2018 – valged valed ja mustad tõed

2018 – VALGED VALEDJA MUSTAD TÕED

See on nüüd läbi. Aasta 2018. Kõlama jäi sellest küüniline pragmaatilisus, saatjaiks näpuvibutused ja nõutud peavangutused.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Möödunud aasta tulevärgist tõuseb positiivsena esile USA presidendi Trumpi ja Põhja-Korea diktaatori Kim Chŏng-un’i üllatuskohtumine Singapuris (10.–12. juuni), mis lõi selgelt uue õhkkonna Korea poolsaarel ja selle ümbruses.

Enamik toona kõlanud lubadustest on küll veel täitmata, aga ainuüksi tekkinud suhtlus kahe tuumarelva omava riigi vahel on saavutus.

Suurriikide mõõduvõtmise peaareenil Süürias tuvastati mullu uus keemiarelva kasutamine (7. aprillil), mille kardetud järg jäi õnneks tulemata. Samas jäi ka Süüria valitsusvägedel Venemaa sõjalisest toetusest hoolimata lõplik võit kodusõjas saavutamata ehk siis sõja lõpp lükkus edasi.

Kui midagi üldse lahendati, siis oli see Brexit, sest Inglismaa Euroopa Liidust lahkumise tingimustes suudeti lahendus leida. Selgus tuli ka Trumpi positsioonide kohta USA-s – ta võitis Kongressi nn vahevalimistel enamuse senatis (53:47) ja kaotas selle esindajatekojas (tavaliselt kaotatakse mõlemad).

Veelgi olulisem oli see, et hämast eristus peamine – tegelikult on Trump Kremlile märksa tõsisem peavalu, kui seda olnuks demokraat Hillary Clinton. Trump on Venemaa suhtes rakendanud säärased sanktsioonid, mille kõrval demokraatide tegemised 2014–2016 lihtsalt kahvatuvad.

Tagatipuks on Trump elavdanud kogu maailma poliitikat kaubandussõdade vallandamisega, paremustamaks USA majanduspositsioone kodus ja võõrsil. Sama ka USA üleoleku tagamiseks tuumarelvastuses, milleks öeldi lahti kahepoolsetest lepingutest Kremliga. Lähiaja segaseima seisu tekitas USA teade lahkuda kuuepoolsest Iraani tuumaprogrammi lepingust.

PIXABAY

MIND KAH

2018. aasta eripäraks tuleb aga pidada seda, et üle hulga aja osutusid peakangelasteks küllalt tavalised, kuid tuntud inimesed, ja seda inimõiguste võtmes. Meedia vahutamist arvestades peab esimesena mainima #metoo ohvreid ja süüdlasi.

Tegelikult sai neiski kõlanu kohati tagasikäigu, sest kunagi varem pole nii palju uudiseid osutunud valedeks (fake news), kui seda juhtus mullu, ja kunagi varem pole riigijuhid niimoodi meediaga konfliktitsenud kui mullu.

Sõnakasutuse täpsus sai taas probleemiks ning see vajutas oma pitseri aasta kõige nimekamaile hättasattunuile ja seda tulenevalt suures poliitikas püsivatest kommetest.

Pingestunud suhted tippude vahel on alati soosinud nn. isetegevust all ehk püüdu ära aimata ja ka täita peremehe võimalik soov. Just seda selgitust pakuksin venelaste katsele tappa Inglismaal Venemaa luure reetnud polkovnik Skripali, kelle mürgitamiskatse maksis lõpuks hoopis ühe tavalise briti elu.

Mürgitamiskatse toimepanek võõrriigi pinnal sünnitas aga erakordse vastureageeringu, millel pole analooge – demokraatlikest riikidest saadeti Venemaale tagasi ligi 200 isikut, keda süüdistati luuramises. Aasta lõpuks lisandus neile veel üle 300 isiku, ent ka majandussanktsioonid, mida kehtestades mainiti otse, et neid põhjustas Skripalide mürgitamiskatse. Nii vastas vaba maailm autoritaarsest režiimist tulnud katsele tappa vaba inimene vabas ühiskonnas.

PIXABAY

KUI RAHA RÄÄGIB

Sootuks teistsugused järelmid sai aasta teise nimikangelase, Saudi Araabia ajakirjaniku Jamal Khashoggi võigas tapmine Saudi Araabia Istanbuli konsulaadis 2. oktoobril. Mainigem kohe, et kõrberiik, kus elanikke vaid 28 miljonit (2016) on maailma kolmas riik relvastumises. Vastavat rehnutit pidava, Rootsis asuva SIPRI instituudi järgi on esiviisik järgmine: USA 610 miljardit dollarit, Hiina 228, Saudi Araabia 69,4, Venemaa 66,3, India 63,9. Sestap ei pidanuks olema üllatus, kui uut USA välispoliitikat kujundav president Donald Trump tegi 2017. aastal oma esimese välisvisiidi Saudi Araabiasse.

Mõistagi võib igaveseks saladuseks jääda Khashoggi mõrvamise peapõhjus. Tänu Türgi võimude avameelitsemisele ütles Trump üsna pea, et Saudi Araabia kroonprints käitub nii, nagu oleks asja taga tema.

16. novembril tuli samale järeldusele USA luure. Trump vassis veel paar päeva, et siis uuesti deklareerida seda, mida tegi juba 9. oktoobril – vaatamata juhtunule ei saa me loobuda sõjalisest koostööst Saudi Araabiaga, sest see tähendab meile tellimusi ja sadu tuhandeid töökohti.

Siiski kehtestasid ühendriigid sanktsioonid 17-le mõrvaga seotud Saudi Araabia ametiisikule, Euroopa Liit, mille 6 liikmesmaad müüvad samuti relvi Saudi Araabiale, leidis ühe süüdlase rohkem ehk pani sanktsioonide alla 18 isikut.

Suurriikide näotu poliitika tipuks osutus Türgi presidendi Erdogani lõputu „ainsa ausa mehe“ soolo – kuna Türgi luure oli konsulaadis toimunut esimesest minutist peale salvestanud, nõudis Erdogan kõigilt, k.a Trumpilt ausust ja ülestunnistamist ning lubas süüdlastele ausat kohtupidamist Türgis.

Kui toodut üldistada, siis kinnitab nii Türgi kui ka Saudi Araabia juhtide jultunud käitumine seda, et maailmas oli 2018. aasta tõesti juba midagi täiesti uut selles mõttes, et senised teisejärgulised riigid võisid sündmuste kulgu otsustada peaaegu samamoodi nagu USA, Hiina, Venemaa või India.