Maailm

Hunt lambanahas. Riigist, mida pole olemas

Tiraspoli Sheriffi vägiteod Meistrite liigas on praeguseks ilmselt teada kõikidele jalgpallisõpradele. Esimeses kahes alagrupimängus Donetski Šahtarile ja Real Madridile (!) tuule alla teinud meeskond mängib Moldova lipu all, mis jätab iseäranis lääneeurooplastele mulje, et tegu ei saa ometi olla tõsiseltvõetava profimeeskonnaga.

Tekst: Raul Ojassaar Foto: Juan Medina, Reuters/Scanpix

Pärast seda, kui Sheriff Realile koti pähe tõmbas, sõitsid Hispaania ajakirjanikud koguni lennujaama, et Tiraspoli mängijate käest mitmel moel uurida, kas nad on poolprofid või sootuks amatöörid. Kui Sheriff Meistrite liiga kvalifikatsiooni viimase tõkke ületas, sõnas endine Hollandi vutiäss

Dirk Kuyt, et tema meelest ei tohiks Sheriffi-sugustel klubidel Meistrite liigaga mitte mingit pistmist olla. Mida saaks mingisugune suvaline Moldova klubi Euroopa tippjalgpallile juurde anda? Esimesed voorud on Sheriffist vähemalt sportlikus mõttes jätnud fantastilise mulje, ent fassaadi taga peitub intrigeeriv lugu riigist, mida ametlikult ei eksisteerigi.

Transnistria – metsik riba eikellegimaad

Sheriffi olemuse mõistmiseks tuleb alustada sellest: klubi mängib rahvusvaheliselt küll Moldova lipu all, kuid sisuliselt ei ole tegu mitte Moldova, vaid hoopis Transnistria klubiga. Ametlikult Moldova koosseisu kuuluv, kuid de facto eraldiseisev Transnistria on kitsas org Moldova idaosas vastu Ukraina piiri – selle pindala on enam kui kümme korda väiksem kui näiteks Eesti riigil, elanikke on seal pisut alla poole miljoni. Kuigi rahvusvaheliselt tunnustavad kõik iseseisvad riigid Transnistriat Moldova osana, on seal olemas oma piirikontroll, valitsus, sõjavägi, politsei ja isegi valuuta. Sümbolina kasutatakse Moldaavia SSRi, nõukogude ajast pärit sirbi ja vasaraga lippu, suur osa elust käib vene keeles ja vanemad inimesed peavad tänapäevast Transnistriat suisa nõukogude aja jätkuks. Parlamendihoone ees seisab üleelusuuruses Vladimir Lenini kuju.

Sheriffi uskumatu õhtu Santiago Bernabéul algas Usbekistani koondislase Jasur Jakšibajevi väravaga. Lõpuminutitel lisas luksemburglane Sébastien Thill teise ning Real Madrid eesotsas fotol esiplaanil nukrutseva Eden Hazardiga pidi üle elama tohutu šoki.

Transnistria kuulutas ennast iseseisvaks juba 1991. aastal, kuid seni on seda tunnustanud vaid kolm tunnustamata riiki, mis asuvad samuti endisel NSV Liidu alal: Abhaasia, Mägi-Karabahh ja Lõuna-Osseetia. Moldova ja Transnistria pidasid 1992. aastal maha ka mõne kuu pikkuse sõja, mille järel ongi praegune olukord püsima jäänud. Lääneriigid ei tunnusta Transnistriat, sest tegu on sisuliselt Venemaa satelliidiga, Venemaa ise ei tunnusta Transnistriat, sest see seaks ohtu nende head suhted Moldovaga. Tegu on patiseisuga, millega ei ole rahul ükski osapool, ent sobivat väljapääsu ei ole samuti leitud.

Kuigi Transnistrias korraldatakse valimisi, on nende ausus rahvusvaheliselt kahtluse alla seatud ning võim on koondunud suhteliselt väikese ladviku kätte. 30 „iseseisvusaasta“ jooksul on piirkonda pidevalt seostatud korruptsiooni, salakaubanduse, inimõiguste rikkumise ja illegaalse relvaäriga.

Més que un club

FC Barcelona kuulus lööklause (tõlkes „rohkem kui klubi“) sobiks tunduvalt enam Tiraspoli Sheriffi motoks. Transnistrias elades või isegi seda külastades on võimatu Sheriffi mõjust mööda vaadata – üheksakümnendate alguses kahe endise KGB töötaja asutatud Sheriffi-nimeline ettevõte kontrollib Transnistrias väga suurt osa igapäevasest elust: Sheriffil on muu hulgas oma tanklakett, supermarketid, telekanal, meediamaja, ehitusfirma, reklaamiagentuur, mobiilivõrk, kaks pagarikoda, alkoholitehas… ja mõistagi jalgpalliklubi. Suurima ja mõjuvõimsa firmana on nad Transnistrias suutnud mitmes vallas enda kätte saada monopoli, abiks on olnud ka tihedad sidemed tunnustamata riigi valitsusega – sisuliselt kontrollitakse riigi elu. Mõistagi on Sheriff võtnud sisse positsiooni Transnistria iseseisvuse toetajana.

Muide: iseseisvustülist hoolimata on Moldova koondis pidanud mõnel korral Tiraspolis Sheriffi staadionil oma ametlikke kohtumisi. Üldjuhul mängib koondis siiski pealinnas Chișinăus Zimbru klubi staadionil, mis on Sheriffi omast märksa väiksem ja lihtsam, kuid siiski „päris“ Moldovas. Sheriffi jalgpalliklubi asutati 1997. aastal, tegi Moldova kõrgliigas debüüdi hooajal 1998–99 ning hoolimata suhteliselt lühikesest ajaloost on see juba 19kordne riigi meister. Moldova kõrgliigas on nad sel sajandil tiitlita jäänud vaid kahel korral: 2011. aastal krooniti meistriks Chișinău Dacia, 2015. aastal Orhei Milsami. Moldova liiga väga lõdva välismängijate piirangu ja sisuliselt olematu konkurentsi tõttu on Sheriff koduliigas justkui mõisnik talupoegade keskel.

Paabliga rahamägede poole

Juba aastaid maailma eri otstest nooremaid ja vanemaid mängijaid kokku toonud Sheriff ongi Euroopas edu saavutanud tänu välismängijatele. Juba 2009. aastal, kui esimest korda pääseti Euroopa liigas alagrupiturniirile, moodustas nende meeskonnas tuumiku võõrleegion, ja viimase kümmekonna aastaga pole selles osas midagi muutunud. Nagu eelmises Jalka numbris kirjutasime: praegusest meeskonnast käis sel hooajal Meistrite liiga eelringides väljakul vaid üks Moldova mängija ja sedagi vaid üheks minutiks!

On päevselge, et raha voolab meeskonda ja klubisse sisse palju – iseasi, kui palju sellest Moldova (ja Transnistria) jalgpallil tervikuna kasu on. Ja iseasi, kui palju Sheriff üldse sellest hoolib. Asjatundjate hinnangul toodab klubi iga-aastaselt massiivset kahjumit, mida ei paranda isegi, kui üksikuid mängijaid tugevamatesse liigadesse müüakse. Selge on aga see, et tegu pole juhuslikult nii kaugele jõudnud poolproffidega – meeskonna arendamisse on panustatud tohutult raha, mistõttu kõlab ka pisut kummaliselt, kui Tiraspoli meeskonnast räägitakse kui väikesest jalgpalliriigist pärit armsast autsaiderist, millele on kõigil lihtne kaasa elada. Sheriffi omaniku Viktor Gušani taskud ei paista aga tühjenevat ning hooaeg, mida saab juba praegu totaalseks kordaminekuks lugeda, toob ka euroraha kujul sisse hiigelsummasid. Juba praegu on Sheriffile garanteeritud enam kui 22 miljonit eurot – piirkonnas, kus keskmine kuupalk jääb alla 200 euro ja ka hinnad on meie mõistes uskumatult odavad.

Hoolimata sellest, et Sheriff on juba enam kui kümme aastat Euroopas väga korralikul tasemel mänginud, on Moldova koondis FIFA edetabelis jätkuvalt üks nõrgemaid Euroopa koondiseid. Ainsad kolm Euroopa koondist, mis asuvad oma ajaloo halvimale kohale ehk 181. reale langenud Moldovast veel tagapool, on Liechtensteini, Gibraltari ja San Marino oma.

18

rahvusest mängijaid kuulub Sheriffi esindusmeeskonda. Tõeline rahvaste paabel!

200 miljonit dollarit

läks maksma Sheriffi võistlus- ja treeningukeskus kahe suure staadioni, kaheksa treeninguväljaku, sisehalli, mängijate majutuse, õppehoonete ja viietärnihotelliga.

35,00

oli Sheriffi võidukoefitsient enne Meistrite liiga kohtumist Real Madridiga mõnes kihlveokontoris.