Taktikalaud

Ründes üks, kaitses teine

Tekst: Joel Indermitte, FC Flora abitreener

Lõppenud 24 võistkonnaga EM oli väga kõrgetasemeline ja mõne üksiku erandiga ka väga ühtlaselt hea tasemega. Kui esialgu võis tunduda, et suured koondised on peajagu teistest üle, siis playoff-mängud näitasid hästi, et neile on võimalik kandadele astuda. Minu arvates tehakse Šveitsi, Taani ja Tšehhi masti koondistele veidi liiga, kui neist räägitakse kui „väikestest“ – see turniir näitas, kui hea tasemega meeskonnad nad võivad olla. Nende kvaliteedi alus seisneb selles, et mängijad on igapäevaselt väga heades liigades ja võistkondades, samuti mängisid need koondised väga meeskondlikku mängu.

Sõna „meeskond“ võiks olla üks turniiri tähtsamaid märksõnu. Need võistkonnad, kes mängisid väga konkreetse plaani järgi, võistkonnana nii kaitses kui rünnakul ning kellel oli ühtne hingamine, olid turniiri jooksul ka edukad. Välja võiks tuua Itaalia, Taani ja Inglismaa, kus oli selgelt näha võistkonna ühtset mentaliteeti.

Kolm või viis kaitsjat?

Sellel turniiril nägime asetuste puhul väga mitmekülgset ja pisut uudset lähenemist: nägime seda, kuidas kaitses mängiti ühe asetusega, rünnakul palli vallates aga hoopis teise paiknemisega. Samuti nägime paljusid võistkondi kasutamas viiemehelist kaitseliini, mis andis võistkonnale juurde kindlust kaitses ja huvitavaid võimalusi rünnakul.

Rünnakul 3-4-3

Paljud võistkonnad kasutasid 3-4-3 formatsiooni, näiteks Taani, Saksamaa, Inglismaa, Belgia ja Šveits. Peamised võimalused, mida see mänguplaan neile rünnakul andis, oli selle formatsiooni mitmekülgsus ja selle üsna ründav stiil: • Kolm keskkaitsjat andsid võimaluse ehitada mängu üles, olles vastase ründeliini vastu ülekaalus. Samuti sai alustada mängu lühikeste söötudega keskväljale. • Tõusvad äärekaitsjad olid selle turniiri ühed silmapaistvamad mängijad (Joakim Mæhle, Leonardo Spinazzola, Robin Gosens, Luke Shaw).

Nägime neid rünnakul tihti väga kõrgetel positsioonidel mängu ehitamas, väga palju tsenderdamas ja ka tsenderdusi ise karistusalas realiseerimas (näiteks Luke Shaw finaalis, Robin Gosens Portugali vastu). • Kaks kontrollivat poolkaitsjat andsid võistkonnale kindluse rünnakul mängu ülesehitusel, samuti teadmise, et pallikaotuse korral on kaitseliini ees kohe kaks mängijat vastaste kontrarünnakut peatamas. Heaks näiteks on Taani keskväljapaar Pierre-Emile Højbjerg – Thomas Delaney, samuti inglaste Declan Rice ja Kalvin Phillips. • Kolm ründajat andis võistkonnale võimaluse olla rünnakul liikuv, vahetada kohti, viia vastase kaitseliin positsioonidelt välja ja rünnata sinna tekkinud vabu ruume. Tsenderduste puhul nägime karistusalasse tormamas nii kolme ründajat kui ka kaugemaid äärekaitsjaid, mis valmistas vastase kaitsjatele markeerimisel palju peavalu.

Kaitses 5-4-1 või 5-3-2

Kaitsefaasis nägime neid võistkondi kasutamas viiemehelist kaitseliini, kuid päris palju varieeriti sellega, milline oli keskvälja ja ründeliini asetus. Osalt kasutati 5-3-2 formatsiooni, mis andis selle, et väljaku keskosa oli tugevalt mehitatud ja väga kompaktne, samuti kasutati 5-4-1 asetust, mille puhul on poolkaitseliin väga lai ja võimaldab katta palju ruumi, kui arvestada ka sellega, et selle selja taga asub veelgi laiem viiene kaitseliin. Šveitsi koondise puhul nägime aga näiteks ka 5-2-3 formatsiooni, kus kaks keskväljamängijat pidid koos kaitseliiniga katma väga suure ala, ülemised kolm ründajat said aga anda vastaste kaitseliinile kõrgemat survet ja oodata häid võimalusi kontrarünnakuteks.

Miks kasutati nii palju viiemehelist kaitseliini? Põhjuseid on mitu, aga võistkonnale pakub see eelkõige väga kompaktset meeskondlikku kaitseblokki, kus ohtlikumad ruumid, mida vastased leida võivad, on mehitatud. Kuna tippjalgpallis on ründajad muutunud aina osavamaks, on kaitsjate ülesanne neilt eelkõige ruum ära võtta ja nende elu võimalikult raskeks teha. Muidugi peab olema võistkonnas ka sellist tüüpi mängijaid, kes suudavad neid rolle hästi täita – kõige tähtsam on mõista ja aru saada, mida see taktikaliselt nõuab. Eelkõige on see keeruline seetõttu, et kogu aeg tuleb aru saada, milline mängija peab astuma liinist välja vastasele vastu, kes peab samal ajal välja astunud mängijat julgestama ja milline on parasjagu liini tasakaal.

Põhimängijad ja nüansid rünnakul

Tõusvate äärekaitsjate rolli juba lahkasime, kuid mida andis nende liikuvus ülemistele ründavatele mängijatele? Tänu sellele, et väljakul pakkusid äärekaitsjad laiust, said nii ääre- kui tipuründajad nautida suuremat vabadust ja oma liikuvusega vastastele peavalu valmistada. Itaallaste põhimängijaks rünnakul tõusis Lorenzo Insigne, kes koostöös Spinazzolaga moodustas päris hirmuäratava vasaku ääre. Insigne sai mängida väravale lähemal ning leida nii häid söödu- kui löögivõimalusi – just Insigne tegi lõpuks turniiri jooksul kõige rohkem olulisi sööte karistusalasse.

Teisel Itaalia äärel näitas kogu turniiri jooksul väga head teravust Federico Chiesa, kes oli väga nahaalne ja tahtis tihti vastaseid ette võtta, kusjuures see tuli tal sageli ka edukalt välja. Turniiri kõige edukamaks triblajaks osutus aga inglaste Raheem Sterling, kelle väledusega jäid paljud võistkonnad hätta. Sterlingu puhul aitas tema heale mängule kaasa ka Harry Kane, kes oli üsna siduvas rollis, tulles tihti oma positsioonilt välja ja jagades sööte liini taha, kuhu olid inglaste ääreründajad süstimas. Sellist sidusat tipuründaja rolli nägime ka Prantsusmaa puhul, kus selliseks dirigendiks oli Karim Benzema.

Romelu Lukaku roll Belgia koondise juures oli kahe asja hübriid – tal tuli ühest küljest olla siduvas rollis, aga samal ajal ka väravale orienteeritud puhas realiseerija. Kõige ehtsamat tipuründaja rolli täitsid näiteks Cristiano Ronaldo ja Patrick Schick, kes olid oma füüsilisuse ja kohalolekuga kastis kogu aeg ohtlikud.

Itaallased olid ühe asja eest väljas

Itaalia näitas kogu turniiri vältel väga head jalgpalli ja taktikaliselt küpset mängu. Suurt kiitust väärib peatreener Roberto Mancini, kes on pannud meeskonna

mängima väga head, atraktiivset ja kindlat mängu. Lisaks oli näha võistkonna sees suurt ühtsustunnet, sest Mancini oli üsna julge vahetama ja kogu võistkonna sügavust kasutama – mõnes mängus tõidki just vahetusmängijad vajaliku murrangu ning andsid kogu võistkonnale tunde, et nad on ühe asja eest väljas. Itaalia andis juba alagrupis päris korraliku tormihoiatuse, kui alagrupikaaslastest sõideti mänguliselt selgelt üle. Hilisemas faasis tõmmati ründava mängustiiliga veidi tagasi, samas oldi piisavalt domineerivad ja kontrollivad, et mäng püsiks alati nende käes. Kaheksandikfinaalis Austriaga oli näha, et oldi liiga ettevaatlikud, kuid esitused Belgia ja Hispaania vastu, eriti kohtumine Belgiaga, olid väga hea tasemega, kus oldi kannatlikud, mängiti oma tugevustele ja suudeti lõpuks mäng võita. Finaalis inglaste vastu oli algus küll ehmatav, aga mida minuteid edasi, seda rohkem saadi kontroll enda kätte, suudeti luua teravusi ja inglastele oma ründava mängustiiliga probleeme valmistada. Hilisem külm närv penaltiseerias ja väga hea turniiri teinud Gianluigi Donnarumma tõrjed aitasid nad Euroopa meistriks.

Itaalia rünnak

Paberil olev 4-3-3 asetus muutus reaalsuses tihti kolmemeheliseks kaitseliiniks, kus Giorgio Chiellini, Leonardo Bonucci ja paremkaitsja Giovanni Di Lorenzo jäid mängu üles ehitama. Chiellini ja eelkõige Bonucci olid ülesehitusfaasis põhimängijad: seda ilmestab ka tõsiasi, et Bonucci mängis turniiri jooksul kaitsjate seast kõige rohkem võtmesööte ründavatele mängijatele. Keskväljal moodustasid tugeva kolmiku Jorginho, Marco Verratti ja Nicolò Barella. Keskvälja südameks ja väga vajalikuks mängijaks sinisärkidele oli just Jorginho, kes mängis kogu turniiri jooksul peaaegu kõik mängud algusest lõpuni. Tema roll oli siduda mängu kaitseliini ja ründeliini vahel ning olla kontrolliv mängija, kui vastased peaksid üles võtma kontrarünnakuid. Verratti ja Barella olid liikuvamad ja ründavama suunitlusega, eelkõige Barella.

Itaalia koondise üheks märkimisväärsemaks mängijaks tõusis Leonardo Spinazzola, kes mööda vasakut äärt kogu aeg tõusis, mängis palju häid sööte kasti, oli ise triblingutega ohtlik ja tekitas teravust. Huvitav oli see, et paremajalgne Spinazzola mängis vasakkaitsja kohal – seda ei näe tippjalgpallis just väga tihti. Tänu sellele, et Spinazzola liikus palju mööda äärt, sai tema kõrval vabamat ja liikuvamat rolli mängida Lorenzo Insigne, kes mängis väga palju suunaga väravale ja oli ohtlik.

Teises ääres näitas kogu turniiri head teravust ja otsustavust Federico Chiesa. Tipuründajalt Immobilelt oodati väravate kujul küll veidi rohkem, aga tema liikuvus ja võistkonna ühtseks sidumine oli see, mille pärast teda sel turniiril kõrgelt hinnati. Seega mängis Itaalia meeskondlikult väga hästi, tihti olid ka vahetusmängijad Manuel Locatelli, Andrea Belotti või Domenico Berardi need, kes andsid võistkonnale vajaliku lisakäigu.

Taani ja 3-4-3

Vaatame võrdluseks ka 3-4-3 formatsiooni mänginud Taanit, kes kohendas pärast avamängus

Christian Erikseniga juhtunut oma mänguplaani ning pallis edasi just selle asetusega. Turniiri käik näitas, et see oli hea valik ja sobis

Taani mängijate omaduste ja mängustiiliga. Kolmemeheline keskkaitseliin oli kõrgetasemeline ja väga tugev just kaitsefaasis, Andreas Christenseni osavus mängu ülesehituse faasis andis Taanile väga palju mitmekülgsust juurde. Keskväljaduo Delaney-

Højbjerg oli väga töökas ja suutis suure ala väljakul ära katta nii palliga kui pallita. Delaney suutis olla ka rünnakul toetav mängija, lüües kaugelt peale ja hiilides kasti tsenderdusteks. Ründavad äärekaitsjad muutsid

Taani mängu väga dünaamiliseks ja kiireks. Välja võib tuua Joakim

Mæhle, kes oli väga mobiilne, töötas palju üles-alla ning andis Taani ründemängule teravust ja otsustavust. Kolmene ründeliin oli ilma Yussuf Poulseni ja Christian Eriksenita sunnitud ise vastutama ja võib öelda, et see tuli neil hästi välja. Mikkel

Damsgaard näitas väga head nina ja liikuvust toetava ääreründaja positsioonilt ja jagas palju olulisi sööte, Martin Braithwaite mängis väga mitmekülgselt ja oli kolmikus oluline lüli. Kasper Dolberg oli see, kellelt oodati väravaid, ja seda ta ka pakkus, olles väga hea positsioonivalikuga kastis olemas ja realiseerides oma võimalusi külmavereliselt.

Taani koondise mäng oli julge, ladus ja mitmekülgne – võistkond täitis oma ülesandeid hästi ja nende koht poolfinaalis oli igati välja teenitud.