Lõpulugu: mis teeb ilusast väravast ilusa värava?

Real Zaragoza kodustaadion La Romareda on tuntud oma hiigelsügavate väravavõrkude

poolest. Foto: Real Zaragoza Facebook

Ideaalse värava otsinguil

Kommenteerisin hiljuti televisioonis Hispaania karikavõistluste kohtumist, kus üheks osaliseks oli Real Zaragoza meeskond. Kunagise kõrgliigatiimi kodustaadion La Romareda mahutab enam kui 30 000 pealtvaatajat ja kohtumise atmosfäär oli vinge, kuid minu tähelepanu köitis hoopis midagi muud: need olid staadioni hämmastavad väravavõrgud!

Tekst: Raul Ojassaar

Nimelt on Real Zaragoza juba aastakümneid uhkeldanud väitega, et neil on Euroopa kõige… sügavamad väravavõrgud! La Romaredal on väravad tehtud lausa nelja meetri sügavuseks ning mõnd seal toimuvat kohtumist televiisorist vaadates hakkab see iseärasus väga märgatavalt silma. Lihtne matemaatika ütleb, et Zaragozas on väravad seest umbes sama suured kui ühetoalised korterid keskmises Tallinna paneelmajas! Nii pindalalt kui ruumalalt.

Tänapäeval on jalgpalliväljakul väga ära reguleeritud sisuliselt kogu kasutatav varustus ja väljaku mõõtmed on ammu standardiseeritud, ent väravavõrkude kohta väga kindlad nõuded-piirangud peaaegu puuduvad. Kõige üldisemates jalgpallireeglites on kirjas, et värava külge „võib olla“ paigaldatud võrk, Premium liiga juhendis ei ole väravavõrke aga üldse mainitud, rääkimata sellest, kui sügavad või mittesügavad need olla tohivad. Jalgpallireeglid sätestavad vaid, et võrgud peavad olema korralikult kinnitatud, need ei tohi segada väravavahti ning neile ei tohi paigaldada reklaami ega kõrvalisi seadmeid. FIFA on välja andnud suisa jalgpalliväravate kvaliteediprogrammi, kus küll soovitatakse, kui suured võiksid väravavõrgu augud olla (70–150 mm) ja et lõng peaks olema vähemalt kahe millimeetri pak-

sune, kuid jätkuvalt – ei sõnagi sellest, kui sügav, kõrge või millise kujuga peaks võrk olema. Seega paistab, et klubid ja staadionid võivadki vähemalt teatud määral lasta fantaasial lennata.

Kas see tähendab, et teoreetiliselt võime Premium liigas või Meistrite liigas näha mängu, kus puuduvad väravavõrgud? Vutimatšidel delegaatidena töötavad inimesed rääkisid Jalkale, et tegelikult mitte, sest sellise lahendusega ei oleks nõus kohtunikud – peakohtunikul on sellisel juhul õigus mänguga mitte alustada. Milline näeb välja aga perfektne värav (mitte sinna sooritatud löök, vaid füüsiline objekt väljakul)? Koostasin selle hindamiseks viiest punktist koosneva totaalselt subjektiivse juhendi. Värava üldine kuju. Kõige olulisem punkt esimesena – milline näeb värav kaugelt vaadates välja ja milline on selle üldine kuju? Kõige ilusamad väravad koos võrguga on kahtlemata risttahukakujulised – mida täiuslikum risttahukas, seda ilusam.

Kujult kolmnurka meenutav võrgulahendus, kus värav on maapinnal mitu korda sügavam kui lati juures, on küll vahelduse mõttes tore, kuid sinna löödud pallid ei ole sageli nii efektsed kui risttahukakujulise värava puhul. Kujutage näiteks ette Indrek Zelinski 2001. aasta väravat Hollandile – kolmnurkvärava puhul ei saa palli vajutada värava „lakke“, samuti ei ole ristnurka löödud pallid sedavõrd kaunid kui risttahukakujulise värava puhul.

Tugevaid miinuspunkte teenivad eelkõige need väravad, kus võrku hoidev konstruktsioon on väga nähtav või inetu kujuga. D-tähte meenutava kujuga lisandused posti küljes (näiteks Kuressaare linnastaadionil) on üks kehvemaid variante üldse – peale selle, et nad võivad palli teele ette jääda ja rikkuda otse ristnurka mineva palli kauni trajektoori (UEFA võistlustel ei ole sellised väravad näiteks üldse lubatud!), ei ole nad piisavalt suured, et väravale korralikku sügavust tekitada. Kui Zaragoza väravad on ideaalsete proportsioonide mõttes liiga sügavad, siis sellised väravad jäävad perfektse ilu jaoks liiga „õhukeseks“. Milline on aga värava ideaalne sügavus? Empiirilised vaatlused ütlevad seda, et esteetiliselt näevad kõige kaunimad välja need väravad, mille sügavus on võrdne kõrgusega ehk jääb suures plaanis kahe ja poole meetri juurde. See loob juba matemaatiliselt ilusa kombinatsiooni! Sealjuures ei ole ametlikult ära reguleeritud, kui sügav võib üks jalgpallivärav ametlikus mängus olla.

Võrgu toestusmehhanism. See punkt puudutab seda, kuidas hoitakse üleval ja pingul väravavõrku. Teisaldatavate treeninguväravate puhul hoiab võrku tavaliselt üleval metallist raam, mis võib olla ühe- või teistsuguse kujuga, ent selgelt kaunimad näevad välja need väravad, kus võrku pingutavad ja hoiavad üleval trossid, mis on võrgu ülemise tagumise otsa külge kinnitatud. Nähtavad metallist tugipostid või konstruktsioonid

A. Le Coq Arenal on aja jooksul kasutatud erinevaid väravavõrke. 2013. aastal Eesti–Hollandi mängu ajal oli kasutuses näiteks selline tihedam

võrk. Foto: Priit Mürk

Hiiu staadionil kasutati varem väravaid, kus võrku hoidis üleval D-tähte meenutav konstruktsioon ristnurga juures. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee jätavad paraku treeninguvärava mulje. Kõige ilusama efekti annab see, kui võrgu mõlemat ristnurgapoolset nurka hoiab üleval üks tross, mis on kinnitatud eraldiseisva posti külge (näiteks nagu on praegu A. Le Coq Arenal).

See variant on ka suurtel staadionitel kõige levinum – lihtsal põhjusel. „UEFA nõuded sätestavad, et väravatel ei tohi seespool olla ühtegi raami – vältimaks situatsiooni, et pall põrkab näiteks ülemises nurgas olevast raamist tagasi ja kohtunikul jääb värav fikseerimata,“ sõnab Eesti Jalgpalli Liidu taristujuht Targo Kaldoja. „Sel põhjusel pidime hiljuti ka Sportland Arenale uued nõuetele vastavad mobiilsed väravad hankima, et seal saaks rahvusvahelisi mänge pidada. Tegelikult mängitakse ju Premium liigas suuremal osal staadionitest treeninguväravatega, aga nii on ka mitmel pool mujal Euroopas neil staadionitel, kus rahvusvahelisi mänge ei mängita.“

Sealjuures on ideaal just kahe trossiga hoidmine – oleme näinud (ka Lillekülas) variante, kus peale kahe nurga pingutatakse väravat veel mitme nööriga, kuid see muudab väravavõrgu tagumise sirge ebaühtlaseks ja lainetavaks. Nurgast nööride või trossidega ristnurki üleval hoides tuleb aga jälgida, et pinge ei oleks liiga kõva – muidu võivad nurgad olla liiga kaugele välja tõmmatud, mis jätab võrgust inetu mulje.

Visuaali kõrval ei maksa toestusmehhanismi juures ära unustada ka helilist poolt – millist häält teeb värav, kui pall sinna lüüakse? Kuigi esmapilgul võib ehk tunduda, et väravasse löödud pall ei teegi mingit häält, siis tegelikult võib see heli olla väga efektne ja aidata värava tunnetuslikule ilule palju kaasa. Efektset metallikolinat aitab toota näiteks selline väravakuju, mida kasu-

tatakse paljudes Euroopa tippliigades – värava taga jookseb mööda maad peenike metalltoru, mis aitab võrku maapinna suunas pingul hoida. Kui pall tugevalt võrku lüüakse, kerkib see toru korra õhku ning teeb maandudes häält, mida seostame tõeliste pommlöökväravatega.

Võrgu pingulolek. See faktor tuleb mängu peaaegu ainult siis, kui pallid väravasse lüüakse. Kuigi efektselt keerutatud vintlöökide puhul on kaunis, kui võrk palli justkui enda sisse püüab, siis pommlöökide puhul jääb eriti efektne mulje just siis, kui pall mõnusalt pingule tõmmatud võrgust tagasi põrkab („Selline kuul, et põrkas tagasi!“). Seega tuleb siin leida mõnus tasakaal, aga korralikuma ja ilusama mulje jätavad kindlasti rohkem pingul võrgud, mis hoiavad ka värava kuju paremini.

Võrgu muster. Võimalik, et sa ei ole mitte kunagi selle peale mõelnud, aga väravavõrgu augud võivad eri väravate puhul olla väga erinevad. Erineda saavad nii aukude suurus kui nende kuju. On selge, et augud ei saa olla lõputult suured, sest need ei tohi palli endast läbi lasta, liiga väikesed augud jätavad aga pisut kalavõrgu mulje. Kümmekond aastat tagasi olid ka A. Le Coq Arena väravavõrgud väga tihedad, mistõttu visuaal pisut kannatas. Aukude kuju puhul on levinud kaks varianti – kõige levinum stiil on tavaline ruudukujuline võrguauk, aga peamiselt suurturniiridel oleme

Kuusnurkse kujuga võrguaugud jätavad suursugusema mulje kui tavalised ruudud, sest oleme harjunud neid nägema suurturniiridel. MMil kasutati selliseid väravavõrke esimest korda 2002. aastal, kuusnurkse kujuga olid väravavõrkude augud ka eelmisel suvel EM-finaalturniiril. Foto: Matthew Lewis, UEFA via Getty Images näinud ka kuusnurgakujulisi võrgumustreid, mis jätavad suursuguse mulje ja annavad üldmuljele plusspunkte juurde. Muide, kuusnurgamustrit oleme Eestis näinud näiteks Kadrioru staadionil. „Üldjuhul tulevad võrgud väravaid ostes kaasa,“ selgitab Targo Kaldoja, et Lilleküla jalgpallikompleksis uusi väravaid hankides eraldi võrgumustreid ei valita. Võrgu värv. Eestis on mõned klubid seda varianti kasutanud (näiteks Viljandi Tulevik) ning võrgu klubi värvidesse panek on ka välismaal suhteliselt levinud, kuid lumivalgele võrgule on raske vastu saada. Valge võrk paistab kõige paremini silma ning jätab puhta ja korraliku mulje.