kohta

Kuu aega jalgpallipidu on läbi saanud ja Hispaania Euroopa meistriks kroonitud. Millised märksõnad, jutupunktid ja mõtted jäävad meile 2024. aasta EMi meenutama?

Tekst: Raul Ojassaar

Kui Luis de la Fuente MM-finaalturniiri järel Hispaania koondise peatreeneriks sai, oldi suures jalgpallis üsna kogenematu treeneri suhtes üsna skeptilised. Kahel esimesel turniiril – Rahvuste liigas ja EM-finaalturniiril – on ta omad aga meistriks viinud!

Kas läbi aegade parim esitus suurturniiril?

MM-finaalturniiril on võitja pidanud seitse kohtumist juba 1982. aastast saati ehk viimased 11 turniiri, EM-finaalturniiril oli võitjal vaja seitse mängu läbida kolmandat korda. Seni on nende 13 suurturniiri jooksul olnud vaid kaks meeskonda, kes suutnud võita kõik seitse kohtumist – Brasiilia 2002. aasta MMil ja Hispaania tänavusel EMil. Sealjuures võib üsna veenvalt väita, et hispaanlaste seitsmemänguline seeria oli muljetavaldavam kui Brasiilia oma. Alagrupis alistasid hispaanlased tiitlikaitsja Itaalia, eelmise kahe MMi medalisti Horvaatia ja Albaania, playoff’is Gruusia, korraldajamaa Saksamaa ning lõpetuseks suursoosikud Prantsusmaa ja Inglismaa. Lisaaega vajati vaid sakslaste vastu. Brasiilia teekond 2002. aastal koosnes alagrupimatšidest Türgi, Costa Rica ja Hiina vastu ning väljalangemismängudest Belgia, Inglismaa, taas Türgi ja finaalis Saksamaa vastu.

Brasiilia kasuks räägib selles võrdluses aga fakt, et nemad suutsid kõik kohtumised võita normaalajal. EM-finaalturniiridel kerkis Hispaania aga esimeseks neljakordseks Euroopa meistriks: nad on maailmajao parimad olnud 1964., 2008,. 2012. ja 2024. aastal. Kolme EM-tiitliga on Saksamaa, kahega Itaalia ja Prantsusmaa, korra on Euroopa parimaks kroonitud veel NSV Liit, Holland, Tšehhoslovakkia, Taani, Portugal ja Kreeka. Ainsa mängijana sai tänavu oma teise EM-tiitli 38aastane Jesús Navas, kes on ühtlasi mängijatest ainus ühendav lüli Hispaania kuldajastu (2008 EM-tiitel, 2010 MM-tiitel ja 2012 EM-tiitel) ja praeguse koondise vahel. Navas tuli tollal Hispaania ridades nii maailmameistriks (2010) kui Euroopa meistriks (2012). Inglismaast sai aga esimene koondis, kes kaotanud kaks EM-finaali järjest.

Jälle EM ja omaväravad!

Teist EM-finaalturniiri järjest saime näha tõeliselt kummalist kokkusattumust – tavapärasest märgatavalt rohkem löödi omaväravaid. Ja kokkusattumus peab see ju olema, sest kuidagi muudmoodi (taktikaliste käikude või mängijate kalduvustega) seda seletada ei saa.

117st turniiril löödud väravast märgiti lõpuks kümme omaväravaks – kolm suve tagasi toimunud eelmisel EMil löödi küll üks omavärav rohkem, kuid omaväravate osakaal oli pisut väiksem, sest toona löödi turniiril kokku 142 väravat. Tänavusel EMil oli 8,5 protsenti kõigist tabamustest omaväravad, eelmisel EMil oli see näitaja 7,5 protsenti.

Mida võiks aga jalgpallis lugeda tavapäraseks omaväravate protsendiks? Äsja lõppenud Inglismaa Premier League’i hooajal oli see näiteks 3,9, Meistrite liiga hooajal 3,5. Eesti Premium liigas on omaväravate protsent tänavu olnud napilt üle kahe, poolteist aastat tagasi peetud MM-finaalturniiril olid 172 väravast vaid kaks omaväravad – see teeb 1,2 protsenti.

Jah, viimased kolm EM-finaalturniiri on peetud 24 meeskonna osavõtul ning mänge ja väravaid on seeläbi olnud mõnevõrra rohkem, kuid sellegipoolest tundub uskumatu, et esimesel 15 EM-finaalturniiril (1960–2016) löödi kokku vaid üheksa omaväravat – viimased kaks EMi on aga kokku toonud suisa 21 omaväravat.

Karistuslöögiväravad –surnud kunst

Jääb mulje, et omaväravad on asendanud karistuslöögist löödud väravad. EM-ajaloos on kokku löödud 24 väravat otse karistuslöögist, kuid viimaste turniiridega on need hoolimata rohkematest mängudest peaaegu täiesti kokku kuivanud. Kui veel 2016. aasta EMil löödi otse karistuslöögist suisa neli väravat, siis eelmisel EMil vaid üks ja tänavu mitte ühtegi. Trendi põhjuseks peetakse tänapäeva väravavahtide paremat valmisolekut ja tõrjeoskust ning seda, et kaitsemängijad viskuvad varasemast vähem mööda maad duellidesse.

Viimati ei löödud EMil otse karistuslöögist mitte ühtegi väravat 1972. aastal, kui kogu turniir koosneski vaid neljast kohtumisest.

Turniiri kõige tragikoomilisem omavärav sündis Türgi–Portugali kohtumises, kus türklaste keskkaitsja Samet Akaydin palli kogemata oma väravasse söötis. Kaaslased Zeki Çelik ja Altay Bayındır (pildil) küll üritasid, kuid ei suutnud fiaskot ära hoida. Foto: Andreas Rentz,

Fännid teevad turniirist turniiri

Kaheksa-aastase pausi järel oli tänavune suurturniir selline, mis oli ka fänluse mõttes avatud ja nauditav. 2022. aastal ei sõitnud paljud fännid Katarisse kallite hindade, Euroopa fännidele täiesti võõra kultuuri ja ettearvamatute reeglite tõttu, 2021. aastal toimunud EM oli mäletatavasti veel koroonapandeemia ajastul ning 2018. aasta MM Venemaal ei olnud samuti paljudele fännidele kõige mugavam keskkond, kuigi nimetatud kolmest turniirist oli see kindlasti kõige fännisõbralikum. Saksamaa jalgpallikultuur, Euroopa keskel asumine ja ühiskonna avatus tuletasid aga seekord meelde, milline on „õige“ suurturniiride õhkkond: sotsiaalmeedia oli täis klippe ja pilte fännimelust üle kogu Saksamaa. Hiiglaslike tänavapidudega särasid Hollandi fännid, meeletutes kogustes oli kohal Šotimaa fänne, korduvalt suutsid kogu linna oma värvidesse maalida veel näiteks türklased, albaanlased ja rumeenlased. Inetuid intsidente oli minimaalselt ja suures plaanis domineerisid sõbralikud ja vahel suisa lõbusalt tögavad suhted.