Järjejutt

„Ma kardan!“ hingeldas Hille. „Mis nad tahavad meist!?“ „Ma ei tea!“ hüüdis Liis Jalka avaldab alates maikuu numbrist järjejutuna Tartu selja taha. „Võibolla peksa anda! Me ei linnakirjaniku Juhan Voolaidi jõua metrooni, tule siia!“ jalgpalliteemalise novelli „KaoNäost punane Hille noogutas. Naised surusid kotid külgedele, tõmbusid küütada tuleb osata!“. Uus osa juba järgmises numbris! ru ja jooksid suunda vahetades edasi, liikudes nüüd mitte metroopeatuse, vaid eemalt paistva valgustatud tänava poole. „Siia!“ hüüdis Liis ja tõmbas Hille sinise kaubiku taha peitu. Nad toetasid seljad vastu kaubikule joonistatud jäätist söövat jänest ja hingeldasid. Eemalt kostis tagaajajate hüüdeid, kuid peagi need vaibusid ja Liis piilus välja. Jälitajad olid nad käest kaotanud ja liikusid hajusalt metroopeatuse poole, vaatasid siin-seal suuremate autode taha ja isegi alla. Naised astusid kiirel sammul tänava suunas. „Tundub, et rahvas on ikka staadionil,“ ütles Hille. Kollane pudrukauss ei olnud viimase kümne minuti jooksul enam häält teinud, kuid selle seest alguse saavad valguskiired tantsisid endiselt taevas. Staadion lihtsalt seisis oma kohal, selle ümber valitses vaikus, tuhanded autod ootasid omanikke, metroopeatus trügijaid. „Võibolla käib autasustamine,“ pakkus Liis. „Jumal tänatud, et seal aega läheb, muidu oleksime neil käes kah.“

Viie minuti pärast jõudsid naised parkla-alalt välja laiale tänavale. Nad jäid laternaposti all seisma ning Liis näitas oma käsivart, millel olid lillaks tõmbunud sõrmejäljed. „Appikene!“ hüüdis Hille. „Seda kätt peaks minema politseisse näitama!“ „Politsei ise ju tegi seda,“ vastas Liis kätt hõõrudes.

Lai tänav oli hästi liigendatud. Kõnniteede ääres oli jämedate puude rivi, siis tulid punased rattateed ja keskel sõitsid autod. Tänavaäärsed majad olid seitsme- kuni kümnekorruselised, paljude rõdudega. Kõnniteele avanesid apteekide, kohvikute ja baaride uksed, aga siin oli ka väikseid toidupoode ehk minimarketeid, õhtuti suletud kinnisvarabüroosid ja teisi sedalaadi asutusi. Umbes iga saja meetri tagant seisis kõnniteel eredalt valgustatud kiosk, mille ees pöörlevatel alustel olid postkaardid Golano vaadetega; kus müüdi ajalehti, jahedat limonaadi ja lahjat õlut, pirukaid ja krõpsu. Kesklinna poole tõttavad naised tundsid lilleäri avatud uksest möödudes jahedat tuuletõmbust ja rooside uimastavat lõhna. Liiklust oli vähe, möödus mõni üksik auto, motoroller või punane liinibuss. „Inimesi üldse pole,“ ütles Hille. Ta istus rohelisele seljatoeta pingile ja pani kingad jalga. „See on tõesti imelik,“ nõustus Liis. „See meenutab juba koroonaaega.“

Naised läksid edasi ning alles ühest avatud baariuksest möödudes said nad aru, mis toimub ja miks kedagi tänaval pole. Kõik inimesed istusid teleekraanide taga. Nüüd, kui nad vaadata oskasid, märkasid nad telekavaatajaid igal pool. Igas kohvikus ja baaris helendas ekraan, isegi õhtul kaua lahti olevates apteekides seisis rühmade kaupa inimesi, kelle nägudel vilkus ekraanil peetava jalgpallilahingu valgus. „Ma ei saa sellest aru,“ pomises Liis ühe apteegi avatud ukse ees seisma jäädes. Sees oli näha valgeid riiuleid, rohupudeleid ja seintel hambapastareklaame; heledas riides müüjad küürutasid aga leti ääres, valguslaigud näos, jälgides kellegi nutitelefoni. Naised ei tahtnud metrooga sõita, kartes seal kohata end jälitavaid fänne. Nad sisenesid seega hoopis liinibussi, valideerisid sõidukaardid ja istusid. Peale nende reisijaid ei olnud ning buss liikus tühjadel tänavatel kiiresti. Seitsme-kaheksa minuti pärast peatus buss Madre di Golano väljakul ja naised väljusid. Suurelt platsilt, mida hüüti ka Tuhande Laterna väljakuks, sai alguse linna tuntuim tänav La Serpente. Selle umbes viiekümne meetri laiuse tänava kummaski servas oli kitsas autotee, mida palistas rida jäme„Appikene!“ hüüdis Hille. daid plaatanipuid. Tänava keskmist „Seda kätt peaks minema osa võis vaadelda kui paari kilomeetri politseisse näitama!“ pikkust käänulist väljakut; see oli mõeldud ainuüksi jalakäijatele ning silluta„Politsei ise ju tegi seda,“ tud pisikeste mitmevärviliste kividega. vastas Liis kätt hõõrudes. Majad tänava ääres olid viie- ja kuuekorruselised, massiivsed ja väljapeetud, võlvkäikude ja suurte vaateakendega. La Serpente ühendas Madre di Golano väljakut mere ääres asuva Padre di Golano väljakuga, kus kõrgus kurikuulus inimeseks arenenud ahvi skulptuur. Alumise väljaku ääres olid suured kaubamajad ja selle ääres sadamas õõtsusid elegantsed valged jahid. La Serpentet palistasid kogu ulatuses poed ja restoranid, see oli linna sotsiaalse ja majandusliku elu kese ning tuntud üle maailma. Ükski Golanosse saabunud turist ei lahkunud siit La Serpentel käimata. Tänava kurviline kuju tulenes sellest, et ajalooliselt oli selle asemel voolanud mägedest tulev jõgi, mis linna arenedes aga maa alla suunati. Võimas tänav jagunes mitmeks osaks. Siin oli kõrgklassi Serpente, kust hargnevatel tänavatel elasid miljonärid, kus leidus palju kalleid butiike, kus üürisid kortereid kuulsused ning võis sõitmas näha limusiine ja Ferrarisid. Oli ostu-Serpente, mille tänavaid ääristasid keskklassi kaubamajad, burgerirestoranid ja baarid. Oli kunsti-Serpente boheemidele, kunstigaleriide, muuseumide ja arhitektuuriliselt kummaliste hoonetega; ning oli ka punane Serpente, kust alguse saavate kitsaste hämarate tänavate vaateakendel näidati kauba asemel pehmet naiseihu. La Serpentel oli

alati inimesi ning tänavaesinejad töötasid hiliste öötundideni. La Serpentel tähistasid linlased ka FC Golano võite.

Kui Hille ja Liis La Serpentele jõudsid, oli see samamoodi nagu ülejäänud linn välja surnud ning ainult baaridest kostis madalat jõuramist ja üksikuid teravaid hüüatusi. Kuid järsku kõik muutus. Ühtäkki vallandus kõikjal nagu käskluse peale vali lärm. Inimesed karjusid ja tormasid tänavale, katustelt kõmatasid ilutulestikupaugud ning taevas plahvatasid värvilised saluudiklumbid. Teadmata kus hakkas kõlama Queeni muusika; Freddie Mercury hääl kõlas olukorda arvestades sobimatult rahulikult.

I’ve paid my dues

Time after time

I’ve done my sentence

But committed no crime

Laul kogus hoogu ning selle refrään sobis taevas kõmatavate paukude ja valgusmänguga juba paremini kokku.

We are the champions, my friends

And we’ll keep on fighting ’til the end Inimesi valgus tänavale aina juurde, baaridest, majadest, poodidest, ja paljud laulsid võidulaulu kaasa. Kõik kallistasid kõiki, üks valges lotakas särgis noormees tegi kioski nurga taha tõmbunud eestlaste ees kätelkõndi. Allavajunud särk paljastas mehe karvase kõhu ja rindkere. „Mis toimub?“ küsis Hille ja Liis vastas: „Ei tea.“ „We Are The Champions“ sai läbi, inimesed karjusid: „Viva Golano!“ ja kõlama lõi uus meloodia. „Ee-oho-ee-oo, pamppamp-pamp!“ laulsid nüüd kõik, kes iganes tänaval olid, kooris. Suuremal osal inimestest olid käes klaasid või plastist joogitopsid, kuid leidus omajagu neid, kes hoidsid kaelu pidi peos pooltäis šampusepudeleid. Kõikjal lehvisid herilasevärvides lipud ning jäi mulje, et absoluutselt iga tänaval viibija kannab seljas kollast särki; katustelt taevasse lendav ilutulestikki oli üksnes kollane. Naised märkasid tänaval suurt ekraani ja jalutasid lähemale, raputades soovimatutele kallistajatele pead ja vehkides keelavalt kätega, kui keegi liiga lähedale sattus. Eestlastele ei pandud nende tõrksust pahaks, iga kallistada soovija leidis sekundiga uue partneri, kellega koos tõsteti topsid ja karjuti: „Viva Golano!“ Kokku löödi plasttopse, klaase ja pudeleid ning joodi kõike, mis ainult kätte sattus. Üks purupurjus noormees kopsas plasttopsiga vastu plaatanipuud, suudles keelega puu oksakohta ning üritas siis puuga seksida. Mehed möirgasid, naised kiljusid, lõhnas alkoholi, magusa sigarisuitsu ja kohvi järele. Suurel ekraanil näidati endiselt jalgpalli ning eestlased mõistsid, et räägitakse tänaõhtusest finaalist. Ek-

raanil jooksis udune video, kus kollastes särkides mängijad lõid rohelistele järjest kaks väravat. „Ma ei saa aru, mis asi see on,“ hüüdis Liis üle lärmi. „Mulle tundub, et rahvas tähistab võitu,“ karjus Hille. Hille selja taha ilmus turske päikeseprillide ja nokkmütsiga sell, kes kallistas naist ootamatult. Hille kiljatas, turske sell röökis talle näkku: „Viva Golano!“ ja läks tuikudes edasi. „Jah, aga mis võitu?“ küsis Liis kogu aeg ringi vaadates, et mitte soovimatu kallistuse ohvriks sattuda. „Me nägime ju staadionil, et FC Golano kaotas. Kohalikel pole peo pidamiseks mingit põhjust.“ Naiste läheduses nõjatus vastu laternaposti kollases jalgpallisärgis habemik, õlleklaas peos, kes vaatas säravail silmil suurt televiisorit. Kui kollased kujud värava lõid, tõstis mees ekraanilt pilku pööramata klaasi taeva poole ja ütles midagi, mis kõlas nagu „Viva Battistuta!“. „Vabandust,“ pöördus Hille habemiku poole. See vaatas naist, kergitas tervituseks klaasi ja tegi silma. „Mis toimub? Miks inimesed rõõmustavad?“ „FC Golano võitis just Euroopa karika,“ ütles mees ja nõksas peaga ekraani poole. „Battistuta lõi lisaminutitel kaks väravat.“ „Aga karika võitis ju Pärmimäe,“ sek„TV-ülekanne katkes viisteist minutit enne lõppu, see, kus Liis. „Me ise nägime seda pealt.“ „Ei-ei,“ naeris habemik ja rüüpas lonksu õlut. „Te ei vaadanud lõpuni. mis me praegu näeme, on Pärmimäe oli kuni viimaste hetkedeni tribüünilt käsitsi filmitud asi,“ üks-null ees, aga siis lõi Battistuta kaks seletas mees. ära. Uskumatu mees, järgmisele lepingule pannakse üks null otsa. Kahju muidugi, et meie väravatest head salvestust pole ja peab seda udust jama vaatama.“ Eestlased silmitsesid sõnatult ekraani ja mõtlesid pingsalt. Nad ei saanud asjast aru. „Miks pilt nii udune on?“ küsis Liis mehelt. „TV-ülekanne katkes viisteist minutit enne lõppu, see, mis me praegu näeme, on tribüünilt käsitsi filmitud asi,“ seletas mees. Parasjagu virutas kollane anonüümne figuur jälle palli väravasse, habemik lõi risti ette, suudles oma sõrmeotsasid ja tõstis need siis taeva poole. „Viva Battistuta!“ ütles ta. Mööda läks seltskond joobnud noorukeid, kõigil seljas FC Golano särgid, peas herilasetriibulised nokatsid ja kaelas kollased sallid. „Viva Golano!“ karjusid nad. „Viva Battistuta!“ Keegi kallistas selja tagant valvsuse kaotanud Liisi, see kiljatas ja hüppas eemale. „Sorry, ma’m!“ hüüdis rastapatsidega kutt ja näitas Liisile sõrmedega V-märki. „Viva Golano!“ Liis näitas kutile kurjalt ülestõstetud pöialt ja see läks edasi. „See salvestus on nii kehv, et mängijad pole äratuntavad,“ pöördus Liis habemiku poole. „Numbreid pole ka näha.“ Mees vaatas Liisile tõsiselt otsa. Ta kortsutas kulmu ja mõtles paar hetke. „Mis siis?“ küsis ta seejärel.

„Kust me teame, et see ikka tänase mängu pilt on?“ „Ma ei saa aru. Mis mängu pilt see siis on, kui mitte tänase?“ „No vaadake!“ hüüdis Liis emotsionaalselt ja näitas näpuga ekraani poole. „Kollaseid mehi on ju väljakul kümme.“ „Kümme-kümme,“ naeris habemik. „Peabki olema kümme!“ „Aga ei pea olema kümme. Kaks tükki olid ju eemaldatud.“

Habemik jõllitas ekraani ja lonksas mõtlikult õlut. „Mida kuradit,“ pomises ta. Hille tõmbas Liisi kaasa ja nad läksid edasi. Hotellini ei olnud La Serpentelt väga palju maad, ehk kilomeeter. Nad vaatasid eemalt tagasi ja nägid, et murelik habemik seisis pidutseva rahvamassi keskel ja silmitses endiselt ekraani, mis siis, et sealt tulid nüüd juba alkoholireklaamid. „Rohelises kleidis naine!“ karjus järsku keegi ja eestpoolt jooksis naiste poole kamp joobes kohalikke. „Seal nad on!“

Hille tardus paigale, kuid Liis reageeris kiiresti. Ta haaras kaaslasel käest ja vedas ta kõrvaltänavasse, kus ootas takso. Naised istusid sisse ja auto hakkas liikuma. Tagaajajad, viiskuus jalgpallisärgis kutti, jõudsid kohale ja tagusid rusikatega vastu takso kapotti. „Tulge välja, bitch’id!“ karjusid nad. „Tulge välja ja me taome teie päid vastu seina! Petised! Petised!“ Taksojuht signaalitas pikalt ja andis gaasi, kutid kargasid laiali. „Kuradi huligaanid,“ urises taksojuht peeglisse vaadates. „Helista või politseisse.“ Taksojuht oli kogukas ja rahulik mees, laia tumeda näo ja tihedate krussis juustega. Ta kandis nahavärvi pruuni nailonsärki ning kui sellel poleks olnud musta servaga kaelust, oleks jäänud mulje, et mees istub autos alasti. Taksojuht kohendas peeglit ja hõõrus käega kaela, nagu valutaks see. „Kuhu sõidame?“ küsis ta naiste poole vaatamata. „Hotell Panorama 2,“ ütles Hille. „See on kohe ühe suure kaubakeskuse kõrval.“ „Ma tean, kus see on,“ ütles taksojuht ja noogutas. Auto oli konditsioneeritud ja siin lõhnas kergelt meloni järele, mis rahustas eestlasi. „Pääsesime vist ära,“ sosistas Hille ja vaatas tagaaknast välja.

Nad liikusid edasi aeglaselt, sest sõiduteel autode vahel juubeldasid inimesed. Tasa takso ees kulgeva valge Fordi aknast pisteti välja käsi, mis hoidis vahuveinipudelit; seejärel ilmus nähtavale ka käe omanik, kollases jalgpallisärgis neiu. Hüsteerias neiu raputas oma pikki tumedaid juukseid, huilgas ja kiljus: „Viva Golano!“ Üks palja ülakehaga noormees möödus taksost, sirutas käe ning taksojuht lõi temaga emotsioonitult patsu. „Sorry,“ urises taksojuht, liikumatud silmad eesoleval autol. „Ei saa kiiremini sõita, kõik juubeldavad.“ „Jumal tänatud,“ sosistas Hille Liisile. „Tundub, et taksojuht on siin linnas ainuke normaalne inimene.“ „Jah,“ sosistas Liis vastu. „Ta ei tundu küll jalgpallihull olevat.“ Takso sõitis umbes sada meetrit ja jäi siis jälle seisma. Eespool paistis sadu kollastes särkides fänne, kes tantsisid sõiduteel ja laulsid: „Eeoho-ee-oo, pamp-pamp-pamp!“ Melu meenutas uusaasta vastuvõtmist, inimesed kallistasid ja suudlesid üksteist väsimatult, haarasid teineteise õlgadest ja tegid puntratantsu. „Hullumaja,“ ühmas taksojuht ja kopsis sõrmedega vastu nahkkattega rooli. Ta lülitas GPS-ekraani ümber telepildile; nähtavale ilmusid spordikommentaatorid, kes rääkisid emotsionaalselt jalgpallist. Nad seletasid midagi kiiresti ja vehkisid kätega, kõlasid nimed Ebardinho ja Battistuta. Takso sai liikuma, pääses vanalinna munakivitänavatelt, kuid peatusi oli fooride tõttu ikka palju. Ekraanil näidati mängujärgset pressikonverent-

Naised istusid sisse ja auto si. Esmalt sai sõna Ebardinho. Superhakkas liikuma. Tagaajajad, viis-kuus jalgpallisärgis kutti, staar oli häiritud moega, ta laiutas käsi, ägestus ja silus oma süsimusti, lakiga pead ligi silutud juukseid. „Barracuda di jõudsid kohale ja tagusid Mare!“ hüüdis jalgpallur ja viibutas kaarusikatega vastu takso merasse näppu. Edasi näidati jälle udust kapotti. „Tulge välja, bitch’id!“ karjusid nad. „Tulge välja ja mänguvideot, mida Hille ja Liis olid juba tänaval näinud. Kollased anonüümsed mängijad, keda oli väljakul rohkem kui me taome teie päid vastu loogiline, lõid rohelistele anonüümseina! Petised! Petised!“ setele mängijatele kaks kiiret väravat. Edasi ilmusid ekraanile Pärmimäe treener ja ärimees Janikovski, kurvad ja löödud mehed, kes laiutasid käsi ning kinnitasid, et mängijad andsid endast kõik. „See oli meie suur võimalus,“ vangutas mustas nahkjopes ärimees pead. „Kahju, et viimased mänguminutid kõik pea peale pöörasid.“ Treener noogutas ärimehe kõrval ega lisanud midagi, ise näost nii plass, nagu oleks tal bussiga sõites süda pahaks läinud. „Vaata!“ hüüdis Liis järsku ja haaras Hillel käest. Ta osutas ekraanile. „Vaata tausta!“ Taksojuhi tume pilk vilksas korraks peeglisse, kuid naised ei märganud seda. „Mis on?“ küsis Hille ja silmitses teraselt ekraani. Naised kummardasid lähemale. Intervjueeritavate taga seisid surmtõsiste nägudega kantpead, kümmekond jõhkardit, kelle vahel olid kahvatute nägudega Pärmimäe jalgpallurid. Tundus, et mõnda sportlast hoiti kinni, vasakus servas suruti ühele jalgpallurile midagi ribide vahele. järgneb