Raul Ojassaar

Valus truudus

Liverpooli meeskonna pakutav jalgpall on sel ja paaril eelmisel hooajal olnud täiesti fantastiline. Võistkonna igas liinis on olemas suurtest isiksustest liidrid. Kaitses ei kärise, rünnakul oskab väravaid lüüa iga mees, kes vähegi platsile usaldatakse. Nende ridade kirjutamise ajal on Liverpoolil võimalik maha saada millegi uskumatuna näivaga ja võita ühel hooajal neli suurt tiitlit.

Tekst: Raul Ojassaar

Kirjutan seda lugu veel hetkel, kui Liverpooli ootavad ees finaalid Meistrite liigas ja FA karikasarjas ning kõik on endiselt lahtine on näha: Guardiolale on võitmine norm, kohustuslik programm. Klopp tunneb nende puhul aga siirast rõõmu ning ei häbene seda ka välja näidaka Premier League’is, kus nad jäävad Manchester Cityst vaid ühe punktiga maha. Inglismaa liigakarikas on Liverpoolil juba varasemast olemas. Nelja suure tiitli võitmine ühel hooajal oleks Inglismaa meeskonnale midagi täiesti pretsedenditut, sest isegi ihaldatud kolmikvõidu ehk treble’ini, kus sees Premier League’i tiitel, FA karikas ja Meistrite liiga võit, on varem jõutud vaid korra – hooajal 1998/99 sai selle suursaavutusega hakkama Manchester United. Mitte keegi peale minu enda

Liverpooli mänge ja klubiga kaasne- ei takista mul ju hommepäev vat aurat on raske mitte nautida. See, ütlemast, et olen nüüdsest kuidas fännid enne mänge „You’ll Never hoopis Liverpooli fänn, mitte

Walk Alone’i“ üürgavad, toob sageli isegi telekaekraani kaudu kananaha ihule. keegi peale minu enda ei

Fännide hingestatus ja võidunälg pärast takista mul nende edu üle mitme kümnendi pikkust madalseisu on rõõmu tunda. Aga selline tribüünil silmaga näha ja kõrvaga kuul- spordifänni elu juba on: da. Kogu klubi astub justkui õige sammu õige sammu järel, kusjuures Liverpoolil truudust lemmiktiimi vastu ei ole olnud taga sellist finantsmusklit lihtsalt ei murta. nagu mõnel konkurendil, kes naftaraha eest endale superstaare kokku kuhjab. Edu on saavutatud ülimalt tarkade ja mõtestatud liigutustega, kusjuures klubi on peatreener Jürgen Kloppiga ühel lainel ja usaldab teda täielikult.

Üheks nendest mõtestatud liigutustest oli ju 2016. aastal ka Ragnar Klavani palkamine. See, et Klavan mängis sisuliselt sellessamas Liverpoolis, mis praegu tähtede taevast alla toomise lävel on, tundub iga päevaga üha rohkem kui üks magus unenägu. Jürgen Klopp on karisma, treenerioskuste ja käitumisega eeskujuks ilmselt sadadele tuhandetele, võibolla isegi miljonitele treeneritele üle maailma. Kui suur konkurent Pep Guardiola paistab silma eelkõige ülima energilisuse, revolutsioonilise ja pisimate detailideni laskuva taktikalise lähenemise ja ebainimliku intensiivsusega, siis Klopp võib kohati tunduda kui üks lihtne ja sõbralik inimene, kes on enda sees ühtäkki leidnud fenomenaalse oskuste pagasi jalgpallitreenerina. Emotsioonihoos võivad nii Guardiola kui Klopp küll platsi kõrval hüpata, röökida ja vehkida, kuid vähemalt tunnetuslikult erinevad nende emotsioonipursked ühe olulise asja poolest. Kui pettumuse, ebaõnnestumise või kellegagi vaidlemise puhul on mehed sarnased, siis väravate, võitude ja õnnestumiste tähistamise ajal ta. Guardiola tähistamises ei peegeldu eelkõige rõõm ja joovastus, vaid kergendus. Võimalik, et see näitab katalaani suuremat sportlashinge või võitjamentaliteeti, aga pole kahtlustki, kumma mehega tahaksin tähistada viimase minuti võiduväravat, kui mingil kummalisel põhjusel peaksin nende vahel valima. Liverpoolil on olemas sisuliselt kõik selleks, et murda ennast inimeste südamesse. Jalgpall, mida väljakul näidatakse, on kombinatsioon väga heast taktikast, suurepärastest individuaalsetest oskustest ja tarkadest otsustest. Mängijad on peaaegu eranditult sümpaatsed. Tundub, et peatreener on kaotanud igasuguse oskuse öelda avalikkuse ees midagi valesti – ükskõik kui keeruline või nüansirohke on teema, mida ta puudutab, suudab ta endast suurepärase mulje jätta. Nende sportlikule edule on raske mitte kaasa elada…

Lapsena tehtud valik maksab kogu elu kätte?

Hoolimata sellest, et kõik ratsionaalsed argumendid räägivad selle kasuks, et peaksin Liverpooli edust rõõmu tundma ja neile kaasa elama, ei suuda ma seda ilmselt mitte kunagi teha. Olen ju ometi Manchester Unitedi fänn, olen seda olnud lapsest saati! Aga miks? Väga raske öelda. Aus vastus: ei tea. Isegi seda ei tea, millal see suhe algas. Mäletan

küll hästi, kuidas elasin põnnina tuliselt kaasa ka Real Madridile (seal mängis ju sisuliselt minu nimekaim, ründaja Raúl!), kuid ühel hetkel olin üha tulisemalt Unitedi toetaja ja olen siiani. Realile kuulub minu sümpaatia küll Hispaanias, kuid Reali fänniks ma ennast ei pea. Liverpool ja Manchester United on aastakümneid olnud väga tulised rivaalid. Tegu on Inglismaa jalgpalliajaloo kahe kõige edukama klubiga, omavaheline rivaliteet on mõlemale peamine vastasseis. Kaugelt Eestist on seda ehk keerulisem tunnetada kui kohapeal, kuid mõlemat meeskonda korraga tundub võimatu, lausa paradoksaalne toetada. Kes siis fännab ühtmoodi Rocky Balboad ja Ivan Dragot? Või elab sõjas tulihingeliselt kaasa mõlemale poolele? Unitedi poolehoidjate elu, mis oli veel kümmekond aastat tagasi lilleline, on viimasel ajal muutunud hädaoruks. Peale selle, et lemmikmeeskond elab läbi viimase 35 aasta kõige kehvemaid aegu, on kaks kõige tulisemat rivaali Liverpool ja Manchester City maailma absoluutses tipus – ja mitte kuskilt ei paista märke, et olukord võiks lähiaastatel muutuda. Vaadates, kuidas tuttavad Liverpooli fännid iganädalaselt mõnust ruigavad, Meistrite liiga finaaliks pileteid ja majutust otsivad või järjekordset lepingupikendust või õnnestunud täiendust nina alla hõõruvad, tekib paratamatult kadedus. Mille pärast aga kade olla? Mitte keegi peale minu enda ei takista mul ju hommepäev ütlemast, et olen nüüdsest hoopis Liverpooli fänn, mitte

Kuidas mitte armuda meeskonda, keda peaksid vihkama?

Foto: Jan Kruger, UEFA via Getty Images keegi peale minu enda ei takista mul nende edu üle rõõmu tunda. Aga selline spordifänni elu juba on: truudust lemmiktiimi vastu lihtsalt ei murta. Mõelge ise, kumba stsenaariumit olete elus rohkem kohanud: kas seda, et keegi vahetab täiskasvanueas elukaaslast, või seda, et keegi vahetab tõsimeeli lemmikklubi?

Truudus lemmikklubile paneb meid aeg-ajalt tegema totaalselt ebaratsionaalseid asju. Nagu kirjutasin paar numbrit tagasi: mõned inimesed lähevad selle nimel isegi nii kaugele, et hakkavad avalikult õigustama inimõiguste rikkujaid ja kriminaale. Rääkimata staadionil või televiisori ees röökimisest. Vahel võib lapsena tehtud otsus meid aastaid piinata ja närida, aga lahti me sellest ka ei lase. See oleks justkui iseenda reetmine! Meelde tuleb interneti avarustes nähtud meem, kus keegi spordivõõras imestab, kui veidrad olevused on mehed: valivad endale kümneaastaselt juhuslikult lemmiktiimi ja lasevad sellel kogu ülejäänud elu jooksul oma tuju rikkuda…

Kannatused karastavad

Tõelised spordisõbrad aga mõistavad, et sellel iganädalasel tujurikkumisel on oma mõte, eesmärk ja siht: kõik teavad, tunnetavad ja arvavad, et ühel hetkel on nende aeg viimaks käes, isegi siis, kui ratsionaalselt võttes ei pruugi seda mitte kunagi juhtuda.

Kas Liverpooli fännid oleksid 2019. aastal Premier League’i tiitli üle sedavõrd rõõmsad olnud, kui sellele ei oleks eelnenud 30aastast tiitlipõu-

Artur Pikal on sel suvel selg vastu seina nii Eesti koondise kui FCI Levadia särgis.

Foto: Jana Pipar

da? Kui rõõmsad oleksime meie, kui Eesti koondis ühel hetkel lõpuks ometi suurturniirile pääseb – isegi siis, kui tegu oleks 32 meeskonnaga EMiga, mida juba kuue aasta pärast näha võime? Päevapealt eduka meeskonna „fänniks“ hakates ei ole sellist tunnet kogeda lihtsalt võimalik, täpselt nagu ei suuda ka kõige paremat gurmeerooga nautida inimene, kelle kõht on kurguni täis. Ja see on vaid üks fänluse külg – võib arvata, et palju suurem osa maailma jalgpallifännidest on oma klubi toetajaks hakanud hoopis mõnel sotsiaalsel põhjusel, mitte lootuses tiitleid ja karikaid võita.

Liverpooli fännidele soovin igatahes õnne, ükskõik kuidas see hooaeg ka ei lõppeks. Ja panen teile südamele: nautige oma meeskonna edu täiel rinnal, elage neile kaasa ja uhkeldage sõprade ees, kes teisi tiime fännavad. Need on need head ajad, see ideaal, mille poole kõik ülejäänud spordivõistkonnad igapäevaselt püüdlevad – ja nagu ikka, saavad need head ajad ühel hetkel otsa.

Selle kohta aga telefonile või nutikellale teavitust ei tule. See arusaam võib kohale jõuda hilinemisega ja endaga kaasa tuua tulva igatsust, kahetsust ja nostalgiahimu. Ja seletamatu tungi seda aastatetagust Meistrite liiga võiduväravat YouTube’ist veel ja veel vaadata…

Eesti koondis ja Levadia sarnases olukorras

Pärast seda, kui Eesti koondis märtsi lõpus Küprosele kaotas ja Rahvuste liigas D-liigasse ehk Euroopa seitsme nõrgema sekka langes, sai palju kuulda jutte sellest, kuidas Eesti jalgpall on nüüd langenud absoluutsesse nullpunkti, isegi kehvemasse seisu kui 30 aastat tagasi. Selle juures tasub meenutada kaht asja: esiteks ei ole jalgpallis ja spordis üldiselt asjad mitte kunagi nii head, kui pealtnäha tundub, ega ka nii halvad, kui pealtnäha tundub. Teiseks ei ole Eesti jalgpallil sugugi veel jalad põhjas: kui suudame kohe esimese hooga Rahvuste liigas tagasi C-tasemele kerkida, võime aastatega selle apsaka kiirelt unustada. Praegu ootab meie koondist ees aga Malta ja San Marino vastu neli kohtumist, kus igasugune eksimine ja libastumine toob kaasa veel suurema kriitikarahe ja parastamistulva. Saame näha, milline on sinisärkide pingetaluvus olukorras, kus võita on väga vähe, aga kaotada väga palju.

Täpselt samasugusest situatsioonist leiab ennast juuni teises pooles ka FCI Levadia, kel tuleb esimese Eesti klubina alustada Meistrite liiga hooaega kvalifikatsiooni eelringist, et sealtkaudu üldse esimesse kvalifikatsiooniringi ehk tavapärastele stardipakkudele pääseda. Vastased on küll teoreetiliselt nõrgemad, kuid näiteks Islandi meister Víkingur, kes turniiri võõrustab, viis kaks hooaega tagasi Euroopa liiga kohtumise Sloveenia tipu Ljubljana Olimpijaga võõrsil lisaajale. San Marino ja Andorra meister peaksid olema igal juhul võidetavad, kuid arvestades Levadia viimase aja võrdlemisi kesiseid esitusi eurosarjades ja võidusurvet, mida kogu klubi tunneb, on banaanikoored meie meisterklubile Islandi kunstmurul paratamatult maha asetatud. Eelmisel aastal suudeti suurte raskuste kiuste Premium liigas võidusurvele vastu pidada – kas nüüd suudetakse Islandil kaks mängu võita, et Meistrite liigas „päris“ eelringi üldse jõuda? Tuletame meelde: kui eelmisel aastal oli Meistrite liiga esimesest eelringist alustanud FC Floral pärast avaduelli võitmist lausa kaks võimalust kaotuse korral eurohooaega jätkata, siis Levadia peab tänavu esmalt lausa kolm vastast alistama, et neil kahe vastase jagu eksimisruumi tekiks. Üksainus kaotus Islandil tähendaks Levadiale automaatselt langemist Konverentsiliiga eelringi, kus tuleks alagrupiturniirile pääsemiseks järjest üle olla kolmest vastasest.