TAKTIKALAUD
Ründes üks, kaitses teine Tekst: Joel Indermitte, FC Flora abitreener
L
õppenud 24 võistkonnaga EM oli väga kõrgetasemeline ja mõne üksiku erandiga ka väga ühtlaselt hea tasemega. Kui esialgu võis tunduda, et suured koondised on peajagu teistest üle, siis playoff-mängud näitasid hästi, et neile on võimalik kandadele astuda. Minu arvates tehakse Šveitsi, Taani ja Tšehhi masti koondistele veidi liiga, kui neist räägitakse kui „väikestest“ – see turniir näitas, kui hea tasemega meeskonnad nad võivad olla. Nende kvaliteedi alus seisneb selles, et mängijad on igapäevaselt väga heades liigades ja võistkondades, samuti mängisid need koondised väga meeskondlikku mängu. Sõna „meeskond“ võiks olla üks turniiri tähtsamaid märksõnu. Need võistkonnad, kes mängisid väga konkreetse plaani järgi, võistkonnana nii kaitses kui rünnakul ning kellel oli ühtne hingamine, olid turniiri jooksul ka edukad. Välja võiks tuua Itaalia, Taani ja Inglismaa, kus oli selgelt näha võistkonna ühtset mentaliteeti.
Kolm või viis kaitsjat?
Sellel turniiril nägime asetuste puhul väga mitmekülgset ja pisut uudset lähenemist: nägime seda, kuidas kaitses mängiti ühe asetusega, rünnakul palli vallates aga hoopis teise paiknemisega. Samuti nägime paljusid võistkondi kasutamas viiemehelist kaitseliini, mis andis võistkonnale juurde kindlust kaitses ja huvitavaid võimalusi rünnakul.
Rünnakul 3-4-3
Paljud võistkonnad kasutasid 3-4-3 formatsiooni, näiteks Taani, Saksamaa, Inglismaa, Belgia ja Šveits. Peamised võimalused, mida see mänguplaan neile rünnakul andis, oli selle formatsiooni mitmekülgsus ja selle üsna ründav stiil: • Kolm keskkaitsjat andsid võimaluse ehitada mängu üles, olles vastase ründeliini vastu ülekaalus. Samuti sai alustada mängu lühikeste söötudega keskväljale. • Tõusvad äärekaitsjad olid selle turniiri ühed silmapaistvamad mängijad (Joakim Mæhle, Leonardo Spi-
40
JALKA AUGUST 2021
nazzola, Robin Gosens, Luke Shaw). Nägime neid rünnakul tihti väga kõrgetel positsioonidel mängu ehitamas, väga palju tsenderdamas ja ka tsenderdusi ise karistusalas realiseerimas (näiteks Luke Shaw finaalis, Robin Gosens Portugali vastu). • Kaks kontrollivat poolkaitsjat andsid võistkonnale kindluse rünnakul mängu ülesehitusel, samuti teadmise, et pallikaotuse korral on kaitseliini ees kohe kaks mängijat vastaste kontrarünnakut peatamas. Heaks näiteks on Taani keskväljapaar Pierre-Emile Højbjerg – Thomas Delaney, samuti inglaste Declan Rice ja Kalvin Phillips. • Kolm ründajat andis võistkonnale võimaluse olla rünnakul liikuv, vahetada kohti, viia vastase kaitseliin positsioonidelt välja ja rünnata sinna tekkinud vabu ruume. Tsenderduste puhul nägime karistusalasse tormamas nii kolme ründajat kui ka kaugemaid äärekaitsjaid, mis valmistas vastase kaitsjatele markeerimisel palju peavalu.
Kaitses 5-4-1 või 5-3-2
Kaitsefaasis nägime neid võistkondi kasutamas viiemehelist kaitseliini, kuid päris palju varieeriti sellega, milline oli keskvälja ja ründeliini asetus. Osalt kasutati 5-3-2 formatsiooni, mis andis selle, et väljaku keskosa oli tugevalt mehitatud ja väga kompaktne, samuti kasutati 5-4-1 asetust, mille puhul on poolkaitseliin väga lai ja võimaldab katta palju ruumi, kui arvestada ka sellega, et selle selja taga asub veelgi laiem viiene kaitseliin. Šveitsi koondise puhul nägime aga näiteks ka 5-2-3 formatsiooni, kus kaks keskväljamängijat pidid koos kaitseliiniga katma väga suure ala, ülemised kolm ründajat said aga anda vastaste kaitseliinile kõrgemat survet ja oodata häid võimalusi kontrarünnakuteks. Miks kasutati nii palju viiemehelist kaitseliini? Põhjuseid on mitu, aga võistkonnale pakub see eelkõige väga kompaktset meeskondlikku kaitseblokki, kus ohtlikumad ruumid, mida vastased leida võivad, on mehitatud. Kuna tippjalgpallis on ründajad muutunud aina osavamaks, on kaitsjate ülesanne neilt eelkõige ruum ära võtta ja nende elu võimalikult raskeks teha. Muidugi peab olema võistkonnas
ka sellist tüüpi mängijaid, kes suudavad neid rolle hästi täita – kõige tähtsam on mõista ja aru saada, mida see taktikaliselt nõuab. Eelkõige on see keeruline seetõttu, et kogu aeg tuleb aru saada, milline mängija peab astuma liinist välja vastasele vastu, kes peab samal ajal välja astunud mängijat julgestama ja milline on parasjagu liini tasakaal.
Põhimängijad ja nüansid rünnakul
Tõusvate äärekaitsjate rolli juba lahkasime, kuid mida andis nende liikuvus ülemistele ründavatele mängijatele? Tänu sellele, et väljakul pakkusid äärekaitsjad laiust, said nii ääre- kui tipuründajad nautida suuremat vabadust ja oma liikuvusega vastastele peavalu valmistada. Itaallaste põhimängijaks rünnakul tõusis Lorenzo Insigne, kes koostöös Spinazzolaga moodustas päris hirmuäratava vasaku ääre. Insigne sai mängida väravale lähemal ning leida nii häid söödu- kui löögivõimalusi – just Insigne tegi lõpuks turniiri jooksul kõige rohkem olulisi sööte karistusalasse. Teisel Itaalia äärel näitas kogu turniiri jooksul väga head teravust Federico Chiesa, kes oli väga nahaalne ja tahtis tihti vastaseid ette võtta, kusjuures see tuli tal sageli ka edukalt välja. Turniiri kõige edukamaks triblajaks osutus aga inglaste Raheem Sterling, kelle väledusega jäid paljud võistkonnad hätta. Sterlingu puhul aitas tema heale mängule kaasa ka Harry Kane, kes oli üsna siduvas rollis, tulles tihti oma positsioonilt välja ja jagades sööte liini taha, kuhu olid inglaste ääreründajad süstimas. Sellist sidusat tipuründaja rolli nägime ka Prantsusmaa puhul, kus selliseks dirigendiks oli Karim Benzema. Romelu Lukaku roll Belgia koondise juures oli kahe asja hübriid – tal tuli ühest küljest olla siduvas rollis, aga samal ajal ka väravale orienteeritud puhas realiseerija. Kõige ehtsamat tipuründaja rolli täitsid näiteks Cristiano Ronaldo ja Patrick Schick, kes olid oma füüsilisuse ja kohalolekuga kastis kogu aeg ohtlikud.
Itaallased olid ühe asja eest väljas
Itaalia näitas kogu turniiri vältel väga head jalgpalli ja taktikaliselt küpset mängu. Suurt kiitust väärib peatreener Roberto Mancini, kes on pannud meeskonna
