Ajalugu

MM 2010:

vuvuzela’d, „Waka Waka“ ja tiki-taka

Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MMfinaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 2010. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse!

Tekst: Raul Ojassaar

Pärast seda, kui Lõuna-Aafrika vabariik oli vastuolulisel moel jäänud ilma 2006. aasta MMi korraldusõigusest, otsustas FIFA pisut muuta korraldusõiguse jagamise põhimõtteid ning kehtestas regionaalse rotatsiooni: MMi korraldamine pidi hakkama käima konföderatsioonide kaupa ning esimesena pandi paika, et 2010. aasta turniiri saab endale mõni Aafrika riik. Korraldamise vastu näitas huvi üles viis kandidaati: Lõuna-Aafrika vabariik, Maroko, Egiptus, Tuneesia-Liibüa ühiselt ja Nigeeria, kes lootis esialgu kandideerida koos naaberriikide Benini, Ghana ja Togoga. Enne hääletust loobusid nii nigeerlased kui Tuneesia-Liibüa, kuivõrd FIFA kinnitas, et mitme riigi ühist kandidatuuri rohkem ei kaaluta. Otsustaval hääletusel jäi Egiptus sootuks nullile, LAV sai 14 ja Maroko 10 häält.

Nagu tollele ajale kombeks, määrisid protsessi hiljem karmid korruptsioonisüüdistused. 2015. aastal tuli välja, et Lõuna-Aafrika vabariigi korralduskomitee oli FIFA täitevkomitee liikmetele altkäemaksu andnud kokku kümne miljoni dollari ulatuses.

Kuigi turniirile eelnenud aja jooksul tunti pidevalt muret, kas kõik staadionid (kümnest areenist viis ehitati MMi tarbeks tuttuuena) saavad ikka valmis ja kas organiseerimine sujub piisavalt hästi, jõuti 2010. aasta suvel lõpuks mängudeni suuremate sekeldusteta, kuigi 2009. aastal otsustas 70 000 ehitajat korraga streikida.

Hispaania kapten Iker Casillas tõstab Kuldse Jumalanna pea kohale – Hispaania on maailmameistrite klubis! Uue tiitlivõitja sünd oli sealjuures selge juba enne finaali, sest ka Holland polnud varem maailmameistriks tulnud.

Foto: imago images / Xinhua / Scanpix

Eesti sai mängida tulevaste maailmameistritega, Vassiljevilt ja Zenjovilt esimesed kollid

Eesti koondis loositi Euroopa MM-valiksarjas ühte alagruppi Hispaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Türgi, Belgia ja Armeeniaga. Tugevas seltskonnas kogesid eestlased rõõmu, kuid ka musta masendust. Avamängus võõrsil Belgiaga lõime küll kaks väravat (neist esimese 19aastane Sergei Zenjov), ent 2 : 3 kaotusele vajutas lisapitseri ka Andrei Stepanovi raske peavigastus, mille põhjustas õnnetu kokkupõrge Marouane Fellainiga (loe sellest täpsemalt juulikuu Jalkast!). Sellele järgnes kohutav 0 : 7 kolakas Bosnia käest ning ka värske Euroopa tšempioni Hispaania käest saime kaks kindlat 0 : 3 allajäämist. Valiksarja lõpus vaatas aga vorminool taas ülespoole. Türgiga kodus tehtud väravateta viigi järel suutsime kahest märtsikuisest mängust Armeeniaga võtta neli punkti, kusjuures võõrsilmängus lõi oma esimese koondisevärava Konstantin Vassiljev. Valiksari lõppes meile aga vägeva tulemusega: Raio Piiroja ja Vassiljevi väravatest alistasime 2 : 0 Belgia! Viiendast kohast enamaks valikgrupis sellest aga ei piisanud – Hispaania võitis grupi täiseduga, teise koha meeskonnana sai playoff’i proovida Bosnia ja Hertsegoviina.

Egiptus komistab taas viimasel tõkkel

Finaalturniiril jäi kohtade jaotus eelmise korraga võrreldes samaks, ainult selle vahega, et korraldajamaale määratud koht läks Aafrikale lisaks. Seega sai esimest korda näha MM-turniiri, kus Aafrikat esindas kuus riiki. Debütante jõudis Lõuna-Aafrikasse lõpuks vaid üks: Slovakkia koondis, kes oli seda ka väikese mööndusega, sest slovakid olid varem finaalturniiril käinud Tšehhoslovakkia koosseisus. Juba teist korda viimase kolme turniiri jooksul pääses 32 sekka kahe miljoni elanikuga Sloveenia.

Aasias jäi pärast neljal eelmisel turniiril käimist kõrvale Saudi Araabia, kelle koha napsas endale Põhja-Korea. Esimest korda pärast 1982. aastat jõudsid pärale Honduras ja Uus-Meremaa, puudujatest võib välja tuua Horvaatia, Tuneesia, Rootsi, Poola, Venemaa, Türgi ja Ukraina.

Aafrikas jäi ülinapilt taas MMilt eemale valitsev kontinendi tšempion Egiptus, kes lõpetas grupi Alžeeriaga võrdselt ja kaotas eraldi korraldatud omavahelise otsustava kohtumise. Egiptlastel jätkus seega nukker seeria: hoolimata sellest, et nad olid vahepeal neli korda Aafrika meistriks tulnud, jäi nende eelmine MMil käik aastasse 1990.

Bafana Bafana imeline algus ja prantslaste streik

Juba finaalturniiri avamäng andis rahvusvahelisele publikule aimu, mida ülejäänud kuu aja jooksul oodata võib – mitte mänguliselt, vaid tribüünidelt! Vuvuzela’de kõrvulukustava sumina (vaata lisalugu) saatel tegi Bafana Bafana hüüdnime kandev võõrustaja turniirile imelise alguse, kui avamängus Mehhiko vastu viis Siphiwe Tshabalala imeline kauglöök 55. minutil omad juhtima. Teist MMi järjest lõi võõrustajameeskond turniiri avavärava ja teist korda järjest oli see tabamus üks kogu turniiri ilusamaid! Kolme punkti Bafana Bafana siiski kätte ei saanud – 79. minutil lõi mehhiklaste liider Rafael Márquez viigivärava, mis osutus hiljem edasipääsu suhtes määravaks, jättes kodumeeskonna kaheksandikfinaalist eemale. Alagrupi võitis küll Uruguay, kuid suured pealkirjad kirjutati selles grupis hoopis Prantsusmaa kohta.

Täpselt nagu ka kaheksa aastat tagasi, osutus näiliselt suhteliselt soodsa alagrupiloosi saanud Prantsusmaa turniir meeletuks läbikukkumiseks. Juba turniirile pääseti üle noatera (vaata lisalugu) ning võistluste eel tekitas meeskonnas lahkhelisid Franck Ribéry ja Karim Benzema kohtuasi, mis puudutas alaealist prostituuti. Tunded keesid totaalselt üle aga teises alagrupimängus Mehhiko vastu, mis 0 : 2 kaotati ja mille vaheajal otsustas ründaja Nicolas Anelka peatreener Raymond Domenechi solvangutega üle kallata. Anelka saadeti pikema jututa koju, aga kaasmängijad asusid Anelkat toetama ja boikoteerisid viimasele alagrupimängule eelnenud avatud treeningut, mille asemel luges Domenech kümnetele kaameratele-mikrofonidele ette mängijate ühisavalduse. Nagu arvata võis, ei olnud prantslased viimaseks mänguks teab mis konditsioonis ning said Lõuna-Aafrikalt 1 : 2 kaotuse, mis tähendas mõlemale tiimile kojusõitu. Prantslaste olukord oli nii tõsine, et turniiri järel kohtus kapten Thierry Henry olukorra lahendamiseks suisa riigi presidendi Nicolas Sarkozyga.

B-grupis läks suursoosikul tunduvalt hõlpsamini: Argentina võitis kõik kolm kohtumist väravate vahega 7 : 1 ja sammus koos Lõuna-Koreaga kaheksandikfinaali. Alles teist korda MMile pääsenud Kreeka jäi esimesena välja, jagades saatust Nigeeriaga.

Vastuolulised vuvuzela’d

Kui Lõuna-Aafrika inimestele oli vuvuzela’de sumin jalgpallimängudel igapäevane ja tavaline, siis ülejäänud maailm sai esimeste mängude otseülekandeid vaadates vaat et šoki – miks ometi on iga mängu taustaheliks lakkamatu vali sumin? Just 2010. aasta MMi ajal sai maailm tuttavaks Lõuna-Aafrika jalgpalli „kaubamärgi“ ehk vuvuzela’ga – plastist värvilised ja ülimalt valjud pasunad olid kohalike pealtvaatajate standardvarustuses ning tekitasid staadionil väga iseloomulikku müra, mis oli paljudele mängijatele, treeneritele ja pealtvaatajatele häiriv. Üks vuvuzela suudab meetri kauguselt teha 120detsibellist häält, mida saab võrrelda kiirabisireeniga ja mis ohustab inimese kõrvakuulmist. Kujutage nüüd ette, kui staadionil on ühe vuvuzela asemel koos kümme tuhat! Tekitatud suminaga olid hädas ka telejaamad, kes üritasid leiutada mooduseid, kuidas pidev mürafoon koduseid jälgijaid kõige vähem häiriks. Kuigi FIFA kaalus juba enne turniiri staadionitel vuvuzela’de keelamist, leiti, et tegu on Lõuna-Aafrika jalgpalli lahutamatu osaga, ning keeldu ei kehtestatud. Küll aga keelasid MM-finaalturniiri järel vuvuzela’d eri võistlussarjad, staadionid ja organisatsioonid – muu hulgas on need keelatud olnud olümpiamängudel, edasistel MM-finaalturniiridel ja UEFA võistlussarjades.

Vuvuzela. Foto: Berndt Meyer

Inglased koperdavad 16 parema sekka

Alati suurte ootustega turniire alustav Inglismaa tegi seekord seda itaallasest peatreeneri Fabio Capello käe all, kuid esimesed kaks kohtumist osutusid vaat et katastroofiks. Avamängus USA vastu mindi juba neljandal minutil Steven Gerrardi väravast ette, kuid veel enne poolajavilet oli seis viigis – karjääri piinlikem hetk oli väravavahil Rob Greenil, kes oskas Clint Dempsey ohutu kauglöögi kuidagi keha alt väravasse puterdada ja sellega võidupunktid käest anda.

Teises mängus nõuti Inglismaalt Alžeeria vastu kohustuslikku võitu, ent tulemuseks oli taas kord pettumus – seekord vedas alt nende rünnak, mis ei suutnudki 90 minuti jooksul vastase värava all midagi erilist korda saata ja leppis väravateta vii-

giga. Viimases voorus vajasid inglased seega võidu ja viigiga alustanud Sloveenia vastu kindlasti võitu, mis Jermain Defoe väravast ka saadi ja millega turniiri säravalt alustanud sloveenid eriti valusal moel auti löödi – teises mängus päästis ameeriklastele edasipääsu Landon Donovani koll 90 + 1. minutil!

Aafrika võistkondadest sai esimesena võidu kirja Ghana, kes alistas D-grupi avamängus Serbia 1 : 0 ja viigistas seejärel Austraaliaga, samal ajal kui Saksamaa sai teises voorus Serbialt ootamatu 0 : 1 kaotuse. Sakslastele tähendas see esimest kaotust MMi alagrupiturniiril alates 1986. aastast! Viimases voorus jäid ghanalased küll Saksamaale 0 : 1 alla, kuid kuna teises mängus ei suutnud Serbia samal ajal Austraalia vastu punkti kirja saada, piisas Ghanale sellest napiks edasipääsuks.

Itaalia krahh ja Uus-Meremaa omapärane saavutus

Kui E-alagrupi mängud möödusid küllaltki sündmustevaeselt – väikese üllatusena suutis Jaapan viimases voorus Taani alistada ja sellega 16 sekka marssida –, siis F-alagrupp pakkus see-eest draamat täie raha eest ja veel pealegi. Valitsev maailmameister Itaalia loositi ühte alagruppi Paraguay, Slovakkia ja Uus-Meremaaga ning seda nelikut nimetati turniiri eel selgelt kõige nõrgemaks. Esimesed mänguvoorud tekitasid aga väga põneva olukorra: esimesest neljast mängust lõppesid lausa kolm viigiga, ainsa võidu suutis Slovakkia üle kirja saada Paraguay.

Viimase vooru eel oli seni nii Paraguay kui Uus-Meremaaga viigistanud Itaalial vaja Slovakkia vastu võita, et edasi pääseda, kuid asjad kiskusid juba varakult viltu: Róbert Vitteki tabamused viisid Slovakkia viimase kümne minuti eel 2 : 0 juhtima ning hoolimata sellest, et itaallased said lõpus püssi paukuma ja lõid kaks väravat, saatis vaid kaks minutit varem vahetusest sekkunud Kamil Kopúneki 89. minuti koll tiitlikaitsjad koju juba alagrupiturniiri järel.

Itaalia peatreener, neli aastat varem rahvuskangelaseks kerkinud Marcello Lippi võttis kogu vastutuse enda peale, lahkus ametist ja naasis treeneritööle alles kaks aastat hiljem Hiinas.

Koos Itaaliaga jäi selles grupis edasipääsuuks suletuks Uus-Meremaa ees, kes leppis kõik kolm alagrupimängu viiki ja lahkus seega turniirilt ainsa koondisena ühegi kaotuseta. Kõlav saavutus ei jäänud kodumaal muidugi tähelepanuta: uusmeremaalased väntasid oma turniirist dokfilmi pealkirjaga „Undefeated“ („Löödamatud“)!

Põhja-Korea ehmatab brasiillasi

G-grupis tekitas elevust esimest korda pärast 1966. aastat MMile jõudnud Põhja-Korea – suletud paariariik oli 44 aastat varem suutnud ju mälestusväärsel kombel Itaalia alistada ja veerandfinaalis Portugalile kolm väravat lüüa. Seekord

„Waka Waka“ vallutab edetabelid

Kuigi lõunaaafriklased kurtsid, et FIFA oleks võinud turniiri ametlikku laulu valida esitama mõne Lõuna-Aafrika või vähemalt Aafrika artisti, osutus valituks hoopis Kolumbia poptäht Shakira – ja FIFA ei pidanud oma otsust kahetsema, sest tema „Waka Waka (This Time for Africa)“ osutus tõeliseks megahitiks, tõustes eri riikides üle maailma edetabelite tippu ja olles mitmel pool ka kogu aasta kõige populaarsem laul. Mitme jalgpallitähega vürtsitatud video on senimaani YouTube’is ülipopulaarne, kuuludes saidi ajaloo 30 vaadatuima video sekka! Just muusikavideo filmimisel sündis ka suur armastus – Shakira kohtas seal endast päevapealt kümme aastat nooremat Hispaania vutimeest Gerard Piquéd, kellega 11 aastat koos elati ja kaks last saadi. „Waka Waka“ polnud aga sugugi ainus MMiga seotud poplaul, mis ülemaailmse populaarsuse saavutas – üle maailma mängisid raadiod nõrkemiseni ka turniiri ühe suursponsori Coca-Cola poolt MMi promomiseks valitud lugu „Wavin’ Flag“, mille esitaja oli Somaalia-Kanada laulja K’naan.

Paraguay ründaja Roque Santa Cruz saadab Itaalia kaitsjate Riccardo Montolivo ja Giorgio Chiellini vahelt läbi 2010. aasta MMi ametliku palli Jabulani. Uudse aerodünaamilise lahendusega mänguvahend koosnes varasematega võrreldes vähematest paneelidest, mis muutis palli lennu väravavahtidele sageli ettearvamatuks ja teenis seetõttu kriitikat. Brasiilia kindamees Júlio César võrdles seda supermarketi suvalise kummipalliga, maailmameistriks tulnud Iker Casillas avaldas aga kahetsust, et „nii oluline võistlus mängitakse nii kohutava palliga“.

Foto: imago/Scanpix

Pretsedenditud vennad

2010. aasta MMil sündis kaks omapärast vendadega seotud saavutust, mida pole ei varem ega hiljem finaalturniiridel korratud. Hondurase koondise ridades sõitsid MMile mängijana kolm venda – Jerry, Wilson ja Johnny Palacios, alagrupimängus Ghana ja Saksamaa vahel olid kaks venda aga platsil omavahel vastamisi. Saksamaa keskkaitsjat Jérôme Boatengi ja Ghana poolkaitsjat Kevin-Prince Boatengi ühendab ghanalasest isa, sakslannast ema on aga palluritel erinev. Mõlemad mehed sündisid ja kasvasid üles Saksamaal ja esindasid Saksamaa noortekoondiseid, kuid täiskasvanuikka jõudes otsustas Kevin-Prince mängida isa sünniriigi eest.

päris nii lennukat minekut küll ei näidatud, kuid põhjakorealaste avamäng Brasiilia vastu jäi paljudele jalgpallisõpradele kauaks meelde.

Hoolimata sellest, et brasiillased tulid mängule tohutult suurte soosikutena, osutas Põhja-Korea neile väga südi vastupanu ja kuulsad brassid jõudsid avaväravani alles 55. minutil, kui äärekaitsja Maicon sisuliselt nullnurga alt väravavahti üllatas ja palli võrku vinditas. Elano värav 72. minutil kasvatas brasiillaste edu kaheväravaliseks, kuid põhjakorealased ei andnud alla ja võitlesid mängu lõpus Ji Yun-nami tabamuse toel vahe taas minimaalseks. Mäng oli kaotusest hoolimata sedavõrd väärikas, et Põhja-Korea riigitelevisioon näitas mängu (küll 17tunnise viibega) täispikkuses. Igal Põhja-Korea mängul oli kohal ka tuhandepealine fännisektor, mis koosnes tegelikult hiinlastest, kelle oli Põhja-Korea ostnud oma fänne mängima. Igatahes tekitas laitmatult sünkroniseeritud, ent kummaliselt robotlik ja mängusündmustest end mitte häirida lasknud sektor palju elevust.

Kohtumine Brasiiliaga oli olnud sedavõrd lootustandev, et Põhja-Korea televisioon tegi järgmisest alagrupimängust Portugali vastu otseülekande – võimalik, et neil tuli hiljem oma otsust kahetseda, sest avapoolaja 0 : 1 kaotuse järel asusid korealased ennastunustavalt rünnakule, jätsid kaitses lahti kõik aknad-uksed ja hävisid lõpuks 0 : 7. Portugallastele olidki need alagrupiturniiri ainsad väravad – nii Elevandiluuranniku kui Brasiiliaga mängiti väravateta viiki ning mindi Brasiilia järel grupist edasi.

H-grupis kogusid nii Hispaania kui Tšiili kaks võitu ja sammusid edasi, kusjuures Tšiili pääses selle juures võrdlemisi napilt: avamängus Hispaania alistanud Šveitsil oli viimases voorus Hondurase vastu vaja kaheväravalist võitu, kuid autsaideriga tehtud väravateta viik jättis nad kaheksandikfinaali ukse taha. Šveits oli esimene meeskond pärast 1994. aasta Norrat, kes alistas avamängus grupi võitja, kuid jäi edasipääsust ilma.

Tevez skoorib sügavast suluseisust

Turniiritabel tegi kaheksandikfinaalid tervikuna mõnusalt pingeliseks – kaheksast paarist ehk ühe-kahe kohta (Holland–Slovakkia ja ehk ka Argentina–Mehhiko) sai öelda, et olemas on väga selge edasipääsusoosik, teiste puhul võis oodata mõnusalt võrdset ja tasavägist andmist. Suurimad võidud tulid aga kohtumistes, millest võinuks esialgu oodata kõige tulisemaid andmisi.

Saksamaa ja Inglismaa klassikaline vastasseis lõppes sakslaste 4 : 1 võiduga, kusjuures skoorist ja 20aastase Thomas Mülleri kahest tabamusest rohkem räägiti hiljem inglaste lugemata jäänud väravast (vaata lisalugu). Legendaarse argentiinlasest peatreeneri Marcelo Bielsa käe all vastastele tolle aja kohta haruldaselt kõrget survet avaldanud ja energiast pakatavat mängustiili harrastanud Tšiili sai aga Brasiilia käest kindla 0 : 3 kaotuse. „Jõudsime nii kaugele, sest väärisime seda – ja täna kaotasime, sest väärisime seda,“ sõnas Bielsa. „Me suutsime aga turniiri ühe noorema meeskonnana näidata, et oleme võimelised hästi mängima. Kui saame juurde natuke kogemust, võime saavutada juba suuri asju.“ Bielsal oli tuline õigus – 2015. ja 2016. aastal krooniti Tšiili koondis Lõuna-Ameerika tšempioniks, siis aga juba teiste treenerite käe all.

Ei kellegi muu kui Diego Maradona juhendatav Argentina jätkas samuti võidulainel, alistades 3 : 1 Mehhiko. Kaks väravat lõi Carlos Tevez, kusjuures esimene neist sündis meeletust suluseisust – Itaalia kohtunikebrigaadil jäi märkamata, et Lionel Messilt söödu saanud Tevez oli poolteise meetri jagu eespool kõikidest Mehhiko mängi-

Henry käsi ja Lampardi kummitusvärav tõid jalgpalli uuendused

Valikturniiri suurim skandaal puhkes Euroopa tsooni otsustava playoff-vooru kõige tulisematel hetkedel. Pärast seda, kui Prantsusmaa oli võõrsil Iirimaad 1 : 0 võitnud ja kodumängu normaalaja sama tulemusega kaotanud, läks kohtumine edasipääseja selgitamiseks lisaajale. William Gallasi 103. minuti võiduvärav sündis aga patuga pooleks: Gallasile söödu andnud Thierry Henry oli vahetult enne seda palli vastase väravaesisel käega omaks võtnud! Rootsi kohtunikebrigaadil jäi õnnetul kombel see aga märkamata ning värav püsis hoolimata sellest, et iirlased kui üks mees kohe pärast värava sündimist protestima asusid. Iirlased nõudsid esialgu suisa mängu kordamist, viidates sellele, et isegi Henry ise tunnistas reeglite rikkumist, kuid FIFA lükkas selle palve tagasi, nagu ka iirlaste meeleheitliku soovi erandkorras 33. koondisena MMil osaleda. Teine kohtunike tavatult jäme eksimus sündis kaheksandikfinaalis Saksamaa ja Inglismaa vahel, kus sakslaste 2 : 1 eduseisus saatis Frank Lampard palli latipõrkest sisuliselt pool meetrit üle väravajoone, kuid abikohtunikul jäi see silmamata. Pettunud inglased jäid lõpuks alla 1 : 4, kuid neil oli turniirilt välja langedes suurepärane vabandus: kohtunikud tegid meile liiga! Henry juhtum tõi varasemast teravamalt päevakorda nii otsajoonetaguste abikohtunike (mida oodati juba finaalturniirile, kuid mis sinna siiski ei jõudnud) kui videotehnoloogia kasutamise. Lampardi lugemata värav oli aga väravajoonetehnoloogia kasutuselevõtu kiirendi. Väravajoonetehnoloogia oli töös juba 2014. aasta MMil, videokohtunikud 2018. aasta turniiril.

Just nii selgelt ületas Frank Lampardi löök väravajoone, kuid kohtunikebrigaad seda ei näinud ja värav jäi lugemata. Neli aastat hiljem kasutati MMil juba väravajoonetehnoloogiat. Foto: ekraanitõmmis / BBC

jatest, sealhulgas väravavahist! Holland alistas Slovakkia 2 : 1, kusjuures slovakkide väravakütt Róbert Vittek sai neljas mängus kirja kokku neli tabamust ja jagas sellega väravaküttide edetabelis kõrget viiendat kohta.

Suures naabrite duellis võttis Hispaania tänu David Villa 63. minuti tabamusele (täpsemad videokordused näitasid, et seegi värav sündis ülinapist suluseisust) võidu Portugali üle, Paraguay sai Jaapanist 0 : 0 viigi järel jagu penaltiseerias. Aafrika au hoidis kõrgel Ghana, kes sai tänu oma talismani Asamoah Gyani väravale lisaajal 2 : 1 jagu USAst, sama skooriga edenes veerandfinaali Uruguay, kes alistas Lõuna-Korea.

Lõuna-Ameerika tähed saadetakse koju

Kõigis neljas veerandfinaalipaaris oli olemas üks meeskond Lõuna-Ameerikast, kellele astusid vastu kolm Euroopa koondist ja üks Aafrika koondis. Kontinendi kaks tõeliselt suurt Brasiilia ja Argentina olid vastamisi Euroopa tippudega ja pidid mõlemad vastase paremust tunnistama. Brasiilla-

Luis Suáreze nurjatu kangelastegu

Ilma igasuguse kahtluseta osutus kõige mälestusväärsemaks veerandfinaaliks kohtumine Uruguay ja Ghana vahel. Draamat sai juba avapoolaja lõpus: esmalt pidi Uruguay kapten Diego Lugano vigastuse tõttu platsilt lahkuma, seejärel tõrjus uruguaylaste väravavaht Fernando Muslera Kevin-Prince Boatengi efektse käärlöögi. Esimene värav tuli vaid 20 sekundit enne avapoolaja lõppu, kui Ghana vasakäär Sulley Muntari väljaku keskel, 30 meetrilt sooritatud madala kauglöögiga Muslerat üllatas. Sealjuures oli Muntari vaid nädal aega varem ähvardanud koondise juurest lahkuda, kuna tal tekkis konflikt serblasest peatreeneri Milovan Rajevaciga! Kümme minutit pärast teise poolaja algust jõudis Uruguay viigini, kui nende kaptenipaela oma käele saanud ründaja Diego Forlán põrutas otse väravasse karistusala nurga juurest teele saadetud karistuslöögi. Ülejäänud normaalaja jooksul said pealtvaatajad nautida väga tasavägist mõlema võimalustega tempokat mängu, kuid väravaid rohkem ei löödud ja mäng läks lisaajale. Lisaajal mängu tempo pisut rauges, kuid see-eest sai selle päris viimasel minutil nautida kõige tõupuhtamat jalgpallidraamat. Ghana kauge karistuslöögi järel jäi pall Uruguay väravaesisel lahtiseks ja Dominic Adiyiah suunas selle väravavahi tühjaks jäetud värava poole. Väravajoonel olid selleks aga valmis Uruguay väljakumängijad Jorge Fucile ja Luis Suárez, kes kõrgele pallile meeleheitlikult ette proovisid viskuda. Suárezel läkski see õnneks – teades, et mitte midagi kaotada ei ole, pareeris Amsterdami Ajaxi ründaja palli sihilikult käega (Fucile üritas sama, aga ei saanud pihta). Karistuseks punane kaart, mängukeeld potentsiaalseks poolfinaaliks ja penalti vastasele, ent Suárez võttis kõik karistused protestimata vastu. Olukorda arvude keelde tõlkides muutis Suárez oma tembuga Uruguay edasipääsuvõimaluse nullilt protsendilt 15 protsendile – kuna mänguaeg oli juba täis saanud, ei oleks uruguaylastel enam tekkinud võimalust viigiväravat jahtida. Suáreze „turniiri parima tõrje“ järel tuli Uruguayl loota aga sellele, et Asamoah Gyan eksib penaltil (tippkonkurentsis eksitakse laias laastus 30 protsendil penaltitest) ning seejärel võidetakse ise penaltiseeria (50%). Nende ühine tõenäosus oli seega 15 protsenti, aga täpselt nii läks – Gyan põrutas penalti latti ja realiseeris seejärel külmavereliselt penaltiseerias küll ise Ghana esimese löögi, kuid Muslera kaks tõrjet ja Sebastián Abreu ülimalt külmavereline Panenka-penalti viisid poolfinaali Uruguay. Ghanalaste ahastusel polnud piire – lisaaja lõpus penaltil eksinud Gyani pidid turgutama kolm kaaslast korraga, mitu mängijat olid samuti pisaratesse uppumas. Aafrika jalgpalliajalugu ei oleks saanud lähemal olla, kuid esimest Musta Mandri poolfinalisti Ghanast 2010. aastal siiski ei saanud. Suáreze tõrje ajas aga jalgpallifännid kahte leeri: osa leidis, et tegu oli reeglite julma ärakasutamisega, millel ausa mängu põhimõtete kohaselt jalgpallis kohta olla ei tohiks – mõnel pool leiti suisa, et sellistel puhkudel võiks olla kohtunikul õigus määrata penalti asemel karistusvärav. Teised aga leidsid, et Suárez on Uruguay kangelane, mitte petis – ta maksis rikkumise eest reeglite kohaselt punase kaardi ja penaltiga ning Ghanal olid kõik võimalused nii Gyani penaltil kui penaltiseerias edasipääs endale kindlustada.

sed läksid küll Hollandi vastu Robinho kümnenda minuti väravast juhtima ja neil oli avapoolajal veel häid šansse edu kasvatamiseks, kuid Wesley Sneijderi kaks väravat teisel poolajal saatsid viiekordse maailmameistri kohvreid pakkima. Brasiillased lõpetasid sealjuures kohtumise vähemuses, kuna avaväravale söödu andnud Felipe Melo astus viis minutit pärast kaotusseisu jäämist Arjen Robbenile peale.

Argentina käsi käis kohtumises Saksamaaga veelgi kehvemini: juba kolmandal minutil Thomas Mülleri väravast kaotusseisu jäänud argentiinlastele tähistas see alles turniiri esimest kaotusseisu. Mängu edenedes hakati rünnakul rohkem riskima ja viigiväravale oldi korduvalt lähedal, kuid murdepunkt saabus 68. minutil, kui Miroslav Klose vasturünnakul skoori tegi ja võidu omadele sisuliselt kindlustas. 89. minutil lõppskoori vormistanud Klose lõi sellega oma 14. värava MM-finaalturniiridel, mis tähendas, et ta oli nüüd vaid ühe tabamuse kaugusel Ronaldo kõigi aegade rekordist.

Just see hetk jättis Aafrika kodusel MMil ilma ajaloo esimesest poolfinalistist – Luis Suárez tõrjub palli väravajoonelt käega.

Foto: Brian Snyder, Reuters/Scanpix

MM 2010

Alagrupiturniir

A-grupp

Uruguay 7 Mehhiko 4 Lõuna-Aafrika vabariik 4 Prantsusmaa 1

B-grupp

Argentina 9 Lõuna-Korea 4 Kreeka 3 Nigeeria 1

C-grupp

USA 5 Inglismaa 5 Sloveenia 4 Alžeeria 1

D-grupp

Saksamaa 6 Ghana 4 Austraalia 4 Serbia 3

E-grupp

Holland 9 Jaapan 6 Taani 3 Kamerun 0

F-grupp

Paraguay 5 Slovakkia 4 Uus-Meremaa 3 Itaalia 2

G-grupp

Brasiilia 7 Portugal 5 Elevandiluurannik 4 Põhja-Korea 0

H-grupp

Hispaania 6 Tšiili 6 Šveits 4 Honduras 1

Playoff

Kaheksandikfinaalid

Uruguay – Lõuna-Korea 2 : 1 USA–Ghana 1 : 2 (l.a) Holland–Slovakkia 2 : 1 Brasiilia–Tšiili 3 : 0 Argentina–Mehhiko 3 : 1 Saksamaa–Inglismaa 4 : 1 Paraguay–Jaapan 0 : 0, pen 5 : 3 Hispaania–Portugal 1 : 0

Veerandfinaalid

Uruguay–Ghana 1 : 1, pen 4 : 2 Holland–Brasiilia 2 : 1 Argentina–Saksamaa 0 : 4 Paraguay–Hispaania 0 : 1

Poolfinaalid

Uruguay–Holland 2 : 3 Saksamaa–Hispaania 0 : 1

Kolmanda koha mäng

Uruguay–Saksamaa 2 : 3

Finaal

Holland–Hispaania 0 : 1 (l.a)

Nii Paraguay–Hispaania kui Uruguay–Ghana (vaata lisalugu) kohtumised jäid erineval moel eelkõige meelde penaltite pärast. Paraguay ja Hispaania mängus löödi kolme minuti jooksul kolm penaltit, aga pöörase sündmuste jada järel jäi seis ikka 0 : 0! 57. minutil andis kohtunik esmalt nurgalöögiolukorras penalti Paraguay kasuks, kui Gerard Piqué vastaste ründaja Óscar Cardozo käe küljes rippus. Hispaania väravavaht Iker Casillas suutis aga Cardozo 11 meetri trahvilöögi tõrjuda, misjärel jooksid hispaanlased palliga väljaku teise otsa, kus David Villa omakorda neile penalti teenis. Xabi Alonso saatis esimese löögi küll sisse, kuid kohtunik lasi lööki korrata, kuna teised Hispaania mängijad olid karistusalasse liiga vara sisenenud. Alonso korduslöögi suutis aga Justo Villar tõrjuda!

Hispaanlaste võiduvärava lõi 83. minutil taas David Villa, kes saatis Pedro postist tagasi põrganud palli mõlema posti põrkest (!) väravasse. Hispaania peatreener Vicente del Bosque kiitis vastast ning möönis, et tema meeskond ei mänginud oma võimete tipul. Paraguay koondise läbi aegade parima tulemusena veerandfinaali tüürinud argentiinlasest peatreener Tata Martino juhtis koondise järgmisel aastal Copa América finaali ning töötas hiljem nii FC Barcelona kui Argentina koondise lootsina. Tänavusele MMile sõidab ta aga hoopis Mehhiko peatreenerina.

Giovanni van Bronckhorsti tähetund

Kaks poolfinaali osutusid olemuselt väga erinevaks, kuigi mõlemas tõusid kangelaseks veteranmängijad. Kahe aasta taguse EM-finaali korduslahing Saksamaa ja Hispaania vahel lõppes täpselt sama skooriga – Hispaania võitis 1 : 0, mängu ainsa värava lõi 73. minutil peaga 32aastane keskkaitsja Carles Puyol. Hispaania finaalivastaseks sai aga Holland, kes alistas lahtises ja vaatemängulises kohtumises Uruguay 3 : 2.

Hollandlaste täheks tõusis karjääri viimaseid mänge pidanud 35aastane vasakkaitsja ja kapten Giovanni van Bronckhorst, kes avas 18. minutil skoori fenomenaalse kauglöögiga – oma äärelt ülespoole tõustes nägi van Bronckhorst pisut ruumi, tegi ühe puute ette ja virutas seejärel sedavõrd püüdmatu raketi ristnurka, nii et sellest täpsemalt ei oleks olnud võimalik palli lüüa! Aasta lõpus valiti tema koll Puskáse auhinna hääletusel kolmandale kohale ehk kogu aasta jooksul löödi kogu maailmas sellest vaid kaks ilusamat väravat. Kuigi Diego Forlán suutis avapoolaja lõpus veel seisu viigistada, läks Holland teise poolaja keskel Wesley Sneijderi ja Arjen Robbeni väravatest oma teed ning Maxi Pereira üleminutite tabamus oli vaid lohutusvärav.

Kolmanda koha mängus oskas Uruguay samuti 2 : 3 skooriga kaotada – seekord aga teise poolaja alguses saavutatud 2 : 1 eduseisust. Kaotus kolmanda koha mängus ei olnud aga uruguaylastele suur pettumus – juba poolfinaali jõudmine oli nende jaoks suur õnnestumine. Saksamaa sai aga teist MMi järjest kaela pronksmedali. Kolmanda koha mängus tegid skoori nii Diego Forlán kui Thomas Müller – esimene valiti turniiri parimaks mängijaks, teine tuli aga viie tabamusega kuldse saapa arvestuse võitjaks. Viis kolli said peale Mülleri kirja veel Forlán, Wesley Sneijder ja David Villa, kuid Müllerile tõi nende ees edu lisaks antud kolm väravasöötu.

Tuline finaal ja Robbeni kahetsus

MM-finaal osutus kõigi aegade tuliseimaks – inglasest kohtunik Howard Webb määras 120 minuti jooksul kokku lausa 46 viga (Holland 28, Hispaania 18) ja lausa 14 kollast kaarti, millest kaks tulid Hollandi keskkaitsjale John Heitingale. Punaseid kaarte oleks võinud tulla veel, kuid mitu olukorda jäi kohtunikel täpselt fikseerimata.

Paremad väravavõimalused olid esialgu Hollandil – iseäranis suure kahetsusega vaatab mängule tagasi Arjen Robben, kes jättis kasutamata kaks supervõimalust. 62. minutil pääses ta Wesley Sneijderi suurepärase söödu järel Iker Casillasega silmitsi, kuid Casillas suutis varbaotsaga tema löögi väravast eemale suunata. 20 minutit hiljem pääses ta samuti kaitseliinist mööda, kuid hakkas siis Casillasest mööda triblama ja kaotas palli.

Lisaajal jätkus põnev ja tasavägine kohtumine, kuid täpselt nii, nagu oli läinud Hispaanial eelmises kolmes väljalangemismängus, läks ka seekord – nad võtsid 1 : 0 võidu. Rahvuskangelaseks tõusis 116. minutil FC Barcelona poolkaitsja Iniesta, kes võttis poolkiire rünnaku lõpetuseks karistusalas omaks Cesc Fàbregase söödu ja kõmmutas selle võrku. Fiesta võis alata – kahe aasta tagusele triumfile EMil olid hispaanlased lisanud ka MM-tiitli!

Lugude koostamisel on muu hulgas kasutatud FIFA ametlikku MM-ajaloo raamatut „The Official History of the FIFA World Cup“.

Finaal oli tavatult jõhker – iseäranis meeldejääv oli Nigel de Jongi karatelöök Xabi Alonso pihta, mida kehva nurga alt näinud Howard Webb karistas pelgalt kollase kaardiga.

Foto: imago images / Colorsport / Scanpix

Fakte 2010. aasta MMi kohta

^ Itaaliast sai neljas tiitlikaitsja, kes ei suutnud MMil esimesest ringist edasi jõuda. Varem oli sama saatus tabanud itaallasi 1950. aastal, samuti Brasiiliat 1966. ja Prantsusmaad 2002. aastal. ^ 2010. aasta turniir on seni kõige väravavaesem MM – 64 mänguga löödi kokku vaid 145 väravat ehk keskmiselt 2,27 tabamust mängu kohta. ^ Lõuna-Aafrika vabariigi koondisest sai esimene koondis, kes on MMi võõrustades jäänud pidama alagrupiturniirile. ^ Lõuna-Aafrika vabariigi koondise peatreener Carlos Alberto Parreira oli treenerina oma kuuendal MMil, mis on kõigi aegade rekord: 1982. aastal juhendas ta Kuveiti, 1990. aastal Araabia ühendemiraate, 1994. ja 2006. aastal Brasiiliat, 1998. aastal Saudi Araabiat ja 2010. aastal LAVi. Brasiiliaga krooniti Parreira 1994. aastal ka maailmameistriks. ^ Hollandi koondise arvel on enim finaale (3), enim esikolmikukohti (4) ja enim esinelikukohti (5) MMidel ilma kunagi tiitlit võitmata.

Tiki-taka võidukäik

Hispaania koondisele nii omane mängustiil, mida saab iseloomustada väga kiirete lühikeste söötude, tekkiva ruumi ärakasutamise, kannatlikkuse ja väga suure pallivaldamisprotsendiga, oli Hispaania eelmise peatreeneri Luis Aragonése ja MM-tiitlile viinud Vicente del Bosque kohandus mängustiilist, mida klubijalgpallis harrastas Pep Guardiola juhendatud Barcelona. Sarnast mängustiili oli Barcelona paarkümmend aastat varem kasutanud ka Johan Cruyffi käe all ning vahepeal olid seda arendanud Louis van Gaal ja Frank Rijkaard, kuid kulminatsioonini jõudis see just Guardiola Barcelonaga ja del Bosque Hispaania koondisega. 2006. aastal olid Hispaania jalgpallijuhid otsustanud, et ei suuda üha kiiremaid ja tugevamaid mängijaid nõudnud koondisejalgpalliga kohaneda, ning nad tegid strateegilise valiku keskenduda palliga mängu maksimaalsele kasutamisele. Juba neli aastat hiljem tõi see lähenemine neile suurima võimaliku triumfi. Tiki-takal olid omad kriitikud, kuid on võimatu väita, et see ei olnud tulemuslik – 2007. aasta algusest 2010. aasta MM-finaalini pidas Hispaania 55 mängu, millest võitis 50, viigistas kolm ja kaotas kaks. Kaks aastat pärast maailmameistritiitlit kaitsti teadupoolest ka EM-tiitlit, kinnistades end koondisejalgpalli ajaloo ühe domineerivama meeskonnana.

2,4

miljardit dollarit kulutas Lõuna-Aafrika vabariik turniiri eel staadionite ehituse ja taristu korrastamise peale.

–1

kraadi mõõdeti väljakutemperatuuriks Johannesburgis toimunud alagrupimängus Brasiilia ja Põhja-Korea vahel. Tegu on läbi aegade kõige külmema kohtumisega MM-finaalturniiril. Lõunapoolkeral oli parasjagu ju talv!

24

kollast kaarti teenis turniiri jooksul Hollandi koondis, korrates sellega Argentina 1990. aastal püstitatud MMide rekordit.