Naistekoondis peab õppima mänge enda kasuks kallutama

Eesti naistekoondise viimaste aastate parim võimalus jõuda playoff-ringi ehk sammu kaugusele EM-finaalturniirist läks luhta. Valikgrupis Albaania ja Luksemburgiga saime neljast mängust kirja kaks viigipunkti ning leppisime viimase kohaga.

Teist võistlustsüklit järjest lõpetas Eesti naistekoondis alagrupiturniiri mõrult. Rahvuste liigas jäi 2023. aastal playoff’i pääsemisest puudu vaid üks värav – kui oleksime suutnud Kasahstani võõrsil 0 : 0 viigi asemel võita, oleksime saanud võimaluse järgmine samm teha. Nüüd juhtus sisuliselt sama Luksemburgi vastu – viimases voorus vajas Eesti Tartu Tamme staadionil kindlasti võitu, paraku oli tulemuseks 1 : 1 viik. Jah, playoff’is oleks Eesti vastaseks saanud hirmkõva vastase A-liiga ehk paberil Euroopa 16 tugevama seast ning võidulootused oleksid olnud pigem teoreetilist laadi, ent see oleks meie koondisele pakkunud praeguse võistlussüsteemi juures haruldase võimaluse katsuda rammu Euroopa tipuga. Teadupoolest mängivad naised nüüdsest nii EM- kui MM-valikturniire nn Rahvuste liiga süsteemis, mis tähendab, et peaasjalikult saavad kõik riigid pallida enda tasemel võistkondade vastu. Kolmele tasandile (A-liiga, B-liiga, C-liiga) jaotatud naiskonnad madistavad alagrupiturniiril peale suurturniiripiletite veel kõrgemale tasandile tõusmise, positsiooni säilitamise või püsimajäämise nimel.

Üle ega ümber ei saa sellest, et pääs playoff’i oli Eestile võistluste eel seatud eesmärk. Küll napilt, aga siiski jäi see lõpuks täitmata. Aprillikuu Jalkas ilmunud intervjuus manifesteerisid koondise peatreenerid Sirje Kapper ja Anastassia Morkovkina, et Eesti saab playoff’is võimaluse – muud varianti lihtsalt ei nähtudki. „Mängime oktoobri lõpus siin playoff’i!“ viipas Kapper A. Le Coq Arena muru suunas. „See on see, mille nimel me igapäevaselt vaeva näeme. Teeme selle ära! Oleme õppinud sellest, mida eelmisel aastal tegime, oleme paremini vaimselt valmis ja oskame paremini valmistuda. Tahame teenida oktoobrikuised mängud välja, et

Eesti koondise tulemused EM-valiksarjas

Albaania–Eesti 2 : 0

Eesti–Albaania 1 : 2

Luksemburg–Eesti 1 : 1

Eesti–Luksemburg 1 : 1

Alagrupi lõppseis

Albaania 9

Luksemburg 5

Eesti 2 näha, kui palju oleme võrreldes tippudega viimase kahe ja poole aasta jooksul arenenud.“

Mis läks siis valesti?

Tagantjärele saab öelda, et arvatult oli kolmeliikmeline alagrupp üsna võrdsete naiskondadega: Albaanial oli lõpuks pisut rohkem profimängijaid ja rohkem kvaliteeti, mida näitasid ka tulemused – kolme võidu kõrvale said nad aga ühe kaotuse, võõrsil Luksemburgilt. Eesti sai lõpuks neljast mängust kirja kaks viigipunkti, kuid kõikides kohtumistes olid sinisärgid tegelikult mängus sees. Isegi esimeses kohtumises Albaania vastu, mille 0 : 2 kaotasime, oli meil häid võimalusi värav lüüa ning ka statistika oli kodunaiskonna poole vaid minimaalselt kaldu (näiteks pealelöögid 9 : 7). Teise värava lõid albaanlannad alles kolmandal üleminutil, kui Eesti oli suurte jõududega viigiväravat jahtimas.

Justkui oomenina kiruti juba selle mängu järel nigelat realiseerimist – mitme rünnaku puhul jäi korralik täpp i-le peale panemata. „Pigem sai see viimane samm saatuslikuks: kas viimane sööt või löök või tsenderduste ründamine. Alati just see viimane. See kripeldab praegu väga-väga,“ nentis toona Morkovkina. Täpselt sama probleem kordus ka järgmises kolmes kohtumises.

Albaania vastu kodus tuli selgelt välja ka vastaste parem füüsis – mõlema poolaja lõpp kuulus selgelt Albaaniale, isegi kui eestlannad olid varem hästi rünnanud. Selle märgiks sündis vastaste 2 : 1 võiduvärav mängu viimastel hetkedel. Ometi jäi kripeldama ports šansse, mille oleks Eesti paremal päeval võinud ära kasutada. „Saime tegelikult väga palju võimalusi, lihtsalt ei löönud ära,“ kommenteeris naiskonna kapten Kairi Himanen mängu järel.

Võõrsil Luksemburgi vastu päästis Eestile viigi küll Lisette Tammiku fantastiline käärlöök (selles olukorras küll realiseerimise üle kobiseda ei saa!), ometi oli suhteliselt võrdse mängu puhul taas mitu olukorda, mille oleksid eestlannad pidanud väravaesisel paremini lahendama. „Kindlasti oleks tahtnud võita ja mõned olukorrad vastase värava ees jäävad pikaks ajaks kripeldama,“ tunnistas ka Kapper.

Kõige karjuvamalt jäi olukordade lahendamise oskusest puudu aga just alagrupi viimases mängus Luksemburgi vastu. Eesti suutis küll võimalusi tekitada ning mitmel puhul mängu enda kätte haarata, kuid taas jäi puudu oskusest seda kõike ka väravateks vormistada. Jäi mulje, nagu Eestil puuduksid kogemused või harjumus selliseid mänge enda kasuks kallutada. „Eks rahvusvahelisel tasemel need väiksed detailid loevadki. Kui me ei suuda viimast detaili keskendunult teha, siis eksimused tulevadki. Meil seda kvaliteeti kahjuks pole, et vastase eksimused 100% ära kasutada,“ kõlas Kapperi kommentaar.

Pärast viiki

Luksemburgiga valitses Tamme staadionil nukker meeleolu. Valiksarja alguses seatud eesmärgist ei jäädud küll kaugele, kuid see jäi siiski täitmata.

Ründemäng vajab veel sättimist (mis on mõnes mõttes kummaline, sest just ründeliinis mängivad meie hetke kaks paremat mängijat Lisette Tammik ja Vlada Kubassova), ent samal ajal tasub kiita Eesti kaitsemängu. Üheski mängus Eesti kaitse ei lekkinud ning kuigi mängude lõpud kippusid väsimuse nahka minema, suudeti struktuuri säilitada. Ja pigem on kindlasti hea edasi minna olukorras, kus natuke juurde on vaja panna rünnakul – kõva kaitset nullist üles ehitada paistab märksa keerulisem ülesanne.

Sügisel kõigi eelduste kohaselt toimuv Balti turniir annab eestlannadele hea võimaluse harjutada üsna võrdse vastasega peetavate mängude enda kasuks kallutamist – täpselt seda, mida on Rahvuste liiga formaadis vaja edaspidigi. Õnneks paistab, et kaks kibeda lõpuga turniiri järjest ei ole naiskonna vaimu murdnud ja usku treeneritesse jagub endiselt.