Selles Kalamajakas:
Mida teised meist arvavad?
Kui roheline oli rohi? lk 3
Piipu popsiv Gregory Ashworth on maailmamastaabiga professor. Tema uurimisteema on linnaplaneerimine ja seda riigis, mida peetakse maailma üheks kõige edumeelsemaks planeeringute alal, Hollandis. Hiljuti jalutas ta ringi Kalamajas. Kuulame, mis talle silma jäi ning mida arvab tema kogukonna kaasamisest linnaplaneerimisse.
Jalgratturi elu ja valu lk 6-7
Korter keldrisse? lk 8 Ja palju muud
Liisa Pakosta: Olete terve maailma mitu korda läbi reisinud, mis mulje Kalamaja teile jättis? Gregory Ashworth: Kalamaja on tugev koht, jääb meelde, tõuseb esile. See on unikaalne, ka maailma mõistes unikaalne, teistest eristuv ja omapärase arhitektuuriga asum! Inimesele sobivate mõõtmetega keskkond, siin on nii majad kui tänavad inimlikud.
See piirkond on muidugi tihedasti täis ehitatud – mis on ka mõistetav, tegemist on ju sisuliselt kesklinna, mitte eeslinnaga. Siin peabki ehitustihedus suur olema. Kalamajas paistavad olevat väikesed korterid ja väikesed leibkonnad, mis võib olla korraga nii plussiks kui ka miinuseks. Lääne-Euroopas on muide tekkinud linnaplaneerijatel uus probleem. Viimased 40 aastat on ehitatud
Gregory Ashworth. Foto: Vahur Puik
eluruume peamiselt peredele, nüüd on peremudelid muutunud, leibkonna suurus on vähenenud ja 1–2 inimest leibkonnas on pigem norm kui erand. Neile ei jagu piisavalt sobivat elamispinda.
Negatiivse külje pealt torkab Kalamajas kohe silma teedevõrk ja taristu, mis on väga kehvas olukorras. Näib, et linnavõim pole teekattesse üldse investeerinud. Jätkub lk 9
“Kui ilmumispäeval on Kalamajaka esikaane pilt lumeta, püsib lumi jaanipäevani maas!” (kui ei püsi, siis on kõik normaalne)