KA SÕNASÕJAS VÕIB LANGEDA

KA SÕNASÕJAS VÕIB LANGEDA

Eesti-Gruusia koostöös valminud „Mandariinid“ pole sõjafilm, kuigi selles peetakse maha mitu verist lahingut. Enamasti küll ainult sõnadega, milles peitubki linateose peamine võlu.

KARRI KAAS - Kaitse Kodu! peatoimetaja

Inimene on võrdlemisi lihtne olla, inimeseks jääda aga juba märksa raskem. Igapäevaelus võib-olla mitte, küll aga piirisituatsioonis, kus üldised eetika- ja moraalinormid langevad ohvriks tühipaljale olelusvõitlusele. Ometi on see võimalik, sest vastasel juhul oleksime juba ammu välja surnud.

Eesti-Gruusia koostöös valminud linateos „Mandariinid“ just sellest räägibki. Inimeseks jäämisest keset arutut vägivalda, mida pahatihti nimetatakse suureliselt sõjaks, taipamata sealjuures, et tegelikult on tegemist tühipalja kemplemisega, milles võitjaks osutub hoopis keegi kolmas.

Relvatärinast ja kahurikõminast hoolimata pole „Mandariinid“ sõjafilm. See on eelkõige lugu inimestest, kes on sattunud elama valel ajal ja valesse kohta ning peavad selle reaalsusega nüüd kuidagi toime tulema, minetamata sealjuures oma inimlikkust. Kuid kas elamiseks on üldse vale aega ja vale kohta? Tuleb välja, et on ja ühtlasi ei ole ka, meeldib see meile või mitte.

Allfilm

Sõda on ainult taustaks

„Mandariinide“ tegevus toimub 1992. aastal Abhaasias. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on pikka aega enam-vähem rahulikult üksteise kõrval elanud rahvad omavahel tülli pööranud. Abhaasid võitlevad, et Gruusiast lahku lüüa, grusiinid seevastu üritavad oma värskelt iseseisvaks saanud kodumaa ajaloolist terviklikkust säilitada.

Ühes maalilises paigas mägede ja mere vahel üle sajandi püsinud eestlaste asundus on tühi, sõja lähenedes on eestlased oma ajaloolisele kodumaale tagasi pöördunud. Maha on jäänud vaid Ivo (Lembit Ulfsak) ja tema naaber Markus (Elmo Nüganen), kes tahavad oma mandariiniistandusest veel viimase saagi koristada. Sõda jõuab viimaks külani. Grusiinide ja abhaaside vahel leiab aset väike, kuid verine lahing. Lahingupaigalt leiavad Ivo ja Markus kaks ellujäänut: ab haaside poolel võitleva tšetšeeni palgasõduri Ahmedi (Giorgi Nakašidze) ja noore grusiini Niko (Mikhail Meskhi). Mehed viivad nad Ivo juurde paranema.

Nii satuvad ühe katuse alla vastasleeride võitlejad ja lugu võib alata. Sõda on filmis küll olulisel kohal, kuid sõditakse ühes majas ja ainult sõnadega. Selles peitub ka linateose tõeline tugevus. Eepiliste lahingustseenide asemel näeme inimesi, kes on olude sunnil sattunud keerulisse olukorda ja üritavad sellest kuidagi välja tulla. See teeb publikule linateose tegelastega samastumise võrdlemisi lihtsaks.

Allfilm

Lihtne samastuda

Eestlastel ei tohiks filmist arusaamisega raskusi olla. Hoolimata erinevast taustast, on meie saatus olnud mägederahva omaga sarnane. Nii Eesti kui ka Gruusia on olnud pikka aega Venemaa mõjusfääris, mistõttu peavad paljud venelased, vähemalt võimuladviku tipus olijad, mõlemaid riike endiselt enda omaks ega löö risti ette peaaegu ühegi vahendi ees, et seda meile meelde tuletada.

Eestil on pisut paremini läinud, kuigi ka meie oleme pidanud üksjagu asju suure idanaabri mõjul alla neelama, alates ohtralt kõneainet tekitanud piirileppest ja lõpetades rahutute aprilliöödega. Õnneks pole Venemaa meie riiklikku suveräänsust otseselt ohustanud, Gruusia oma aga küll.

Juba vahetult pärast vabanemist Nõukogude ikke alt ja iseseisvuse väljakuulutamist 1991. aastal hakkas Gruusias käärima. Tülitekitajateks olid Lõuna-Osseetia ja Abhaasia, mida grusiinid peavad ajalooliselt oma riigi osadeks, kohalikud rahvad aga iseseisvateks. Erimeelsustest kasvas välja verine konflikt, mida kasutas oskuslikult enda huvides ära Venemaa, andes separatistlikele abhaasidele ja osseetidele nii militaarset kui ka majanduslikku abi. Sõda lõppes grusiinide kaotuse ning Abhaasia ja Lõuna-Osseetia autonoomsete vabariikide väljakuulutamisega.

Pingeid see regioonis siiski maha ei võtnud ja lahkhelid läksid üle täiemahuliseks verevalamiseks 2008. aastal, kui Gruusia üritas Lõuna-Osseetiat oma sõjalise kontrolli alla võtta. Venemaa leidis põhjuse sekkumiseks, nüüd juba otseselt, ja pärast kümme päeva kestnud lahingutegevust oli grusiinide vastupanu selleks korraks murtud.

Kuigi sõdima pole me oma kodumaal pidanud juba kaua, on vastuolud etniliste gruppide vahel meilegi tuttavad. Ka eestlasi on vähemused nimetanud imperialistideks, mis on üsna naljakas, kui võtta arvesse meie riigi suurust. Me pole ühti nii erinevad, mistõttu kõnetab „Mandariinid“ eestlasi umbes sama palju kui grusiine. Sellest annab kõnekat tunnistust inimeste hulk, kes kinokassadest endale linateose pileti on soetanud. Nii Eestis kui ka kaugel Gruusias.

Allfilm

Hea meeskonnatöö

Loomulikult on linateose õnnestumisel oluline roll mängida ka näitlejatel. Kuigi filmis on kesksel kohal vanameister Lembit Ulfsak, ei saa alahinnata ka Elmo Nüganeni panust. Mandariiniäri ajamine keset lahingumöllu on iseenesest juba üsna jabur idee, mistõttu peab ka seda korraldav tegelane olema natuke jabur. Nüganenil läheb korda luua just selline karakter, muutumata selle juures ise piinlikult jaburaks.

Markus on justkui eestlase arhetüüp. Visa ja jonnakas, kuid samas ka väga siiras, mis tekitab paljudes vaatajates äratundmisrõõmu. Ka on tema kanda enamik linateose koomikast, mida ta teeb ilma erilise vaevata. Tänu sellele ei muutu „Mandariinid“ tõsisest teemast hoolimata liiga süngeks, nagu see on omane suurele osale Eesti filmitoodangust.

Muidugi pole „Mandariinid“ ainult Eesti film. See valmis eestlaste ja grusiinide koostöös. Ühise eelarvega, millest enamik tuli küll Eestist, kuid ega see linateost üksnes meie omaks tee, sest „Mandariinide“ mootoriks on hoopis Gruusia režissöör Zaza Urušadze, kes kirjutas ka filmi käsikirja. Tal õnnestub üsna piiratud vahenditega maalida veenev pilt sõjakeerisesse sattunud mägikülast ning paljastada konflikti segasus, millest vaenupooltelgi tihti täit selgust ei olnud.

Võttes arvesse linateose tagasihoidlikku eelarvet, on see juba saavutus omaette. Kindlasti oli vaja selleks teha palju kompromisse, kuid ekraanilt need õnneks välja ei paista.

Allfilm

Siiski mitte päris ilma puudusteta

Kõigest sellest hoolimata pole „Mandariinid“ ilma nõrkade kohtadeta. Filmi peamiseks puuduseks on liigne konstrueeritus, mida selle lavastaja ja stsenarist Zaza Urušadze eitanud pole. Tema sõnul oli see vajalik, et tegelaste vahel tekiks konflikt, millest kooruks välja linateose sõnum.

Esmapilgul mõjub selline lähenemine pealesurutult, justkui poleks vaataja ise võimeline seoseid looma ega nende põhjal järeldusi tegema, kuid tegelikult pole see nii. Väidetavalt on Federico Fellini öelnud, et Gruusia filmikunst on täiesti unikaalne: särav, filosoofiliselt inspireeriv, väga tark ja samas lapselik. Kui „Mandariine“ legendaarse Itaalia režissööri sõnade valguses vaadata, asetub kõik kenasti oma kohale. Tegemist on lihtsa looga, mida tulebki lihtsalt jutustada. Pole vaja asju liiga keeruliseks ajada, kui on võimalik kergemalt läbi ajada. Kindlasti ei toimi see lahendus alati, kuid antud juhul aitab see filmi sõnumi väljatoomisele kõvasti kaasa.

Film ei vali pooli. Seal ei ole häid ega halbu tegelasi, pole kangelasi ega kaabakaid. On ainult inimesed. Film lihtsalt esitab oma argumendid ja laseb vaatajal ise otsustada. Lõppkokkuvõttes oleme me ju kõik ühesugused, sõltumata oma religioossest ja etnilisest taustast ning ajast ja kohast, kus me parasjagu elame. See on kiiduväärt sõnum, millele võib andestada pisut lihtsustatud lähenemise.

Allfilm

„MANDARIINID“

Osades: Lembit Ulfsak, Elmo Nüganen, Raivo Trass, Giorgi Nakašidze, Mikhail Meskhi

Lavastaja ja stsenarist: Zaza Urušadze

Operaator: Rein Kotov

Produtsendid: Ivo Felt, Zaza Urušadze

1 tund ja 27 minutit