Ajalugu
Metsavendade jälgedes Lääne-Virumaal Seekordne artikkel sarjast „Metsavendade jälgedes“ on jõudnud Virumaale, täpsemalt Lääne-Virumaale. Ajalooliselt oli kahe praeguse maakonna kohal üks ning sissejuhatav osa kajastab kunagist Virumaad tervikuna, mitte ainult tänast Lääne-Virumaad. MARTIN ANDRELLER metsavendluse uurija
K
onkreetselt Lääne-Virumaast rääkides on seal inventariseeritud 14 punkrikohta, mille kohta leiab teavet ka maa-ameti kaardirakendusest „Pärandkultuur“. Kokku on tänastel Virumaadel hukkunud metsavendi teada 343, kuid nende hulk oli ilmselt suurem ja nende kokkuarvamisel pole ka arvestatud territoriaalsete muutustega. Suur hukkunute hulk näitab metsavendluse aktiivsust ja osa Eesti vastupanuajaloos. Artikli ülesehitus on eelnevatest teistsuguse: vaatleme eelkõige üht erilist lahingut Eesti relvastatud vastupanu ajaloos ja selle lähiümbruse metsavendlust. Et rääkida ühest suurimast ümberpiiratud punktrist väljamurdmise lahingust metsavendade ja julgeolekutöötajate aatleme vahele, on kõige paslikum tuua ära eelkõige üht uurimistoimikust selle osa tõlge, kus erilist lahingut lahingut kirjeldab selles osalenud Eesti relvastatud metsavend. Häid ja ülevaatlike kirjeldusi punkrilahingutest, eriti sedavõrd vastupanu ajaloos edukatest väljamurdmisest ja pikast ja selle lähiümbruse piiramisest ei ole palju. Ei arhiivides metsavendlust. ega mälestuste vahendusel.
V
Loomulikult peab silmas pidama fakti, et sedavõrd rikkaliku (vastupanu)ajalooga piirkonnast on raske kirjutada – paljud kohad ja juhtumised jäävad paratamatult välja. Enamik jääb välja, tuleb ausalt tunnistada. Siiski on Virumaa metsavendluse kohta võimalik lugeda (täpsemalt Heino Lipu varjunimega Pargas kohta) kas või Ilmar Palli ning Virko Lepassalu raamatust „Wabariigi viimased sõdurid“. Taustaks võib lugeda ka mõnevõrra muudetud detailidega (nimed, kohanimed jms) Hermann Behri raamatut „Hundina Virumaa metsades“ ning loomulikult Jaan Elleni „Ei halastust, ei armu. Okupandi salapäevikud. Teine raamat“. Viimases on veriseid kirjeldusi sellest unustatud sõjast, mis oligi sõda. Ja seda tuleb lugedes ka meeles pidada. Sõda ei ole midagi toredat ja seikluslikku, see on verine ja õõvastav. Selles sõjas olid ainsad eesmärgid ellujäämine ja meie vabadus. Ja sellegi sõja käigus hukkusid inimesed. Täpselt nagu konventsionaalses sõjas. 42
Aruküla lahingupaik Märtsi alguses 1946 teatati Tallinna, et 27. veebruaril jäi kaduma kolm 260. polgu punaväelast. 5. märtsi hommikul leidis nende jälgedele saadetud otsingugrupp punaväelaste surnukehad Arukülas ühest heinaküünist. Samal päeval peeti kinni talupidaja Seinpere, keda kahtlustati metsavendade abistamises ja ka punaväelaste tapmises. Tema tunnistuste alusel leidis kapten Gurkovski juhin veriseid kirtud grupp 11. märtsil kell 9 Arukülast umbes jeldusi sellest 4 kilomeetrit edelas unustatud punkri viie metsavensõjast, mis oligi naga (tegelikult oli neid punkris küll neli). sõda. Ja seda tuleb Punker piirati ümber, lugedes ka meeles kuid seda vallutada ei pidada. suudetud – õhtul murdsid metsavennad piiramisrõngast välja ja kadusid. Roela-Aruküla punkrilahingut on kirjeldanud ülekuulamisel punkris viibinud Karl Moor. Järgneb väljavõte Karl Moori 3. juuni 1946 ülekuulamise protokollist. Loomulikult on tekst pikitud tolleaegse retoorikaga.
O
Küsimus: Rääkige täpsemalt sellest lahingust sõjaväelise grupiga. Vastus: 11. märtsi hommikul k.a., umbes nädal pärast kolme punaarmeelase tapmist SEINPERE, Johannese talus, kõik JUHKAM, Heino bande liikmed, s.o. JUHKAM, Heino, mina – MOOR, Karl –, JUHKAM, Mihkel (JUHKAM, Heino isa) ja LEHTLA, Johannes [tegelikult oli punkris Leo Moor, Lehtlat nimetati jälgede segamiseks ja oma sugulaste kaitsmiseks], olime punkris, kus me ennast varjasime. Kõik me magasime, kui umbes kell 9 hommikul ajas JUHKAM, Heino meid üles ja hüüdis, et tulistatakse. Pärast seda kuulsin ma ise paari valangut. JUHKAM, H. käskis kõigil seista oma laskeavade juurde, avada need, relvad laskevalmis seada ja hakata tulistama kõiki lähedalasuvaid põõsaid madala sihikuga lume tasapinnal. Me avasime tule. JUHKAM oli automaadiga ukse laskeava juures, LEHTLA Prantsuse kuulipildujaga vastasseinas, mina – MOOR, Karl – Saksa vintpüssiga kolmanda laskeava juures ja JUHKAM, Mihkel poolautomaadiga neljanda juures. Esimese rünnaku tagasi löönud, panime JUHKAMi käsul riidesse, samaaegselt läbi laskeavade vaadeldes. Kuuldus uuesti laskmist, kuid JUHKAM käskis meil tuld mitte avada, vaid lasta kallaletungijad lähemale. Pärast seda, kui tulistamine kostis juba päris punkri lähedal, avasime Kaitse Kodu! 2/2014
