MAAILM
Valeri Lobanovskõi: Ära mõtle! Mina mõtlen sinu eest. Mängi!
Ukraina on maailmale andnud kolm Ballon d’Ori laureaati ja kõiki neid on vorminud teaduslikule lähenemisele ja füüsilisele tugevusele toetuva treeneri Valeri Lobanovskõi meetodid. Mängijana isepäisest ja mustast tööst kõrvalehiilivast Lobanovskõist kujunes karmi käekirjaga treener, kes piiras pallurite vabadust ja loomingulisust väljakul. Tekst: Indrek Schwede
K
ahel korral NSV Liidu koondist esindanud ja Kiievi Dõnamoga 1961. aastal punaimpeeriumi meistriks tulnud vasakäär Valeri Lobanovskõi oli tuntud triblingu ja riuklikult kruttivate karistus- ja nurgalöökide poolest. Moskva ajakirjandus nimetas 187 sentimeetri pikkust vasakjalgset virtuoosi Paelaks, sest vahel tundus pall olevat otsekui kinni seotud tema putsapaeladesse. Kiievi publiku hulgas olnud neid, keda tõmmanud staadionile Lobanovskõi imepärane nurgalöögioskus. Muu hulgas arendanud Lobanovskõi kuulsa brasiillase Didi eeskujul välja omaenda niinimetatud langeva lehe: pika söödu (pealelöögi), mis kaotas õhus keset lendu kiiruse ja vajus tilgana maha. 1969. aastal teatas Donetski Šahtaris pallinud vaid 29aastane Lobanovskõi korraga klubijuhtidele: „Mul on antijalgpalli mängimisest villand.“1 Tema meeskonnakaaslane Viktor Serebrjannikov on meenutanud: „Mängijana oskas Lobanovskõi väljakul teha peaaegu kõike. Aga ta ei tahtnud teha tuima tööd ning ta oli väga nutikas ja terane taktikas; seepärast läks ta tülli Masloviga (Kiievi Dõnamo peatreener – toim.). Kuid see arvamuste erinevus sundis Lobanovskõid oma jalgpallikäsitlust ümber hindama ja see tegi temast selle suure treeneri, kelleks ta lõpuks kujunes.“2 Mõneti ootamatult sai mängijast, kes tavatses end pidada väljakul tegutsevaks kunstnikuks, kelle heaks teised musta tööd teevad, treener, kes surus oma mängijad raamidesse, väärtustades 1 Jonathan Wilson. Behind the Curtain. Travels in Eastern European Football. Orion, 2006, 17. 2 Sealsamas, 16. 3 Sealsamas, 17.
42
JALKA JUUNI 2022
füüsilist vastupidavust ja sundides neid pressingut tegema. „Kui tahad olla hea treener, siis unusta, milline mängija sa olid,“ on Lobanovskõi ise elutargalt tõdenud.3 Ta tunnistas, et kuigi tal Masloviga ei klappinud, õpetas just see mees talle, kuidas taktikaliselt jalgpalli mängida.
Teaduslik jalgpall ja küüniline „võõrsil viik“-mudel
1971. aastal tüüris Lobanovskõi Dnipropetrovski Dnipro NSV Liidu esiliiga võiduni. Kaks aastat hiljem siirdus ta Kiievi Dõnamosse ja aasta hiljem oli klubi NSV Liidu meister. Algas klubi ja Lobanovskõi hiilgeaeg. 1975. aastal võitsid kiievlased Euroopa riikide karikavõitjate karika ja tähtründaja Oleg Blohhin valiti Euroopa parimaks jalgpalluriks (Ballon d’Ori ringküsitluse eelkäija – toim.). Lobanovskõi mängijaid kirjeldati kui roboteid, kes leiavad üksteist sööduga ilma pead tõstmata, kes on füüsiliselt vastasest tugevamad ja kiiremad. Pärast NSV Liidu lagunemist külastas paljusid idabloki riike tuntud jalgpalliajakirjanik Simon Kuper, kes 1992. aastal tegi tutvust ka mehega, kes oli Lobanovskõi edu taga. Oma treeneritee alguses oli Lobanovskõi kokku puutunud noore Dnipropetrovski teadlase
Valeri Lobanovskõi 6.01.1939–13.05.2002 Klubikarjäär mängijana: Kiievi Dõnamo 1958–1964 (NSV Liidu meistrivõistlustel 253 mängu ja 42 väravat), Odessa Tšornomorets 1965–1966 (59/15), Donetski Šahtar 1967–1968 (50/14) Koondisekarjäär mängijana: 2 mängu Tiitlid mängijana: NSV Liidu meister (1961), NSV Liidu karikavõitja (1964) Klubikarjäär treenerina: Dnipropetrovski Dnipro (1969–1973), Kiievi Dõnamo (1973–1982, 1984–1990, 1997–2002) Koondisekarjäär treenerina: NSV Liit (1975–1976, 1982–1983, 1986–1990), Araabia ÜE (1990–1993), Kuveit (1994– 1996), Ukraina (2000–2001)
