Raul Ojassaar

Marcus Rashford tegi justkui kõik õigesti – ka väravavaht oli juba teisele poole ära hüpanud, ent pall põrkas posti. Foto: Ryan Pierse, UEFA

Penaltiseeria pole loterii, ent Inglismaal polnud õnne

Euroopa meister oleks võinud olla väga vabalt Inglismaa. Sellest ei jäänud ju palju puudu: Andrea Belotti eksimuse ja Harry Maguire’i fantastilise ristnurgapommi järel juhtis Inglismaa penaltiseeriat 2 : 1. Inglaste paar keskpärast lööki ja Gianluigi Donnarumma paar head tõrjet pöörasid aga asja pea peale ja võidukarikas rändas Rooma.

Iga kord, kui keegi räägib sellest, kuidas penaltiseeria on loterii, tõusevad mul ihukarvad püsti. Mis mõttes? Loteriiks võiks nimetada mündiviset (mida 1968. aasta EMi poolfinaalis kasutati!), mitte jalgpallilist võistlust, mille tulemust saavad osalevad mängijad väga konkreetselt mõjutada. Penaltiseeria on mõistust, psühholoogiat ja oskusi kombineeriv viis, kuidas otsustada edasipääseja või finaali võitja.

Enne Gareth Southgate’i peatreeneriks asumist oli Inglismaa koondis osalenud seitsmes penaltiseerias ja võitnud neist vaid ühe. Söögi alla ja peale on meenutatud Southgate’i oma otsustavat eksimust 1996. aasta EMi poolfinaalis. Kõigest sellest lähtuvalt võttis Southgate penaltiseeriate teema ametisse asudes tõsiselt käsile, konsulteerides psühholoogide ja andmeanalüütikutega. Eesmärk oli lihtne: saada jälile sellele, miks inglased penaltiseeriates aina põruvad, ja see muster ümber pöörata.

Enne 2018. aasta MMi tehti mõtestatud treeninguid ja katseid, et välja selgitada parimad lööjad ja neid võimalikult hästi penaltiseeria surveks ette valmistada. Mängijate suhtes viidi läbi psühhomeetrilised testid, penaltiseeriad mängiti võimalikult tõetruult läbi – kõik toimus pärast füüsiliselt rasket treeningut, meeskond ootas keskringis, mängijad harjutasid jalutuskäiku sealt penaltipunktini jne. Pinge tõstmiseks tuli lööjatel väravavahile ette öelda, millisesse nurka sihitakse. Psühholoogid

töötlesid meeskonda, et inglaste varasemad ebaõnnestumised neid ei kammitseks. Meeskonnaga arendati välja positiivsed rutiinid, mida nägime ka tänavu: näiteks iga inglaste löögi eel ulatas palli lööjale nende väravavaht Jordan Pickford, et muuta löögiprotseduur võimalikult tuttavaks, harjumuspäraseks ja treeningusarnaseks.

Southgate tegi kõik õigesti?

Norra sporditeaduste ülikoolis jalgpallipsühholoogiat uuriv Geir Jordet veetis viis aastat oma elust penaltiseeriate nüansse lahates ning mõned tema uurimuste tulemused on küllaltki üllatavad, sest eri tüüpi mängijate, erinevate löögiolukordade ja muu sellise puhul on õnnestumisprotsentide vahed ootamatult suured. Näiteks tuli tema uuringutest välja, et tähtmängijad on penaltiseerias suhteliselt tõenäolised eksijad: pärast prestiižse individuaalse auhinna saamist realiseerivad mängijad penaltiseerias lööke vaid 65protsendiliselt, samas kui enne auhinna saamist oli samade mängijate realiseerimisprotsent lausa 89%.

Pisut üllatavana leidis Jordet, et suurema realiseerimisprotsendiga olid penaltiseeriates nooremad mängijad: 18–22aastaste mängijate penaltid läksid väravasse laias laastus seitse protsenti tõenäolisemalt kui 23aastaste ja vanemate pallurite omad. Kuigi nende osas oli valim väga väike, olid umbes viis protsenti resultatiivsemad ka mängijad, kes olid enne penaltiseeriat olnud platsil vähem kui 30 minutit.

Ülisuur vahe oli ka näiteks selles osas, millises olukorras lööja parasjagu on. Selliste löökide puhul, kus eksimus tähendas automaatselt kaotust, realiseeriti penalteid vaid 61,8 protsenti – vastupidises olukorras, kus värav tähendab automaatselt võitu, oli protsendiks aga suisa 92,0. „Neutraalsete“ penaltite ehk selliste löökide puhul, kus seeria läheb igal juhul pärast seda edasi, oli õnnestumisprotsendiks 73,7.

Oluline erinevus tuli mõistagi sisse närvilisuse ja ärevuse tasemes, mida Jordet mõõtis selle järgi, kui kiiresti pärast kohtuniku vilet mängija löö-

Meeskonnaga arendati välja positiivsed rutiinid, mida nägime ka tänavu: näiteks iga inglaste löögi eel ulatas palli lööjale nende väravavaht Jordan Pickford, et muuta löögiprotseduur võimalikult tuttavaks, harjumuspäraseks ja treeningusarnaseks.

Euroopa andis järjekordse tormihoiatuse

Teist korda toimus EM-finaalturniir 24 osaleva meeskonnaga ning kuigi ka mina olin 2016. aasta turniiri eel uue formaadi suhtes skeptiline, tuleb tunnistada, et kartused olid asjatud – kaks viimast EMi on väga hästi näidanud, kui palju on Euroopas häid jalgpallikoondiseid. Tänavusel turniiril jäid mänguliselt ansamblist pisut välja ehk vaid Soome ja Põhja-Makedoonia: samas sai Soome oma grupis kolmanda koha ning põhjamakedoonlased lõid kõigis kolmes mängus värava.

Kui mõelda selle peale, et tänavuselt EMilt jäi välja veel mitu Euroopa riiki, mis oleksid võinud vabalt finaalturniiril tegusid teha (eelkõige Norra, Serbia ja Island, aga miks mitte ka näiteks Iirimaa, Põhja-Iirimaa, Kreeka ja Bosnia), hakkab lausa tunduma, et kaugel ei ole ka aeg, kus Euroopa võiks vabalt täiesti arvestatavad meistrivõistlused korraldada 32 riigi osavõtul.

Kuigi rahalises mõttes oleks see UEFA-le ilmselt tulus idee, räägiksid selle kasuks siiski sportlikud argumendid: isegi kui finaalturniirile lisada kõik eelmainitud väljajääjad, jääks üks meeskond ikka veel puudu, et 32 kokku saada. Arvestades seda, et väiksemate jalgpalliriikide edu käib väga üles-alla, on vähe tõenäoline, et lähitulevikus oleks Euroopas olemas 32 riiki, kes kõik oma koha finaalturniiril ka välja mängiksid. Pealegi – kui 55 UEFA liikmest 32 pääseksid finaalturniirile, muudaks see EM-valikmängud (eriti suurematele riikidele) juba väga pingevabaks. Suurturniiride võlu võiks ikkagi olla selles, et ka kõige suurematel on sealt võimalik välja jääda – meenutagem viimasest ajast näiteks Hollandi põrumist EM 2016 ja MM 2018 valiksarjas ning Itaalia eemalejäämist eelmisest MMist. Suurturniirile pääsemist ei tasu devalveerida ka väiksemate riikide puhul – samas ei jäänud tänavuse EMi ajal eriti silma, et oleks rõhutatud, kuidas Põhja-Makedoonia teenis koha 24 seas välja tänu Rahvuste liiga kõige nõrgema liiga võitmisele, mitte valiksarjas edukas olemisele. 2022. aasta MMile Kataris pääseb 13 Euroopa riiki (see jaotus on alates 2002. aastast püsinud sama), kuid 2026. aasta MMile, kui turniiri laiendatakse 48 meeskonnale, saab Euroopa juurde vaid kolm kohta. Ühest küljest tundub see Euroopa suhtes küllaltki ebaõiglane, teisalt aga tuleb ehk pikas plaanis muule maailmale kasuks – kontakt tippjalgpalliga, võimalik pääs playoff’i ja kõik muu sellega kaasnev oleks praegu väga vajalik isegi Lõuna-Ameerika meeskondadele, mis on tavaliselt ikka kõrges mängus sees olnud. Viimastel aastatel on kaalukauss üha rohkem Euroopa kasuks kaldunud: viimati tuli mitte-Euroopa meeskond maailmameistriks 2002. aastal ning juba praegu võib sisuliselt mürki võtta, et see seeria ei katke ka 2022. aastal. Viimasel kolmel suurturniiril (2016 EM, 2018 MM, 2020 EM) on poolfinaali jõudnud kümme(!) Euroopa riiki (Portugal, Prantsusmaa, Wales, Saksamaa, Horvaatia, Belgia, Inglismaa, Itaalia, Hispaania ja Taani). EMi finaaliga samal nädalavahetusel toimunud Copa América finaal Argentina ja Brasiilia vahel oli silmanähtavalt kehvema mängutempo, mõtestatuse ja kvaliteediga kui Inglismaa ja Itaalia kohtumine, kusjuures ei saa väita, et Lõuna-Ameerikas oleks praegu üldse mõni teine koondis, kes suudaks isegi heal päeval Euroopa eliidiga sammu pidada. Muu maailm on veel kehvemas seisus: 2018. aasta MMil pääsesid Põhja-Ameerika, Aafrika, Aasia ja Okeaania peale playoff’i kokku vaid kaks riiki – Jaapan ja Mehhiko – ja nemadki langesid kohe kaheksandikfinaalis.

Praeguse seisuga tundub palju tõenäolisem, et 2022. aasta MMi poolfinaal on taas kord Euroopa siseasi, kui see, et mõni võistkond väljastpoolt Euroopat finaaligi pääseb, rääkimata võidust. Loodetavasti see olukord muutub, sest ainult Euroopa tiime MMi otsustavas faasis vaadata oleks pisut igav.

ma asus – loogika on siin selles, et mida rohkem mängija lööki kardab, seda kiiremini soovib ta asjaga ühele poole saada. Need mängijad, kes asusid lööma juba vähem kui 0,2 sekundit pärast vilet, saatsid palli võrku vaid 57,4protsendilise tõenäosusega, samal ajal kui enam kui sekund oodanud

Kas korvpalluril pole mõtet trennis vabaviskeid lihvida, sest mänguolukorras on pinge niikuinii hoopis teine?

mängijate puhul oli selleks protsendiks 81,1.

Väga võimalik, et Gareth Southgate oli Jordeti töödega tuttav, sest tema meeskonna löögijärjekord ja maneerid olid nende uurimuste järgi justkui õpikust maha viksitud. Vanematele mängijatele eelistas Southgate nooremaid, kogu mängu rassinud mängijate asemel värskelt vahetusest sekkunuid. Marcus Rashford, kes inglaste poolt esimesena eksis, ootas pärast kohtuniku vilet päris mitu sekundit, enne kui löögile asus. Ja nii edasi. Isegi Pickfordi poolt lööjale palli ulatamine peaks olema kasulik, sest uurimusest tuli välja, et kui mängijal tuleb löögi eel temast mitte oleneval põhjusel oodata („praadida“), siis realiseerimisprotsent kohe kahaneb.

EM 2020: mängu jooksul realiseeritud ja eksitud penaltid

EM 2020: penaltiseerias realiseeritud ja eksitud penaltid Ära löö väravavahile mugavasse kohta!

Kõlab muidugi palju lihtsamalt, kui see tegelikult on, aga penaltite puhul kehtib üks suhteliselt lihtne tõsiasi: palli ei maksa lüüa väravavahile mugavasse kohta. See tähendab võrdlemisi madalat lööki, mis ei lähe päris posti kõrvale, vaid jääb sellest meeter-kakskolm eemale.

Eriti hästi tuli see tõde välja, kui analüüsisin kõiki penaltilööke, mis lõppenud EMi jooksul sooritati. Nendest löökidest, mis väravavahile mugavasse tsooni saadeti (ei võtnud siinkohal arvesse täiesti värava keskele löödud lööke), jõudis väravasse vaid 34,8% (8/23)!

EMi jooksul jäi penaltilööjatel aga justkui kahe silma vahele värava keskele löömine: penaltiseeriates löödud 38 löögist löödi värava keskele vaid üks löök (Federico Bernardeschi finaalis). Mängu sees virutasid külmavereliselt palli keskele nii Artjom Dzjuba (Taani vastu üles keskele) kui Romelu Lukaku (Itaalia vastu alla keskele).

Paraku läks finaalmängu penaltiseeria vastuollu peaaegu kõigi Jordeti uurimistöö tulemustega. Vanemad ja kogenumad mängijad realiseerisid oma penalteid paremini, eksisid Sancho ja Rashford, kes olid just penaltiseeriaks vahetusest mängu toodud, kusjuures nagu eespool mainitud, tegi Rashford kõike justkui õpiku järgi. Kui Jorginhol oli võimalus mäng Itaalia kasuks kallutada, oli tema penalti realiseerimise tõenäosus paberite järgi 92 – tuli aga eksimus.

Midagi pole öelda – tundub, et Inglismaal lihtsalt ei vedanud!

Penalteid saab ja tuleb harjutada

Märkimist väärib veel üks huvitav nüanss: need mängijad, kes arvasid, et penaltiseeria on loterii, kogesid löögi eel palju tõenäolisemalt suuremat ärevust kui need, kes uskusid, et suudavad olukorda kontrollida. Seega tasub treeneritel võistkonnaga suheldes kindlasti vältida sõnumit, nagu oleks penaltiseeria puhas õnnemäng. Tegelikult ju ei ole.

Sageli kuuleb treenerite suust ka väidet, et penaltiseeriaks ei saa harjutada, kuna treeningul ei ole võimalik imiteerida seda survet ja pinget, mida mängija päris penaltiseeria ajal tunneb. Olen alati pidanud seda jaburalt poolikuks argumendiks. Kas karistus- või nurgalööke pole siis samuti mõtet harjutada, sest trennis ei ole kunagi võimalik täpselt imiteerida seda, kuidas käitub vastane? Kas korvpalluril pole mõtet trennis vabaviskeid lihvida, sest mänguolukorras on pinge niikuinii hoopis teine?

Penalti sooritamise tehnilist poolt saab ju

Inglismaa koondise pesamuna Jude Bellingham kougib hõbemedali pärast selle

saamist kaaslaste eeskujul kohe kaelast ära. Foto: Richard Juilliart, UEFA via Getty Images

Mida on väärt hõbemedal?

Viimastel aastatel on millegipärast just jalgpallis iga finaalmatši järel tekkinud uut moodi võistlusala: milline kaotajameeskonna liige suudab talle kaela pandud hõbemedali kõige kiiremini kaelast ära võtta?

Mängijad ise ütlevad muidugi, et nad on spordimehed, lähevad alati võidu peale välja ning ei talu, et neile kohe pärast karjääri üht suuremat nässuläinud võimalust selle märgiks teise koha medal kaela riputatakse, kuid viimasel ajal tundub üha rohkem, et medali kaelast rebivad mängijad pigem lihtsalt eputavad. Üks hakkab ees tegema, teised tema järel. Vaatasin huvi pärast järele mõned varasemad MMide ja EMide auhinnatseremooniad ning toona oli asi tunduvalt viisakam. 2010. aasta MM-finaali lisaajal kaotanud argentiinlased olid mõistagi pettunud ega tahtnud hõbemedalitest eriti midagi kuulda, kuid kes tahtis medalit kaelast ära võtta, ootas sellega vähemalt senikaua, kuni oli poodiumilt lahkunud. Kas nemad olid siis kuidagi vähem spordimehe hingega kui need, kes on viimastel aastatel nii klubide kui koondiste suurturniiride finaalis kaotajaks jäänud?

Võimalik, et tippjalgpallis tasubki kaaluda hõbemedalite kaotamist. Õnnelikud on nende üle (ning sedagi mitte kohe pärast mängu) vaid sellised meeskonnad, kellele oli finaali pääsemine tohutu eneseületus ja kelle puhul enamat olekski olnud palju tahta. Vähegi võrdsemate finaalivastaste korral näeme ikka ja jälle, kuidas teise koha võistkond mossitades ja pilk maas, oma kohustuslikud käesurumised ära teeb ja riietusruumi norutama läheb. Kes seda näha tahab? Kui isegi mängijad ise neid medaleid ei väärtusta, siis miks on neid vaja kohe mängu järel kätte anda? Autasustatagu siis vaid võitjaid. Või saatke medalid klubi või koondise juurde paar päeva hiljem. Võibolla on siis kaotusvalu väiksem ja rõõm meenest suurem.

Kommentaatorite keeruline elu

Spordiülekannete kommentaatorite ja stuudioekspertide kallal võtmine ei ole sugugi ainult Eesti fenomen: ka mujal maailmas on see suurte võistluste ja suurturniiride ajal aktuaalne teema. Pole ka ime: jalgpalliturniiride ajal on kommentaatorid meie elutoas iga päev mitme tunni kaupa. Mõelge kasvõi selle peale: kui mitu minutit oli lõppenud EMi ajal meie telekas aktsioonis Cristiano Ronaldo, mitu minutit aga Kristjan Kalkun, Alvar Tiisler, Aet Süvari või Marko Lelov? Sellise kvantiteedi puhul pole ime, et leitakse nüansse, mis hakkavad pinda käima, mõnitatakse mõnda sõnavääratust või ebaõnnestunud mõttekäiku. „Abikommentaatori töö on endiste mängijate puhul ülekande juures kõige keerulisem, sest avalikkus arvab, et see on küllaltki lihtne, kuigi tegelikult ei ole see nii,“ rääkis Inglismaal kommentaatoreid treeniv Rob Nothman hiljuti The Athleticule. Iseäranis hästi tuleb nende töö keerulisus välja suurtes jalgpalliriikides suurte mängude ajal: näiteks selsamal Inglismaal räägiti nende koondise EMi avamängu järel Twitteris tunduvalt rohkem ülekande abikommentaatorist, endisest mängijast Jermaine Jenasest kui näiteks võiduvärava autorist Raheem Sterlingust. Ja peaaegu alati, kui sotsiaalmeedias arutletakse kommentaatorite üle, kaldub diskussioon negatiivseks.

Sageli võib kriitika olla ka õigustatud, kuid siinne kontekst on oluline: Eestis ei ole siiamaani peetud oluliseks näiteks kommentaatorite süstemaatilist koolitamist või leitud selle jaoks vahendeid – sisuliselt kogu asjatundlikku tagasisidet tuleb selle töö tegijatel endal tikutulega otsida. Nii on ka väga keeruline oluliselt areneda. Selliseid treenereid nagu eelmainitud Rob Nothman Eestis ju ei ole. Samamoodi ei ole meil ka professionaalseid abikommentaatoreid, kes saaksid stuudioanalüüsi ja muud teha oma põhitööna.

Sellegipoolest tuleb tunnustada neid abikommentaatoreid, kes tõesti näevad vaeva, et paremaks saada, mitte ei käi lihtsalt kohal sellepärast, et telekas on tore esineda. Eetris saab ju sellest aru, kes on teinud korraliku eeltöö ja kes mitte; kes võtab asja tõsiselt ja kes ajab lihtsalt ümmargust juttu.

treeningul harjutada sisuliselt lõpmatuseni. Mida rohkem on tugev ja täpne penalti jala sees, seda vähem saavad ju psühholoogilised tegurid sooritust mõjutada.

Inglismaa koondis võitis Gareth Southgate’i käe all pärast viit järjestikust kaotust esimesed kaks penaltiseeriat: 2018. aasta MMil Kolumbia vastu ning seejärel ka Rahvuste liigas Šveitsi vastu. Kaotus Itaaliale oli pärast Southgate’i metoodilist lähenemist Inglismaa esimene.