Töövari: operaator jalgpallimängul

„Filmi kõike, mis tundub põnev!“

Ilmselt ei ole Eestis mitte ühtegi jalgpallisõpra, kes poleks vaadanud koduse jalgpalli ülekandeid, mida toodab MIND Media. Kõik Soccernet.ee ja jalgpall.ee koduse vuti ülekanded on täis just nende sõrmejälgi. Ja neid ülekandeid ei ole sugugi vähe!

Kuigi praeguseks on see MINDi inimestele saanud rutiinseks igapäevatööks, on ühest jalgpallimängust kvaliteetse ülekande tootmine küllaltki keeruline protsess, mis nõuab omajagu nii inimressurssi, tasemel töövahendeid kui õppinud meistreid. Selleks, et nende nüanssidega ennast kurssi viia, võtan ühel hetkel ühendust MIND Media bossi Raido Sooaluga ning teen talle lihtsa ettepaneku: mis oleks, kui tuleksin teile üheks mänguks kaamerameheks?

Kirjutamise hetkel ei ole mul tegelikult eriti

 Esimesed tutvused tehnikaga – operaator Heiki Rebane näitab ette, kuidas asjad käivad. Minu üllatuseks ei saagi läbi kaamerasilma vaadata – seda, mida aparaat jäädvustab, saab näha ainult selle küljes oleva ekraani kaudu.

head aimust, kui lihtne või keeruline kaameramehe töö olla võib. Kas minu kasutamine oleks MINDile tohutult suur ettevõtmine, mis nõuaks minu välja koolitamist ja muud säärast, mis oleks ühe mängu jaoks tobedavõitu? Kas töö on sedavõrd tehniline ja keeruline, et sellest ei tuleks lihtsalt midagi välja? Kas kallist tehnikat üldse usaldatakse täieliku algaja kätte?

Märgin igaks juhuks ära, et ma ei pretendeeri põhikaamera taha, vaid oleksin hea meelega mõnes rollis, mis ülekande juures nii suure tähtsusega ei ole. „Kui mõni Kuidas riietuda nii, et päikese mäng on tellitud kahe kaameraga, siis äkki saab kuskilt mulle käes poleks palav ja vihmasaju kolmanda kaamera leida?“ pakun korral külm? välja.

Sobiva mängu kokkuleppimine osutub aga pisut keeruliseks. Kui esialgu kahtlustan, et minu õpetamine tundub liiga tülikas, siis hiljem saan telefonis teada hoopis seda, et kuna MINDil on vaja ülekandeid toota paljudelt mängudelt ja tihtipeale samal päeval mitmest Eesti otsast korraga, ei teki naljalt sellist olukorda, et mõni kaamera lihtsalt vedelema jääks. Viimaks saame mängu kokku lepitud – euromängude tõttu tavapärasest hõredamal Premium liiga nädalavahetusel kantakse Soccernet.ee eetris üle naiste meistriliiga kohtumine Tallinna Kalevi ja Viljandi Tuleviku / Suure-Jaani Unitedi ühendnaiskonna vahel. Teeme ära!

Ähvardav ilmateade

Mängueelsel õhtul ilmateadet silmitsedes tunnen, kuidas külm higi ühtäkki laupa jahutab. Keset juulikuud lubatakse just selleks ajaks 13 kraadi õhusooja ja 80-, kohati 90protsendilist vihmasaju tõenäosust. No tere, tali! Tuletan vaimusilmas meelde mälupilte kaamerameestest märtsikuistel mängudel, kui tuul, tuisk ja külmakraadid nende töötingimused ilma igasuguse liialduseta ekstreemseks muudavad. Äkki saabki tuule ja vihmaga autentsema kogemuse? Mängupäeva hommikupoolik teeb olukor-

Minu kätte usaldatakse kvaliteetne kaamera, mis on Raido sõnul küll juba kümmekond aastat vana, kuid ajab asja tänini suurepäraselt ära. Uuest peast maksis see umbes 4500 eurot, praegu oleks hind kasutatuna ilmselt tuhande ringis, aga sellele lisanduvad eri vidinad, näiteks juhtmevaba pildiedastaja ja suum. Lüliteid-funktsioone on kaameral kümneid ja kümneid, aga neid nuppe, mida mina kasutan, saab üles lugeda ühe käe sõrmedel: sisse-välja lüliti, suuminupp ja mingisugune keeratav lüliti, mis reguleerib liigse valgusega tegelevat filtrit. Kõik! „Ka profid kasutavad kaamera funktsioonidest tavaliselt maksimaalselt 80 protsenti,“ mõtiskleb Raido mängu ajal.

Värisevad käed ja isiklik ruum

ra mõnes mõttes segasemaks, sest taevas sirab päike ja sooja on 20 kraadi ringis, aga taamal ähvardavad päris suured ja tumedad pilved. Kuidas riietuda nii, et päikese käes poleks palav ja vihmasaju korral külm? Raido juhised on lihtsad: pane ennast lihtsalt niimoodi riidesse, et külm ei hakkaks, vihmakeep on vajaduse korral olemas. Lõpuks otsustan pigem mugavate dresside ja kulunud tossude kasuks. Kindla peale minek igal juhul.

Mängueelset ärevust tõmbab oluliselt maha Raido eelmise õhtu sõnum: kohal pean olema 45 minutit enne avavilet. Ju siis ei ole mulle vaja väga põhjalikku koolitusprogrammi korraldada. Hiljem saan teada, et MINDi inimesed tulevad üldjuhul kohale poolteist tundi enne avavilet, et kogu tavaar üles seada ja ülekandeks valmis panna. Kui täpipealt 13.45 Sportland Arenal nägu näitan, ongi suurem osa ülekandeks vajalikest juhtmetest ja tehnikast kenasti üles seatud. Naiste meistriliiga ülekanded on lepingu järgi tellitud vaid ühe kaameraga, aga seekord õnnistame Kalevi ja Tuleviku matši lausa kolme kaameraga: peale põhikaamera on Raido ühe tellingu otsa üles seadnud kaugelt juhitava robotkaamera, minu kätte usaldatakse aga juhtmevaba kaamera, millega saan mängu ajal platsi ümbruses ringi käia. Robotkaamera kasutamine on sealjuures totaalne Raido isiklik initsiatiiv – ükski kokkulepe seda ei nõua, aga et ülekannet kvaliteetsemaks ja ka endale huvitavamaks teha, on ta selle üles seadnud. Fanatt missugune!

Lisaks tehnikuna tegutsevale Raidole, keda olen kommentaatorina juba aastaid tundnud, on mulle tuttav ka põhikaamera operaator Heiki Rebane – kunagi aktiivselt jalgpalli pildistanud Heiki on vahepeal fotokaamera videokaamera

vastu vahetanud, tal on operaatorina paarisajamänguline kogemus ning ta asub ka mind õhinal juhendama. Niisama lobisemiseks aega ei jää – esimese asjana surutakse mulle pihku peakomplekt, millega mängu eel ja ajal kolmekesi omavahel ühenduses saame olla. Ma ei jõua seda pähegi panna, kui juba saan kätte ka oma peamise töövahendi – paar kilo kaaluva käsikaamera. Olen mängule sõites millegipärast aimanud, et mind võidakse kasutada kaamera number kaks positsioonil (ehk põhikaamerast pisut allpool mängust action-kaadreid võtmas), kuid juhtmevaba kaamera ja sisuliselt vaba roll on veel parem uudis. Mulle antud ülesanne on sisult lihtne: filmida kõike, mis tundub põnev! Mängu eel pean lähedalt üles võtma mängijate platsilemarsi ja rivistuse, kohtumise ajal aga väljaku ääres kõike, mis silma jääb – nii olukordi platsil kui sündmuseid selle ääres. Abiks autofookus ja suuminupp. Ülekande algus on minule kui „vabakaameraga“ operaatorile eriti tihe, sest esimese ülesandena tuleb mul lähedalt ja käigu pealt filmida võistkondade väljamarssi ja rivistust, seejärel annab Raido mulle ülesandeks võtta mängu avaminutitel suurde plaani mõlema võistkonna pingid. Mulle antud ülesanne on Ise ma sellest samal hetkel küll nii hästi aru ei saa, kuid hiljem ülekannet sisult lihtne: filmida kõike, järele vaadates on näha, kuidas harmis tundub põnev! jumatu ja väriseva käega filmitud debüütkaadrid näevad lausa koomilised välja – pilt loksub nagu tormisel merel! Kui mõlema naiskonna pingid suurde plaani võtan, üritan Avavile eel tekitab ärevust tõik, et veel viis minutit enne mängu algust pole mitte kuskil näha kommentaatorile varjuks mõeldud telki. Kommentaator kommentaatoriks, aga MINDi huvitab ka see, et nende kallis tehnika selle all kuiv püsiks! „See on päris tavaline, eriti nende võistkondade puhul, kes pole harjunud teleülekandega mänge korraldama,“ nendib Raido. Võistkonnad jalutavad juba sisuliselt platsile, kui küljejoone ääres käib veel kibe sagimine – teiste seas aitab varjualust üles seada ka operaator Heiki, kes seejärel ämblikmehena mõne sekundiga tellingute otsa tagasi ronib. Kohe näha, et mees tegeleb vabal ajal kõvasti takistusjooksuga!

Avavile eel ja lõpuvile järel saan kaameramehena minna ka platsi peale. Iseäranis vastutusrikas tundub ülesanne võtta enne mängu üles mängijate rivistus.

seda esmalt teha viisakalt kauguselt – Raido annab mulle kõrva aga kiirelt märku, et ma lähemale läheksin. Tagasihoidliku inimesena hakkab lausa pisut imelik ja ebamugav, sest tunnetan, et ka pingil olevad mängijad-treenerid ei ole sellise kaameratööga harjunud (tuletame meelde – naiste meistriliiga ülekanded tehakse üldjuhul vaid ühe kaameraga!). Kui Viljandi naiskonna peatreener Sergei Vassiljev ühel hetkel enda ees olevale pallitüdrukule viipab, et too vaatevälja ei segaks, saan aru, et kui juba väike laps treenerit häirib, siis mida veel üks kaamerakolakaga täiskasvanu teha võib…

Esimesed 10–15 minutit lähevad selgelt mängu sisse elamiseks ja kõigega harjumiseks. Automaatselt liigub minu kaamerasilm palli ja action’i poole, kuid tasapisi hakkan harjuma sellega, et otsin hoopis asju, mida saab näidata siis, kui mäng seisab. Raadio teel on side Raidoga kogu aeg olemas ja iga kord, kui kuulen klap-

Ühe sellise neidude pidest, et minu kaamera pilt on paseltskonnaga saan ennast rasjagu eetris, käib väike surin seest läbi. Ära nüüd värista! paraja pervona tunda. Nojah – tagantjärele selgubki, et väristasin ikka küll. Ja kuidas veel! Aga üritage ise teisel pool väljakut toimuvat sisse suumides filmida ja kaamerat selle juures täiesti paigal hoida… Kusjuures tuult ega vihma lõpuks ei tulegi ja ilmaolud võib lugeda heaks! Õnneks teeb Raido aeg-ajalt ka kogenud Heikile märkuseid, kui midagi liialt krabiseb või kui suumimine pole piisavalt sujuv olnud. Erinevalt minust ei saa Heiki ka midagi vastu öelda, sest ülekande heli tuleb tema kaamerast. Mõtlen omaette, et Heikit ma ei kadesta – kui keegi midagi kobiseb, tahaks ju ise midagi vabanduseks vastu öelda!

Töö käib! Olulise põhimõttena tuleb meeles pidada, et kõik mängu filmimise kaadrid oleksid sama suunaga nagu põhikaamera oma ehk pilguga tribüüni poole – muidu ajaks perspektiiv vaataja kergesti segadusse.

Tribüünile publiku sekka

Aeg-ajalt tasub ka mängus toimuva tegevuse filmimine ära, sest minu nina all sündinud väravatest saan kohati kätte isegi täiesti arvestatavad kordused. Hoolimata sellest, et pilt käib ekraanil vinka-vonka ja aeg-ajalt jäävad mängijate jalad sootuks kaadrist välja…

Teisel poolajal pakub Raido ühtäkki välja, et võiksin minna tribüünile huvitavaid kaadreid võtma. Muidugi! Ronin poolesaja pealtvaataja

sekka, teen mõne kaadri otse publiku selja tagant, nii et kaadrisse jäävad kunstiliselt näha nende siluetid. Ja jälle on mul selline tunne, et tungin lausa vägivaldselt inimeste personaalsesse ruumi – kui mul palutakse neist mõne meetri kauguselt lähikaadreid võtta! Õnneks keegi minusse halvasti ei suhtu, aga reageeringud jagunevad kolmeks – osa lehvitab rõõmsalt (teadmata, et nad ei ole sel hetkel otseülekande eetris), osa vaatab mängu kivinäoga edasi ning mõned tüdrukud panevad itsitades päikeseprillid ette.

Just ühe sellise neidude seltskonnaga saan ennast paraja pervona tunda. Publiku lähikaadrite järjekord on parasjagu nendeni jõudnud, ent kuna mängus lüüakse samal ajal värav (mina, kes ma olen väljaku poole seljaga, saan sellest alles hiljem aru!) ja ülekandes ei saa parasjagu kõrvalisi asju näidata, hoian kaamerasihikut nende poole julgelt minut aega. Mida kõike nad minust mõelda võivad…

Mängu lõpuks kolin otsajoone taha ning saan proovida ka statiivilt filmimist. Milline mugavus, milline stabiilsus, milline kindlus! Ka filmitud kaadrid on juba hoopis teise näoga, kui kaame-

Juba esimese poolaja lõpus tunnen, et parem käsi, millega olen kogu aja kaamerat hoidnud, näitab esimesi väsimuse märke, näidates seda välja omalaadse surinaga. Mängu lõpus asendub surin suisa valuga, kuid õnneks läheb see vaid paari tunniga üle. Pealegi proovin mängu lõpus ka statiivilt filmimist, mis kätt ei väsita.

12 minutit

on Raido Sooalu isiklik rekord ülekande lõpu järel asjade kibekiiresti kokkupanemises. Tavaliselt kulub sellele umbes 25 minutit.

MINDi tegevus jääb silma ka välismaal

Läti kõrgliiga tegevjuht Maksims Krivunecs andis hiljuti Tribüüni YouTube’i kanalile intervjuu, kus temalt küsiti ka seda, kuidas näeb tema Eesti jalgpalli. Krivunecs tõi Eesti jalgpalli ühe suurema plussina välja kvaliteetsed otseülekanded, märkides, et talle tundub, et Eestis on sel alal konkurents väga tugev.

Ilmselt ei olnud Krivunecs kursis, et hiigelsuur osa Eesti jalgpalliülekannetest on just üheainsa firma, MIND Media töö. „ERRi ja Levirat me oma konkurentideks otseselt ei loegi, sest nemad tegelevad televisiooniülekannete tootmisega, meie aga internetiülekannetega,“ toob Raido Sooalu olulise erinevuse välja. Aja jooksul on netiülekandeid pakkunud veel mitu ettevõtet, kuid jalgpallist on saanud mõnes mõttes MINDi visiitkaart – kogemusi ja teadmisi on selles vallas juba nii palju, et kvaliteedi ja usaldusväärsuse poolest on neile väga keeruline vastu saada.

Sealjuures tehakse kõike seda küllaltki väikese meeskonnaga: operaatoreid on MINDi rotatsioonis kümmekond, tehnikuid, kes mängu ajal kõike seda haldama peavad, aga Sooalu sõnul „kolm ja pool“. Tehniku töö on kõige keerulisem, sest ta peab haldama nii audio-, video- kui arvutitehnikat, olema kodus striimidega seostuvate asjadega, oskama kõike käigupealt sättida ja vajaduse korral loovaid lahendusi kasutama, et ülekanne töötaks ja toimiks. Muide, vähesed teavad, et Eesti mängudest ei tooda MIND mitte ainult neid ülekandeid, mis YouTube’i jõuavad – paralleelselt liigub ilma kommentaatori helita voog ka välismaale, kus seda on põhiliselt endale näitamiseks ostnud panustamissaidid. Varem liikus otseülekande pilt samal ajal ka Facebooki.

rat ei hoia värisev käsi, vaid kindlal alusel statiiv. Korra jään oma tööga eriti rahule, kui märkan üht vastu Kalevi ründaja Emma Treibergi nägu minevat lööki, mis teistel märkamata jääb. Just Treiberg on mängija, keda saan konkurentsitult kõige rohkem suurde plaani võtta – naiste meistriliiga parim väravakütt otsustab selles matšis vastaseid viie väravaga kostitada...

Lõpuvile tuleb mingis mõttes isegi ootamatult ruttu. Ma ju alles hakkan hoogu sisse saama!

200 +

jalgpallikohtumisest toodab MIND Media igal hooajal Eestis otseülekande.

2012.

aastast alates toodab MIND Media Eesti jalgpalli otseülekandeid.