Kas olulisem on tulemus või mängupilt?

Inglismaa koondise käekäik EM-finaalturniiril oli tõeliselt kummaline:

Gareth Southgate’i juhendatav meeskond ei soostunud end kordagi avama (kui just parasjagu kaotusseisus ei oldud) ning jõudis poolfinaali sisuliselt roomates. Kolmes alagrupimängus löödi kokku vaid kaks väravat, kuid sellest hoolimata võideti alagrupp; nii kaheksandik-, veerand- kui poolfinaalis jäädi esmalt kaotusseisu, enne kui mitmel puhul väga hiliste väravatega viigi või võiduni jõuti. Kaotusseisust tuldi korra välja ka finaalis, enne kui Mikel Oyarzabali hiline tabamus nad lõplikult kukutas.

Kogu turniiri jooksul nõudsid paljud Inglismaa fännid Southgate’i pead: sedavõrd tugeva koosseisuga võistkonna niivõrd ettevaatlikult ja kinniselt mängima panek olevat lausa kuritegu! Mitmel varasemalgi suurturniiril kaugele jõudnud Southgate lähenes aga võistlusele konkreetselt, millele jäigi lõpuni truuks – kõige olulisem on tulemus. Edasipääs on prioriteet – voolav ja „ilus“ mängupilt ei ole oluline. Fännid nimetasid Southgate’i naljaga pooleks suisa terroristiks, väites, et tema juhendatava Inglismaa mängude vaatamine kvalifitseerub lausa fännide piinamiseks, sest mängupilt on lihtsalt niivõrd igav.

Inglaste suhe oma koondisega muutus turniiri jooksul üsna palju. Esialgsest optimismist ja lootusest said alagrupiturniiri kolme üsna armetu esituse ajal ja järel hirm, frustratsioon ja fännide-tiimi suhte kalgistumine. Veerandfinaali ja poolfinaali võitmise järel lootus ja usk aga naasid.

See kõik koos mõne teise riigi vastupidise käekäiguga (atraktiivne mängupilt, aga kehv tulemus) pani mõtlema: kumb siis lõppude lõpuks ikkagi olulisem on, kas tulemus või see, et mängu oleks äge vaadata?

Jalgpallifilosoofiliselt on ju võimalik läheneda mitut moodi. Kas jalgpallimängu eesmärk peaks olema vaatajatele võimalikult vägeva etenduse pakkumine või igal juhul ainult sobiva tulemuse peale mängimine? Kas inimesed jääksid rohkem rahule sellega, kui meeskond kuhugi edasi pääseb, või siis, kui platsil pakutu on ründav, kütkestav ja paljude väravatega?

Seisus kohustab tulemust, mitte ilu saavutama ei paku inimestele vaatamiseks midagi head, siis on see kasulik ainult ärilisele poolele. Jalgpalliärile on oluline ainult see, kui palju inimesi jalgpalli vaatab. Mõne aasta pärast on aga neid mängijaid, kes neid pilke väärivad, üha vähem ning mäng, mida mängitakse, muutub vähem nauditavaks – ja praegune kunstlik vaatajanumbrite kasv lõpeb. Jalgpall on palju rohkem kui äri. See on kultuuriline väljendus, üks viis identiteeti näidata.“

Kuigi jalgpalli mängitakse peamiselt fännidele ja pealtvaatajatele, ei saa kõrvale jätta ka mängijaid ja treenereid ennast. Võimalik, et Southgate (ja ka poolfinaalis kaotanud Prantsusmaa koondise loots Didier Deschamps) valis sedavõrd ettevaatliku ja kuiva lähenemise seetõttu, et kartis nii väga kaotada – tal oli ju kasutada meeletult hea mängijamaterjal. Kui sellise koosseisuga oli valik, kas mängida atraktiivselt (ja riskida taas kord tiitlist ilmajäämisega) või minna peale pragmaatiliselt ja ettevaatlikult, langes see teise variandi kasuks. Võitjaid ajalugu mäletab, lihtsalt toredalt mängijaid mitte nii väga.

Kas jalgpallimängu eesmärk peaks olema vaatajatele võimalikult vägeva etenduse pakkumine või igal juhul ainult sobiva tulemuse peale mängimine?

Tippjalgpall on tõepoolest üha ühenäolisemaks muutumas. Tipptiimid, kel on kasutada tohutult palju andmeid, kogemusi ja võimet seda kõike analüüsida, on välja rehkendanud, millised asjad töötavad ja millised mitte. Pep Guardiolat on juba ammu süüdistatud selles, et tema võistkond ostab kokku väga teravaid, resultatiivseid ja

Selle kõige juures tuleb märkida, et Inglismaal oli ka ropult õnne, et varem välja ei langetud –ja ehk just nimelt selle hästi ettevaatliku mängu pärast. Kaheksandikfinaalis Slovakkiaga päästis neile lisaaja alles Jude Bellinghami 90 + 5. minuti fenomenaalne käärlöök. Selle mängu nii keeruline kulg ei olnud kindlasti targa plaani osa või kalkuleeritud risk. Puudu jäi mõnikümmend sekundit, et Inglismaa turniir oleks saanud tohutult piinliku ja ilmetu lõpu – umbes nagu 2016. aasta EMil Islandi vastu.

Aga Inglismaa ei saanud endale eelmainitud põhjustel lubada avatud, ründavat ja vaba mängu. Erinevalt mitmest teisest koondisest, kel oli see võimalus, sest nende eesmärgid ja ootused ei olnud nii suured. Gruusiale oli juba finaalturniirile pääsemine suur võit ning see andis neile vabaduse mängida ägedat, ilusat ja vaatemängulist jalgpalli. Kuna sellega kaasnes alagrupist edasi pääsemisega ka tulemus, jäävad nad sellest turniirist paljudele ülipositiivselt meelde. Kui samasuguselt oleks mänginud Inglismaa, mäletataks vaid seda, et nad langesid kaheksandikfinaalis ja valmistasid fännidele suure pettumuse.

Tippjalgpall muutub robotlikumaks Hetkel Uruguay koondise peatreenerina töötav legendaarne Marcelo Bielsa esines äsjasel Copa América turniiril ühel pressikonverentsil põhjapaneva monoloogiga, kus tõi välja sarnaseid tendentse. „Jalgpallil on üha rohkem vaatajaid, kuid mäng ise muutub üha vähem atraktiivseks,“ rääkis Bielsa. „See, mis tegi jalgpallist kunagi maailma parima mängu, ei ole praegu enam prioriteet. Ükskõik kui palju inimesi jalgpalli vaatab – kui me loomingulisi mängijaid, aga Guardiola lihvib justkui maha kõik need nurgelisused, ootamatused ja teravused, mis need mängijad varem eriliseks tegid. Nii muutuvad nad hoopis Manchester City masinavärgi heaks töötavateks robotiteks, kes teavad igal hetkel, kuhu tuleks sööta, et mitte palli kaotada. Jack Grealish on selle ehtne näide: Aston Villas väravate ja väravasöötudega hiilanud ja kaitsjaid terroriseerinud ääreründajast on Citys saanud masinlik mängija, kes söödab pigem ääre peal palli saades selle kaitseliinile tagasi, kui hakkab mõnd kaitsjat triblinguga ette võtma. Tehniliste, loovate, kunstniku tüüpi number kümnete järkjärgulist kadumist tippjalgpallist on täheldatud juba aastaid. Ometi tekitavad

Ometi tekitavad suurimat elevust just sellised mängijad, kes suudavad platsil pakkuda ootamatusi, briljantseid liigutusi ja loovaid lahendusi, mitte robotilaadsed kalkulaatorpallurid, kelle esimene mõte on palli saades välja nuputada, milline tema järgmine tegevus viiks kõige väiksema tõenäosusega pallikaotuse ja vastaste võimaliku vasturünnakuni.

Cristiano Ronaldo pisaratest

Mõelda vaid: esimest korda lahistas Cristiano Ronaldo EM-finaalturniiril nutta juba 20 aastat tagasi, kui Portugal koduse turniiri finaalis üllatajate üllatajale Kreekale alla jäi. Suure jalgpalluri pisarad tulid EM-tandril ootamatult tagasi Portugali kaheksandikfinaalis Sloveeniaga, kui tal ei õnnestunud lisaaja esimese poolaja lõpus realiseerida penaltit. Löök ei olnud sealjuures üldse halb, Sloveenia väravavaht Jan Oblak aimas aga suuna õigesti ära ja tegi supertõrje. Penaltieksimuse järel ei suutnud Ronaldo tundeid vaka all hoida ja veetis lisaaja poolajapausi pisarais. Kõik see nägi välja väga kummaline – 39aastasest superstaarist vaat et poole nooremad kaaslased pidid oma suurt liidrit ja kaptenit lohutama: mitte midagi pole veel kadunud, seis on endiselt 0 : 0 ja 15 minutit pluss penaltiseeria veel minna!

Ma ei ole kindlasti inimene, kes väidab, et mehed ei nuta või ei tohiks avalikult pisaraid poetada – vastupidi. Aga sellisel hetkel tundus Ronaldo tundepurse totaalselt vale ajastusega. Sisuliselt kogu ülejäänud Portugali koondis (peale kaks aastat vanema Pepe!) on kasvanud üles Ronaldot iidoliks pidades ja kuulavad-jälgivad ilmselt iga tema sõna ja liigutust ülima pühendumusega. Sellisel hetkel nutma puhkemine andis just kui signaali, et nüüd on Portugal löödud – kuigi tegelikult ju ei olnud!

Ülejäänud Portugali koondist tuleb selles hetkes aga kiita: nad suutsid emotsionaalsest madalhetkest üle olla ning penaltiseerias Diogo Costa kolme suurepärase tõrje abil Sloveeniast jagu saada. Ronaldo ise ei hiilinud penaltiseerias vastutusest kõrvale ning kõmmutas oma löögi vaid paarkümmend minutit pärast eelnenud eksimust kindlalt sisse.

Veerandfinaalis Prantsusmaa vastu lasi Ronaldo aga penaltiseerias ootamatult Prantsusmaal esimesena lüüa ning kuigi ta taas kord ise skooris, lõppes seeria lõpuks Portugali kaotusega.

Mitte vastutamises on Ronaldot üldse selle turniiri valguses keeruline süüdistada – pigem võttis ta seda enda kanda liiga palju. Karjääris esimest korda jäi tal suurturniiril värav üldse löömata – seda hoolimata sellest, et nende mängude jooksul kokku oli tal võimalusi 3,6 xG jagu. Paistis, et ka Portugali peatreener Roberto Martínez ei soostunud Ronaldot välja vahetama, kuigi mitmes mängus oli suurimat elevust just sellised mängijad, kes suudavad platsil pakkuda ootamatusi, briljantseid liigutusi ja loovaid lahendusi, mitte robotilaadsed kalkulaatorpallurid, kelle esimene mõte on palli saades välja nuputada, milline tema järgmine tegevus viiks kõige väiksema tõenäosusega pallikaotuse ja vastaste võimaliku vasturünnakuni.

Kõige kurvem on see, et vastumürki sellele tendentsile on keeruline leida. Jalgpall muutub arenedes üha teaduslikumaks ja analüütilisemaks, nõudmised mängijatele üha suurenevad ning lapselikku lihtsust, vabadust ja lõbusust paistab tuleviku jalgpallis olevat veel vähem kui praegu. Tuleb vaid loota, et ühel hetkel kiigub see pendel teisele poole tagasi.

Cristiano Ronaldo ei suutnud end penaltieksimuse järel tükk aega kokku võtta. Lisaaja teist poolaega Sloveenia vastu alustas ta sisuliselt nuuksudes. Foto: Alexander Schreuber, UEFA via Getty Images näha, et tema kasutegur on nullilähedane. Ilmselt nõudis mees ise kindlasti täismängu ka alagrupiturniiri viimases voorus Gruusia vastu, kus alagrupi võit oli Portugalil juba kindel ning Ronaldo ainus märkimisväärne põhjus mängida oli egoistlik väravahimu.

Selle kõige juures tundus, et Portugali koondislased ja Portugali jalgpalliüldsus olid selle olukorraga rahu teinud. Raske on neid süüdistada – Ronaldo on seal riigis jumal. Tema juhtimisel võideti 2016. aastal selle koondise seni ainus suur tiitel. Ta on olnud alati koondise eest valmis endast kõik andma – 212 mängu ja 130 väravat räägivad enda eest. Kas see aga ikka peaks nii olema, et üks mängija on oma meeskonnast suurem?