Järjejutt

Staadionidiktor hoiatas pealtvaatajaid nii kohalikus kui inglise keeles, et kui rahu ei säilitata, lõpeJalka avaldab alates maikuu numbrist järjejutuna Tartu tatakse mäng, FC Golanole määratakse linnakirjaniku Juhan Voolaidi trahv ning kaotus. Kohtunikud arutasid jalgpalliteemalise novelli „Kaoomavahel midagi, kuid otsuseid ei muudetud. Kaks Golano mängijat olid eetada tuleb osata!“. Uus osa juba järgmises numbris! maldatud, kohtunik seisis keset väljakut nagu tinasõdur, näpp väljapääsu poole suunatud. Üks kollases särgis mängija vajus kohtuniku ette põlvili ja pani käed kokku, kuid vilemees ei teinud temast välja. Mängija nägu näidati suurtel ekraanidel ning sellelt peegeldus vastu kogu tragöödia, mis Vana-Kreeka näitelavadel eales aset leidis. „See põlvitaja teenib kümme miljonit aastas,“ karjus Liis Hillele. „Väga kõva närviga kohtunik!“

Ebardinho sülitas, lõi jalaga muru seest mätta lahti ja sammus väljapääsu poole. Teda näidati suurel ekraanil; superstaaril olid pisarad silmis. Rahvas tõusis vaikides püsti ja langetas pea.

Kusagilt eestlaste lähedalt kostis hüsteeriline naisehääl: „Ebardinho I love you!“ Ka teine punase kaardi saanud FC Golano mängija lahkus ning pall pandi uuesti mängu. Pealtvaatajad olid šokis, Hille istus aralt tagasi oma kohale ja vaatas ringi. „Kohutav,“ ütles ta Liisile. „Ma kartsin vahepeal nii hirmsasti, et tahtsin minema joosta, ausalt.“ Kuigi golanolasi oli väljakul nüüd kahe võrra vähem, olid nad endiselt ründav pool, kuid nende ülekaal ei olnud enam nii märgatav kui enne. Pärmimäelased muutusid ettevaatlikumaks ja kollaseid kaarte rohkem ei teeninud. Rahvas tribüünidel toibus Ebardinho kaotusest raskelt, kuid kohanes siiski uue olukorraga ja aeg-ajalt kostis harvasid käteplakse ja hüüdeid. „Need inimesed oleks nagu peksa saanud,“ ütles Hille. „Täiesti uskumatu olukord,“ vastas Liis.

Mäng kulges tujutult, golanolased said paar korda löögile, kuid mitte eriti ohtlikult. Vaheajale mindi seisul null-null. Tribüünidel olevad inimesed vestlesid erutatult, mängueelne peotuju oli asendunud ärrituse ja segadusega. Vehiti kätega, joodi rohkem õlut kui vaja ning ikka ja jälle kõlas kõikjal Ebardinho nimi. Siin ja seal tõmmati suitsu, kuigi suitsetamine oli tribüünidel keelatud. Eestlased istusid kössitõmbunult oma kohal, püüdes mitte kõrvale vaadata. Keegi läigatas üle aia nende poole õlut ja karjus: „Barracuda di Mare!“ „Noh, olete nüüd õnnelikud või?“ hüüti aia tagant ja naised vaatasid tahtmatult sinnapoole. „Väga kahju, et nii läks,“ hüüdis Liis vabandavalt ja laiutas käsi. „Kahju?“ karjus tige jommis kutt, kellel oli seljas

FC Golano jalgpallisärk number kümme ja peas ta-

gurpidi keeratud herilasetriibuline nokats. „Mis te mõnitate meid või?“ Mitu kätt raputasid aeda, kusagilt ilmus paar politseinikku, kes vestlesid rahvaga, käed puusal rippuvate kumminuiade otstel. „Milleks teile võit?“ hüüdis kollaste küüntega naine aia tagant. Ta jõllitas eestlaste poole sellise näoga, nagu vastutaks need isiklikult väljakul toimunu eest. Mees tema kõrval osutas põlglikul ilmel pöidlaga maa poole. „Mida?“ hüüdis Hille kartlikult. Nad istusid nüüd oma sektori keskel, nii et neist kummalegi poole jäi kuue-seitsme meetri jagu tühje toole. „Milleks teile võitu vaja on?“ hüüdis naine uuesti. „FC Golano on ülemaailmne bränd ja võitu ootab kogu riigi rahvas; meil on fänne üle Euroopa ning isegi Aasias ja USAs. Aga kes ootab Pärmimäe võitu? Teie sektoris istub kaks inimest; teie võistkonda ei salli keegi isegi kodumaal.“ „Väga kahju,“ hüüdis Liis vastu. „Aga spordis võib võita ükskõik kes. See ongi spordi loogika –tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka karikas!“ Kollaste küüntega naise ilusale näole ilmus õel grimass. Ta lõi küüned traataeda nagu kanast haarav kull. Ümberringi vestlust jälgivad inimesed hõikusid pahaselt, keegi viskas eestla„FC Golano on ülemaailmne si hõõguva sigaretiga. Hille kiljatas ja bränd ja võitu ootab kogu tõmbas kleidiserva jalge vahele. riigi rahvas; meil on fänne „Kes teil seal tööd tegi!?“ hüüdis kollaste küüntega naine tigedalt. Ta silmad üle Euroopa ning isegi põlesid peas, mees tema kõrval jõlli-

Aasias ja USAs. Aga kes tas eestlasi samasugusel pilgul, pinges ootab Pärmimäe võitu? Teie keha valmis hüppeks. „Kes teil seal vaesektoris istub kaks inimest; va nägi? Räpane ärimees ajas mängijad kokku nagu buldooseriga, ostis staadioni teie võistkonda ei salli keegi ja asetas selle legoklotsina kuhugi sohu. isegi kodumaal.“ Ärge arvake, et me ei tea, mis võistkond see Pärmimäe on! Kõik on asjaga kursis; alles üleeile oli televiisoris dokumentaal, lehes on artiklid. Pärmimäele karika andmine on sama nagu tühjale saarele limonaadi sõidutamine.“ Hille ja Liis vaatasid teineteisele arusaamatuses otsa. „Mis limonaadi?“ hüüdis Hille aralt. „Mis tühjale saarele?“ „Kaubalaev sõidab nädal aega merel, jõuab ulgumerel üksiku luite juurde ja limonaadikast tõstetakse maha.“ „Milleks?“ hüüdis Hille. „Just nimelt, inimene!“ hüüdis naine vastu ja sakutas traataeda. „Milleks?“ Hille vaatas Liisi poole, see kehitas õlgu. „Võibolla teha mingit muud juttu?“ küsis Hille. „Äkki lähevad mõtted mujale?“ Liis kehitas uuesti õlgu. Hille pöördus kohalike poole. „Vabandust!“ hüüdis naine. „Ega te ei tea, kas Manifica kaubamaja on homme lahti? Ma tahaks lastele krokodillimaske osta.“ „Kaubamaja!“ hüüdis kollaste küüntega naine. „Krokodillimaske! Vaat sellest ma räägingi! Teid

on tribüünil üldse kaks inimest ja needki ei huvitu mitte mängust, vaid krokodillimaskidest.“

Mees kummardas üle naise lähemale. Ta oli tige, ta nägu oli punane ja kaelas rippuva kuldketi all punnitasid jämedad veresooned. „See on moraalne küsimus,“ hüüdis mees. „Nii väiksel nii väikse fännibaasiga tiimil pole suure karika võitmise õigust. FC Golano agendid uurivad juba sünnitusmajas beebide geenikaarte, et talendid üles leida. Tuhanded ja tuhanded lapsed pannakse trenni, sadakond pääseb kaheteistkümneselt FC Golano süsteemi ja vaid paarkümmend neljateistkümneselt jalgpalliakadeemiasse, kus tehakse juba meeletult tööd. Mõnest üksikust saab proff ja nad hakkavad esindama FC Golanot. Nüüd aga tuleb kusagilt hütiühiskonnast mingi maffia raha eest kokku ostetud seltskond ja petab meilt karika välja. See on vale! See on inetu! Kui ei saa rõõmustada meie sada miljonit poolehoidjat, hea küll, rõõmustagu mingi teine sada miljonit. Praegu eksisteerib aga variant, et karikas antakse võistkonnale, kelle edu puhul ei rõõmusta keegi.“ Joobes mees pudistas rääkides sõnu. Ta hakkas vihast värisema ja kargas püsti, haarates aiast nagu ebaõiglaselt vangistatud vabadusvõitleja. „Sporti ei loodud selleks, et võidud kuhugi pärapõrgusse läheks!“ karjus mees hammaste välkudes. „Te tahate ahjust tulnud pitsa otse prügikasti libistada, aga see on vale! Võidurõõm kuulub rahvale! See kuulub inimestele!“ „Meie olemegi inimesed,“ piiksatas Liis ebaloomuliku häälega. „Olete te jee!“ hüüdis mees, kaotas enese üle kontrolli ja läigatas naiste suunas pool topsitäit õlut. „Anna neile, Macarto!“ hüüti kuskilt. Hille ja Liis tõmbusid eemale, kuid kuna selja tagagi karjuti, vilistati ja loobiti õlut, siis ohutut kohta neil ei olnud. „Parem röövigu mustades maskides mehed Euroopa karikas ära!“ karjus mees edasi. Tema ümber plaksutati ja kostis poolehoidjate hüüdeid. „Las nad pistavad karika numbrimärkideta mikrobussi ja kaovad kummivilinal teadmata suunas! Golano võistkonda ootab linnaväljakul sada tuhat inimest, presidendil on tänukõne valmis kirjutatud, saluuditorbikud ootavad. Mis teil vastu panna on? Mitte miskit. See teie äribandiit, see inimeste betooni valamise eest pooleldi kohtu all olev lurjus paneb karika kontoris lihtsalt kapi otsa ja kõik.“ Kohtunik all staadionimurul vilistas ja algas teine poolaeg. FC Golano mängijad valdasid suurema osa ajast palli, nad jagasid murul kiireid lühikesi sööte ja tegid nõtkeid kehapetteid. Osavasti mängiti ühest-kahest pärmimäelasest mööda, kuid kuna kohalikke oli väljakul vähe, siis värava ligi ei jõutud, löögile pääseti harva ja kehvadelt positsioonidelt. Kolm-neli korda jõudsid Golano mängijad karis-

tusalasse, kuid ikka ja jälle viskus keegi palli ette või lükati ründaja vea piiril olles pikali. Pärmimäelased said palli harva oma valdusse ja üle poole väljaku sellega ei jõudnud. Meeskondade klassivahest sai aru isegi Hille. Ta vaatas Liisi poole ja küsis: „Miks meie omad nii aeglaselt jooksevad?“ „Need ei ole meie omad,“ vastas Liis tõsiselt. „Me ei ole Pärmimäe poolt.“ Pärmimäelaste söödud olid ebatäpsed ja mehed olid võrreldes golanolastega kohmakad. Kaks korda käis pall vastaste trahvikastis, see juhtus siis, kui rohesärkide väravavaht palli täie jõuga eemale virutas. Mänguaeg kahanes, pinged staadionil kasvasid, FC Golano surus kuidas suutis. Pall löödi värava poole ja inimesed kargasid istmetelt. Tundus, et kohe lendab valge kera võrku ja koduvõistkond läheb juhtima. Viimasel hetkel puudutas Pärmimäe väravavaht aga sõrmedega palli ja suunas selle üle põiklati. Staadion kohises, inimesed ei istunud maha, vaid skandeerisid nurgalööki oodates: „GOO-LAA-NOO! GOO-LAANOO!“ Sada tuhat rinda kerkis ja vajus erutusest. FC Golano mängijad kogunesid Pärmimäe värava alla, appi tulid isegi kaitsjad, kes tavaliselt nurgalöökide ajal tagalat turvasid. Kollases särgis mängija „FC Golano agendid uurivad asetas palli lipukese kõrvale maha, läks juba sünnitusmajas beebide eemale ja kergitas põlvikuid. Ta võttis geenikaarte, et talendid hoogu ja lõi. Pall lendas liiga madalalt, sellele jäi ette ühe kaitsja pea ning mänüles leida. Tuhanded ja guvahend põrkas kaugele keskvälja pootuhanded lapsed pannakse le. Mängijad tormasid sellele järele, esitrenni, sadakond pääseb mesena jõudis kohale pärmimäelane, kes kaheteistkümneselt virutas palli umbropsu ette, FC Golano tühjale platsipoolele. Väravavaht jooksis

FC Golano süsteemi ja pallile vastu, kuid jäi hiljaks, pärmimäevaid paarkümmend lane oli juba jaol ja lõi uuesti. Pall lendas neljateistkümneselt mitukümmend meetrit, põrkas siis edasi jalgpalliakadeemiasse, kus ja veeres tühja väravasse. Staadionil valitses hauavaikus, inimesed ei saanud aru, tehakse juba meeletult tööd.“ mis juhtus, tabloole ilmusid numbrid 0 : 1. Pealtvaatajad istusid kaame näoga ja olid šokis, paljud puhkesid nutma. „See on vale,“ ulgus keegi kuskil. „See on nii vale!“ Hille vaatas hirmunult ringi. „Täitsa lõpp, mis siin toimub,“ ütles ta Liisile. „Lähme parem ära,“ vastas Liis, kelle hirmunud silmad jälgisid kaabuserva alt ümbrust. „Kui rahvas šokist üle saab, võivad nad meile kallale tulla.“ Naiste juurde astus kaks politseinikku. Ametimeeste mustadele kombinesoonidele olid tõmmatud helkurvestid. Neil olid jalas riietega sama värvi nahksaapad ja peas politseimärkidega nokatsid. Meeste vasaku tagatasku kohal rippus kumminui, rinnatasku kohal raadiosaatja. Nad olid keskmist kasvu, hea rühiga, tõmmud, tugevad ning neist õhkus higilõhna. Politseinikud jälgisid, käed puusas, aia taga kihavat massi ja pöörasid siis pilgud eestlastele. Nende silmist paistis põlgust, nad vaatasid naisi,

nagu ei olekski need inimesed, vaid kaks roojatükki tolmusel külavaheteel. Mäng all staadionimurul jätkus. FC Golano mängijad üritasid rünnata, kuid neid kammitses kaotushirm ja nad ei tulnud millegagi toime. Meeste kanged jalad ei olnud enam palliga triblamiseks ja täpsete söötude andmiseks kõlblikud. „Mida te ronisite siia, ah?“ haugatas üks politseinikest järsku. „Milleks, ah?“ Mees jõllitas verd täisvalgunud silmil naisi, lõug üleval. „Me tulime lihtsalt sporti vaatama,“ vabandas Hille. Politseinikud haarasid naistel küünarnukkidest ja need tõusid vastu puiklemata püsti. Tegevust jälgisid traataia tagant sajad põlevad silmad. Vaikides, ähvardavalt, tapahimuliselt. Korravalvurid transportisid naised väljapääsumulguni ja ning just siis kõlas all väljakul lõpuvile. Politseinikud peatusid ja vaatasid surnud silmil platsi poole. Tablool oli endiselt seis 0 : 1. „Ai!“ hüüdis Hille ja püüdis kätt lahti rapsata, kuid see ei õnnestunud. „Ah et sinul on ai,“ sisistas politseinik. „Vaata neid inimesi! Vaata kõiki neid sadat tuhandet inimest! Mis sa arvad, kas neil ei ole praegu ai?“ Kollastes särkides spordimiljonärid vajusid väljakumurule ja hoidsid peast kinni, osa neist nuttis. Pealtvaatajad nutsid samuti, kõik sada tuhat inimest. Nad panid käed üksteise õlgadele, vaatasid klaasistunud pilgul alla staadionimurule ning pisarad aina tulvasid nende silmist. Suurtel ekraanidel näidati järjest kollastes särkides meeleheitel mängijaid, vahepeal peatus kaamera mustas tagis siilipäisel mehel, kes käis ringi, käed üleval, irve näol. See oli ärimees Janikovski, mees, keda kahtlustati oma ärikonkurentide betooni valamises. Pealtvaatajad ei osanud oma muidu nii võiduka meeskonna häbiväärse kaotuse järel kuidagi käituda ja kuigi mäng oli lõppenud, ei lahkunud staadionilt keegi. Rahvast läbis mingi sisemine värin ja siis hakati järjest valjemalt skandeerima: „GOO-LAA-NOO! GOO-LAA-NOO!“ Osa inimestest sumises, kokku kõlas kõik väga võimsalt. Pärmimäelased kogunesid varumängijate pingi juurde, kumerate läbipaistvate varjualuste alla, kartes, et publiku seast võidakse neid millegagi visata. Kui vahetult peale lõpuvile kõlamist oli paar rohesärki võidukalt käsi tõstnud, siis nüüd ei juubeldanud enam keegi, välja arvatud Janikovski, kes tagus endiselt rusikaid taeva poole. Tundus, et Pärmimäe mängijad eelistaks autasustamisele jäämise asemel staadionilt põgeneda. Kuna politseinikud ei pööranud eestlastele hetkel tähelepanu ja olid nende käed vabastanud, muutus Hille julgemaks. Ta otsis välja telefoni ja tegi üksteisel ümber õlgade hoidvatest, skandeerivatest ja sumise-

vatest inimestest pilti. Kahjuks tegi ta pilti välguga, mis ärritas leinavat jalgpallipublikut. Lähemal olijad pöörasid pead ja nende niisketesse silmadesse tekkis raev. Politseinikud ärkasid samuti tardumusest ja haarasid taas naiste küünarnukkidest. „Lähme!“ käsutasid nad. Inimesed karjusid midagi, mis tundus olevat ropp, ning taas lendasid üle aia nii tühjad kui pooltäis õlletopsid. „Võtke vargad kinni!“ karjus keegi ja kümned käed raputasid aeda. Väljapääsumulgult tagasi vaatavaid politseinikke ja eestlasi tabas ere prožektorivihk ja neid näidati suurtel ekraanidel. Üle staadioni kaikus teadustaja kähe hääl: „Pidage need inimesed kinni!“ Hille sai plasttopsiga vastu pead, kuid ei teinud sellest välja. Liis komistas ühe tooli otsa ja kukkus, kuid oli kohe püsti ja nad kadusid koos politseinikega staadioni sisemusse. Koridorid olid tühjad, inimesed olid kõik alles tribüünil. Tribüünialustes betoonseintega käikudes tõttavatele naistele oli ülal toimuv hästi kuulda. Staadion lausa värises, kui inimesed hüüdsid: „GOO-LAA-NOO! GOOLAA-NOO!“ Keegi ei nutnud enam, rahvast ühendas mingi sisemine viha ja tige otsusekindlus. Politseinikud toimetasid naised laiu tühje treppe pidi Suurtel ekraanidel näidati alla, lükkasid nad suurte uste vahelt välja ja üks neist viibutas kumminuia. järjest kollastes särkides „Kaduge siit kus kurat!“ lausus ta. meeleheitel mängijaid, Naised kiirustasid eemale, Hille suvahepeal peatus kaamera mustas tagis siilipäisel rus sülearvutikotti vastu keha ja tema kontsad kõpsusid kiirelt asfaldil. Tormiliste sündmuste käigus ei olnud naised mehel, kes käis ringi, käed tähelegi pannud, et väljas on hämarduüleval, irve näol. See oli nud. Nüüd oli taevas täiesti tume, kõikärimees Janikovski, mees, keda kahtlustati oma jal olid süttinud tänavalaternad, mis valgustasid parklas seisvaid tuhandeid läikivaid autosid. Õhtu oli soe ja õhk ei ärikonkurentide betooni liikunud. Naised tõttasid autode vahel valamises. staadionist kaugemale, püüdes leida otseteed metroopeatusesse; selja taha vaadates tundus neile, et hiiglaslik hästi valgustatud kollane pudrukauss vajub neile peale. Staadionilt kostis endiselt valju skandeerimist ja suminat, tumedas taevas sähvis neli-viis prožektorikiirt. Eestlased peatusid. „Issand!“ sosistas üle keha värisev Hille ja haaras Liisil käest. Naise silmis peegeldus kollane staadion. „Vaata sinna!“ Staadioni ustest oli väljunud seltskond pisikesi tumedaid figuure, kollastes särkides fänne, kes jäid seisma ja vaatasid ringi. „Seal nad ongi!“ hüüdis keegi. „Järele neile!“ „Appi!“ hüüdis Liis, tõmbas Hillet käest ja naised pistsid jooksu. Hille peatus, rebis kingad jalast ja lippas hääletult edasi. „Oota!“ hüüdis ta Liisile, kes tõttas valgete tenniste välkudes ees. järgneb