Boanas tuli Eestisse ja ütles mulle, et Kairi, sa oled välismaal kindlasti tippmängija. See unistus kandis mind täielikult. Kuni esimese traumani, kui ma sain aru, et vigastatud mängija on mingi nurga alt mittekeegi.

See unistus kandis mind, aga mul ei olnud nii palju näiteid, kuidas mängijad ikkagi välismaale lähevad. Mul ei olnud selliseid eeskujusid, nagu praegu on. See näitab sellist üldist arengut, et eestlased julgevad minna välismaale.

„Põldu ju tegelikult on, me ei ole täitsa kõrb – meil on täitsa vägevad lilled kasvamas!“

Ma muutusin Sakus palju teadlikumaks. Ja ma õppisin rohkem neid väikseid võite märkama: et võit pole ainult kolm punkti tabelis, võit on ka see, kui mängupilt hakkab paika loksuma või keegi saab pika palli andmise selgeks. Hakkasin selliseid asju palju rohkem märkama ja pidingi seda tegema, et uue tiimiga paremini kohaneda ja mitte ainult mõelda, et küll meil Pärnus oli nii ja küll meil Pärnus oli naa. Raske oli, aga samas kui endaga rahu teha ja uuele peatükile avatult vastu minna, siis lähebki kõik hästi ja saabki nautida ka neid kõige eredamaid momente.

Mis sa arvad, milline jalgpall sinust maha jääb?

Mis seisus on Eesti (naiste)jalgpall?

(Mõtleb – toim.).

Suunaga arengule. Me ei ole praegu oma aegade tipus, kaugel sellest. Aga me ei ole ka põhjas. Seda tunnet mul ei ole üldse, sest inimesed jalgpallimaailmas on nii töökad ja nii tublid ja ma arvan, et meil on päriselt mängijaid, kes on nii head.

Lihtsalt see individuaalne tööstruktuur peab mängijates säilima. Kui igaüks mõtleks, kuidas ta saaks olla oma parimas versioonis, parimas kehas, parima kiiruse, jõu ja tehnilise pagasiga, et oma tiimile parimat tuge pakkuda, siis oleksime alistamatud. Oluline on ka tiimitreeningutel rohkem „kohal olla“ – mitte käia lihtsalt trenni tegemas, aga teha seda kindla eesmärgiga.

Põldu ju tegelikult on, me ei ole täitsa kõrb –meil on täitsa vägevad lilled kasvamas! Peame olema üksteisega lihtsalt kannatlikumad ja mõistvamad.

Aga kas me oleme näiteks viimase kümne aastaga teinud läbi piisava arengu?

Kindlasti me oleme hästi suuri samme edasi teinud. Üks põhiline samm, mida ma nimetaksin, on oskus unistada suuremalt. Mäletan nii hästi, kui

Kindlasti sa võid ka Eestis seda kõike teha ja luua, lihtsalt siin pead olema mega karakteriga. Sa lähedki peale tööd lisaks klubitreeningule jõusaali, et seda mahtu kätte saada, nii nagu sa tead, et kuskil üle piiri ka tehakse.

Mida Eesti naistejalgpallile soovid?

Mida sa loodad, et tulevik toob?

Kindlasti see julgus välismaale vaadata võiks alati olemas olla. Samas just Eesti jalgpallile mõeldes – mängijatel võiks olla ka piisavalt julgust olla parim siin ja praegu. Sa ei pea ootama, et kunagi lähen ja teen. See aeg ei pruugi kunagi tulla, sest me ei tea kunagi, mis saada võib. Aga kes keelab olla parim nüüd ja praegu?

Kui ma laiemalt Eesti jalgpallile mõtlen, siis mõistan täielikult, miks mängijad ei käi igal treeningul kohal – sest mõne jaoks on see vaid hobi. See on täiesti okei ja ma austan seda, sest me ei saa raha selle eest, aga sellise suhtumisega – valides trenni asemel sõbranna sünnipäeva – me kindlasti ei arene ja tervikuna tippu ei jõua. Ma loodan, et meistriliigamängijad mõtlevad rohkem sellele, et edu saavutamiseks peab ohverdusi tooma. Tahaks sellist suhtumise muutumist näha. Meistriliiga võiks koosneda ikka mängijatest, kellest näiteks vähemalt 70% tahab tõesti oma taseme tipus olla – olgu see viies koht või esimene koht, aga et sa tead, et sa oled saavutanud oma maksimumi.

Mind kui jalgpallur Kairit poleks üldse, kui Tiit Kivisilda ja Gunnar Kuret poleks olnud. Nad korjasid mind üles pisikesest Tamme külast ja ma mäletan nii hästi, et kuna meil polnud peres autot, siis Tiit käis ja võttis mind peale kooli peale ja viis kas Tallinnasse või Raplasse või Kehtnasse trenni ja tõi alati turvaliselt tagasi. Nad kinkisid mulle mu esimesed putsad ja palli, et ma saaks küla vahel mängida.

Kui nad ei oleks seda kõike teinud ja mind, täiesti pisikest tüdrukut, niiviisi väärtustanud, siis kogu seda imelist teekonda poleks tõenäoliselt lihtsalt olnud. See on pannud mind mõtlema, kui palju neid pisikesi Kairisid kuskil külades võib olla. Ma tahaks nad kõik samamoodi üles korjata ning neid hoida ja väärtustada.

Näen, et vajame selliseid treenereid, nagu omal ajal olid Tiit ja Gunnar, kindlasti rohkem. Olen väga õnnelik ja uhke, et mind on treeninud mitu väga-väga head treenerit, kuid praegu olen ennekõike tänulik, et saan esile tuua enda esimesi treenereid, kes lõid mulle kui jalgpallur Kairile vundamendi.

Gregor Lehtmets

Jalka luubi all on Viimsi JK ründaja Gregor Lehtmets, kes krooniti tänavusel aastal 31 tabamusega esiliiga suurimaks väravakütiks. Kesktormaja oskusi hindavad Viimsi abitreener Arli Salm ja Lehtmetsa U19 koondises juhendanud Alo Bärengrub.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Bärengrub: Gregor tunnetab enda ümber toimuvat väga hästi. Eriti ohtlik on ta vastase karistusalas ja selle lähiümbruses.

Salm: Näeb mängu tervikuna hästi ja oskab lugeda olukordi, olles meeskonna oluline lüli kombinatsioonimängus. Eelistab meeskonnamängu ja suudab kaasmängijatega kiiresti ja tõhusalt suhelda.

JÕUD

Bärengrub: Ta on kontaktis mängides küllaltki tugev, lisaks on ta hea õhuvõitleja, suudab palli kehaga katta ning vastase pealt maha keerata.

Salm: Kuigi ei ole loomupäraselt kõige jõulisem ega atleetlikum, on füüsilise arengu nimel palju tööd teinud. Tänu sellele on väga heas vormis ja suudab kehaliselt hakkama saada ka nõudlikes olukordades.

TEHNIKA

Bärengrub: Kõik elemendid on tal selles vallas olemas. Gregor on palliga osav, suutes vastast erinevat moodi üle mängida, lisaks on tal väga hea sööt ja löök.

Salm: Silmapaistvad pallikäsitsuse oskused ja individuaalne meisterlikkus. Paistab tempomuutuste ja üks ühe vastu olukordades silma nutikate ja ebastandardsete lahendustega, mis loovad meeskonnale eeliseid.

LIIKUVUS

Bärengrub: Gregor on liikuv mängija, kes suudab väljakul katta suurt ala. Jooksudega ruumidesse või vastase selja taha tekitab ta võimalusi nii endale kui kaaslastele.

Salm: Töötab intensiivselt nii palliga kui ilma. Oskab hästi positsioneerida, pakkudes vastastele ootamatuid ja ohtlikke liikumisi, mis sobivad suurepäraselt meeskonna mängustiiliga.

ÕHUVÕITLUS

Bärengrub: Kuigi ta pole kõige pikemat kasvu ründaja, on tegu hea õhuvõitlejaga. Ta oskab väga hästi ajastada oma jooksu, kui karistusalasse lendab tsenderdus, mida rünnata.

Salm: Kuigi peaga väravaid sageli ei löö, on õhuvõitlustes julge ja valmis endast maksimumi andma.

VASTUPIDAVUS

Bärengrub: Ta on väga hea töövõimega nii palliga kui pallita. Füüsiliselt küps mängija, kes on valmis tegema läbimurret kõrgliigas.

Salm: Töökas ja energiline mängija, kes on valmis katma suuri vahemaid ja panustama maksimaalselt nii ründes kui kaitses.

SISU

Bärengrub: Sisu on tal küllaga, mängutarkus ja arusaamine tugev. Tal on tahe ja nälg olla resultatiivne ning efektiivne.

Salm: Motiveeritud, pühendunud ja võistkonnale orienteeritud mängija, kes seab esikohale meeskonna edu. Tema sõbralik ja usaldusväärne iseloom muudab ta hinnatud meeskonnakaaslaseks. Eriliselt keskendunud väravate löömisele ja nende võimaluste loomisele.

KIIRUS

Bärengrub: Kuigi tal on hea kiirus ja ajastus, siis selles vallas võiks ta ühe sammu juurde teha.

Salm: Mõtlemiskiirus ja mängulugemise oskus on väga heal tasemel. Oskab olukordi ennetada, reageerides kiiresti ja saavutades eelispositsiooni tänu plahvatuslikele esimestele sammudele.

SÖÖT JA LÖÖK

Bärengrub: Gregoril on suurepärane löök, millega ta on vastastele ohuks nii karistusalas kui selle ümbruses. Söödutehnika, tarkus ja tunnetus on samuti väga kõrgel tasemel. Salm: Mitmekülgse ja täpse söödutehnikaga, suudab pakkuda meeskonnale loovaid lahendusi. Löögid parema jalaga on väga kvaliteetsed ka kaugemalt distantsilt, kuid kasutab julgelt ka vasakut jalga. Standardolukordades oskab valida parima võimaliku lahenduse.

Kui jalgpalli ei eksisteeriks, oleks Gregor Lehtmets korvpallur või padelimängija

Mida sa mäletad esimesest jalgpallitrennist?

Kahjuks ei ole mul konkreetseid mälestusi esimesest trennist, aga mäletan, et alustasin jalgpallimängimist nelja-aastaselt ning minu esimene treener oli legendaarne Olev Reim.

Kuidas sai sinust ründaja?

Noorena mängisin keskkaitsjana, kuid isa hakkas mind vanemate poiste turniiridele kaasa võtma. Nendel võistlustel sain mängida ainult ründajana, mis aitas mul sellesse rolli hästi sulanduda. Sellest ajast alates olen ründaja.

Kui sa poleks jalgpallur, siis millise spordialaga sa tegeleksid?

Tõenäoliselt tegeleksin korvpalliga, kuna meie suguvõsas on see spordiala olnud alati tähtsal kohal. Teine võimalus oleks padel, mis on mulle samuti väga südamelähedane.

Kas penaltist või karistuslöögist löödud värav?

Kindlasti karistuslöögist, sest see on tehniliselt palju keerulisem ja pakub suuremat väljakutset kui penalti.

Kes on su iidol?

Minu iidol on Antoine Griezmann, sest isegi tagasihoidliku mängijana on ta tõeline liider. Ta ei otsi tähelepanu, kuid inspireerib oma tegudega nii väljakul kui väljaspool seda. Griezmann näitab eeskuju pühendumuse, oskuste ja toetava suhtumisega, jäädes alati positiivseks ja meeskonnakeskseks.

Millisele klubile hoiad sa enim pöialt?

Mul ei ole kindlat lemmikmeeskonda, aga mulle meeldib väga jälgida Liverpooli mänge. Nende intensiivne mängustiil, kiired rünnakud ja võitlusvaim teevad iga kohtumise nauditavaks. Liverpooli sihikindlus ja ühtsus väljakul on inspireerivad ning pakuvad alati põnevat vaatamist.

Mis on olnud su senise karjääri säravaim hetk?

Mul on olnud jalgpallis palju toredaid hetki, kuid eredaimalt on meeles U19 koondisega Itaalia üle saadud võit ja alagrupist edasipääsemine. See oli erakordne emotsioon, mida ei tunne iga võiduga – kogu meeskonna ühine pingutus viis millegi erilise saavutamiseni.

Mitu paari putsasid kulub sul ühe hooaja jooksul?

Putsad on minu töövahendid, mistõttu kulub mul hooaja jooksul tavaliselt kaks kuni neli paari. Pean oluliseks, et putsad oleksid alati heas korras ja mugavad, mispärast vahetan neid üsna tihti.

Mis on su ambitsioon jalgpallis?

Minu ambitsioon on võtta vastu kõik väljakutsed ja kasutada neid oma arengu edendamiseks. Tahan pidevalt areneda, ületada iseenda piire ja pürgida nii kõrgele kui võimalik. Annan igas olukorras endast parima, sest iga uus väljakutse on võimalus kasvada ja liikuda suuremate eesmärkide poole.

Fotod: Katariina Peetson, Carolin Hunt

CV

Gregor Lehtmets

Sünniaeg: 15.01.2004

Positsioon: ründaja

Endised klubid: Viimsi MRJK, Viimsi JK

Endised treenerid: Olev Reim, Ivo Lehtmets, Ats

Sillaste, Ludvig Tasane, Jan Harend, Martin Kaalma, Arli Salm, Martin Reim

Mis on kõige raskem osa jalgpallur olles?

Kõige raskem on mentaalselt toime tulla kaotuste ja vigastustega. Kaotused võivad mõjutada enesekindlust, samas kui vigastused nõuavad sunnitud pause ja taastumist, mis on kurnav nii vaimselt kui füüsiliselt. Sellistest hetkedest edasiliikumine nõuab tugevat tahtejõudu ja vastupidavust.

Lõppakord aastale

Eesti (õue)jalgpallihooajale andsid novembri lõpus ja detsembri alguses viimase lihvi meeste üleminekumängud ja naistekoondise laager Kosovos.

Košmaarist sai võidupidu: kui esimene kohtumine Kosovo naistega lõppes meie koondisele hävitava ja jahmatavalt suure 0 : 8 kaotusega, siis vaid kolm päeva hiljem suudeti sama vastane 2 : 1 alistada. Milline pööre! Meie väravad lõid teises mängus Vlada Kubassova ja Kristina Teern. Fotod: Liisi Troska

A. Le Coq Premium liiga üleminekumängude võitmine kipub olema kõrgliiga üheksanda koha tiimidele tavaliselt võidu vormistamine, kuid tänavu osutusid kaks kohtumist JK Tallinna Kalevi ja Viimsi JK vahel äärmiselt pingeliseks – Kalev suutis võiduni jõuda alles teise kohtumise lisaajal. Viimsi tõi kaotusseisus lisaajal vahetusest sisse ka jokkeri – 47aastase ründaja Andres Operi! Foto: Katariina Peetson

Kohtunik, kuidas ometi!? Viimsi mängija Robert Laidvee lõpuvile järel kohtunik Kristo Tohveriga olukordi arutamas. Viimsil tuli viimased 40 minutit mängust mängida vähemuses, sest KenMarten Tammeveski teenis tõsise vea eest otse punase kaardi.

Foto: Katariina Peetson

Mida meile 2024. aastal öeldi

Järjekordse aastaringi täitumise puhul paneme kokku valiku tabavatest, humoorikatest või lihtsalt huvitavatest ütlustest, mida lõppenud aastal meie ajakirjale lausuti. Traditsiooniliselt pääseb iga ütleja valikusse vaid ühe noppega.

„Jalgpall on oma olemuselt juba sedavõrd dramaatiline, et filmidramaturgias veel ühe kihi lisamine viib toimuva üldjuhul hüperrealismini.“

Andrei Liimets sellest, miks jalgpallifilmid ei lenda

„Klassikalist muusikat saab siduda ka Eesti jalgpalliga. Inglise helilooja Laurence Crane avaldas 2001. aastal teose „Estonia“, mis koosneb kolmest osast, igaüks neist nimetatud tuntud Eesti inimese järgi: Arvo Pärt, Erki Nool ja… Mart Poom.“

Siim Kera

„Kui meil olid suured suusasangarid Veerpalu ja Šmigun, siis kõik tahtsid koos nendega olla. Edgar Savisaar saatis jõuludeks isegi kaardi, kus ta oli end kahe vahele sättinud.

Kaja Kallas aga ei taha hetkel Eesti jalgpallikoondisega ühe pildi peal olla.“

Mirko Ojakivi

„Kui töötajaid koheldaks ministeeriumis, kaupluses või ükskõik kus nagu jalgpallivõistkonnas, oleks töövaidluskomisjonil kolme sekundiga otsus töötaja kasuks tehtud.“

Raul Toomla

„Mõne jaoks võib see tunduda üüratu aeg. Mõni teine sportlane teeb trenni ära, läheb koju ja vaatab näiteks Netflixi ja mängib PlayStationit.

Sinna võib ka kolm tundi väga kiirelt minna.“

Henrik Ojamaa kulutab investeerimisele päevas kolm tundi

„Okeaania reisi taustal on naljakas mõelda, et üheksakümnendatel, kui vaatasin üht koondisemängu Kadriorus ja seal teatati, et järgmine kohtumine on Pärnus Armeeniaga, siis ma ei tulnud selle pealegi, et sinna minna! Mitte et ei saa või ei taha, aga no kes siis nii kaugele jalgpalli läheb vaatama!“

Eesti koondise fänn Martin Kasesalu ehk Žurawski käis 2017. aastal sinisärkidele Okeaanias kaasa elamas

„Organiseeritud trenni läksin alles Tartusse ülikooli astudes. Kui aastalõputurniiril esimesed „päris“ mängud olid, siis tundsin end natuke nagu peata kana – seal olid ju juba positsioonid, ei olnud enam nii, et jookse, kuhu tahad!“

Kristina Bannikova

„Üritame juba sel aastal teisi üllatada! Mina usun, aga treenerid aina räägivad mulle, et ära kiirusta. Eks näeme, mis saab. Selleks hooajaks meil nii suuri eesmärke ei ole, aga järgmiseks aastaks peame juba kindlasti sellise eesmärgi seadma.“

Tallinna Ararati president Avetis Harutjunjan teatas, et nende naiskonna eesmärk on hiljemalt 2026. aastal Eesti meistriks tulla

„Need naised, kes soovivad jalgpalli mängida kõrgel tasemel ja mõtlevad saada elukutselisteks, on vähemalt sama püüdlikud ja sama palju nõus panustama kui mehed. Võibolla mingis mõttes isegi rohkem.“

Johan-Kaspar Ivask

„Ja see huumor! Te ei kujuta ette, kuidas pannakse puid alla. Priit on ju põhiaja korvpallis – jalka on veel kossu kõrval viisakas. Seal on suured mehed, veel rõvedamad naljad. Priit oskab jube hästi mängida nii-öelda peksupoissi. Mängijatel on vaja ennast maandada ja siis ilgutakse tema kallal, ta on nagu piksevarras. Aga see kõik on heatahtlik. Kui keegi teine peaks talle liiga tegema, siis oleksid nad kõik tema eest kõhklemata väljas.“

Koondise füsioterapeut Marius Unt kolleeg Priit Lehismetsast

„Fääri saartel on näiteks natuke üle 50 000 inimese, aga registreeritud jalgpallureid on vaid kaks korda vähem kui Eestis. Soomes on registreeritud jalgpallureid kümme korda rohkem kui Eestis.“

Mario Hansi

„Natuke pärast seda, kui Hellerupi U17 võistkonda pääsesin, kaotasin jalgpallis motivatsiooni. See ei pakkunud mulle enam positiivseid emotsioone, kuna mind oli varem juba mitmes kohas kõrvale jäetud. Kuu aega pärast seda, kui olin Eesti U17 koondise eest 2017. aasta sügisel Taani vastu mänginud, lõpetasin jalgpalli mängimise ära. Ma ei olnud selleks hetkeks kolm kuud mänginud, kui [toonane Flora spordidirektor]

Norbert Hurt mulle mu 17. sünnipäeval helistas ja mind Florasse kutsus.“

Michael Schjønning-Larsen

„Nimevariandina oli kaalumisel ka JK Mõnus Mõngel, Rannavärava staadionil saime viinapudelite eest mängudeks aja broneeritud ning et tollal käis mängijate registreerimine paberil ja tuli teha paberankeedid, siis päris mitme mängija allkiri tuli ise ankeedile lisada: mängijate tagaajamine ja allkirja kättesaamine oli ikka oluliselt keerulisem kui tänapäeval.“

Raimo Nõu vedas 2000. aastal eest võistkonda nimega JK Võru Juust

„Kujutage nüüd ette – vastased olid ju teinud pika sõidu esmalt sadamasse, sealt veel tükk aega praamiga ja siis veel omajagu bussiga ka Emmastesse. Nad eeldasid ilmselt, et seal on ilus staadion, mis neid ootab, aga tuli välja hoopis maakooli spordiväljak!“

Uno Tutk 1999. aastal Emmastes peetud Eesti–Indoneesia mängust

„Temaga oli ükskord huvitav lugu. Ta oli just koondisest tagasi tulnud ja küsis minu käest, et kas siin dopinguproove ka tehakse. Ütlesin, et vahel ikka. Ta rääkis ausalt ära, et neile oli antud mingeid asju, mis pidid kümme päeva kehas olema. Ütlesin talle, et ta ei saa mingil juhul mängida. Jumal tänatud, et rääkis!“

Jüri Saar endisest hoolealusest, Valgevene koondislasest Anastasija-Grazyna Shcherbacheniast

„Kui vaadata organisatsiooni struktuuri ja klubide arendustööd, siis ma ei suuda uskuda, et tabelikoht on selline. Kui vaadata mitte ainult tulemusi, vaid kogu struktuuri – klubide kvaliteeti, kuidas nad tegelevad noortetööga, kuidas nad mõtlevad visioonile ja ideedele –, siis ma usun, et mõned klubid on väga heas seisus.“

Arno Pijpers sellest, et Eesti klubid on UEFA koefitsienditabelis 55 riigi seas 44. kohal

„Mul on meeles, et ühel aastal oli meil Kadriorus mäng, mille eel oli jalgpalliliidu kontol viis krooni! Aga mäng toimus ja kõik asjad said tehtud.“

Tõnu Sirel

„Mul oli paberi peal kirjas hunnik statistikat: võidetud duellid, söödud, söödutrajektoorid, kiirus. Kõik sellised asjad ladusin treenerile ette ja küsisin: kuidas on võimalik, et mängib teine mees, kui kõik need näitajad on minu kasuks?“

Karol Mets

„2008. aasta suvel saime poest vist natuke kehva lupja, mis polnud hästi kustutatud. Oli märg ilm, kukkusin ja libisesin ning lupja sattus käise kaudu kaenla alla.

Tundsin juba mängu ajal, et natuke nagu kipitab, ja siis peale mängu avastasin põlenud naha – või õigemini naha puudumise.“

Arto Saar

Foto:LiisiT

Karates

oli Eesti meistriks tulnud tippkohtunik Triinu Vaher.

28 002

dopinguproovi võttis WADA 2013. aastal jalgpallis. Spordialade lõikes oli seda kõige rohkem.

152

päeva kestis Sergei Zenjovi karjäär Inglismaa klubis Blackpool.

Logistik-kohtunikest ämblikmeheni

2015. aasta jaanuarikuu Jalka kaaneloos rääkis Bundesliga klubis Augsburg mänginud Ragnar Klavan paljudest teemadest: muu hulgas jäähokist, ajaloost, hiphopist, lapsepõlvest ja isadusest. Parasjagu oma parimat hooaega Augsburgis teinud (hooaeg lõpetati Bundesligas lausa viiendal kohal ja teeniti pääse Euroopa liigasse!) Klavan valiti tollal teist korda Eesti aasta parimaks jalgpalluriks, aga ta tõdes, et ühel hetkel nooruses oleks ta peaaegu hoopis korvpalluritee valinud.

„Ma olin selline 15aastane. Koolis hästi paljud mängisid ja olin ise ka kooli korvpallimeeskonnas. Mõningad trennid tegin ka Viljandi võistkonnaga ja vahepeal mõtlesingi rohkem korvpalliga tegeleda. Nii kaugele ei läinud, et oleks vanematega maha istunud ja arutanud, et vahetan ala. Tegin mõlemat koos ja mingi hetk hakkas jalgpall kiiresti ülesmäge minema,“ meenutas Klavan.

Indrek Schwede arutles oma kolumnis klubijalgpalli võlu kadumise üle. „Olen isegi enese juures täheldanud, et Meistrite liiga alagrupimängude ajal kipub mõte mujale. Vahel avastan end teleri ees lausa lugemas. Paljudes mängudes puudub õige sportlik pinge ja kui isegi Liverpool sõidab Madridi Realiga kohtuma nõrgendatud koosseisuga, pisendab see liiga renomeed,“ kirjutas Schwede. „Ühtlasi näitab see, kui suureks on käärid läinud tipmisel tasemel: Inglise liiga mullune teine sai kuulsalt Realilt kodus kotti 0 : 3 ja siirdus Hispaania pealinna juba ette kaotusega arvestades! Mis kuradi meistrite liiga see on? Tõepoolest, miks ma seda punnsilmselt vaatama peaksin?“

Traditsiooniliselt valis Jalka lõppenud aasta laureaadid ja pani kokku sümboolse koondise. Koondise alumise poolkaitsjana mänginud Karol Mets valiti näiteks aasta poolkaitsjaks, 2024. aas-

tal karjääri lõpetanud Mihkel Aksalu aga aasta väravavahiks. Aasta treener oli Tartu Tammeka juhendaja Indrek Koser, aasta ajakirjanik aga Priit Pullerits – „mees, kes avalikult deklareeris, et vihkab jalgpalli, oli ometi sunnitud sellest kirjutama“ seisis põhjenduseks.

Vähem kui aasta ERRi sporditoimetust juhtinud Rivo Saarna kinnitas Jalkale, et jalgpalli suurturniirid ja Premium liiga mängud jäävad (tollal hoomatavas tulevikus) ETV kanalitele. „Jalgpall on maailmas ning praegu ka Eestis kõige populaarsem spordiala. Tahtmata spordialasid vastandada, on fakt, et jalgpalli kandepind ja tähtsus on Eestis aja jooksul suurenenud ning huvi tippsuusatamise vastu vähenenud,“ tõi Saarna välja.

Jalka vaatas otsa ka Eesti Jalgpalli Liidu kohtunike osakonna igapäevale ning tõi välja, et kohtunikud peavad olema ühtaegu ristiisad (äsja oli käima pandud nooremate kohtunike mentorlusprogramm „Godfather“) ja logistikud – madalamates liigades kohtunike määramiste eest vastutav Neeme Neemlaid rääkis muu hulgas, kuidas tal tuli brigaade kokku pannes arvestada paljude faktoritega, muu hulgas sellega, kes on autoga ja kes mitte ning kes räägib vene keelt ja kes mitte.

Oma elu huvitavatest seikadest pajatas üheksakümnendatel põgusalt Eesti koondisesse kuulunud Marko Lepik (fotol), kes sai tuntuks hoopis koosluse Push Up ridades „Ämblikmehe“ laulus tantsides. Lisaks tantsijakarjäärile tegi Lepik ilma modellina, jagades muu hulgas lava ka Carmen Kassiga.

Mängijaks luubi all oli Joel Lindpere, postritel olid Hannes Anier, Jérémy Mathieu ja Frank Lampard.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Millises riigis toimuvad tänavu suvel rannajalgpalli maailmameistrivõistlused? Tegu on FIFA edetabelis alles 201. real asuva riigiga, kus elab umbes 100 000 inimest. Pärnu rannast asub see linnulennult umbes 7500 kilomeetri kaugusel. Sportlikus mõttes ei ole see riik rannajalgpallis sugugi edukas olnud – nad ei ole suutnud maailmajao meistrivõistlustel esikuuikusse murda. 1976. aastal iseseisvunud riik on eelkõige tuntud puhkusesihtkohana tänu ilusatele randadele, rahulikule eluolule ja headele sukeldumisvõimalustele.

2. Üks omal ajal Eesti meistriliigas mänginud meeskond kandis nime, mida saab mitmel moel defineerida ka nimisõnana. Näiteks ütleb EKI, et see on pikk kitsas kõrgendik, mille pikkus ületab laiuse enam kui kümme korda, samuti on see nöör või tross purje ülestõmbamiseks. Milline meeskond/ sõna see on?

3. Küsitav mängija on klubis ja/või koondises pallinud nii Harry Kane’i, Ragnar Klavani, Wayne Rooney, Steven Gerrardi, Carlos Tévezi, Raúl Bravo ja Patrick Vieiraga. Eesti vastu on ta platsil käinud ühel korral, 2015. aastal. Kes see on?

4. Chelseas ja Inglismaa koondises särama löönud Cole Palmer kannab putsadel peale Inglismaa lipu veel üht lippu, mis on austusavaldus tema isapoolsele suguvõsale. Millise riigi lippu Palmer lisaks Inglismaa omale putsadel kannab? See riik asub FIFA edetabelis 144. kohal ning seal elab vaid pisut üle 50 000 inimese. Eesti koondis on selle kauge maaga kohtunud kahel korral – 2015. aastal võitsime kodus 3 : 0, aasta hiljem viigistasime võõrsil 1 : 1.

5. Iiri mütoloogias on tegelane nimega Cú Chulainn, jumalik sõdalasest kangelane, kes kaitses iirlaste kuningriiki Ulsterit üksipäini Connaughti provintsi rünnaku eest. Cú Chulainn pole aga selle tegelase sünninimi – tema sünninimi on meile hoopis tuttavam, sest seda kannab ka üks ettevõte, mida tunneme hästi just jalgpalli kaudu. Ettevõte asutati Dublinis 1990. aastal eesmärgiga Iirimaad laia maailmasse viia. Mõneti seda eesmärki ka täideti, kuid õige pea liikus fookus mujale, eelkõige ka sellele, mille kaudu meie seda kompaniid teame. Viimastel aastatel on firma oma toodangu suunanud Ida-Euroopa poole –Iirimaal ega ühendkuningriigis ei saagi nende pakutavat endale soetada, küll aga näiteks Eestis. 2021. aastal ostis kompanii ära Gruusia ettevõte Adjarasport. Juhusliku kokkusattumusena tähendab kataloonia keeles see sõna arvu 70. Mis oli Cú Chulainni sünnipärane eesnimi?

Sina oled kohtunik

Saalijalgpalli

1. Võistkonna A mängija sooritab küljesisselööki. Pärast seda, kui pall on mängu pandud, puudutab see väljakul asuvat kohtunikku ning veereb küljesisselöögi sooritaja võistkonnakaaslasele, kes saab kohe palli oma valdusse ja söödab selle edasi teisele võistkonnakaaslasele, kes lööb kohe värava. Kuidas käitud?

a) lased mängul jätkuda, värav loeb. Võistkond B jätkab mängu lahtilöögiga

b) kohtuniku pall võistkonna A kasuks, kuna nemad puutusid palli viimasena

c) kohtuniku pall võistkonna B kasuks sellest punktist, kus pall kohtunikku puudutas

2. Kaitsja liigutab meelega väravat (üks väravapost ei puutu väravajoont, aga teine puutub) ja kohe pärast seda lööb ründaja palli vastu väravaposti, mis ei puutu väravajoont, ning pall ületab väravajoone, mitte postidevahelise mõttelise joone. Kuidas käitud ja kuidas mänguga jätkata?

a) ei arvesta väravat, sest üks postidest ei olnud väravajoonel. Kollane kaart väravat tahtlikult liigutanud kaitsjale, mäng jätkub kohtuniku palliga ründaja kasuks b) värav loeb, kuna pall oleks läinud väravasse, kui seda poleks liigutatud. Kaitsja pääseb karistuseta, sest värav luges. Mäng jätkub kaitsva võistkonna lahtilöögiga

c) määrad penalti ja eemaldad kaitsja punase kaardiga

3. Võistkond A kasutab lendavat väravavahti (värav on kaitsmata). Võistkonna A kaitsemängija tuleb ründajalt palli tagasi võitma, hüpates talle, tald ees, põlvepiirkonda suure hoo ja sirge põlvest lukustatud jalaga. Veel enne, kui mängijad kokku puutuvad, söödab ründaja palli võistkonnakaaslasele, kes palli väravasse lööb. Milline on sinu otsus?

a) annad edu ja lased ründajal värava lüüa, värav loeb. Kaitsemängijale punane kaart tõsise vea eest, aga kaitsva võistkonna mängijate arvu väljakul ei vähendata

b) annad edu ja lased ründajal värava lüüa, värav loeb. Kaitsemängijale punane kaart tõsise vea eest, kaitsev võistkond jätkab väljakul vähemuses

c) kuna tegemist on tõsise veaga, ei saa rakendada eduprintsiipi. Mäng tuleb kohe peatada ja kaitsemängijale anda punane kaart, ründavale võistkonnale karistuslöök. Kaitsev võistkond jätkab mängu vähemuses

3. Õige on variant a – reegel 12 sätestab, et ilmse väravavõimaluse korral tohib edu mängida isegi tõsise vea, vägivaldse käitumise või teise kollase kaardi olukorras. Kohtunik peab mängija eemaldama järgmisel mänguseisakul. Kui on kohaldatud edu ja teine kollane või punane kaart antud pärast seda, kui on löödud värav, siis jätkab karistatud võistkond sama arvu mängijatega, koos vahetusmängijaga, kes asendab eemaldatud mängijat. Kui väravat ei lööda, siis võistkond jätkab ühe mängijaga vähem.

2. Õige on variant c – reegel 12 sätestab, et mängija eemaldatakse, kui ta takistab vastasvõistkonnal värava saavutamist, liigutades tahtlikult väravat või lükates seda ümber. Väravat ei saa lugeda, sest selle jaoks peab pall lisaks väravajoone ületamisele minema väravapostide vahelt ja põiklati alt läbi.

dutab kohtunikku, jääb mänguväljakule ja võistkond alustab seejärel ohtlikku rünnakut. Sel juhul taasalustatakse mängu kohtuniku palliga.

1. Õige on variant b – reegel 9 sätestab, et pall on mängust väljas, kui see -puu

(Tallinna JK

James Milner

Saint Kitts ja Nevis

5. Setanta (Setanta Sportsi telekanal)

Jaanuarikuu sünnipäevad

1.01 Aivar Israel 57

2.01 Katrin Loo 34

2.01 Kevin Rääbis 31

3.01 Janek Kiisman 48

4.01 Egerd Pajustik 42

4.01 Karl-Romet Nõmm 27

4.01 Grete Daut 25

7.01 Sergei Mošnikov 37

7.01 Johann Kuldmäe 27

7.01 Arseni Kovaltšuk 24

9.01 Reelika Turi 36

13.01 Lisandra Rannasto 21

15.01 Veiko Mõtsnik 43

15.01 Maikel Mikson 40

15.01 Karl-Eerik Luigend 32

15.01 Liisa Merisalu 23

15.01 Daniil Sõtšugov 22

16.01 Hannes Anier 32

17.01 Egon Tintse 55

18.01 Kert Haavistu 45

18.01 Kristjan-Eric Lääne 29

19.01 Jessika Uleksin 28

19.01 Ioan Yakovlev 27

19.01 Maksim Paskotši 22

20.01 Liivo Leetma 48

21.01 Marti Pähn 36

22.01 Jaanus Reitel 41

23.01 Aivar Lillevere 63

23.01 Rauno Sappinen 29

24.01 Roman Kožuhhovski 46

24.01 Artjom Artjunin 35

25.01 Tiit Kivisild 71

25.01 Kent Männik 50

25.01 Märt Kosemets 45

25.01 Roman Sobtšenko 31

27.01 Toomas Kallaste 54

27.01 Heidi Melis 23

30.01 Oleg Andrejev 63

30.01 Deniss Tjapkin 34

30.01 Artjom Škinjov 29

31.01 Valeri Vinogradov 71

31.01 Sergei Pareiko 48

31.01 Roomer Tarajev 45

31.01 Taijo Teniste 37

Gattuso müüs habeme maha

Itaalia koondise poolkaitsjana 2006. aastal maailmameistriks tulnud Gennaro Gattuso on otsapidi jõudnud Horvaatiasse, kus ta on sealse tippklubi Spliti Hajduk peatreener. Jõulude eel korraldas klubi heategevusliku ettevõtmise meeste tervisele keskenduva vähiravifondi heaks, kus tiimi habemikud said raha eest näokarvadest loobuda. „Karvad kasvavad tagasi, aga munad mitte,“ oli ürituse tunnuslause. Juba aastakümneid oma habeme poolest tuntud Gattuso seadis näokarvade hinnaks kümme tuhat eurot, mille täitudes aetigi tema suuümbrus täiesti puhtaks. Mees oleks nagu tundmatuseni muutunud!

Keelebarjäär pani

noortekoondislase sõimulaulu takti lööma

Rahvusvahelisest jalgpallielust eemaldatud Venemaa peab koondisemängudeks vastaseid leidma tavatutest kohtadest ja vahel suisa teiselt poolt maailma. Novembris mängis Venemaa U21 koondis sõpruskohtumise Brasiilias tugevuselt kolmanda liiga meeskonnaga São Cristóvão. 4 : 0 võidetud kohtumise järel oli venelaste ääreründaja, Moskva Lokomotivi pallur Nikita Saltõkov suurepärases tujus ja kiitis teda maruliselt toetanud Brasiilia fänne, tegi nendega pilte ja kinkis ühele neist suisa oma putsad.

Kui Saltõkov kuulis, et fännid skandeerivad tema nime, tuli ta suisa São Cristóvão fännisektori ette dirigeerimisliigutusi tegema. „Inimesed siin Brasiilias armastavad jalgpalli. Fännid on imelised, eriti selle meeskonna omad. Nad hakkasid kohe minu nime laulma, olin selle üle väga õnnelik. See oli väga äge, nautisin seda tõeliselt,“ sõnas Saltõkov pärast mängu.

Paraku sai ta alles hiljem teada, et brasiillased mitte lihtsalt ei skandeerinud Saltõkovi nime, vaid lisasid selle järele sõna viado, mis on hoopis homofoobse alatooniga sõimusõna – seega ei olnud nad mitte Saltõkovi toetajad, vaid risti vastupidi!

Karikatuur: Meelis Naudi

Fotod: HNK Hadjuk Split

Kert Haavistu 45

18. jaanuaril tähistab 45. sünnipäeva endine Eesti koondislane Kert Haavistu. Haavistu on hakkama saanud Eesti jalgpallis ainulaadse „kübaratrikiga“ – nimelt on ta esindanud Eesti koondist nii tavajalgpallis, rannajalgpallis kui saalijalgpallis! Muruvutis sai ta aastatel 1999–2003 kirja 44 mängu, saalikoondist esindas aastatel 2008–2010 ning rannakoondist nii mängija kui peatreenerina aastatel 2008–2013, kusjuures rannas tegutses ta vahepeal suisa mängiva peatreenerina. Koondise peatreener oli ta vahepeal ka saalijalgpallis!

2022. aastal võõrustas Maltal elav ja seal restorani pidav Haavistu Eesti koondist, kes oli seal pärast Maltaga peetud Rahvuste liiga võõrsilmängu. Murujalgpallikoondislasena õnnestus paremäär Haavistul kaasa teha ka mitmes kuulsas mängus – näiteks oli ta platsil 2 : 1 võidumängus Venemaa üle ja ka A. Le Coq Arena avamängus Hollandi vastu, mis lõpuks 2 : 4 kaotati. Sel fotol müttab ta aga 2003. aastal EM-valikmängus Andorra vastu.

LHV edetabel

Novembrikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis):

1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

2. (2.) Tallinna FC Flora

3. (8.) Paide Linnameeskond

4. (4.) FC Elva

5. (5.) Nõmme Kalju FC

6. (6.) FC Nõmme United

7. (3.) Pärnu JK Vaprus

8. (7.) JK Tallinna Kalev

9. (10.) Viljandi JK Tulevik

10. (9.) JK Tabasalu

11. (14.) Raplamaa JK

12. (12.) FC Kuressaare

13. (11.) Tallinna FCI Levadia

14. (13.) Viimsi JK

15. (17.) JK Welco

16. (16.) Pärnu JK Poseidon

17. (15.) Rakvere JK Tarvas

18. (–) FC Ajax-Tallinn

19. (18.) FC Tallinn

20. (20.) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

VANA FOTO

Foto: Lembit Peegel

Detsembrikuu ristsõna õige vastus oli „Kaheteistkümnes“.

Õige vastuse eest võitis EJLi talvemütsi Sander Aasamets. Võitjaga võtame ühendust.

Jaanuarikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 18. jaanuariks.

Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti koondise fännisalli.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.