Raamat

Kaks raamatut jumala käega mehest

Suvel ilmus kahelt Eesti kirjastuselt raamat eelmisel aastal pärast oma 60. sünnipäeva lahkunud jalgpalligeeniusest Diego Maradonast. Koolibri tõlkis juba 1996. aastal ilmunud ning 2021. aastal parandatud ja täiendatud Jimmy Burnsi käsitluse. Tänapäev tõlkis Guillem Balagué käesoleval aastal ilmunud raamatu.

Tekst: Indrek Schwede

Allakirjutanu oli nullindatel Burnsi ingliskeelset raamatut juba lugenud ja eestikeelne taastutvus tekstiga kinnitas mällusööbinut: tegemist on meisterlikult sõnastatud tekstiga maailma vahest kõigi aegade parima jalgpalluri Diego Maradona elust. Sealjuures on pallurit uuritud kui „unikaalset ühiskondlikku, poliitilist ja religioosset nähtust“, nagu Burns ise uues eessõnas kirjutab. Seal on ka 1978. aasta maailmameistri Osvaldo Ardilese julgustav hoiatus (lk 13): „Maradonast raamatu kirjutamisega on see probleem, et tõde teeb haiget.“ Ardiles ise koos paljude teistega keeldus hiljem Burnsile intervjuud andmast, põhjendades, et see oleks kangelase suhtes ebalojaalne ja raamat on Maradona poolt autoriseerimata. Just viimane asjaolu lisab trükisele vürtsi. Osa, kes siiski nõustus Burnsiga rääkima, tegi seda anonüümselt. Oma nime all rääkinuile saatsid Maradona advokaadid kirja, milles neid ähvardati kohtuga, kui nad ei kinnita, et pole kunagi Burnsiga rääkinud. Nende seas oli Argentina koondise 1986. aastal maailmameistriks tüürinud peatreener Carlos Bilardo, kes ütles Burnsile (lk 28): „Sa oled litapoeg. Mine siit riigist munni! Me oleksime pidanud sul munad maha võtma!“ Burns, kes on sünni poolest pooleldi hispaanlane ja pooleldi inglane ning kelles voolab ka itaalia verd, on üles kasvanud nii Euroopa kui Ladina-Ameerika kultuuriruumis. Tema Argentina kirjastaja oli vapustatud: keegi ei taha äsja ilmunud raamatut puudutada, et mitte

ärritada Maradonat (lk 27). Burns käis esinemas raadios ja televisioonis. Tavakuulajate ja -vaatajate – kes samamoodi nagu Maradona lähiring pole raamatut lugenud – reaktsioonid olid pehmelt öeldes valulised. Üks raadiosaatesse helistav naine sõnastas tuuma (lk 29): „Minu arvates on Burns tulnud röövima seda ainsat asja, mis meile kuulub.“ Argentiinlaste raev on mõistetav: Burns on läbi valgustanud kogu Maradona elu väljakul ja väljaspool seda. Geniaalse palluri imetegudele rohelisel murul – ja mõistagi ei saa mööda tema kahest imeväravast 1986. aasta MMil – sekundeerivad tema pahelise poole märksõnad: raju ööelu, uimastisõltuvus, läbikäimine Napoli maffiaga, karjade kaupa naisi (ning neile sigitatud ja vähemalt esialgu eemaletõrjutud lapsi), trots ja põlgus (vahel õigustatud, aga pigem instinktiivne) institutsionaalse võimu vastu, millele vastandub hõimutruudus jpt. Burns toob välja Ladina-Ameerika kultuuriruumi eripära, milleks on esmasündinud poja vastutus perekonna ees, mille Maradona sai oma õlule varases teismeeas. Ja muidugi selle kultuuri üks alustalasid: Argentinas pole ausa mängu põhimõtet. On viveza, mida kehastab imetletud kultuurikangelane gaucho Martín Fierro, kes petab kogu aja ja tuleb puhta nahaga välja. Maradona, kes kannab kogu seda eri segudest kokkukeedetud identiteeti oma õlul, on lihtsatele argentiinlastele nagu jumal.

Häirivad hargnevused

Põhimõtteliselt samadest asjadest kirjutab Guillem Balagué. Kaht raamatut võrreldes hakkasid silma paljud hargnevused olulistes detailides. Näiteks Burnsi järgi tutvus Diego oma abikaasa Claudiaga ema kaudu, kes jäi poes võlgu tulevasele miniale ja saatis poja võlga tagasi maksma (lk 68). Balagué järgi märkas Maradona. Jumala käsi“ Diego Claudiat kogemata selja tagant Jimmy Burns (lk 11). Burnsi kinnitusel mõrvas mafKirjastus: Koolibri Tõlge inglise keelest: Vallo Kask Toimetaja: Airi Kapanen fia Napoli presidendi Corrado Ferlaino ühe onudest (lk 188), aga Balagué teab, et tapeti hoopis tema kohtunikust va„Maradona. Poiss. naisa (lk 174). Tõsi, veidi hiljem (lk 274) Mässaja. Jumal“ Guillem Balagué kirjutab ka Balagué, et mõrvati onu. Burns kirjutab, et Maradona oli oma Kirjastus: Tänapäev kauaaegse sõbra ja mänedžeri JorTõlge inglise keelest: Aet Süvari ge Cyterszpileri vallandanud (lk 200), Toimetaja: Kristiina Ainelo Balagué järgi lahkus Cyterszpiler ise (188). Burns kirjutab, kuidas Marado-

na saabus Napoli staadionile 70 000 inimese ette esimest korda helikopteriga (lk 184) ja fännide nõudel lavastati ka saabumine läbi tunneli, kuid Balagué helikopterist ei kirjuta (lk 176). Burns nimetab Maradonale omistatud võltsdoktorikraadi (lk 326), Balagué järgi oli see lihtsalt Oxfordi ülikoolist saadud auhind (lk 340). Huvitaval kombel on Burnsi raamatus (lk 229) 1997. aasta versiooniga kaasa tulnud oluline faktiviga: Napoli ei kindlustanud linna elu pahupidi pööranud 1987. aasta tiitlivõitu mitte 24., vaid 10. mail.

Kahe raamatu lahknevusi on veel ja kindlasti ei maksa huvilisel rutata tõde avastama Vikipeediast, mille usaldusväärsuses peab kriitilise meelega inimene alati kahtlema. Teisalt aga: Maradonast sai juba eluajal müüt, paljudele jumal ning kindlasti on selliste kangelaste eluseikade kohta liikvel palju versioone. Osas asjades, näiteks Maradona vanemate päritolu avamisel, näib Balagué põhjalikum ja kahtlevam. Samas on tema tekst hüplik ja kohas, kus peaks lugejale väidetut paremini selgitama, toimub järjekordne järsk üleminek uuele alateemale. Üks seosetumaid kohti (lk 69) kõlab: „See oli Maradona viies ametlik mäng ja ta alustas seda varupingilt. Vaheajale minnes oli meeskondi võimatu lahus hoida. El Pelusa (ehk Maradona – toim.) tuli platsile teiseks poolajaks, seljas särk number 15.“ Mis siis vaheajal meeskondade vahel juhtus, lugeja teada ei saagi. Ilmselgelt on näha kahe autori erinev stardipositsioon: Burns kirjutas oma raamatu eelmise sajandi viimasel kümnendil, kui Maradona oli aktiivse jalgpallurina lõpetanud ja autoril puudus ajasurve. Balagué raamatu ajend oli Maradona surm ja kirjastaja huvi oli tekst kiiresti kaante vahele saada ja maha müüa. Sestap on Balagué raamatus peale teksti segase ülesehituse väga palju kordusi. Burnsi raamatu struktuur on kompaktsem, see on tihedamalt läbi kirjutatud ja väldib kordusi.

Jalgpalli viimane rokkstaar

Burnsi raamatu tõlkele (sain võrrelda 1997. aastal välja antud teise trükiga) on vähe ette heita. Kõige põhimõttelisem on ingliskeelse sõna nationalism/nationalist tõlge, mille puhul peaks eesti keeleruumis kindlasti arvestama tausta. Eestikeelne natsionalism/natsionalistlik (lk 148, 166) kõlab negatiivselt, (soovimatu) hinnangulisusega. Väikerahvaste puhul nagu katalaanid on pigem tegu ikka suurte keskel oma eluõiguse eest võitleva katalaani rahvusluse (ja rahvuslastega), mis on positiivne ja vastab enam tõele. Balagué raamatu originaali mul võrdluseks polnud, küll aga noriks mõne tõlkija joonealuse märkusega. Kaotatud Euroopa riikide karikavõitjate karikasarjast ei kasvanud välja UEFA Cup, praegune Euroopa liiga (lk 121), mis oli selleks ajaks juba olemas: UEFA Cup ehk UEFA karikasari kasvas omakorda välja niinimetatud Näituselinnade – Fairs Cupi – karikasarjast. Kui selgituse vääriliseks on colectivo ehk mikrobussi (lk 59) nimetus Ladina-Ameerikas, pidanuks selgitama ka Vespa ehk motorolleri (lk 13) tähendust, mis selgub hiljem konteksti kaudu. Sõna gaucho tähendust on selgitatud joonealuses kahel korral (lk 59, 225).

Kokkuvõttes on tegemist kahe hea raamatuga. Burns tõdeb (lk 373), et Maradona on viimane jalgpalli rokkstaar. Temas oli midagi romantilisemat ja inimlikumat kui mõne tänapäeva staari arvestuslikus käitumises. Laiemas pildis leiab Burns, et „suur osa Diego Maradonat ümbritsevast mütoloogiast ja enesepettusest on lahutamatu Argentina hingest, mis otsib alati – kuid ei leia – lunastajat, kes leevendaks tema poliitilist ja majanduslikku läbikukkumist“. Samas puudutas tema elu inimeste hingekeeli ja jättis orvuks lugematud fännid. Balagué raamatus võtab Maradona isiksuse ja rolli (lk 145) kokku filosoof ja ajaloolane Gustavo Bernstein: „Maradona keha vallutas kõik, mis talle teele ette jäi – nii väljakul kui elus. .. Me ei saa teha nägu, et Maradona lahkub staadionilt ja seejärel läheb koju teed jooma nagu kaheksast viieni rügav pangatöötaja. Mänguväljakul oodatakse temalt reeglitest üle astumist, näitlemist, petmist, .. ta ei saa pärast lihtsalt härrasmeest teeselda.“ Suurepärane on ka jalgpallikuningas Pelé soovitus Maradonale (lk 80): „Võta aplaus vastu, aga ära selle nimel ela.“