Naised

Võimekatest naistest klubide eesotsas

Kuigi jalgpallimaailma esiots on praegu veel küllaltki mehine, leiab Eesti klubidest mitu edukat naisjuhti. Mil määral paistavad nad silma ja kas üldse on võimalik kõrvutada nais- ja meessoost juhte? Oma senist tegevjuhikogemust jagavad Triin Vellemäe (Läänemaa JK) ja Marie Pau (FC Elva).

Tekst: Laura Jaansen

Kogemuste baasist ja tegevjuhi ülesannetest

Triin Vellemäe on Läänemaa JK tegevjuhi positsioonil teist aastat, kuigi klubiga seotud olnud juba kaheksa aastat. „Algul mõtlesin lihtsalt aktiivse lapsevanemana vabatahtlikuna abiks olla, kuid sellest kasvas kiiresti välja treeneritöö,“ selgitab ta. Klubis ka noortetöö juhina töötanud Vellemäe on samuti telefonimüügi firmas juhtival positsioonil. Numbreid kokku lüües leiab naine, et juhtimiskogemust on tal enam kui poole oma eluea jagu – 23 aastat –, mis tähendab, et kogemuse taha midagi jääda ei tohiks.

Rääkides sellest, milliseid ülesandeid üks tegevjuht klubis täidab, leiab Vellemäe, et oluline on vastutamine nii finantside kui inimeste eest. Ta jätkab, et tegevjuht teeb kindlaks ka selle, et kõik seatud eesmärgid on ellu viidud. „Mistahes juhi peamine ülesanne on minu silmis luua keskkond, kus igaüks tahab ja suudab anda endast 101%,“ arvab Läänemaa JK tegevjuht.

Teistest naisjuhtidest ja kustuvast skepsisest

Küsimusele, kas naisjuhiga klubil on omamoodi nägu, vastab Vellemäe pigem eitavalt. Ta leiab, et seesuguse kuvandi loovad peamiselt klubide presidendid, esindusfiguurid ja treenerid. Teisalt

nendib Vellemäe, et ega naisjuhid Eesti Jalgpalli Liidu üritustest ülemäära palju osa ei võta, niisiis tunneb ta neid väheseidki vaid nimepidi. „Näiteks viimasel üldkogul ütles üks vanem härra mulle, et tore, et mõni naine ikka ka kohale tulnud on,“ meenutab Vellemäe. Teisalt jälgib ta meedia vahendusel naisjuhte ka mujalt maailmast ning on nii mõndagi kõrva taha pannud – nii otsustusjulguse vajalikkust kui ka muudatustega toimetulekut. „Kui näiteks hooaja kalender juba neljandat korda ümber tehakse või laager, mida valmistasid mitu nädalat ette, tuleb ära jätta, on vaja paindlik olla ja suuta adekvaatselt reageerida,“ selgitab ta. Just selliseid juhtumeid silmas pidades toob Vellemäe välja, et nii mõnedki uuringud kinnitavad seda, et just Triin Vellemäe naistel tuleb kriisisituatsioonide haldamine pareFoto: Mihkel Puhm mini välja. Samas nendib Vellemäe, et naiste oskustes kahtlemine pole sugugi veel kadunud. Aastate eest tuli nii mõnigi kord ette, et meestreener ei suutnud peale mängu temaga kätelda, aga ta on kohanud skepsist ka puht seetõttu, et Vellemäe ise pole jalgpalli kunagi mänginud. Samas kinnitab ta, et õige suhtumine on kõige alus: „Kui siiski nähakse, et oled asjatundlik ning käitud professionaalina, ei ole probleemi!“ Niisiis on hoiakud tasapisi ikkagi muutumas. „Tänapäeval peetakse edukaks paindliku stiiliga ning inimesi austavat juhtimist,“ selgitab Vellemäe ühiskonnas toimuMida soovitad teistele vat, „juhi sugu ei peaks rolli mänginaisjuhtidele? ma.“ Ennekõike soovitan iseendaks jääda Senistest saavutustest ja ning julgeda usaldada oma sisetunnet. missioonist Kõige olulisem on suuta vastutada, seda mistahes tasandil – mängijana, treenerina või klubijuhina. Rõõmu valmistavast toob Vellemäe välja esmalt selle, et on suutnud suuremale osale klubikaaslastest selgeks teha, et on täiesti normaalne suurklubide mallist erinevalt toimida. Väikesele klubile on suur saavutus ja paras ettevõtmine ka see, et Haapsalus palliv meeskond mängib teist aastat esiliiga B-s. Kusjuures mullu

saavutati küllaltki väärikas konkurentsis kuues koht. Niisiis arvab Vellemäe, et omamoodi väikest rõõmu saab tunda ka siis, kui suudetakse kodumängude korralduse taset vähekenegi parandada. Tulevikule mõeldes on Vellemäel mitu erinevat eesmärki, mis puudutavad klubi jätkusuutlikkust ja finantsvõimekust, aga ka noortetöö kvaliteeti. Oluliseks peab ta ka jätkuvat koostööd kohaliku omavalitsuse ja kogukonnaga. „Olen veendunud, et jalgpallil on väga palju anda, olgu see siis liikumisharrastuse toetamise või inimeste ühendamise kontekstis,“ on Vellemäe mängu kasulikkuses kindel.

Marie Pau

Foto: Virgo Haan

Ise seatud eelarvamustest ja kätel kandmisest

Põnevast algusest ja uuest rollist

Marie Pau on FC Elva tegevjuhi ametikohal olnud seevastu pisut üle kuu aja, mis tähendab, et täielikku aimust noor naine sellest tööst veel saanud pole. Seevastu on tal juba ette näidata hulgaliselt töövõite ja rõõme. „Me saame omale varsti uue kontori!“ teeb Pau algust. Teisena toob ta välja selle, et aastal 2023 toimuva neidude U17 EM-finaalturniiri raames kasutatakse treeninguväljakuna ka Elva staadionit. See annab noortele jalgpalluritele võimaluse jälgida, kuidas teised naiskonnad oma tööd teevad.

Senisele tööajale mõeldes toob Pau välja, et ega mingisugust igavust või loorberitele puhkama jäämist olnud ei ole. „Uisapäisa ei saa asju teha, vaid oled kogu aeg pinge all,“ selgitab kõigest 23aastane tegevjuht. Samas kinnitab ta, et selline vastutus ja pidevalt uute ülesannete tekkimine talle meeldib. Pau selgitab, et varem klubis ka korralduslikke ülesandeid täites puutus ta sarnaste olukordadega kokku, kuid enamjaolt pakkus ta lihtsalt ideid, mis seejärel oma elu elama hakkasid. „Praegu teen neid otsuseid ise,“ toob ta uue positsiooni eripära välja. „Tuleb mõelda, mis siis päriselt õige ja hea on.“

Kui rääkida konkreetselt igapäevastest tööülesannetest, siis liigitab Pau need loovalt kolme kategooriasse: väikesed probleemid, jooksvad ülesanded ja suuremad eesmärgid. Esimesse rühma kuuluvad igasugu meilivahetused, millele kulub tavaliselt mõnikümmend minutit. Jooksvatest ülesannetest toob Pau välja näiteks arutelud treenerite ja turundusjuhiga,

mis võivad kesta tunde. Kolmanda kategooria ülesanded on aga uute tööruumide ja treenerite otsimine, mis nõuab pidevat tööd mitmel päeval. Küsimuse peale, kas vähese kogemuse tõttu on Pau ka täbarasse seisu sattunud, vastab ta lõbusalt, et ta on ise ennast sinna asetanud. „Kõige hullem on see, et siiamaani on nii, et mitte keegi teine ei ole olnud eelarvamusega – ainult ma ise,“ arutleb noor tegevjuht. „Ma olen veel pooleldi laps, alles õpin elus mingeid asju ja siis mul endal tekkiski küsimus, et kas ma ikka peaks,“ meenutab Pau, kelle eesmärk oli seesugusele ametikohale jõuda alles 30aastaselt. Ka naisterahvana pole ta tundnud, et ta mingil moel nõrgemal positsioonil oleks. FC Elva esimese naistreenerina ajalukku läinud Pau tundis juba toona, et klubi kannab teda hoopis justkui kätel. „Võibolla tuleneb see sellest, et naisi on jalgpallis niigi vähe,“ argumenteerib Pau. Siiski hoiatati teda, kui ta uuele ametikohale asus, et ega kerge see töö ei ole. „Mehed, kes on jalgpalliga seotud, ütlesid, et mõtle Mida soovitad teistele naisjuhtidele? natuke – siin on nii palju mehi ja see on päris raske. Mõtle, mis keskkonda sa tuled,“ meenutab Pau. Põhjus, miks ma siia jõudsin, on see, et kui sa midagi arvad, siis sa pead Võrdsest juhtimisest seda ütlema, ja kui sa midagi tahad, ja edu võtmest pead seda ütlema. Räägi ja võitle, sest Samas ei pane ta seesugust jõudutegelikult saab! de vahekorda ülemäära suure kella külge. Pau tunnistab, et kuna pealtnäha kulgeb teistes klubides töö hästi ning rõhku pannakse nii meeskondadele kui naiskondadele, siis ei paista tegevjuhi sugu silma. „Ma ei mõtle kunagi sellele, et seda klubi juhib üks või teine, vaid ma mõtlen sellele, kui asi on hästi tehtud,“ kiidab FC Elva tegevjuht ametikaaslasi. Kiidusõnadest ei jää ilma ka klubikaaslased, kellest on juhtimiskogemuseta Paul väga palju abi olnud. Kuigi klubis pikalt töötanud naine sai kõrvalt erinevaid juhtimisprotsesse näha, on paljud katsumused ikka uued. Ta leiab, et tänu kollektiivile tunnebki ta end uuel ametikohal kindlalt, sest abi ja tugi on kogu aeg olemas. „Kõik on klubi eest väljas ja mõtlevad sellele, mis on klubi jaoks kõige parem – see on nii tore, et keegi veel niimoodi mõtleb!“