Arvustus

Raha jäljed jalgpallil

Tippjalgpall tõmbab ligi palju raha. Aga seal, kus kõnelema hakkab raha, peavad pahatihti taanduma väärtused. Autorid jälgivad raha mõju maailma jalgpallile, tuues võrdlusi jalgpalli väikeriigi Soome jalgpallist.

Tekst: Indrek Schwede

Soome autorid Hannu Aaltonen ja Tapio Keskitalo on võtnud vaatluse alla maailma jalgpalli ja raha suhted. Sissejuhatuses nimetavad nad oma eesmärgiks süvendada arutelu moraali kadumise üle tippjalgpallis. Peasüüdlane on raha. Nad loovad efektse võrdluse: Saksamaa jalgpallikoondise peatreener (1936–1964) Sepp Herberger jättis endast maha 361 märkmikku, milles olid igapäevased sissekirjutised. Vaatamata sellele, et tema peatreeneriaastatesse jäi ka fašistliku Saksamaa tõus ja häving, ei leidunud neis märkmetes ainsatki sissekannet muust peale jalgpalli. Suur treener oli maailmasõja eest põgenenud jalgpallimängu ja selle taktikasse.

Autorite arvates elab ka tänapäevane jalgpallimaailm omapärases varitõelisuses: klubisid rahastavad ringkonnad, kelle vara päritolu on hämar või ebaeetiline, suurvõistlusi antakse korraldada riikidele, kus trambitakse inimõigustel, ja võistluspaikade rajamiseks kasutatakse orjatööjõudu. Mängijate suud on aga rahaga kinni mätsitud. Jalgpallist, mis pakub jätkuvalt unustamatuid elamusi, on saanud toode, mida müüakse kallilt ja millega lüüakse läikima diktaatorite avalikku kuvandit ja pakutakse ülemaailmset nähtavust suurfirmadele.

Suured, väikesed ja naised

Autorid näitavad maailma jalgpalli arengut eelkõige läbi majandusliku prisma. Lisaks Euroopa suurtele liigadele käsitletakse pikemalt ka Hiina, Jaapani, Lõuna-Korea ja USA olukorda. Võrdlevaid kõrvalpilke heidetakse Soomele, mis toob välja käärid suurte ja väikeste liigade vahel. Näiteks hooajaks 2021/2022 oli Inglise Premier League’i pallurite keskmine nädalapalk 205 000 naela. Soome meistriliiga 2018. aasta andmete järgi oli Veikkausliiga mängijate keskmine aastapalk 19 800 eurot. See on suurusjärk, millega saavad samastuda ka tavalised Eesti tööinimesed, sealhulgas meie õpetajad.

Raamatus on tabelid, mis reastavad maailma suurima käibega ja rikkaimad klubid. Tabelisse on pandud Inglise Premier League’i omanikud, Euroopa viie suurema liiga telelepingute väärtused, FIFA tulud ja kulud aastate lõikes jpm. Autorid on liigitanud suurklubide omanikud kolme rühma: 1) armastus klubi ja spordi vastu, 2) äritegemine, 3) oma kuvandi loomine või poliitilised eesmärgid. Ja neile lisavad autorid neljandagi rühma: klubidesse imbunud kurjategijad.

Kiiduväärsel moel on naistejalgpallile pühendatud terve peatükk: selle esimestest sammudest 19. sajandil Suurbritannias, mängu keelamisest 20. sajandi alguses kuni võimsa rahvusvahelise esilepurskeni eriti viimase kümne aasta jooksul. Käsitletud on ka naistejalgpalli arengut Saksamaal, USAs ja Soomes ning muidugi on luubi all võrdse kohtlemise teema.

Mis on FIFA õiglane ja töötav alternatiiv?

FIFA korruptsiooniskandaalidest on raamatus antud ulatuslik ülevaade ja värvikamaid seiku on mõnuga kirjeldatud. Mind jäi selles kontekstis kummitama raamatu sissejuhatuses toodud huvipakkuv mõte: „Rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA ja Euroopa jalgpalliliit UEFA näivad olevat võimatuga hakkama saanud. Algselt spordiorganisatsioonideks, mitte äriettevõteteks rajatud katus-

organisatsioonidel on toode, mida nad õigupoolest isegi ei oma, ja müüvad seda ostjatele, kes on valmis maksma mida iganes.“

Tummas diskussioonis autoritega küsin: 1) kui FIFA on MM-võistlused ise ellu kutsunud, kuidas saab talt võtta õigust seda majandada?, 2) kui jalgpalli katusorganisatsioonid ei omaks niinimetatud tooteid, mille nad on loonud (MM, EM, Meistrite liiga jms) ja mida käigus hoiavad, siis kellele need tooted peaksid kuuluma?

Elu tühja kohta ei salli. Raske on ette kujutada, et FIFA loobuks MMist. Kui ta seda teeks, võetaks see kärmelt üle ja võime üpris kindlad olla, et see ei tähendaks korruptsiooni lõppu. Suur raha tõmbab alati kokku igat sorti tegelasi, olgu poliitikas, äris või spordis, ja pakub ahvatlusi suli teha. Vahel juhtub ka Eestis nii, et mõni ärimees satub seadustega ja eetikanormidega vastuollu ja mõnigi inimene kuulutab, et sellele sulile kuuluvate ettevõtete tooteid tema enam ei osta. Kui muud valikut pole, valib mõne välismaise. Aga kust tuleb kindlus, et tegemist pole Läti,

Soome, Saksa või mõne muu riigi suli Hannu Aaltonen toodetega? Kas parem poleks maksta Tapio Keskitalo oma sulidele-kapitalistidele, kes pealegi kasutavad meie inimeste tööjõudu ja Jalgpalli must maksavad neile palka? Mõne kiirelt rikraamat. Kuninglik ala neva toidukauba puhul ju niinimetatud ja raha võim eetilisi valikuid polegi. Nõnda on ka FIFAga, mis on jalgKirjastus Helios palliinimesi ühendav organisatsioon. Tõlge soome keelest: Anne-Mari Kui patune ta ka poleks, ta on oma. Iga Orntlich liikmesriik on osa temast. Tema esinToimetaja Veste Roosaar dusfiguurid on valitavad. FIFA puhul on meil õigustatud ootus, et teenitud rahaga toetab ta oma liikmesriike. Kui see hoob anda kellegi teise kätte, kuhu voolab raha siis? Või mis oleks õiglane ja töötav alternatiiv? Seda vastust ootaks edaspidi kõigilt, kes seavad FIFA ja teiste jalgpalli katusorganisatsioonide legitiimsuse kahtluse alla. Tervikuna on raamat ladus lugemine ja annab hea ülevaate tänapäeva tippjalgpalli ja raha suhtest. Tegemist on värske trükisega, kuhu on mahtunud ka Ukraina–Venemaa sõja mõjutused jalgpallile. Ja muidugi on juttu Katarist, kus peagi algab MM.

Kuna artikli autor luges tõlget enne selle trükkiminekut, aitas ta korrastada raamatu eestikeelset jalgpalliterminoloogiat.

JALGPALLITÖÖSTUSE VARJUPOOL

Miks korraldatakse jalgpalli MM-turniiri riigis, mis on saanud võistlused tõenäoliselt altkäemaksu abil?

Miks toimuvad MM-matšid staadionitel, mille ehitamise käigus on hukkunud tuhandeid võõrtöölisi?

Kuidas saavad tippklubid osta mängijaid sadade miljonite eurode eest, kuigi on ise kõrvuni võlgades?

Esimene jalgpallitööstuse varjupoolt käsitlev raamat sellest, kuidas kunagisest kuninglikust spordialast on 21. sajandiks saanud salajaste reeglitega mänguväljak, kus möllavad oligarhid, šeigid ja miljardärid.

Telli raamat www.helios.ee