MUUSEUMKINDLUS EBEN-EMAEL - BELGIA KATASTROOF TEISES MAAILMASÕJAS

MUUSEUMKINDLUS EBEN-EMAEL - BELGIA KATASTROOF TEISES MAAILMASÕJAS

Ainult riik, kes usaldab oma rahvast, julgeb häbenemata demonstreerida oma kaotust. Muuseumkindlus Eben-Emael annab hea ülevaate, kuidas ühe lahingu kaotamisega on võimalik kaotada terve riik. Seda said kogeda belglased 1940. aasta mais.

Tekst: kolonelleitnant ANDRES REKKER, sõjaajaloohuviline

Eben-Emaeli kindlus kuulub senini Belgia kaitseministeeriumile, kuid muuseum tegutseb seal mittetulundusühinguna alates 1986. aastast. Eesmärgiks on Eben-Emaeli kindluse ajaloo uurimine ja säilitamine ning mälestusürituste korraldamise jätkamine kindluses. Tunnustusena oma töö eest kuulub Eben-Emaeli kindluse mittetulundusühing alates 2017. aastast Belgia Sõjapärandi Instituudi muinsuskaitsenõukogusse.

Kindlus on suvekuudel avatud kuus päeva nädalas (v.a esmaspäeviti), muul ajal tavaliselt nädalavahetusel. Muuseumi külastuseks tuleb planeerida vähemalt poolteist tundi. Ka suvel tasub soojalt riietuda, sest maa-alustes käikudes on temperatuur ühtlane – aasta läbi 11 kraadi sooja. Kui on sügavam huvi ja suurem seltskond, siis on mõttekas tellida giidiga pikem ringkäik.

TUGEVAIM EUROOPAS

Kindlus Eben-Emael ehitati 1931–1935 Saksamaa, Hollandi ja Belgia piiride lõikumiskohta, et kaitsta Belgiat Saksamaa rünnaku korral – kindlus pidi hoidma strateegilisi sildu ja teid oma tule all. Asukoht oli valitud välja juba XIX sajandil ning Eben-Emael moodustas koos kolme teise kindlusega Liege'i fortifikatsioonide kaitsevöö.

See kolmnurkne kompleks on kaks korda suurem kui Tallinna vanalinn ning oma 17 suurtükipositsiooniga oli see tollal Euroopa tugevaim kaitsekompleks. Maa alla rajati üle 4 kilomeetri galeriisid, mis ühendavad juhtimispunkti, suurtükikasematte ning kasarmuid, elektrijaama, laskemoonaladusid ja muid ruume. Tänaseni on säilinud kogu maaalune võrgustik, mis on omavahel ühendatud üles- ja allamäge viivate koridoridega. Eksimise vältimiseks on paigaldatud suunaviidad, mis olid ka kasutusel enne II maailmasõda. Ülemiselt alumisele tasandile minekuks tuleb astuda täpselt 100 trepiastet.

Kompleksi rajamisel võeti arvesse I maailmasõja õppetunde – valati raudbetoonist 1,5 meetri paksused seinad, täiustati ventilatsiooni kaitseks keemiarünnakute eest ning parendati elutingimusi maa-alustes rajatistes. Kindlus oli kaitstud mitmesuguste tõketega kõikidest külgedest. Ainult taevas jäi kaitsmata ja see saigi saatuslikuks.

Muuseumi astudes on tunda kindluse turvalisust. Esmalt tuleb läbida kõrge raudvärav, mille taga on puidust ülestõstetav sild üle 3 m sügavuse kraavi. Seejärel viib kuulipildujanišiga kaitstud raske soomusuks degaseerimisalale. Kompleks on säilinud terviklikult, ainuke erinevus praeguse ja II maailmasõja ajastu vahel on, et tollal ei olnud kompleks kaetud puudega.

Kindluse personal koosnes umbes 1200 Belgia sõdurist, kes olid jagatud kolmeks allüksuseks. Alaliselt paiknes kompleksis teenindav üksus (tehnikud, arstid, kokad jt). Kaks 500 inimesest, peamiselt reservistidest, koosnevat üksust vahetusid iga nädal. Kompleksi ülem oli majori auastmes.

Foto: Andres Rekker

Muuseumi külaline näeb tavakülastusel 200 m pikkust galeriid, elektrijaama, töökodasid, duširuume, kööke, garnisoni ülema tööruume, ohvitseride messi, sõdurite ja allohvitseride magamisruume ja puhkeruume, mis asuvad 45 meetri sügavusel maa all. Peab mainima, et sõdurite elamistingimused olid võrdlemisi kasinad. Ohvitserid seevastu elasid piisavas mugavuses, mida illustreerib külluslik veini ja küünaldega kaunistatud lõunalaud ohvitseride messis. Huvitav on vaadata ka maa-alust sõjaväehaiglat koos operatsioonisaali ja steriliseerimisruumi varustusega. Muuseumi mannekeenid, kes on riietatud Belgia sõjaväevormi ning täidavad staatiliselt oma teenistusülesandeid, annavad hea ülevaate Belgia sõjaväe vormiriietusest sõja puhkedes.

Külastada saab mäeplatool tervena säilinud 75 mm kiirkahurite kasematte, igas neist 3 kiirlaskekahurit. Katva teraskihi paksus on 33 cm ning kiirkahuri laskeraadius on täisring. Samas on suurte 120 mm kahurite tornikate tehtud kahekihilisest kroomnikkelterasest, kus katteplaadi paksus on 59 cm. Kuppel ise, mis koosneb liikuvast ja fi kseeritud osadest, kaalub 440 tonni ning on maailmas ainsana säilinud seda tüüpi kahuritorn. Ka siin on laskeraadius täisring, laskekaugus kuni 17 km ning laskekiirus kaks lasku minutis. Meeskonna suurus oli neli suurtükiväelast, kuid kogu kompleksi teenindas ligikaudu 30 sõjaväelast.

Kui külastada giidiga muuseumi, on võimalik näha ka kindluse lähikaitseks mõeldud punkreid. Mäel ja selle lähiümbruses paikneb kuus sellist punkrit, lisaks oli Alberti kanali ääres kaks, millest üks on säilinud. Kõik kaitsepunkrid olid varustatud 60 mm tankitõrjekahuriga, kolme kuulipildujaga Maxim, prožektorite ja vaatlustornidega. Sakslased kasutasid rünnakul nende vastu leegiheitjat, millega belglaste kuulipildujapesad kaitsepunkrites vaikima sunniti.

Külastus eeldab ka pikka jalutuskäiku läbi maa-aluse tunnelisüsteemi. Paljude koridoride ja treppide kaudu möödutakse maa-alusest kaitsepunkrist, mis oli rajatud juhuks, kui vaenlasel õnnestub tungida kindlusesse sisse. Teele jääva kuulipildujapunkri Mi-North jalamil on näha kumulatiivlaengute kasutamise tagajärg – purustatud raudbetoonseinad. Kolmandal korrusel asub kanali punker North, mille poolkorrusel on hävinud 60 mm kahur ja kuulipilduja Maxim kinnitused. Ülemise korruse kuulipildujapunkrist avaneb Alberti kanalile samasugune vaade, nagu garnisoni sõduritel 1940. aastal.

BELGLASTE HALB UNENÄGU

Belglaste halb unenägu algas 10. mail 1940 kell 5.25, mil Saksamaa ja Belgia vahel ei olnud veel ametliku sõjaseisukorda. Sellest hoolimata käivitas Saksamaa operatsiooni Fall Gelb – sissetungi Hollandisse, Belgiasse ning Prantsusmaale, korrates juba Norra ja Taani valutamisel kasutatud tõhusaid õhudessantoperatsioone. Selleks oli neil 1936. aastal loodud uue relvaliigina pioneeriüksustega õhudessantväed.

Dessant Eben-Emaeli kindlusele korraldati esmakordselt purilennukite abil. Kasutusel oli 11 purilennukit DFS 230 (Deutsche Forschungsanstalt für Segelfl ug – Saksa purilennukite uurimisinstituut), millest igaühte mahtus 10 sõdurit koos piloodi ja vajamineva varustusega. Relvastuses olid sakslastel 9 mm MP 38 püstolkuulipildujad, 7,9 mm kerged kuulipildujad MG 34, 7,9 mm Kar 98k vintpüssid eemaldatavate granaadiheitjatega, M35 leegiheitja ning kumulatiivlaengud.

Saabunud 86 meest vanemleitnant (Oberleutnant) Rudolf Witzigi juhtimisel suutsid panna vaikima maailma võimsaima kindluse kahurid ning Kolmanda riigi maavägedel oli vaba tee Belgia vallutamiseks. Siiski, kõikidel purilennukitel ei õnnestunud jõuda sihtmärgini – ühte tabas Belgia õhutõrje ning teine, üksuse juhiga pardal, oli sunnitud maabuma Saksamaal, sest purunes kinnitustross lennuki ja transpordilennuki vahel. Vanemleitnant Rudolf Witzig jõudis lahinguväljale kolm tundi pärast lahingu algust. Suurem osa lahingust oli selleks ajaks läbi ning seda juhtis tema allohvitserist asetäitja ülemveebel (Oberfeldwebel) Helmut Wenzel, kes pälvis selle eest vaid Raudristi II ja I klassi.

Vanemleitnant (Oberleutnant) Witzigi seevast autasustati teenete ja Eben-Emaeli kindluse vallutamisel üles näidatud vapruse eest samal päeval Raudristi II klassi, Raudristi I klassi ja Rüütliristiga. Lisaks ülendati ta auastmes kapteniks.

Sakslaste operatsiooni õnnestumise tagas kindluse kaplani juhtimisel kindluse katusele rajatud jalgpalliväljak, et sõduritel oleks tegevust ning nad ei käiks naaberkülades tüdrukuid vaatamas. Selle lünga kaitses avastasid sakslased tsiviillendudel üle sihtmärgi ning see oli neile kindlaks tõendiks, et purilennukitega ei maanduta miiniväljal. Edu tagas ka tõik, et Belgia õhutõrje ei kasutanud radareid, vaid mootorihelil põhinevat avastusmeetodit. Mootorita purilennukid transporditi Belgia piirini ning transpordilennukist eraldunutena planeerisid need vaikuses sihtmärgini.

Muuseumi endistes laoruumides on vaatamiseks väljas üks kolmest tänini säilinud purilennukist, mis pandi 2008. aastal kokku kolme originaalpurilennuki osadest. Tähelepanuväärne on, et purilennuk taastati selle konstruktori Hans Jacobsi juhendamisel Saksa ja Belgia lennundusentusiastide koostöös. Samuti on muuseumis suur valik Saksa õhudessantväelaste (Fallschirmjäger) vorme ja varustust, sealhulgas rünnakust osa võtnud üksuste embleeme, ka esimese õhudessantüksuse – General Göring – käepael.

Kindluse kaitse oli rünnaku hetkel vaid pooleldi mehitatud ja neid tabas rünnak taevast suure üllatusena. Suur osa kindluse relvastusest hävitati loetud minutitega. Sellele aitas kaasa esmakordselt kasutusel olnud Saksa imerelv – kumulatiivlaeng. Esimesena hävitati kumulatiivlaenguga kindluse vaatlustorn, mis muutis kindluse suurtükid pimedaks. Soomustatud kuplite hävitamiseks kasutati laenguid, mis kaalusid 12,5 kg ja 50 kg. Suurem kumulatiivlaengu variant võis läbistada 20–25 cm terast ja 35 cm betooni. Selle tulemusena suutsid Saksa dessantväelased purustada raudbetooni ja tungida ühte 75 mm kahuri torni, tappes mõned kaitsjad ja hoides ülejäänud kaitsjaid kindluse alumistes osades.

Sakslased tegid esimese kümne minutiga kahjutuks üheksa belglaste positsiooni. Kindluse garnisoni ülem tellis Belgia suurtükiväelt tule kindluse katusele, teades, et see ei suuda kahjustada kindlust, kuid teeb sakslaste elu põrguks. Ründajad ei suutnud küll maa-alustesse galeriidesse sisse tungida, kuid garnison ei suutnud neid kindluse pinnalt ka eemaldada. Kindluse garnisoni katsed vasturünnakut alustada põrkusid takistusele – kõik väljapääsud olid sakslased kas õhkinud või suuremal määral kahjustanud.

Senini on muuseumis säilinud kumulatiivlaengutest kahjustatud raudbetoonkonstruktsioonid, mis on avatud ka külastajatele vaatamiseks. Samuti on võimalik kindluse katusel vaadata kumulatiivlaengute tekitatud läbilööke kuplitest.

Ööl vastu 11. maid 1940 ületasid Saksa maaväed Alberti kanali ja kindlus piirati sisse. Samal päeval veidi enne keskpäeva olid lahingusuutelised veel vaid kaks suurtükipunkrit. Kaitsetuli oli võimatu, sest vaatluspostid olid neutraliseeritud. Kindlusest väljaspool paiknenud Belgia suurtükiväelaste vasturünnakud kindluse tagasivõtmiseks ebaõnnestusid automaatrelvade ja jalaväe väljaõppe puudumise tõttu. Samas oli Saksa uute kumulatiivlõhkelaengute hävitav mõju paralüseerinud garnisoni moraali. Paljud garnisoni sõduritest olid surma saanud või raskelt haavatud, kuid suurem osa lihtsalt demoraliseerunud.

Kindlus alistus päev hiljem, kui dessantväelasi saabus tugevdama Saksa 151. jalaväerügement. Sakslaste kaotuseks lahingus olid vaid 6 langenut ja 21 haavatut, vastukaaluks oli belglastel 25 langenut ja 63 haavatut. Kindluse seinal on langenud belglaste nimedega mälestustahvel ning kabelis Belgia lipuga kaetud sark, mälestamaks langenud relvavendi. Sakslaste poolel langenute mälestuseks kindluse katusele püstitatud suur rist langenute nimedega kõrvaldati pärast sõda.

VALMISTUDES JÄRGMISEKS SÕJAKS

Eben-Emael, mida peeti maailma tugevaimaks kindluseks, oli Belgia peamise kaitseliini põhilüli, mis domineeris Alberti kanali sildade üle ja kaitses neid. Sildade hõivamine ja kindluste vallutamine võimaldas Saksamaa 18. armeel külgmanöövriga mööduda teistest Belgia relvajõudude allüksustest ja niimoodi siseneda Belgia südamesse. See oli Belgiale sõjaline katastroof ja andis moraalile raske löögi, millest Belgia armee ei suutnud toibuda. Selle lahinguga ei murtud läbi ainult Belgia kindlustusvööndist Alberti kanalil, vaid see oli ka psühholoogiline löök belglastele ja liitlastele ning tohutu positiivne emotsionaalne tõuge sakslastele: Euroopa tugevaim kindlus oli vallutatud jooksult ja praktiliselt kaotusteta, tõeline Blitzkrieg! Läbimurdel oli ka laiem strateegiline mõju. Saksa väejuhatus saavutas plaanitud eesmärgi, Prantsuse ja Briti väed tõmbusid Belgia sisemaale, vabastades tee sakslaste rünnakule läbi Ardennide. Lõpptulemus on üldteada – liitlasväed piirati Belgias ümber ning suruti tagasi Dunkerque’i ja Calais’sse, lõigates Briti ekspeditsiooniväed ära Prantsuse vägedest.

Lisaks müstifi tseeriti lahingut, sakslased ei rääkinud avalikult purilennukitest ega kumulatiivlaengutest, vaid teatasid, et on kasutusele võtnud „uue rünnakumeetodi“. Levisid kuulujutud, et Hitler oli arendanud halvava närvigaasi. Ajakirjas Life ilmus nimetu Hollandi ohvitseri jutustus, milles ta väitis, et Belgia naistega abielus Saksa farmerid olid külvanud lõhkeaineid, ehitades saagi väetamise varjus kindluse alla tunneleid. Ohvitser kirjutas, et nupule vajutamisel väetis plahvatas ja et terved kindluse osad paiskusid taeva poole.

Eelneva põhjal võib öelda, et belglased olid valmistunud taas I maailmasõja tüüpi kaeviku- ja positsioonisõjaks. Sakslased aga vaatasid tulevikku ning arendasid oma relvajõude manööversõjaks. Peale selle võttis Saksamaa kasutusele uue relvaliigi, õhudessantüksused, ning arendas relvastust – kumulatiivlaengud. Kõik see viis Belgia kaotuseni, millest saab järeldada, et valmistudes järgmiseks sõjaks ei tohi kinni olla eelmise sõja dogmades.

Sakslaste 12,5 kg kumulatiivlaeng

Foto: Andres Rekker