Kas Gruusia andis tormihoiatuse või võttis maksimumi?

Autsaideritele ja väikestele jalgpalliriikidele kaasa elajad said sel EMil tõeliselt nautida Gruusia minekut. Atraktiivse ja ründava mängustiiliga mänginud grusiinid olid esimese kahe alagrupivooru järel väljalangemise äärel –võitluslikus mängus saadi alustuseks 1 : 3 kaotus Türgilt ning seejärel ei suudetud Tšehhi vastu enamat 1 : 1 viigist, kusjuures lõpuminutitel oli grusiinidel imeline võiduväravavõimalus. Viimases voorus vajati Portugali vastu võitu ning vastu ootusi suudetigi portugallased pikali suruda – Gruusia 2 : 0 võit ja sellega kaasnenud pääse 16 parema sekka on kindlasti hetk, mis läheb väga suurte tähtedega nende spordiajalukku.

Kaheksandikfinaalis Hispaania vastu mindi Hvitša Kvaratshelia varajasest väravast isegi juhtima ning olenemata Hispaania kindlast 4 : 1 võidust lahkus Gruusia Saksamaalt pea püsti ja kangelasena.

Ühest küljest on mitu mängijat Gruusia koondise tuumikust veel üsna noored: nii Kvaratshelia, kolm väravat löönud Georges Mikautadze kui superturniiri teinud väravavaht Giorgi Mamardašvili on kõik 23aastased, ääreründaja Giorgi Tšakvetadze vaid aasta jagu vanem, mis

Kovácsi pöörane kaardirekord

F-alagrupi viimase vooru kohtumine Türgi ja Tšehhi vahel oli pingeline: mõlemad meeskonnad heitlesid edasipääsu nimel, teades võrdlemisi täpselt, millist tulemust neil edasipääsuks tarvis on. Rumeenia peakohtunik István Kovács püstitas selles kohtumises rekordi, mida ükski kohtunik enda nimele tegelikult ei soovi: ta jagas kohtumises lõpuks välja suisa 19 kollast kaarti! Hoiatuse said muu hulgas koguni kaheksa mängijat Türgi algkoosseisust, samuti näidati kollast kaarti koguni viiel puhul pingi suunas – hoiatada said kolm Tšehhi varumängijat, üks Türgi varuväravavahtidest ja Türgi pingil olnud tõlk! Tasub märkida, et senine rekord ületati peaaegu kahekordselt – enne Tšehhi–Türgi vahelist „Hamburgi lahingut“ oli EM-finaalturniiride ühe mängu kollaste kaartide rekord vaid kümme. Uut rekordit tähistas ka Tšehhi poolkaitsja Antonín Baráki 20. minuti punane kaart (loomulikult kahe kollase kaardi tõttu!) – mitte kunagi varem EM-finaalturniiride ajaloos poldud ühtegi mängijat nii vara eemaldatud. Vägivaldse käitumise eest sai lõpuvile järel punase kaardi ka tšehh Tomáš Chorý.

Gruusia koondise ründeäss Georges Mikautadze rõõmustas fänne Gruusia EM-debüüdil kolme väravaga.

Foto: Stuart Franklin, UEFA via Getty Images tähendab, et teoreetiliselt võiksid nad nelja aasta pärast, järgmisel EMil olla veelgi paremad ja kogenumad. Teisalt ei ole tippklubide mängijate kõrval veel teab mis palju sügavust ja kvaliteeti. Osa asjatundjaid on pakkunud, et Gruusia koondis võiks järgmistel aastatel saada Euroopas tugevaks keskmikuks, teised aga pelgavad, et tänavune EM (kuhu pääseti ju üle noatera Rahvuste liiga playoff’i kaudu) oli sähvatus, mille kordamist me lähiajal ei näe.

Jude Bellinghami käärid

Kui vägevaimaid väravaid reastades kasutada valemit „ilu x olulisus“, siis ei ole EM-ajaloos olnud ilmselt palju tabamusi, mis jääksid Jude Bellinghami Slovakkia vastu löödud väravast ettepoole. Inglismaa koondis oli kaheksandikfinaalis slovakkide vastu ülimalt mannetu ja rünnakul impotentse mänguga juba väljalangemise äärel – lisaminutite lõpuni oli jäänud heal juhul minutike –, kui Bellingham karistusalas käärlöögiga seisu viigistas. 90 + 5. minuti viigivärav viis mängu lisaajale, mille Inglismaa võitis, ja lõpuks marssis finaali välja. Kõik oleks võinud aga nende jaoks lõppeda juba palju varem, kui poleks olnud seda üht Bellinghami briljantset liigutust, mis saatis Inglismaal ühe hetkega lendu ilmselt sadade tuhandete eurode väärtuses õlut.

Oliver Hardt,

Käsipidur peale

Üks suur märksõna, mis lõppenud EMi iseloomustama jääb, on ettevaatlikkus. Mitu suurt meeskonda eesotsas kahe turniirieelse suurima soosiku Inglismaa ja Prantsusmaaga otsustasid EMil mängida jalgpalli, mida iseloomustas ülim ettevaatlikkus ja vähene resultatiivsus. Inglismaal õnnestus näiteks oma alagrupp võita, lüües kolme mänguga vaid kaks väravat, Prantsusmaa vajas samuti viie punkti kogumiseks vaid kaht väravat. Poolfinaalis kaotanud prantslaste väravate vahe jäi turniiril lõpuks kuue mängu järel 4 : 3, finaalis kaotanud inglastel seitsme mänguga 8 : 6. Veerandfinaalis langenud Portugali mõlemad playoff -mängud lõppesid aga väravateta viigi ja penaltiseeriaga.

Kuigi Inglismaa ja Prantsusmaa jõudsidki lõpuks sellise mängustiiliga kaugele, annab võidumeeskond Hispaania siiski lootust, et selline „käsipidur peal“-mängimine ei saa lähiaastatel suuremaks trendiks. Võimalused ja väravad teevad jalgpallimängu ju üldjuhul siiski paremaks!

Kuigi turniiri avamängus löödi lausa kuus väravat ja esimene nädalavahetus tõotas pakkuda mõnusalt lahtist jalgpallikuud, räägivad lõpuks arvud teist keelt: tänavusel EMil löödi 51 mänguga 117 väravat (keskmiselt 2,29 mängu kohta), eelmisel EMil 142 väravat (2,78 mängus).

85 väravalööjat oli tänavusel EM-finaalturniiril – see tähistab EMide rekordit. Kümme neist väravalööjatest olid hispaanlased.

Ronaldo pisarad

20 suve tagasi läksid ülemaailmsesse jalgpallifolkloori fotod sellest, kuidas 19aastane Cristiano Ronaldo pärast kodupubliku ees kaotatud EM-finaali suurest pettumusest pisaraid valas. Nüüd, oma kuuendal ja viimasel EMil sai omamoodi ring täis, kui Ronaldo taas väljakul pisaraid tagasi hoida ei suutnud – aga hoopis teistsuguses olukorras. Kaheksandikfinaalis Sloveenia vastu oli Ronaldol võimalik lisaaja esimese poolaja lõpus penaltist skoor avada, kuid Jan Oblaki suurepärane tõrje jättis tabloole kaks nulli. Pettumus, viha ja võidujanu said Ronaldost seejärel võitu ning lisaaja kahe poolaja vahel said telekaamerad ja fotograafid sadu klippe ja pilte sellest, kuidas jalgpalliajaloo üks suuremaid mängijaid emotsioonidega võitleb.

9 korda on Portugal EM-finaalturniiril osalenud – igal korral on alagrupist edasi pääsetud.

5 kohtumist järjest on Sloveenia koondis EM-finaalturniiridel viigistanud. Nende seeria algas 2000. aastal viimasest alagrupikohtumisest Norraga, tänavusel turniiril lõppesid viigiga kõik neli nende mängu – kaheksandikfinaalis Portugali vastu penaltiseerias saadud kaotus jääb ametlikku statistikasse viigina.

Maskis Mbappé sai lõpuks EMil värava kirja

Arvestades seda, et tegu on maailmameistriga, kes on ülitugeva Prantsusmaa koondise eest pidanud juba 84 kohtumist, tundub endiselt natuke uskumatu, et Kylian Mbappé on alles 25aastane ja osales tänavu alles teisel EM-finaalturniiril.

Senise kahe MMiga on Mbappé 14 mänguga kirja saanud koguni 12 väravat, aga EMidel on tema saatus olnud hoopis teistsugune: 2021. aastal ei suutnud ta neljas kohtumises kordagi skoori teha ning oli tagatipuks kaheksandikfinaalis Šveitsi vastu penaltiseerias otsustav eksija. Tänavune turniir algas Mbappéle õnnetult, kui kohtumises Austria vastu lõi ta näo vastu vastaste keskkaitsja Kevin Danso õlga nii õnnetult ära, et murdis ninaluu ja pidi järgmise kohtumise vahele jätma. Platsile naasis ta musta maskiga, mis paistis teda nähtavalt segavat, ning poolfinaalis Hispaania vastu ta suisa loobus maski kandmisest tervisega riskides. Kauaoodatud EM-värava sai Mbappé küll Poola vastu penaltipunktilt kätte, ent vaid üks värav üheksast kohtumisest on tema MM-statistika kõrval päris suur kontrast.

Aga mis seal ikka imestada: ütles ju Mbappé isegi (sealjuures enne tänavust EMi!) välja, et Euroopa meistriks on tulla keerulisem kui maailmameistriks, sest finaalturniiri keskmine tase on EMil kõrgem!

41 aastat ja 130 päeva oli Portugali keskkaitsja Pepe vanus kohtumises Prantsusmaaga – see teeb temast EM-ajaloo vanima platsil olnud mängija.

Inglismaa ootab endiselt jalgpalli koju

Kui tänaseni Inglismaa koondisega lahutamatult kaasas käiv laul „Three Lions“ Inglismaal koduse 1996. aasta EM-finaalturniiri eel välja anti, oli Inglismaa meeskonna viimasest (ja ainsast!) suurest tiitlivõidust möödas 30 aastat – seda märgib ka laulus prominentsel kohal olev fraas „30 years of hurt“ ehk „30 aastat kannatusi“. Inglismaa meeste järgmine võimalus midagi suurt võita tuleb 2026. aasta MMil – selleks ajaks on omakorda 1996. aasta turniirist möödas 30 aastat.

Jalgpalli taas koju tulek pole kunagi olnud nii lähedal kui viimastel aastatel. Peatreener Gareth Southgate võttis üle meeskonna, mis oli eelmisel neljal suurturniiril jõudnud korra veerandfinaali, kaks korda kaheksandikfinaali ja korra langenud grupifaasis – Southgate’i käe all peetud neli turniiri tõid inglastele kaks finaali, ühe poolfinaali ja ühe veerandfinaali.

Kahtlemata jätab turniiri järel ametist lahkunud Southgate endast maha positiivse pärandi – kõigele lisaks on inglased tema initsiatiivil hakanud aastaid pinnuks silmas olnud penaltiseeriaid võtma väga teaduslikult ja tõsiselt ning olnud nendes üldjuhul edukad. Samal ajal jäävad tema ajastust siiski üles nii mõnedki kahetsused – eelkõige puudutavad need tema perioodi kaht esimest suurturniiri. 2018. aasta MMil oli kaotus poolfinaalis Horvaatiale läbikukkumine, samuti oli sisuliselt kodune EM 2020 nende jaoks ideaalne võimalus tiitlipõud lõpetada –ometi oskasid nad finaalis eduseisust kaotada Itaalia koondisele, kes ei suutnud tolle turniiri eel ega järel isegi MM-finaalturniirile jõuda. Väga huvitav on näha, mis Inglismaa koondisest nüüdsel Southgate’i-järgsel ajastul saab. Kas oma potentsiaal mängitakse lõpuks välja ka mõneks tiitlivõiduks või naastakse talle eelnenud aega, mida iseloomustasid suurturniiride varajased kojusõidud ja vaimsed lagunemised?

Gareth Southgate’il jäi Inglismaa koondise peatreenerina tiitel võitmata, kuid kaks EM-finaali, üks MMi poolfinaal ja üks MMi veerandfinaal on siiski rohkem, kui tema viimased eelkäijad kamba peale suutsid.

36 Aastat Ja 327 P Eva

oli Saksamaa koondise peatreeneri Julian Nagelsmanni vanus turniiri avamängus Šotimaaga – temast sai EM-ajaloo noorim peatreener.

23 sekundit võttis Albaania koondislasel Nedim Bajramil aega, et Itaaliale värav lüüa – tegu on EM-finaalturniiride ajaloo kiireima tabamusega.