10 minute read

Treener: Ivo Lehtmets

Next Article
Taktikalaud

Taktikalaud

Ivo Lehtmets –

mees, kes keskendub jalgpallis kõige olulisemale

Advertisement

Esiliiga B tasemel alustas hooaega pidurdamatult Viimsi JK. Kohalikust Martin Reimi Jalgpallikoolist välja kasvanud noored teevad meesteklassis juba oma teist ja kolmandat sammu ning noori mehi ohjeldab Ivo Lehtmets, kes läks enam kui kümme aastat tagasi Viimsisse midagi vägevat tegema. Praegu võib öelda, et see kõik on õnnestunud.

Tekst: Sander Jürjens

Istume Lehtmetsaga maha Karulaugu spordihoone kohvikus, mis asub Viimsi kooli kõrval. Reval Café mitu lauda on õues ning sealt on suurepärane ülevaade Viimsi staadionil toimuvast. See pole kohalikele mingisugune saladus – kohalikud on Viimsi kodumängud üles leidnud ja paljud vaatavad mänge just sellelt positsioonilt. Tabeliliidrite Viimsi ja Harju JK Laagri vahelist mängu vaatas 352 inimest ja kümme inimest vähem saadi kirja vägevas Evald Tipneri karikavõistluste mängus Premium liigas palliva Pärnu

JK Vapruse vastu, mille Viimsi lisaajal võitis! Kui mängupäeva pole, siis on staadionil ikka sagimist. Tore on näha, et noored jalgpallipoisid sisustavad oma suvevaheaega palli kõksimisega. Neid poisse Lehtmets loomulikult teab ja kaks neist on tema nooremad pojad Kaspar ja Robert, kes käivad palava ilma puhul pauside ajal isalt jäätiseraha küsimas. Lehtmetsal on kolm poega ja neist vanim, 17aastane Gregor mängib esindusmeeskonnas. Jalgpalli pole isa ühelegi pojale peale surunud, ala valik on olnud nende soov.

Eesti jalgpalli läbi ja lõhki tundvale inimesele pole Lehtmets võõras nimi. Mees on koos Aivar Lilleverega juhendanud Tais toimunud turniiril isegi Eesti koondist! Tal on olnud rolle noortekoondistes ja Lehtmets oli Arno Pijpersi abiline FC Flora päevil. Flora süsteemis olles jõudis ta juhendada ka sealseid teisi võistkondi.

Hokikarjäär sai ootamatu lõpu

Jõgevalt pärit Lehtmets oli omal ajal kõva hokimees ja tegeles ka mitme muu spordialaga, kuid vigastus lõpetas tema hokikarjääri. Lehtmets on läbi ja lõhki spordiinimene, Jõgevalt leidis ta tee ka pealinna ning õppis TSIKis (Audentese eelkäija). „Jõgeval oli oma jää. Mängijaid oli palju, tase oli hea. Mängisin noortekoondise tasemel ja ühel het-

Praeguseks 46aastasest Ivo Lehtmetsast sai jalgpallitreener juhuse tahtel. Vigastus lõpetas hokikarjääri ja mitmekülgne mees leidis väljundi jalgpallis. Alguses mängijana ja seejärel treenerina. Pärast tööd FC Flora süsteemis ja koondise juures on ta Viimsi noori treeninud 2007. aastast ja naudib praegu esindusmeeskonna eesotsas tehtud töö vilju.

juurde 13–14aastased vutihuvilised, kes tahtsid ka mängida. „Kui tahate, siis loomulikult! Olev küsis, palju neid on, ja palus nimed kirja panna. Vist juba järgmine või ülejärgmine päev tulid poisid nimekirjaga ja sealt algas see, et meil olid ka selles vanuses mängijad klubis, sest muidu treenisime väiksemaid.“

Aastad lendasid ja ühel hetkel sirgusid lastest noormehed, kellele otsiti järgmist väljundit. „Aasta-paari pärast mõtlesime, et miks mitte alustada nendega madalamast liigast, ja hakkasime sealt tulema. Kõigil oli lõbus, mängisime, nautisime, mina ja Martin kaasa arvatud, ja tegime seda II liigani välja.“

Lehtmets on rahul, et klubi on investeerinud väga olulisse ruumi – esindusmeeskonna riietusruumi. „See maksab meile eraldi, aga selline ruum peab olema. Siia ruumi noormängija niisama ei tule. Siia tuleb meeskond kokku, muusika pannakse mängima, tekib ühine hingamine. Ja see ei puuduta ainult mängupäeva. Kui on metsajooksu päev, siis tuleb ka mitu meest samal hetkel siia, neil on ligipääs kogu aeg olemas ja tingimused head.“ Laes ripuvad vimplid, riiulite peal on karikad ja duširuumi kõrval ka eraldi saun. Karulaugu spordihoones asub ka klubi kontor ning peale selle on klubil eraldi jõusaal! Foto: Siim Viim

„Me ei ole kuskil mängijaid skautimas käinud. Needsamad Viimsi poisid mängivad ja saavad hakkama.“

kel olid suured eesmärgid. Tulin TSIKi, käisin jääl hommikul ja õhtul, aga siis tuli vigastus.“

Treeneriameti valinud Lehtmets oli ka heal tasemel jalgpallur, kuid kordagi kõrgliigas platsi peale ei jõudnud. Flora süsteemi jõudis ta tänu Aivar Pohlaku kutsele. „Alguses kutsus ta mind mängijaks, nii et mingi tase ikka pidi olema. Aga siis ütlesin ära. Mõned aastad hiljem oli jutt juba treeneriametist, nii et tundub, et tehnika oli piisavalt selge, et seda teistele ka edasi anda. Nii ma sinna sattusingi.“

Lehtmets alustas tööd noortega, mis viis ta üsna kiirelt kokku Pijpersiga. „Treenisin tema poega ja tekkis kontakt. Ühel hetkel olin siis juba tema abitreener esinduse juures. Aga Arnoga suhtlen senimaani ja meil on hea teineteisemõistmine.“

Elu tõi Jõgevalt Tallinnasse ja Saue kaudu Viimsisse

Lehtmets elas Sauel, kuid käis aeg-ajalt sõprade juures Viimsis. Toonasega võrreldes on keeruline praegust Viimsit ära tunda, kuid elamiseks tundus see väga hea ja seepärast sündis otsus elukohta vahetada. Tööalaselt pandi Martin Reimiga nurgakivi Viimsi MRJK-le. Kui Reim krooniti FC Flora peatreenerina Eesti meistriks, oli Viimsi noorte jaoks juba jalgpalliklubi loodud. „Martinil olid minuga sarnased mõtted ja nii me koos seda asja arutasime. Mingi noortegrupp siin oli, vist Flora oma, aga ei enamat. Siis Foto: Liisi Troska otsustasime, et teeme. See väike Pargi tänava kunstmuruväljak oli ka ehitusjärgus ja ajastus tundus õige, et lastegruppide treeningutega alustada.“

Mõeldud-tehtud. Treeningud käisid ja ühel hetkel tulid meie seast hiljuti lahkunud Olev Reimi

2016. aastal polnud enam meistrivõistlustel kirjas Viimsi MRJKd. Aga kirjas polnud ka legendaarset HÜJK Emmastet. Aeg oli küps Viimsi JK jaoks, kui jõud ühendati ja esimesel aastal olid treeneripingil nii Lehtmets kui ka Urmas Kirs. Meeskond mängis juba toona esiliiga B-s, aga võrreldes praegusega väga erineva koosseisuga. Emmastest tulid paljud kogenud mängijad ja Viimsi lisas kooslusesse oma noori. Ühinemise ajal oli lõviosa praegustest mängijatest alles algklasside lõpuosas, mispärast on meeskonna koosseisu aastatega värskendatud.

Ivo Lehtmetsa 17aastane poeg Gregor on Eestis oma vanuseklassi üks silmapaistvamaid mängijaid ja tegi juunikuus debüüdi U19 koondise ridades. Omavahel saavad isa ja poeg hästi läbi ning olukord, kus isa treenib poega, pole Eestis kindlasti pretsedent. „Lisaks jalgpallile näeme seda kasvõi korvpallis või motokrossiski. Loomulikult, ühel hetkel pole eriti hea, et isa poega juhendab. Aga ma ütlen ausalt, et kuna see praegu on nii, siis ma isegi ei oskaks teisiti sellele läheneda. Mingeid probleeme pole.“

Foto: Liisi Troska

9. juuli läheb rasvaselt kirja klubi ajalooraamatusse. See on päev, mil Viimsi alistas Evald Tipneri karikavõistluste avaringis Pärnu JK Vapruse. Premium liiga meeskond alistati pärast 1 : 1 lõppenud avapoolaega ja normaalaega lisaajal 3 : 1. Juhtvärava lõi meeskonna üks kogenumaid mängijaid, kogu elu Viimsis mänginud 25aastane Ken-Marten Tammeveski. Lisaajal lõi võiduvärava 43aastane Andres Oper ja viimase tabamuse lisas penaltist 17aastane Gregor Lehtmets. Mängust tehti ka otseülekanne, mida näidati Soccernet.ee-s, tänu millele sai Viimsi võidule kaasa elada arvukalt inimesi. Foto: Liisi Troska

Kas teadsid, et...

Ivo Lehtmets mängis saalihokit 1994–2006 Jõgeva Tähe ning hiljem SEB/Gravexi koosseisus. Ta tuli 8 korda Eesti meistriks (1996–97, 1999–2001, 2003–04, 2006) ja 9 korral karikavõitjaks (1996, 1998–2004, 2006). Osales 1996. aasta maailmameistrivõistlustel, kus saavutati 11. koht. Koondises sai ta kirja 22 mängu, mille jooksul lõi 5 väravat ja andis 9 resultatiivset söötu.

Allikas: Eesti Entsüklopeedia

Väljund on oluline

Ühinemise taustaks oli mängijatele väärt väljundi pakkumine. „Sunnitud meetodil poleks olnud mõne mängija jaoks mõistlik kohe nii kõrgel alustada ja kogu meeskonna jagu ei olnud sellist jõudu, et meestega mängima hakata. Madalamal mängis duubel ja nii saigi iga mängija endale sobival tasemel tegutseda. Alguses olid ikka väikesed kasvuraskused, aga praeguseks on see süsteem korralikult paika loksunud.“

Lehtmets tunneb uhkust, et nüüdseks mängitakse liigat oma poistega. „Me ei ole kuskil mängijaid skautimas käinud. Needsamad Viimsi poisid mängivad ja saavad hakkama. See on üsna ainulaadne, sest nad on koos üles kasvanud ja väljaku kõrval head sõbrad. Ikka on käidud küsimas mängimise võimaluse kohta, aga väljastpoolt pole tahtnud võõraid siia punti võtta, et säiliks väljund oma pois-

tele. Ikka on tutvuste kaudu mängijaid sattunud, aga siis on reegel, et kui trennis käia ei õnnestu, siis üle II liiga meil väljundit pakkuda pole.“ Küsimisi on jalgpallimaailmas mõlemalt poolt. Pole saladus, et suuremad klubid, kes mängivad Eestis kõige kõrgemal tasemel, hoiavad pingsalt silma peal talendikatel noormängijatel. Lehtmets ütleb, et paljude mängijate kohta on küsitud, aga rõhutab, et kui suheldakse klubide vahel, siis see on kõik arusaadav. Talle ei meeldi, kui mängijaga otse suheldakse, teda mõjutama hakatakse, ja seetõttu on Viimsis kokkulepe, et sellistel juhtudel annab mängija otse klubile teada, et tema vastu tuntakse huvi. Lehtmets mainib, et kedagi kümne küünega kinni ei hoita, vaid iga kaasust vaadatakse eraldi. „Ma arvan, et hetkel on mängijatel esiliiga B-s mängimine väga hea väljund. Aga loomulikult, kui keegi oleks Premium liigas põhitiimis ja mängiks seal, siis keegi kätt ette „Ma ei näe mõtet olukorras, kus mängija vahetab klubi küll ei paneks.“ Ta rõhutab just esindusmeeskonnas tegutsemist. „Ma ei näe mõtet olukorja siis mängib selle klubi ras, kus mängija vahetab klubi ja siis duubelvõistkonnas oma mängib selle klubi duubelvõistkonnas kasvatajaklubi vastu. Kui on sama liigatase, siis miks oma kasvatajaklubi vastu. Kui on sama liigatase, siis miks vahetada?“ Esiliiga B-s pole veel hooaja selgroogki vahetada?“ murtud ja seepärast ei tasu sündmustest ette rutata, mida rõhutab ka Lehtmets. Aga ühel hetkel võiks meeskond aste kõrgemal mängida küll. „Oleme klubi sees välja käinud eesmärgi, et selle pundiga võiks esiliigasse jõuda. Eks ole näha,

millal see õnnestub. See, et me hooaega hästi alustasime, ei tähenda, et meil õnnestub see kohe sel aastal. Sealt edasi juba vaatame, sest kõige kõrgemal tasemel mängimiseks oleks vaja natuke filosoofiat muuta selles osas, mis puudutab nii-öelda väljastpoolt mängijate kaasamist. Aga sinna aega on.“

Foto: Liisi Troska

Sosistades info teise äärde ei jõua

„Ei saa öelda, et ma rahulik olen, aga ma ei lähe hulluks,“ kirjeldab Lehtmets end juhendajana väljaku ääres. „Ma ei suuda käed lihtsalt risti panna, kui asjad ei toimi. Sosistades ei suuda infot teise äärde saata, siis tuleb häält ka teha. Aga see pole konfliktne või õel, sest seda saab teha ka sportlikult.“

Lehtmetsa kirjeldatakse kui taktikaspetsialisti. Seda ei varja ka mees ise. „Mulle meeldib väga tuhnida taktikalistes nüanssides. Mulle pa- Jalgpallitreenerina töötas Ivo Lehtmets alates 1998. aastast esialgu kub huvi, miks asjad väljakul juhtuvad, ja sellega kaasnevad väiksemad detailid. Siis omakorda on Kehtna jalgpallikoolis, seejärel Tallinnas noortetreenerina, FC Flora esindusmeeskonna abitreenerina ning Pärnu Tervise (2001), FC Kuressaare (2002–03) ja Valga Warriori (2004–06) peatreenerina. põnev keemia, kuidas infot noorematele mängija- Lehtmets oli 2004–2005 U21 koondise peatreener, 2006. aastele edasi anda, sest vahepeal läheb endalgi aega, tal U19 ja U18 koondise juhendaja. 2004 oli Tais King’s Cupi turet mõtestada lahti erinevaid olukordi.“ niiril kaks mängu Eesti koondise peatreener. Alates 2007. aastast EM-finaalturniir on seljataga ja Lehtmets tun- on ta Martin Reimi jalgpallikooli treener ja omab samast aastast nistab, et vaatas neid mänge ka „valesti“. Ta möönab, et taktikaliselt saab tõesti midagi ka oma UEFA Pro-litsentsi. Allikas: Eesti Entsüklopeedia trenni kaasa võtta, aga sõpradega koos jalgpalli vaadates kipub ta minema oma mulli, mis isikliku elu vaatevinklist tema hinnangul kõige parem pole.

Lehtmets on töökas ja naudib videoanalüüsi. „Olen ka noortekoondiste ja A-koondise mänge mitu korda üle vaadanud ja alati erinevate nurkade alt.“ Kui eespool sai mainitud, et Lehtmetsal õnnestus Tais koondist juhendada, siis vähe tuntud on fakt, et Lehtmets oli A-koondisel abiks ka mõned aastad tagasi, kui meeskonda juhendas Martin Reim. Ise jääb ta oma rolli kirjeldades väga tagasihoidlikuks. „Kodumängudel istusin tribüünil, sest ega treeneripingilt eriti hästi suurt pilti ei näe. Ma teadsin nende plaani ja selle pilguga siis jälgisin. Ma ei andnud oma ideid, aga jälgisin seda, kas treeneritiimi ideed jõuavad ka väljakule. Pärast avapoolaja lõppu andsin oma mõtted edasi.“ Lehtmetsa filosoofia puhul on märksõnadeks palliga mäng ja vajaduse korral plaani muutmine. „Noorteklassides oli kindlasti väga olulisel kohal palliga mäng, aga kui jõuad kõrgemale, siis pead end vastavalt kohendama, sest palliga mängimine on keerulisem.“

„Mulle meeldib väga tuhnida taktikalistes nüanssides. Mulle pakub huvi, miks asjad väljakul juhtuvad, ja sellega kaasnevad väiksemad detailid.“

Treener tunnistab, et noorteklassis saadi palliga mängu tõttu korduvalt kõrvetada. „Meil oli mängijatega tihtipeale arutelusid ja leidsime, et pika palli ette tagumisel ei ole mõtet. Kaotuseid tuli, aga see käis asja juurde, sest teatud vanuses pole veel mõned elemendid, näitena diagonaalsööt, korralikult paigas. Aga minu soov on, et kui saab palliga mängida, siis tasub seda alati teha. Kui kõrgelt survestatakse, siis pole õige hetk seda teha ja peab leidma lahendusi. Väga palju sõltub vastasest. Tahan, et tegevus oleks mõtestatud ja oleks võimalus omada initsiatiivi ja loomulikult luua paremaid momente. Kui neid asju teha ei saa, siis peab olema meeskond võimeline hakkama saama ka teistsuguse jalgpalliga. Paljud tahavad kombinatsioonilist jalgpalli mängida, aga ma pole nii naiivne, et arvata, et see alati võimalik on. Kaitsemängu peab ka oskama nautida, siis on asi õige! Kui mängija tahab rahvusvahelisse jalgpalli ühel hetkel siseneda, siis peab kõik see eelnev paigas olema.“

2003. ja 2004.

sünniaastaga poisse on Viimsi JKs omajagu. Enamik 2004. aastal sündinud mängijatest on tihtipeale mänginud endast (vähemalt) aasta vanemate vastu.

Kogenud taustajõud

on Viimsi JK üks tugevus. Esindusmeeskonna abitreenerid on Martin Kaalma ja Arli Salm, kehalise ettevalmistuse eest vastutab Raul Jerva. Füsioterapeut on Tõnu Allpere ning võistkonna esindaja Alar Kaljuvere. Lisaks loomulikult klubijuht Reim ja peatreener Lehtmets.

Hiigelsuur tahvelarvuti

on kontoriruumis, kuid liftiga saab selle viia alla esindusmeeskonna riietusruumi! Eraldi on soetatud ka mängu analüüsiv tarkvara.

This article is from: