Raul Ojassaar

Karikafinaali maagiast

Kui möödunud Eesti karikahooaja esimeses poolfinaalis alistas FC Flora Narva Transi ning teises poolfinaalis FCI Levadia Viljandi Tuleviku, kohtasin mitut jalgpallisõpra, kes tulemuste üle pisut nurisesid. Mitte et nad oleksid olnud nende meeskondade vastu või arvanud, et nad ei väärinud edasipääsu, vaid seetõttu, et pelk tõsiasi, et finaalis mängivad omavahel Flora ja Levadia, kruttis finaalieelset ootust kummalisel kombel justkui mõnevõrra vähemaks.

Tekst: Raul Ojassaar

Oot-oot – kuidas siis nii? Tegu on ju Eesti jalgpalliklubide kõige põhimõttelisema ja vägevama ajalooga vastasseisuga! Vastamisi on Eesti praeguse hetke kaks kõige tugevamat meeskonda! Tallinna derbi ja Tipneri karikafinaal – mida siis veel tahta?

Nii kummaline kui see ka pole, tundsin ka mina pisut pettumust. Miks? Sest mängus oli ainult karikavõit, ei midagi muud. Nii Flora kui Levadia olid juba varem endale koha eurosarjas kindlustanud: Flora mulluse meistritiitliga, Levadia mulluse kolmanda kohaga, sest karikafinaali ei jõudnud ükski võistkond, kes lõpetas liigas neist tagapool.

Mõelda vaid, kui vägev oleks võinud olla näiteks Levadia ja Nõmme Kalju finaal – peale selle oleks mõlemal olnud kuklas teadmine, et võit toob meeskonnale koha eurosarjas ja sellega kaasnevad sajad tuhanded eurod (ja mängijatele kindlasti ka isiklikud boonused!), kaotus aga tähendab, et kõigest sellest tuleb suu puhtaks pühkida. Neid mõtteid mõlgutades pidin ühel hetkel oma peas stoppnuppu vajutama. Kas tõesti on eurosarja eelringi pääsemine nii palju olulisem kui Eesti karikavõit ise? (Mõtteharjutus: kui samal ajal toimuks Eesti karikafinaal kahe juba europileti kindlustanud meeskonna vahel ning kohtumine, kus kaks tiimi mängiksid finaalmatši viimase eurokoha peale, siis kumba mängu vaataksid?) Rahalises mõttes ei ole ju küsimustki. Tipneri karikavõistluste võitjale ei ole eraldi auhinnaraha välja pandud (võiduga kaasnev pilet eurosarja seda aga sisuliselt on!), samas on Eesti klubid

Napoli ründeäss Dries Mertens on siin küll pettunud näoga, kuid kogu lõppenud hooaja sai ta see-eest rinnal kanda punavalgerohelist coccarda’t.

viimastel aastatel Euroopa liigas isegi esimeses eelringis saadud kaotuse eest kasseerinud sisse üle kahesaja tuhande euro. Kui finaalis kohtub aga kaks meeskonda, kellele tulemus eurosarja koha mõttes rolli ei mängi, käib finaal ainult au ja kuulsuse peale.

Mitte et selles midagi otseselt halba oleks – Levadia ja Flora pakkusid suurepärase ja kirgliku, tõeliselt finaaliväärilise duelli. Võidumeestele Levadiast ei jäänud aga peale toreda eduelamuse ja Vikipeedia märke ju rohkem sisuliselt midagi näppude vahele. Praeguseks on see juba eilne päev.

Eeskuju Itaaliast

Ma ei ole kunagi suur Itaalia klubijalgpalli fänn olnud, seetõttu ei olnud ma varem tulnud ka selle peale, et uurida, mida tähendab ümmargune punavalgeroheline märk, mida aeg-ajalt ikka Itaalia klubide mängijate särgi peal kohata võib. Olin küll kuulnud, et Itaalia meistritiitli korral saavad mängijad rinnal kogu järgmise hooaja vältel kanda scudetto’t ehk kilbikujulist Itaalia lipuvärvides märki, kuid seda, et pisut väiksem ümmargune märk ehk coccarda kaunistab Itaalia valitseva karikavõitja särki, ma varem ei teadnud.

Kui Eesti oma lipuvärvides coccarda oleks karikavõidu järel kogu järgmise aasta võidumeeste rinnale õmmeldud, lisaks see Tipneri karikavõistluste võidule kindlasti väheke prestiiži juurde.

Selle tausta kohta lugedes mõtlesin, et sarnane märk võiks ju saadaval olla ka Eesti jalgpallis – kui Eesti oma lipuvärvides coccarda oleks karikavõidu järel kogu järgmise aasta võidumeeste rinnale õmmeldud, lisaks see Tipneri karikavõistluste võidule kindlasti väheke prestiiži juurde. Sinimustvalge rosetike rinnal tuletaks nii võistkonnale endale kui ka kõikidele vastastele iga mängu ajal meelde, et tegemist on valitsevate karikavõitjatega! Mõistagi ei oleks üks väike märgike särgi peal mingi võluvits, kuid vähemalt oleks see üks konkreetne asi, mis karikavõitjale olenemata eurokohast kätte jääks ja nad aastaks ajaks teistest eristaks. Karikas võib ju kuskil kontoris riiulil tolmu koguda, aga aastane õigus coccarda’t kasutada oleks mängijatel pidevalt silme ees. See on auasi!

FC Kuressaare esindusmeeskonna mängijate seas on suures ülekaalus FC Flora taustaga pallurid – paljud on Kuressaarde siirdunud ka otse Florast, näiteks väravavahid Kristen Lapa (pildil) ja Magnus Karofeld. Foto: Liisi Troska

Kahju, et see välja tuli, mitte kahju, et see juhtus?

Kevadel täiesti juhuslikult (Soccernet.ee foorumis!) avalikkuse ette toodud tõsiasi, et FC Flora on klubina kõrgliigakonkurendi FC Kuressaare liige ning tasus viimati Saaremaa tiimile liikmemaksuna(!) enam kui 47 000 eurot, on kõrvalt vaadatuna täiesti uskumatu asi.

Üks asi on see, et 2021. aastal, kus räägime tasapisi Premium liigast kui profiliigast, on selline sõltuvussuhe kahe üksteisega vähemalt vormi poolest tabelis konkureeriva klubi vahel üldse võimalik. Teine asi aga see, miks jalgpalliliit sellisele korraldusele aastaid läbi sõrmede vaatas. Kas samamoodi oleks käitutud ka juhul, kui näiteks Pärnu Vaprus tulnuks litsentseerimisele ja näidanuks ette, et nende eelarvest moodustab edaspidi poole liikmemaks, mis laekub FCI Levadialt, aga klubide omavaheline seos on „ainult majanduslik“? Klubide ajaloolise side argument oleks ju samuti olemas, sest sajandi alguses ühines Vaprusega toonane Pärnu Levadia.

Kogu loo juures oli minu jaoks vaat et kõige kummalisem asi hoopis reaktsioon sellele, kui asi välja tuli. Jalgpalliliit justkui taunis sellist kahe klubi suhet, olles ometi sellest aastaid teadlik olnud ja seda pidevalt tolereerinud. Flora president Pelle Pohlak kinnitas aga kuu aega hiljem lakooniliselt, et paberid on korda aetud ja Flora enam Kuressaare liige ei ole. Kogu asjast üritati jätta selline mulje, nagu oleks tegu olnud mingisuguse juriidilis-formaalse apsakaga, ammuse püsikorraldusega, millega siirdus iga kuu 50 krooni liikmemaksuna ühest klubist teise, nii et keegi seda tähelegi ei pannud.

Tegelikult ju ei olnud nii! Ilmselt teavad vaid osapooled ise, millest liikmemaksu suurus sõltus ja miks see nii palju kõikus (aasta varem oli see summa olnud pisut üle 33 500 euro, nii suur kõikuvus tekitab omakorda uusi küsimusi). Igatahes ei olnud see kohe kindlasti selline raha, mille liikumist polnud võimalik tähele panna. See pidi olema teadlik ja kalkuleeritud ülekanne. Just seetõttu kõlas kuidagi eriti kummaliselt, et nüüd, kui asi on avalikkuse ette tulnud, otsustati skeem lõpetada. Justkui oleks osapooltel olnud häbi ja kahju eelkõige selle pärast, et asi välja tuli, mitte seepärast, et see üldse viimaste aastateni toimis.

Kõik ei pea mitte ainult aus olema, vaid ka aus välja nägema.