Metsavendade jälgedes Lääne-Virumaal

Metsavendade jälgedes Lääne-Virumaal

Seekordne artikkel sarjast „Metsavendade jälgedes“ on jõudnud Virumaale, täpsemalt Lääne-Virumaale. Ajalooliselt oli kahe praeguse maakonna kohal üks ning sissejuhatav osa kajastab kunagist Virumaad tervikuna, mitte ainult tänast Lääne-Virumaad.

Tekst: MARTIN ANDRELLER, ajaloolane

Konkreetselt Lääne-Virumaast rääkides on seal inventariseeritud 14 punkrikohta, mille kohta leiab teavet ka maa-ameti kaardirakendusest „Pärandkultuur“. Kokku on tänastel Virumaadel hukkunud metsavendi teada 343, kuid nende hulk oli ilmselt suurem ja nende kokkuarvamisel pole ka arvestatud territoriaalsete muutustega. Suur hukkunute hulk näitab metsavendluse aktiivsust ja osa Eesti vastupanuajaloos.

Artikli ülesehitus on eelnevatest teistsuguse: vaatleme eelkõige üht erilist lahingut Eesti relvastatud vastupanu ajaloos ja selle lähiümbruse metsavendlust. Et rääkida ühest suurimast ümberpiiratud punktrist väljamurdmise lahingust metsavendade ja julgeolekutöötajatevahele, on kõige paslikum tuua ära uurimistoimikust selle osa tõlge, kus lahingut kirjeldab selles osalenud metsavend. Häid ja ülevaatlike kirjeldusi punkrilahingutest, eriti sedavõrd edukatest väljamurdmisest ja pikast piiramisest ei ole palju. Ei arhiivides ega mälestuste vahendusel.

Loomulikult peab silmas pidama fakti, et sedavõrd rikkaliku (vastupanu)ajalooga piirkonnast on raske kirjutada – paljud kohad ja juhtumised jäävad paratamatult välja. Enamik jääb välja, tuleb ausalt tunnistada. Siiski on Virumaa metsavendluse kohta võimalik lugeda (täpsemalt Heino Lipu varjunimega Pargas kohta) kas või Ilmar Palli ning Virko Lepassalu raamatust „Wabariigi viimased sõdurid“. Taustaks võib lugeda ka mõnevõrra muudetud detailidega (nimed, kohanimed jms) Hermann Behri raamatut „Hundina Virumaa metsades“ ning loomulikult Jaan Elleni „Ei halastust, ei armu. Okupandi salapäevikud. Teine raamat“. Viimases on veriseid kirjeldusi sellest unustatud sõjast, mis oligi sõda. Ja seda tuleb lugedes ka meeles pidada. Sõda ei ole midagi toredat ja seikluslikku, see on verine ja õõvastav. Selles sõjas olid ainsad eesmärgid ellujäämine ja meie vabadus. Ja sellegi sõja käigus hukkusid inimesed. Täpselt nagu konventsionaalses sõjas.

Aruküla lahingupaik

Märtsi alguses 1946 teatati Tallinna, et 27. veebruaril jäi kaduma kolm 260. polgu punaväelast. 5. märtsi hommikul leidis nende jälgedele saadetud otsingugrupp punaväelaste surnukehad Arukülas ühest heinaküünist.

Samal päeval peeti kinni talupidaja Seinpere, keda kahtlustati metsavendade abistamises ja ka punaväelaste tapmises. Tema tunnistuste alusel leidis kapten Gurkovski juhitudgrupp 11. märtsil kell 9 Arukülast umbes 4 kilomeetrit edelas punkri viie metsavennaga (tegelikult oli neid punkris küll neli). Punker piirati ümber, kuid seda vallutada ei suudetud – õhtul murdsid metsavennad piiramisrõngastvälja ja kadusid. Roela-Aruküla punkrilahingut on kirjeldanud ülekuulamisel punkris viibinud Karl Moor. Järgneb väljavõte Karl Moori 3. juuni 1946 ülekuulamise protokollist. Loomulikult on tekst pikitud tolleaegse retoorikaga.

Küsimus: Rääkige täpsemalt sellest lahingust sõjaväelise grupiga.

Vastus: 11. märtsi hommikul k.a., umbes nädal pärast kolme punaarmeelase tapmist SEINPERE, Johannese talus, kõik JUHKAM, Heino bande liikmed, s.o. JUHKAM, Heino, mina – MOOR, Karl –, JUHKAM, Mihkel (JUHKAM, Heino isa) ja LEHTLA, Johannes [tegelikult oli punkris Leo Moor, Lehtlat nimetati jälgede segamiseks ja oma sugulaste kaitsmiseks], olime punkris, kus me ennast varjasime. Kõik me magasime, kui umbes kell 9 hommikul ajas JUHKAM, Heino meid üles ja hüüdis, et tulistatakse. Pärast seda kuulsin ma ise paari valangut. JUHKAM, H. käskis kõigil seista oma laskeavade juurde, avada need, relvad laskevalmis seada ja hakata tulistama kõiki lähedalasuvaid põõsaid madala sihikuga lume tasapinnal. Me avasime tule. JUHKAM oli automaadiga ukse laskeava juures, LEHTLA Prantsuse kuulipildujaga vastasseinas, mina – MOOR, Karl – Saksa vintpüssiga kolmanda laskeava juures ja JUHKAM, Mihkel poolautomaadiga neljanda juures. Esimese rünnaku tagasi löönud, panime JUHKAMi käsul riidesse, samaaegselt läbi laskeavade vaadeldes. Kuuldus uuesti laskmist, kuid JUHKAM käskis meil tuld mitte avada, vaid lasta kallaletungijad lähemale. Pärast seda, kui tulistamine kostis juba päris punkri lähedal, avasime JUHKAM, Heino käsul taas tule. Niiviisi lõime rünnakuid tagasi kuni kella kaheni päeval, mille järel tulistamine katkes. Õhtul, kui pimenes, pani JUHKAM ette häiret teha. Tema käsu peale hakkasime kõik tulistama ja karjuma „Hurraa!“, tema ise aga läks punkrist välja ja hakkas seal tulistama. Meid piiravate vägede poolt ei tulnud mingit vastust. Pärast seda väljus JUHKAM, Heino veel kaks korda punkrist ja tegi luuret, mille järel me võtsime vastu otsuse murda lahinguga piirajatest läbi, kui need on veel kohal. Umbes kell 21.30 väljusime punkrist, olles enne seda ära rikkunud minu raadiovastuvõtja ja akordioni, mis jäid punkrisse, samuti riideid ja teisi esemeid. Relvad võtsime kaasa, jättes maha kaks poolautomaati, Saksa vintpüssi, nagaani ja laskemoona. Punkri juurest hakkasime liikuma lääne suunas. Ees JUHKAM, Heino, tema järel LEHTLA, siis mina – MOOR, Karl – ja viimasena JUHKAM, Mihkel. Iga 4–5 sammu järel kuulatasime. Nii liikusime 300 meetrit pooleteise tunni jooksul. Metsasihile jõudes kuulatasime ja siis märkasime kaht liikuvat kogu. Avasime tule. JUHKAM, Heino kuulipilduja andis tõrke, mina ja LEHTLA avasime tule automaatidest ja kogud kukkusid kohe. Pärast seda me jooksime üle metsasihi, hiljem juba kuulsime appihüüdeid sellest suunast, kus tulistasime kogude pihta. Pärast seda avati mõnes kohas automaadituli ja hakati vilistama, meie grupp liikus üha sügavamale metsa. Püüdes oma jälgi segada, muutsime korduvalt järsult oma liikumissuunda, läksime uuesti oma jälgedes tagasi, liikudes teed mööda, kus jälgi ei jää, hüppasime teeäärsesse kuusikusse. Niiviisi jõudsime Kadila külla, sealt Koeraveresse Küti vallas. Nurga talus talunik KAASIK, Johannese juures saime teada, et siin vägesid pole, ja liikusime edasi. Koeravere külas läksime talunik MÄEKIVI, Magnuse juurde ja varjasime ennast tema juures kolm päeva, kus puhkasime ja sõime. Pärast seda hakkasime ennast varjama, olles kogu aeg liikumas, ööseks peatusime kas küünides või taludes. Neli päeva pärast punkrist lahkumist JUHKAM, Heino isa JUHKAM, Mihkel läks meist lahku Väljaotsa küla piirkonnas ja lahkus teadmata suunas. Pärast seda ei ole ma JUHKAM, Mihklit näinud. Hiljem tõin oma kodust kolm paari vanu suuski ja me hakkasime liikuma suuskadel.

Küsimus: Kas teile on teada, missuguseid kaotusi kandis väegrupp 1946. aasta 11. märtsi lahingus?

Vastus: Täpselt kaotusi ma ei tea, keegi talumeestest rääkis, et lahingu ajal sai surma ja haavata 10 inimest, keegi aga, et 15 inimest.

Küsimus: Kirjeldage selle punkri ehitust, milles te pidasite lahingut väegrupiga 11. märtsil 1946.

Vastus: See punker oli ehitatud 1944. aasta detsembri lõpus ja kujutas endast ehitist, mis oli kaevatud kuni poolteist meetrit maasse, spetsiaalset kohandatud kaitseks. Punkri sees mahtus vabalt püsti seisma. Väljastpoolt oli punkri kõrgus maapinna kohal umbes pool meetrit. Välisseinad olid tugevdatud kivide ja mullaga kaitseks kuulide eest. Laskeavad olid arvestatud nõnda, et juba kolme meetri kaugusele igast punkri nurgast võis anda sihikulist risttuld kahest kõrvutiasuvast laskeavast. Punkri uks oli kaitstud granaatide sisseviskamise eest igast küljest traatvõrguga. Punkri ümber olid selle maskeerimiseks istutatud tihedad noored kuused, mille sisse oli maskeeritud okastraadist tõke. Kuuskede alumised oksad olid ära lõigatud ning seega ei seganud need vaatlemist ega sihtimist laskeavadest. Bande pealik JUHKAM, Heino, nagu ma eespool tunnistasin, oli Saksa armee leitnant ning punker ehitati ja kohandati kaitseks tema plaani järgi.

Punkri läbiotsimisel – muuseas, julgeolek ise arvas, et metsavennad lahkusid punkrist alles kell neli vastu hommikut – leiti tapetud punaväelaste sinelid ja kasukas ning vintpüss ja nagaani kabuur, mis anti üle NKVD Virumaa osakonnale. Mis sai metsavendadest ja kes nad olid?

Heino Juhkam oli pärit Roela valla Saara külast, lõpetanud 1935. aastal Rakvere Ühisgümnaasiumi ja õppinud seejärel Tondi sõjakoolis suurtükiväe side erialal. 24. veebruaril 1937 sai ta lipnikuks. Aastatel 1937–1940 oli ta Roela vallvalitsuse ametnik, Kaitseliidu rühmaülem ja Roela tuletõrjekompanii pealik. Veebruaris 1940 astus ta Tallinna politseikooli kõrgemase klassi ja lõpetas selle sama aasta augustis.

1941. aastal moodustas ta oma metsavendade salga, mis teostas mitu edukat operatsiooni taganeva Punaarmee vastu. 1941. aasta sügisel oli ta Omakaitse Roela rühma ülem. Aastatel 1941–1943 ja 1944 töötas ta kriminaalpolitseis. 1944. aasta septembris hakkas metsavennaks. Tema juhtimisel pidas neljaliikmeline salk 11. märtsil 1946 Aruküla punkrilahingu, mis kestis terve päeva ja kust kõik metsavennad pimeduse saabudes välja murdsid (langes kaks ja haavata sai kolm siseväelast).

Langes vangi 21. juulil 1946 Aruküla lähedal Lille talu metsaküünis agent Koidula abil. Agent Koidula oli olnud metsavendade abistaja ja teda oli tugevalt töödeldud, nii et temalt saadi informatsioon kätte. ENSV Ülemkohus mõistis Heino Juhkami 4. augustil 1946 süüdi § 58- 1a, § 58-8 ja § 58-11 järgi ning määras karistuseks surmaotsuse. Heino Juhkam lasti maha 29. oktoobril 1946 Tallinnas Patarei vanglas.

Heino Juhkami isa Mihkel Juhkam oli enne metsavennaks hakkamist põllumees. Arreteeriti. 13. augustil 1946, tribunal mõistis ta 1. novembril 1946 süüdi §58-1a, § 58-8, § 58-11 alusel ning langetas surmaotsuse. Maha lasti Mihkel Juhkam 13. jaanuaril 1947.

Karl Moor oli pärit Küti valla Väljaotsa külast. Oli sulane Lille talus Arukülas. Eesti ajal Kaitseliidu liige, sõjaajal Omakaitses. Arreteeriti 1944. aasta novembris Rakveres. Põgenes ja läks metsavennaks. Juunis 1945 liitus Heino Juhkami salgaga. Arreteeriti 1. juunil 1946 magamise pealt Mäe talus Küti vallas. ENSV Ülemkohus mõistis ta 1946. aasta 4 augustil § 58-1a, § 58-8 ja § 58-11 alusel surma. Lasti maha 29. oktoobril 1946 Tallinnas Patarei vanglas.

Leo Moor arreteeriti 20. juulil 1946, ENSV Ülemkohus mõistis ta 1946. aasta 4. augustil § 58-1a ja § 58-8 alusel surma. Maha lastud 29. oktoobril 1946. Johannes Seinperele, kes oli teada andnud Aruküla punkri asukoha, mõisteti samuti surmaotsus ja ta lasti Patarei vanglas maha samuti 29. oktoobril 1946.

Martin Tamme punkrikohad

1951. aastal tehti kindlaks, et tagaotsitava vend TAMM, Kaljo Juhani p, sündinud 1934. aastal ENSVs Väike-Maarja rajoonis Kiltsi külanõukogus, metskonnatööline, eestlane, lõpetamata keskharidusega, elab Eesti NSVs Väike-Maarja rajoonis, ja alustati tema suhtes agentuurset tööd. Selle töö käigus saadi agentuurandmeid, et K. TAMM on meelestatud nõukogudevastaselt, ning tehti kindlaks, et ta peab Eesti NSVst väljasaadetud isikutega kirjavahetust, milles kutsub neid üles võitlema Nõukogude võimu vastu.

Jälgimise tulemusena jõuti järeldusele, et Kaljo Tamm käib oma vennale Martinile süüa viimas. Valiti välja sobiv agent, kes jahipidamise katte all asus selle piirkonna metsi läbi kammima. Tänu sellele metskonnatöötajale, kelle agendinimi oli Jahimees, leiti ka Martin Tamme punker 2. detsembril üles.

3. XII 1954. aastal peeti kinni ja arreteeriti tagaotsitav Tamm, Martin Juhani p, sündinud 1912. aastal Eesti NSVs endises Viru maakonnas Küti vallas, eestlane, keskharidusega.

Punkrit, milles Martin Tamm kinni võeti, piiras 3 meetri pikkustest lattidest ja okastraadist tara.

Operatiivgrupp leidis sealt ja konfiskeeris kaks kuulipildujat, kaheksa vintpüssi, püstoli, kaks granaati, viis miini ja suure koguse laskemoona ning nõukogudevastaseid märkmeid, šablooni šifreeritud kirjavahetuse pidamiseks ja relvapeidikute skeemi. Peidikute skeemi kohta seletusi andes tunnistas Martin Tamm, et see kuulub tema vennale Kaljole, kes on nõukogudevastase organisatsiooni juht.

Et leida peidikud, konfiskeerida neisse peidetud relvad ja võtta kinni Kaljo Tamm, saadeti Väike- Maarja rajooni rühm riikliku julgeoleku komitee töötajaid. Pärast kinnivõtmist kuulati Kaljo Tamm üle ning otsiti üles ka tema peidikud ja konfiskeeriti neis sisalduv. Nimekirja järgi leiti sealt relvad, laskemoon, lõhkeaine, nõukogudevastased kirjutised, kombainidelt pärinevad ketid ning kirjavahetuse koodid ja šifrid. Kaljo Tamm tunnistas ülekuulamistel üles ka noorte vastupanuorganisatsiooni loomise ja juhtimise, kuigi see laialdase aktiivse tegevuseni ei jõudnud. Lisaks fikseeriti ülekuulamiste käigus fakt, et Martin Tamm oli aastatel 1953–1954 saatnud erinevatele ENSV ühiskondlikele organisatsioonidele ja üksikisikutele „tigedaid nõukogudevastase sisuga anonüümkirju“. Martin Tamme karistati 25-aastase kinnipidamisega laagris ning ta vabanes 1971. aastal. Vend Kaljole mõisteti 10 aastat, kuid ta vabanes juba 1956. aastal.

Tamme punker 1

1945/46 aasta talveks ehitasid Aruküla metsa punkri Martin Tamm, vend Erni ja õemees August Poom.

Koordinaadid: 59°11’7.67’’ ja 26°25’49.24’’

Tamme punker 2

Punker, kus Martin Tamm elas aastatel 1948-1954.

Koordinaadid: 59°9’59.39’’ ja 26°25’18.08’’

Tamme punker 3

Punker, kuhu Martin Tamm varjus koos vend Erni ja õemees August Poomiga 1944/45. Kui 1945. a kevadel tuli metsa vene mobilisatsiooni eest varjule ligi 20 meest, ehitati Taaraorgu magamispunker.

Koordinaadid: 59°9’14.5’’ ja 26°24’56.76’’

Avispea küla metsavendade mälestusmärk

22. septembril 2013.a. avati Avispea külas mälestusmärk metsavendadele. Mälestusmärgi läheduses üle tee umbes 100 m kaugusel asub ka kunagine punkrikoht. Infotahvlil olevast tekstist saab ülevaate kohalike inimeste saatusest keerulistel ajajärkudel. Kirjas on need, kes mobiliseeriti Venemaale, kui need kes langesid sõjas Saksa poolel ning samuti Soomes. Eraldi on välja toodud need kohalikud, kes kuulusid Omakaitsesse ning kes olid metsavennad. Iga nime taga on kirjas ka tema saatus. Metsavendasid on nimekirjas kuus – Oskar Tompel; Alar Tompel; Juhan Kukner; Jakob Kukner; Endel Saage ja Arnold Pertman. Viimased kaks käisid läbi vangilaagrid, ülejäänud hukkusid julgeoleku käe läbi.

Koordinaadid: 59°7’ 23.65’’ ja 26°23’ 28.95’’

Kone metsavendade punkrikoht

Punkris varjasid ennast Friedrich Leemet, Lonny Vaarmets, Teodor Kamarik, Otto Väinsalu, Ervin Teerand, Arthur Kaljurand ja Erik Luus. Kõik nad said surma 1945.a 9. juuli hommikul korraldatud haarangus.

Koordinaadid: 59°30’45.78’ ja 26°0’26.93’’

Teivasmetsa metsavendade punkrikoht

Punkris varjasid ennast Ülo Saaring, Ülo Liikane ja Juhan Sinisoo. Haarangu ajal 09.07.1945 oli ainsana punkris Ülo Saaring, kes tapeti.

Koordinaadid: 59°31’48.93’ ja 25°59’46.49’’

Metsavendade matmispaik Eskus

Metsavendade mälestusmärk Esku kalmistul avati 10. juulil 1994. Matmispaika tähistab mustast graniidist mälestussammas, mis paikneb kaheastmelisel hallist graniidist alusel. Mälestussamba alusele paigaldatud mustast graniidist tahvel 9. juulil 1945 Nõukogude julgeoleku haarangus Sagadi-Metsanurga küla Kone talu metsas langenud seitsme ning Teivasmetsa punkris langenud ühe metsavenna nimedega. Samasugune tahvel Friedrich Leemetile ja tema metsavendadest kaaslastele püstitati 16. juulil 1990 Kone punkrilahingu kohale. Ehkki pool aastat hiljem laskis Nõukogude Liidu piirivalve selle õhku, on mälestustahvel praeguseks endisel kujul taastatud.

Koordinaadid: 59°33’35.39’’ ja 26°03’22.55’’