Naised: Sirje Roops

Naistekoondis

leidis küll uue hingamise, kuid otsib veel sammu edasi

Naistekoondise eesotsas alustasid jaanuarikuus peatreeneritena Sirje Roops ja Anastassia Morkovkina. Nüüdseks on seljataga esimesed ametlikud kohtumised ja suvel ootavad ees juba uued mängud. Üks peatreener Roops vaatas tagasi ametis oldud ajale ja heitis pilgu ka tulevastele vastasseisudele.

mul ennast tunda vähem mugavustsoonist väljas. Seal inimestega rääkimine on andnud mulle kindlust, et ma proovin lahendada õigeid probleeme. Kõige paremad vestlused juhtuvad koridoris kellegagi ukse peal, kus põrgatatakse lihtsalt mõtteid. Need näitavad, kas liigud õiges suunas, või panevad sind asju uue nurga alt vaatama. Selles keskkonnas olemine on palju aidanud, sest ümber on inimesed, kes tegutsevad sama eesmärgi nimel ja kellel on samad ambitsioonid.

Veebruarikuu lõpus külastas naistekoondis Ahvenamaad, kus peeti kaks mitteametlikku sõpruskohtumist Soome kõrgliigaklu-

raskem või kergem, kui sa arvasid, või on asjad pigem läinud ootuspäraselt?

Nii ja naa. Ma arvan, et meil on olnud veel vähe bi Åland Unitediga. Samas klubis mängivad ka koondislased Pille Raadik ja Signy Aarna. Enam kui kahe koosseisu jagu mängijaid kaasanud Eesti pidi esimeses vastasseisus tunnistama võõrustajate 0 : 4 paremust. Teises kohtumises, mida ühtlasi peeti klubis 12. hooaega alustanud Raadiku auks, teenis Eesti koondis 4 : 1 revanši. Aprillikuuga jäid koondisel seljataha esimesed ametlikud valikmängud, kui kodus ja võõrsil kohtuti Kreekaga. A. Le Coq Arenal peetud mängus andis koondis FIFA edetabelis 46 kohta kõrgemal olevale Kreekale tubli lahingu, kuid lõpuks jäädi siiski alla 1 : 3. Pátras toimunud män- „Emotsioonid, mis muidu on gus osutus ülesanne juba raskemaks ja võibolla jagatud ära terve tulemuseks oli Eesti 0 : 3 kaotus. Suvel hooaja peale, tulid kõik ühe ootavad koondist ees kohtumised Pär- mängu eel.“nu rannastaadionil. Esmalt peetakse 24. juunil maavõistlus Islandi U23 koondisega ja seejärel võõrustatakse 28. juunil maailmameistrivõistluste valikmängus Kasahstani.

Kui sa jaanuaris pärast ametisse nimetamist Jalkale intervjuu andsid, siis tunnistasid, et selle koha vastuvõtmine oli suur samm mugavustsoonist välja. Kuidas sa hindad seda nüüd, kui oled ligi neli kuud ametis olnud?

Ma usun, et üsna sarnaselt. Ma olen oma mugavustsoonist väljas, sest töö mõttes on see uus keskkond. Varasemalt nokitsesin pigem üksi kodus. Nüüd olen saanud käia iganädalaselt Eesti Jalgpalli Liidu kontoris. See on kindlasti aidanud

Kas peatreeneri ülesannete täitmine on olnud

mänge ja võrdlusmoment millegagi on puudu. Ma võin näiteks arvata, et esimene koondiseaken oli edukas, aga kui me järgmise akna ära teeme, siis see võib tuua tagantjärele selguse esimese akna kohta. Varasemast on küll all Åland Unitediga kohtumised, aga need aitasid meil pigem infot koguda mängijate kohta – millised nad on, kuidas nad erinevates olukordades käituvad. Ma toetun oma otsustes väga palju sellele, milline on inimeste kehakeel ja kuidas nad käituvad. Ma tunnen, et see on ka treenerina üks minu tugevustest. See aitas mõista, milliste persoonidega tegemist on ja kuidas kellelegi läheneda. Emotsionaalselt saime nendest mängudest võistkonnana palju kätte. Vastased ei olnud küll sama kvaliteediga nagu valiksarjas, aga pärast teist mängu oli meil võistkondlikult võimalik kogeda vinget emotsiooni. Mängijad laulsid bussis ja tundsid ennast hästi. See andis kindlasti väga hea lähtekoha edasiseks. Kui me võtame esimese kodumängu Kreekaga, siis seal juhtus nii palju, et kõike on raske isegi kohe meenutada. Mäletan, et juba mängueelse trenni tegime üle lubatud aja. Mängupäeva soojendusel lasime füsioterapeutidel kiirete jalgade harjutusi vales väljakuosas teha. Soojenduse viimasel minutil sai üks põhikoosseisu mängija nii vigastada, et ei saanud isegi pingile tulla. Emotsioonid, mis muidu on võibolla jagatud ära terve hooaja peale, tulid kõik ühe mängu eel. Kõiki neid asju arvesse võttes usun, et saime hästi hakkama.

Mingil määral pani see ka paika, mis teed edaspidi minna. Alguspunkt on kindlasti hea ja see, kuidas me nüüd edasi liigume, oleneb minust ja Anastassiast.

Tuleme konkreetselt Kreeka mängude juurde. Mis sinu hinnangul nendes kohtumistes õnnestus ja mis ei läinud nii hästi, kui oleks soovinud?

Positiivse poole pealt võib välja tuua selle, et järgmistele kohtumistele vastu minnes usuvad mängijad, et me suudame mugavalt palliga mängida. Episoodiliselt oli meil häid võimalusi, aga oli ka näha, et esimeses mängus oli isegi kogenumatel mängijatel närv sees. Minu kui treeneri jaoks ei olnud see otseselt probleem, sest see tähendas, et neile läks korda, mis seal platsi peal toimuma hakkab. Lõpuks ma arvan, et leidsime hea rütmi. Neid mänge vaadates ei saa me kindlasti öelda, et kaotasime sellepärast, et me ise ei oleks proovinud rünnata. Me avasime taotluslikult oma mängu ja vahel juhtub nii, et kui ise ära ei löö, siis lüüakse sulle. Esimeses mängus oli meil natuke rohkem võimalusi ja ma arvan, et staadionil valitsenud atmosfäär aitas sellele kaasa.

Kodumängus oli ju periood, kus tegelikult oli initsiatiiv Eesti käes, ja pärast kohtumist oli ka juttu, et ei mäleta, millal viimati mõni vastane naistekoondise vastu aja viivitamise eest kollase kaardi on saanud (Kreeka väravavaht 87. minutil – toim.)?

Täpselt. Me näitasime mõlema mänguga, et meil on sisu. Tulemustest oli muidugi kahju, aga meil ei ole nendes valikmängudes enam midagi kaotada. Iga kohtumine on meie jaoks võimalus tõestada, et oleme paremad kui eelmises aknas, ja see on ka mängijatele kätte antud suund. Mängijatel on muidugi vaja ka aega, et uues keskkonnas kohaneda ja mingite uute ülesannetega harjuda. Me treeneritena ei ole ka veel võibolla väga täpselt kõiki mängijaid jõudnud õigetesse olukordadesse sättida, et nad saaksid oma potentsiaali maksimaalselt ära kasutada. Kõigil mängijatel, keda me saame kasutada, on kindlasti omadused, mis on väga head, aga tihti peab neile seda meelde tuletama. Mulle tundub, et enesekindlus on asi, mis on siin väga palju kannatada saanud, ja naistejalgpallis on see tihtilugu võtmekohaks.

Teises mängus oli näha, et Kreeka tundis ennast koduväljakul kordades mugavamalt kui Tallinnas mängides. Nägid sa ise ka seda platsi kõrvalt?

Jah, ma arvan, et see tuli veidi sellest, et ka nemad ei osanud esimese kohtumise eel meist midagi oodata. Eks kliima vajas ka harjumist, nagu meil jälle vastupidi seal. Kui nad esimeses mängus jätsid meile keskväljal palju ruumi, mida me väga hästi isegi ära ei kasutanud, siis kodus võtsid nad meilt selle ruumi ära, sest nad nägid, et see võib olla ohukoht. Teises kohtumises proovisime sealt olukordi luua, aga ruumi vähesuse tõttu oli see kee-

Sirje Roops Kreekas mängueelsel treeningul.

Foto: Liisi Troska ruline. Oma kodumänguks olid nad paremini valmistunud ja kindlasti mängisid ka fännid oma rolli.

Järgmine valikmäng ootab ees 28. juunil Kasahstaniga, kes ei ole samuti seni punkte kirja saanud. Tunned sa ise, et see on meie jaoks kohtumine, millele peame vastu minema võidumõtetega?

Sada protsenti! See on võistkond, kelle vastu me ei saa mõelda, et me ei lähe seda mängu võitma. Vastasel juhul me tõmbaks vee peale sellele vaevale, mida treenerid igapäevaselt näevad. Me läheme selle eesmärgiga ja võimalus seda teha on hea. Ma usun, et mängijad ise ka teavad seda, ja kui visata pilk tabelisse, siis kohtumine peaks tulema väga huvitav. Me oleme veel mõlemad ju teineteisega mängimata ja ka nemad tulevad sama suhtumisega meile vastu. Mõlemal poolel on kindlasti palju tõestada. Saame mängida kodus ja usun, et Pärnus aitab atmosfäär meile kindlasti kaasa. Me üritame võistkonna võimalikult hästi mänguks ette valmistada ja näidata võimalusi, kuidas Kasahstani võita.