Maailm

Valeri Lobanovskõi: Ära mõtle! Mina mõtlen sinu eest. Mängi!

Ukraina on maailmale andnud kolm Ballon d’Ori laureaati ja kõiki neid on vorminud teaduslikule lähenemisele ja füüsilisele tugevusele toetuva treeneri Valeri Lobanovskõi meetodid. Mängijana isepäisest ja mustast tööst kõrvalehiilivast Lobanovskõist kujunes karmi käekirjaga treener, kes piiras pallurite vabadust ja loomingulisust väljakul.

Tekst: Indrek Schwede

Kahel korral NSV Liidu koondist esindanud ja Kiievi Dõnamoga 1961. aastal punaimpeeriumi meistriks tulnud vasakäär Valeri Lobanovskõi oli tuntud triblingu ja riuklikult kruttivate karistus- ja nurgalöökide poolest. Moskva ajakirjandus nimetas 187 sentimeetri pikkust vasakjalgset virtuoosi Paelaks, sest vahel tundus pall olevat otsekui kinni seotud tema putsapaeladesse. Kiievi publiku hulgas olnud neid, keda tõmmanud staadionile Lobanovskõi imepärane nurgalöögioskus.

Muu hulgas arendanud Lobanovskõi kuulsa brasiillase Didi eeskujul välja omaenda niinimetatud langeva lehe: pika söödu (pealelöögi), mis kaotas õhus keset lendu kiiruse ja vajus tilgana maha. 1969. aastal teatas Donetski Šahtaris pallinud vaid 29aastane Lobanovskõi korraga klubijuhtidele: „Mul on antijalgpalli mängimisest villand.“1

Tema meeskonnakaaslane Viktor Serebrjannikov on meenutanud: „Mängijana oskas Lobanovskõi väljakul teha peaaegu kõike. Aga ta ei tahtnud teha tuima tööd ning ta oli väga nutikas ja terane taktikas; seepärast läks ta tülli Masloviga (Kiievi Dõnamo peatreener – toim.). Kuid see arvamuste erinevus sundis Lobanovskõid oma jalgpallikäsitlust ümber hindama ja see tegi temast selle suure treeneri, kelleks ta lõpuks kujunes.“2 Mõneti ootamatult sai mängijast, kes tavatses end pidada väljakul tegutsevaks kunstnikuks, kelle heaks teised musta tööd teevad, treener, kes surus oma mängijad raamidesse, väärtustades füüsilist vastupidavust ja sundides neid pressingut tegema. „Kui tahad olla hea treener, siis unusta, milline mängija sa olid,“ on Lobanovskõi ise elutargalt tõdenud.3 Ta tunnistas, et kuigi tal Masloviga ei klappinud, õpetas just see mees talle, kuidas taktikaliselt jalgpalli mängida.

Teaduslik jalgpall ja küüniline „võõrsil viik“-mudel

1971. aastal tüüris Lobanovskõi Dnipropetrovski Dnipro NSV Liidu esiliiga võiduni. Kaks aastat hiljem siirdus ta Kiievi Dõnamosse ja aasta hiljem oli klubi NSV Liidu meister. Algas klubi ja Lobanovskõi hiilgeaeg. 1975. aastal võitsid kiievlased Euroopa riikide karikavõitjate karika ja tähtründaja Oleg Blohhin valiti Euroopa parimaks jalgpalluriks (Ballon d’Ori ringküsitluse eelkäija – toim.).

Lobanovskõi mängijaid kirjeldati kui roboteid, kes leiavad üksteist sööduga ilma pead tõstmata, kes on füüsiliselt vastasest tugevamad ja kiiremad. Pärast NSV Liidu lagunemist külastas paljusid idabloki riike tuntud jalgpalliajakirjanik Simon Kuper, kes 1992. aastal tegi tutvust ka mehega, kes oli Lobanovskõi edu taga. Oma treeneritee alguses oli Lobanovskõi kokku puutunud noore Dnipropetrovski teadlase

Valeri Lobanovskõi

6.01.1939–13.05.2002

Klubikarjäär mängijana: Kiievi Dõnamo 1958–1964 (NSV Liidu meistrivõistlustel 253 mängu ja 42 väravat), Odessa Tšornomorets 1965–1966 (59/15), Donetski Šahtar 1967–1968 (50/14) Koondisekarjäär mängijana: 2 mängu Tiitlid mängijana: NSV Liidu meister (1961), NSV Liidu karikavõitja (1964) Klubikarjäär treenerina: Dnipropetrovski Dnipro (1969–1973), Kiievi Dõnamo (1973–1982, 1984–1990, 1997–2002) Koondisekarjäär treenerina: NSV Liit (1975–1976, 1982–1983, 1986–1990), Araabia ÜE (1990–1993), Kuveit (1994–1996), Ukraina (2000–2001)

Lobanovskõi oli surmani Kiievi Dõnamo peatreener. Pikalt südameprobleemidega võidelnud Lobanovskõi ei saanud 2001. aasta sügisel kõrge vererõhu tõttu käia Dõnamo Meistrite liiga võõrsilmängudel, hooaja lõpus kukkus ta aga koduliigamängul kokku ning tema elu ei õnnestunud päästa. Suur treener lahkus

63aastaselt. Foto: Imago/Scanpix

Anatoli Zelentsoviga, kes ütles Kuperile: „Meie eesmärk oli luua jalgpalliteadus. Meeskond, kes teeb mängus vähem kui 15–18% vigu soorituste kohta, on löömatu.“4 Zelentsov tegeles statistikaga, võrdles numbreid ja töötas välja mudeleid. Jalgpallur pidi teadma, kuhu ta palli söödab, juba enne, kui oli ise söödu saanud. Zelentsov tõi välja, et kui mängijad treenivad vastupidavust, langeb nende kiirus ja vastupidi. Et arendada mõlemat elementi, pidi harjutusi tegema vaheldumisi kindlas järjekorras. Juba siis, kaheksakümnendatel kasutas Kiievi Dõnamo arvutit. Väljak jagati üheksaks tsooniks ja analüüsiti, kui tihti sisenes iga mängija mistahes tsooni ja kes lahkunut asendas; kui palju olid mängijad palliga ja pallita. Anatoli Zelentsov mõistagi ei nõustunud sellega, et Kiievi Dõnamo mängijaid käsitleti robotitena. Tema sõnul oli tegemist malega. Mängijate liikumist väljakul võrdles ta mesilasparve liikumisega oma liidri järel.

Kuid paralleelselt teadusliku jalgpalli auraga saatis Lobanovskõid ka küüniku kuvand. Vigade vältimise lipukiri laienes mänguepisoodidelt tervetele mängudele ja Kiievi Dõnamo käekirjaks kujunes „võõrsil viik“-mudel. Ajal, kui võidu eest anti kaks punkti ja viigi eest üks punkt, aitas viik turniiritabelis jõudsalt edasi rühkida. 1977. aasta NSV Liidu meistrivõistlustel viigistasid kiievlased 30 mängust pooled (kaotasid vaid ühe) ja edestasid meistritena järgmist meeskonda nelja punktiga. Viigihaigus oli tabanud tervet liigat ja jalgpallijuhid seadsid sellele vastu viigilimiidi, mille ületanud meeskonnad viigi eest enam punkte ei saanud.

Totaalne jalgpall ilma sarmi ja spontaansuseta

Samal ajal nähti Lobanovskõi teaduslikus stiilis ka positiivseid jooni ja seda võrreldi Hollandi totaalse jalgpalliga, millel puudus „hollandlaste sarm ja spontaansus“.5 Jonathan Wilsoni sõnul oli Lobanovskõi jalgpall kommunistlik versioon Rinus Michelsi ja Johan Cruyffi totaalsest jalgpallist ja need ilmusid välja ühel ajal. Kuid Wilson tõi välja arenguerinevuse: Lobanovskõi mõtles selle stiili ise välja ja kehtestas selle mängijatele, aga hollandlaste mudel oli orgaanilisem ja sündis õnneliku juhuse kaudu, kuna mitu Ajaxi mängijat olid aastaid kasvanud Amsterdamis samas piirkonnas. Muu oli sama: kaitses kõva pressing, palli kiire liigutamine ja mängijate kohavahetused, kiirusekontroll. Samas olid hollandlased individuaalselt suurepärased, Cruyff nende briljantne karismaatiline liider, dõnamolaste pearelv oli aga nende füüsiline vorm.6

Robert Edelman on Kiievi Dõnamo pragmaatilist stiili võrrelnud Moskva Spartaki ja selle treeneri Konstantin Beskovi omaga: Kiievi Dõnamo oli ratsionaalne ja teaduslik, Spartak aga romantiline ja artistlik. Edelman kirjutab: „Kui Lobanovskõi saatis oma mehed väljakule (vastast – toim.) hukkama, siis Beskov saatis omad meelt lahutama.“7

Kuna Lobanovskõi oli mitut puhku ka NSV Liidu koondise peatreener ja Kiievi Dõnamo moodustas koondise tuumiku, oli teiste klubide parimate kaasamine koondisse problemaatiline. Lobanovskõi koondises polnud ruumi artistidele, eelkõige Spartaki mängijatele, kelle improvisatsioon oleks lõhkunud mängusüsteemi. Lobanovskõi suhtumist annab edasi tema mõte: „Ma ei taha staaride meeskonda. Tahan luua staarmeeskonna.“8 Ühel juhul viis see ka mängijate vastuhakuni: pärast kaotust 1976. aastal olümpiamängude poolfinaalis

4 Simon Kuper. Football Against the Enemy. Phoenix, 1997 [esmatrükk 1994], 53. 5 Robert Edelman. Spartak Moscow. A History of the People’s Team in the Worker’s State. Cornell University Press, 2009, 281. 6 Jonathan Wilson. Behind the Curtain. Travels in Eastern European Football. Orion, 2006, 14. 7 Robert Edelman. Spartak Moscow. A History of the People’s Team in the Worker’s State. Cornell University Press, 2009, 281. 8 Jonathan Wilson. Behind the Curtain. Travels in Eastern European Football. Orion, 2006, 18.

2003. aastal Kiievis avatud monumendil on Lobanovskõi jäädvustatud talle omases asendis – pingil närviliselt edasi-tagasi kõikudes.

Foto: Imago/Scanpix

Tiitlid treenerina:

NSV Liidu meister (1974, 1975, 1977, 1980, 1981, 1985, 1986, 1990), NSV Liidu karikavõitja (1974, 1978, 1982, 1985, 1987, 1990), NSV Liidu superkarikas (1980, 1985, 1986), Ukraina meister (1997, 1998, 1999, 2000, 2001), Ukraina karikavõitja (1998, 1999, 2000), Euroopa riikide karikavõitjate karikavõitja (1975, 1986), Euroopa Superkarika võitja (1986)

Saksa DV-le hakkasid pallurid tema karmi režiimi vastu streikima.

Profispordi poolt

Samas kasvas Lobanovskõi käe alt välja kolm Ballon d’Ori võitjat: peale eelmainitud Oleg Blohhini ka Igor Belanov (1986) ja Andri Ševtšenko (2004). Kahe esimese suhted Lobanovskõiga polnud ideaalsed, kuigi Belanov pani pojale nimeks Valeri. Ševtšenko aga läks 2004. aastal Meistrite liigas võidetud kuldmedaliga Lobanovskõi hauale... Aja jooksul distants Lobanovskõi ja mängijate vahel aina suurenes. Mängija Oleksandr Hapsalis on meenutanud: „Oli parem Lobanovskõiga mitte nalja teha. Kui ta andis käsu ja mängija ütles: „Aga ma mõtlen...“, võis Lobanovskõi talle karjuda: „Ära mõtle! Mina mõtlen sinu eest. Mängi!““9

Rahvusvaheliselt sobis Lobanovskõi hästi külma sõja stereotüübiga: välisajakirjanikud kirjeldasid teda kui emotsioonitut persooni ja nimetasid tema mängijaid pilkavalt sputnikuteks ja Vene robotiteks.10 Kuid NSV Liidu kontekstis võis Lobanovskõid pidada ka edumeelseks, kes võitles profiliiga asutamise eest jalgpallis. Tänu Ukraina NSV siseministeeriumi rahastusele ehitas Kiievi

9 Sealsamas, 21. 10 Eric R. Scott. Soccer Artistry and the Secret Police. Robert Edelman ja Christopher Young (toimetajad). The Whole World was Watching. Stanford University Press, 2020, 93. 11 Jonathan Wilson. Behind the Curtain. Travels in Eastern European Football. Orion, 2006, 19. 12 Robert Edelman. Serious Fun. A History of Spectator Sports in the U.S.S.R. Oxford University Sport, 1993, 223. Dõnamo Ukraina selleaegsele parteibossile Volodõmõr Štšerbitskile viiekorruselise maa-aluse palee ja sai vastutasuks loa klubi privatiseerida.11 Kui Kiievi Dõnamo staar Oleksandr Zavarov 1988. aastal viie miljoni dollari eest (millest klubi sai ainult kaks miljonit, kuna ülejäänu jagasid omavahel ära jalgpalliliit ja spordiametnikud – toim.) Torino Juventusele müüdi ja Lobanovskõid selle eest kritiseeriti, lausus profispordi eeliseid kaitsev Lobanovskõi, et võib viie miljoni eest üles kasvatada järgmised viis Zavarovit.12

Lobanovskõil Kiievis monument, tänav, kool, muuseum, bussipeatus

Pärast surma on Valeri Lobanovskõi mälestust Kiievis hoitud. Dõnamo staadion on temanimeline ja selle ees on tema monument. Samuti on Kiievis temanimeline prospekt. Keskkool number 319, kus Lobanovskõi aastatel 1946–1956 õppis, sai Lobanovskõi nime 2008. aastal. Aasta hiljem avati seal ka Lobanovskõi muuseum. Kooli lähedal asuv bussipeatus kannab samuti Lobanovskõi nime. Dirk Suckow ja Veikko Frauenstein kirjutavad Lobanovskõi mälestamisega seoses raskustest pärast Krimmi okupeerimist. Kui Lobanovskõi mälestussamba avamisele 2003. aastal tuli enesestmõistetavalt ka Venemaa jalgpalliliidu esindaja, sest Lobanovskõi tõi Kiievi Dõnamo võitudega, aga ka 1988. aastal NSV Liidu koondisega EMil saavutatud teise kohaga au suurele impeeriumile, siis nüüd on püütud Lobanovskõid hakata siduma ukrainlusega.1

1 Dirk Zukov, Vaikko Frauenštain. „Мы живы до тех пор, пока нас помнят.“ Marina Dmitrijeva, Stefan Krauze, Kristjan Ljubke (toimetajad). „Вратарь, пе суйся за штрафную“. Футбол в куьтуре и истории восточной Европы. Новое литературное обозрение, Москва, 2018, 154.