EM 2020

14 märksõna,

millega jääme tänavust jalgpalli EMi mäletama

Jalgpalli EM, mida pidime seekord ootama aasta võrra kauem kui tavaliselt, on nüüd läbi saanud ning Euroopa meistriks on kroonitud Itaalia. Mille poolest jääme aga veel tänavust finaalturniiri meenutama? Jalka toob juhuslikus järjekorras välja 14 suuremat või väiksemat, tõsisemat või humoorikamat asjaolu, sündmust, nähtust või tegu, mille EMilt kaasa võtsime.

Tekst: Raul Ojassaar

Patrik Schicki värav poolelt väljakult

Kogu turniiri kõige efektsemas väravas polnud kahtlust. Kui ilu poolest võib ehk isegi Andri Jarmolenko Hollandile löödud värava esikohale seada, siis kõige meeldejäävam ja ikoonilisem värav oli ikkagi Patrik Schicki sooritus Šotimaa vastu. Pallikaotus vastase väljakupoolel ei tähenda üldjuhul ju seda, et viis sekundit hiljem on pall sinu oma võrgus – kuid täpselt nii šotlastega läks. Schickilt tuli kogu turniiril viis väravat, kuid ükski neist ei olnud sedavõrd eriline kui David Marshalli selja taha löödu. Kui ründaja teeb midagi sellist, mis jätab vastaste väravavahi oma väravavõrku kinni nagu Läänemere kala, tähendab see üldiselt midagi tõeliselt erilist – ning seda Schicki tabamus oli. Christian Eriksen

EM-finaalturniiri teine mäng ei olnud veel isegi poole peale jõudnud, kui juba juhtus midagi, mis jättis jälje kogu turniirile – õnneks mitte nii suure, kui esialgu võis karta. Taani ja Soome kohtumise avapoolaja lõpus kokku kukkunud Christian Erikseni elustati väljakul enam kui kümme minutit, enne kui ta linade ja lippudega varjatult kanderaamil platsilt minema viidi. Sajad miljonid televaatajad, kes Erikseni võitlusele kaasa elasid, hakkasid seejärel internetis eri saite värskendama, et leida kasvõi kõige väiksemaid infokilde selle kohta, kas Erikseniga on kõik korras või on juhtunud halvim. Inimeste üheaegne huvi oli sedavõrd suur, et jooksutas kokku mitu uudisteportaali, mis aga peamine – sõnum oli lõpuks nii positiivne, kui selles olukorras veel olla sai. Südame seiskumisele saadi õigel ajal jaole, Eriksenile paigaldati südamestimulaator ning ta sai juba vähem kui nädala pärast haiglast välja.

Jalgpallis oli sääraseid otsepildis kokkuvarisemisi juhtunud varemgi ning isegi suurtel koondiste turniiridel ei olnud see esimene kord (2003. aasta konföderatsioonide karikaturniiri poolfinaalis varises platsil sarnasel viisil kokku Kameruni koondislane Marc-Vivien Foé, kelle elu ei õnnestunud arstidel päästa), kuid kuna Eriksen on maailma tippmängija ja see kõik toimus sedavõrd suurel laval, jäi juhtunu kõikidele televaatajatele hinge ning tuletas meelde esmaabioskuste tähtsust.

Foto: Martin Rose, UEFA

3 : 1 eduseis on habras eduseis!

28. juuni pakkus meile järjest kaks jalgpalliklassikasse minevat kaheksandikfinaali, mille normaalajad kulgesid täpselt samasuguse stsenaariumi järgi: eeldatavasti nõrgem läks esmalt 1 : 0 juhtima, kuid favoriit tuli seejärel mängu tagasi ning võttis lõpu eel sisse näiliselt kindla 3 : 1 eduseisu. Viimase kümne minutiga aga asi pöördus: juba autsaideriks peetud meeskond lõi kaks väravat tagasi ja viis mängu lisaajale.

Täpselt nii kulges mõnetunnise vahega Hispaania–Horvaatia ja Prantsusmaa–Šveitsi kohtumine. Kui hispaanlased suutsid lisaajal oma paremuse maksma panna, siis prantslased mitte – nemad pudenesidki juba 16 parema seas välja. Veerandfinaalis vajas Hispaania omakorda Šveitsi alistamiseks penaltiseeriat.

Marko Kristal versus kärbes

On ilmselge, et kui ETV jalgpallistuudio toob meile kodudesse turniiri jooksul kümneid tunde otsepilti, juhtub selle ajal nii mõndagi. Selle turniiri üks tragikoomilisemaid intsidente leidis aset Portugali ja Belgia vahelise kaheksandikfinaali eel, kui Marko Kristal sattus eneselegi ootamatult kemplusesse kurku roninud kärbsega. Taustal oli juba kahe minuti jooksul enne tema sõnavõttu kuulda, kuidas ta ebamugavust tundes viiel korral köhatas. Kui jutujärg lõpuks Kristalini jõudis, küsis Aet Süvari isegi üle, kas temaga on kõik korras – vapra ja võitlusliku inimesena proovis Eesti koondise kunagine rekordinternatsionaal rääkima hakata ning ei teinud teist nägugi, kui tuttavate kergelt karedate toonide asemel tuli tema suust välja hoopis võõras, tunduvalt peenem hääl. Vaat see on professionaalsus! Respekti tuleb jagada ka Süvarile ning stuudios samal ajal olnud Rimo Hundile ja Brent Lepistule, kes suutsid ootamatus olukorras säilitada rahu ja mitte naerma pursata.

Sõelaga või ilma?

Eestikeelses meedias oli turniiri sõnaks kahtlemata „sõelmängud“. Ingliskeelse playoff’i maakeelseks vasteks pakutud sõna kasutati ohtralt nii suuliselt kui kirjalikult, ometi jagas see inimesed laias laastus kahte lehte – osa leiab, et tegu on suurepärase sõnaga, millega kohmakas võõrväljend asendada, teised peavad aga sõelmängu kunstlikuks, ebavajalikuks ja ebatäpseks terminiks. Aeg näitab, kui hästi suudavad sõelmängud spordikeelde kinnistuda – esimene suur proov saabub meile eurosarjade eelringide lõppfaasis, kui Meistrite liigas, Euroopa liigas ja uues Konverentsiliigas peetakse otsustav playoff-voor. Kas see peaks siis olema sõelmängude voor, sõelmänguvoor või hoopis sõelvoor? Mine ja võta kinni.

Foto: UEFA

Cristiano Ronaldo versus Coca-Cola

Portugali koondise pealtnäha tavaline mängueelne pressikonverents võttis ootamatu pöörde: laua taha istunud Cristiano Ronaldo märkas enda ette asetatud kaht Coca-Cola pudelit, liigutas need viisakalt eest ära ja näitas endaga kaasas olnud veepudelile. „Vesi!“ oli Ronaldo lihtne sõnum, kuid turniiri sponsoriks olnud Coca-Cola Companyle tähendas see liigutus 1,6protsendilist aktsia kukkumist. Kuna ettevõte on väärt astronoomilise summa raha, tähendas see 1,6 protsenti lausa nelja miljardit dollarit! Kusjuures veepudeli, mida Ronaldo käes hoidis, tootis samuti Coca-Cola…

Vee joomine tuli Ronaldole isiklikus plaanis igatahes kasuks – kuigi Portugali turniir piirdus vaid nelja mänguga, sai 36aastane ründeäss kirja viis väravat ning tõusis sellega meeste arvestuses 109 väravaga kõigi aegade resultatiivseimaks koondisemängijaks.

Õnnestunud tunnuslaul

Jalgpalli suurturniiridega on juba aastakümneid kaasas käinud tunnuslaul – mingis mõttes on tegu kummalise kontseptsiooniga, kuid viimasel ajal on see suurepäraselt tööle saadud. Võiks ju arvata, et spordivõistluse tunnuslaulu valem on lihtne (tempokas, aga samas inspireeriv meloodia; lihtsasti kaasalauldav või ümisetav refrään; mõni tuntud esineja), ent jalgpallijuhid on alles viimasel ajal selle valemi kasutamise ära õppinud. Pärast seda, kui nii 1998. aasta MMi (Ricky Martini „The Cup of Life“) kui ka 2000. aasta EMi (E-Type’i „Campione“, mida tunnevad ka paarkümmend aastat hiljem kõik jalgpalliinimesed) tunnuslaul osutus hiilgavaks õnnestumiseks, järgnes sellele mitu unustamisväärset laulu. Eriti patustasid nendega MM-finaalturniirid: kas keegi mäletab veel 2002. aasta Anastacia „Boomi“ või 2006. aasta „The Time of Our Livesi“? Eriti

kummaline möödalask oli just 2006. aasta lugu, mis näitas väga selgelt ära, et aeglane ballaad jalgpalliturniiri tunnuslauluks lihtsalt ei sobi.

EMidel on läinud natuke paremini: „Campionele“ järgnes 2004. aastal Nelly Furtado „Força“, sellele omakorda Enrique Iglesiase „Can You Hear Me“ – kumbki ei olnud just midagi väga erilist, kuid haakus siiski turniiriga ja seostub ka edaspidi jalgpalliga. 2012. aastal oli tunnuslauluks Oceana „Endless Summer“, mis oli küll tempokas ja kaasalauldav, kuid tüütas kiiresti ära. 2016. aasta EMi lauluks oli David Guetta ja Zara Larssoni „This One’s For You“, mis õnnestus juba paremini ning oli ilmselt ka tänavusele tunnuslaulule teatud mõttes teenäitajaks, sest seekordne lugu (autoriteks Hollandi DJ Martin Garrix ning U2 veteranid Bono ja The Edge) oli justkui tunnuslaulu õpikunäide: kõik töötas ja toimis, laul on küllaltki meeldejääv ning seostub jalgpalliga ilmselt alatiseks juba seepärast, et üht selle käiku kasutati kõikides EMi ülekannetes. Kiidame heaks!

Itaalia pintsakud

Seitsme Itaalia koondise mängu ajal jäi paljudele televaatajatele silma Itaalia koondise taustajõudude riietus: ei kellegi muu kui Giorgio Armani disainitud ülikonnad olid suviselt kerged ja lihtsad, aga samal ajal ülimalt stiilipuhtad, väärikad ja meeldejäävad. Hea uudis on see, et Armani ülikondasid näeme suurturniiridel veelgi: Itaalia jalgpalliliit sõlmis Armaniga 2019. aastal nelja aasta pikkuse lepingu, mille kohaselt riietab Armani selle aja jooksul nii meeste, naiste kui meeste U21 koondist.

Suure spordifännina tuntud Armani on ise Milano Interi toetaja, samuti on tema oma euroliigas palliv Milano Emporio Armani korvpallimeeskond. Muide, Itaalia koondis tegi talle imelise sünnipäevakingi, sest täpselt finaali päeval tähistas legendaarne moelooja 87. sünnipäeva.

Foto: Shaun Botterill, UEFA Vasakkaitsjate turniir

Turniiri esimesest mängust viimaseni paistsid väga eredalt seekord silma just vasakkaitsjad ja seda nii kahe kui kolme keskkaitsjaga mänginud meeskondade puhul. Itaalia koondislane Leonardo Spinazzola oli ilmselt teel EMi parima mängija auhinna poole, kui raske vigastus veerandfinaali lõpus tema turniiri õnnetul kombel lõpetas. Taani koondise vedas poolfinaali igapäevaselt klubis küll paremal äärel tegutsev, kuid koondises vasakut äärt mänginud Joakim Mæhle, Inglismaa koondise eest säras eriti otsustavates mängudes aga Luke Shaw, kes sai oma nimele EM-finaalide läbi aegade kõige kiirema värava. Vasakkaitsjana mänginud pallurid said turniiri jooksul kokku kirja kümme väravat ja kümme väravasöötu! Võrdluseks: paremkaitsjate arvud olid näiteks vaid kaks väravat ja kaheksa söötu.

Jalgpall peaaegu kodus

Suurturniiridel põruja kuulsusega Inglismaa koondis on vähemalt näiliselt suutnud varasemad deemonid seljataha jätta: viimati oldi kahe järjestikuse suurturniiri poolfinaalis aastatel 1966 ja 1968, nüüd on aga Gareth Southgate suutnud meeskonna viia kolme aasta jooksul MMi poolfinaali ja EMi finaali. Hoolimata tohutus koguses käiatud kultuslaulust ei tulnud jalgpall seekord päris koju tagasi, kuid palju puudu ei jäänud: oleks penaltiseerias üks või teine löök läinud teistpidi, oleks meil praegu inglaste uhkusest, ülbusest ja nina püsti ajamisest ilmselt juba ammu kõrini saanud. Selle asemel sihivad nad juba pooleteise aasta pärast toimuvat MMi. Football’s coming home? No, it’s coming to Rome!

Lisaajad, lisaajad, lisaajad!

15 playoff-mängu, kaheksa lisaaega ja neli penaltiseeriat: otsustavas faasis nägime lausa enam kui pooltes mängudes lisaaega. Eesti aja järgi tähendas see tihtipeale muidugi vähemalt poole üheni öösel üleval passimist ja vähenenud unetunde, kuid suurvõistluste draama on seda väärt. Sobivalt läksid turniiri viimased kolm mängu kõik lisaajale ja otsustati kas penaltiseerias või penaltiga. Sealjuures ei näinud me playoff-faasis mitte ühtegi väravateta viiki ning oli vaid üks 1 : 0 võit. Väravaid oli sel turniiril palju: 51 mängus löödi kokku 142 väravat, mis teeb ühe mängu keskmiseks 2,78 – viimati löödi ühel EMil keskmiselt nii palju väravaid 1976. aastal. Võrdluseks: 2016. aasta EMil löödi sama arvu mängude peale vaid 108 kolli, keskmiselt 2,12 mängus.

Foto: Shaun Botterill, UEFA

Elu nautiv Chiellini

Itaalia koondisega Euroopa meistriks kroonitud Giorgio Chiellini, kes tähistab augustis 37. sünnipäeva, paistis olevat mängija, kes kogu turniiri kõige enam nautida oskas. Nii väljaku peal kui selle kõrval, nii mängu kui mängupauside ajal – ikka ja jälle paistis Chiellini silma kelmikate naeratuste, lõbusa oleku ja vähemalt näiliselt pingevaba suhtumisega. Iseäranis meeldejäävalt tuli see välja poolfinaali kõige ärevamate momentide eel, kui enne Hispaania vastu peetud penaltiseeriat käitus Chiellini loosimisel vastaste kapteni Jordi Albaga, nagu mehed oleksid vanad sõbrad, kes mõnel grilliõhtul kokku said – Chiellini tögas Albat nii verbaalselt kui füüsiliselt ning viisaka käesurumise asemel haaras itaallane Alba oma embusesse, tõstis ta naerusuiselt lausa maast üles ning paistis sellega vastase päris ära ehmatavat. Mine tea, kui suur osa oli selles Chiellini olekul, kuid penaltiseerias jäid peale just itaallased. „Olen mänginud nii paljudes mängudes, et naudin oma karjääri viimaste aastate jooksul igat hetke. Olen alati mänginud naeratusega ja vastaseid austanud, nii et naljaviskamine ja vastaste kallistamine on midagi, mida ma ikka vahel teen. Naudin seda turniiri isegi rohkem kui tavaliselt. See ei ole taktika, ma lihtsalt olengi selline!“ rääkis Chiellini finaalieelsel pressikonverentsil, kui talt küsiti, kas Albaga naljatamine oli tema kaval strateegiline plaan, et vastane rütmist välja viia. tenipaelasid, vikerkaarelippe tribüünil ning isegi osa sponsoreid muutis oma väljakuäärsed reklaamid vikerkaarevärviliseks. Finaalis värvus samasuguseks ka mängupalli platsile kandnud miniauto! Finaali järel, kui Inglismaa eest eksis penaltiseerias kolm noort tumedanahalist mängijat, kerkis teravalt päevakorda taas kord sotsiaalmeedia ja rassiviha: Marcus Rashford, Jadon Sancho ja Bukayo Saka jäid online-sõimulaviini alla, misjärel astusid avaliku elu tegelased nende kaitseks välja. Iseäranis silmakirjalikul kombel tegi seda ka mitu Suurbritannia poliitikut eesotsas peaminister Boris Johnsoni ja siseminister Priti Pateliga, kes olid mõlemad turniiri alguses väljendanud ebasümpaatiat Inglismaa koondise mängijate suhtes, kes mängueelse põlvitamisega muu hulgas just täpselt sellistele sõimukirjadele tähelepanu pöörasid.

Superstaarist puldiauto

Sponsorid tahavad tihtipeale enamat kui lihtsalt sportlasele, võistkonnale või võistlusele raha anda ja selle eest vastu saada mõne reklaampinna. Jalgpallis on viimastel aastatel üha populaarsemaks sponsorväljundiks saanud mängupalli kohtunikele toimetamine – kui mõnel pool on seda lahendatud näiteks kullerite (isegi toidukulleritega!), droonide või muude tseremooniatega, siis omapärane variant leiutati ka EMil: turniiri avamängus, poolfinaalides ja finaalis sõitis mängupall avavile eel platsile puldiauto sees. Volkswageni miniauto sai sotsiaalmeedias isegi ootamatult palju tähelepanu – paljud pidasid seda küll jaburaks, kuid omamoodi armsalt jaburaks lahenduseks. Auto sai suisa oma ametliku Twitteri konto tuhandete jälgijatega! Finaaliks värvus auto sealjuures vähemuste toetuseks vikerkaarevärvidesse.

Vähemuste toetuseks

Viimastel aastatel ühiskonnas teravalt üleval olnud vähemuste kaitsmise ja toetamise teemad kerkisid aktuaalseks ka EM-finaalturniiril. Juba enne turniiri algust peeti eriti Inglismaa meedias poleemikat selle üle, millised võistkonnad laskuvad mängude alguses rassismivastase žestina ühele põlvele ja millised mitte. Turniiri keskel nihkus fookus seksuaalvähemustele – see tõukus Ungaris vastu võetud skandaalsest LGBT-vastasest seadusest. Nägime vikerkaarevärvides kap-