VAATAMINE OMAL VASTUTUSEL!

VAATAMINE OMAL VASTUTUSEL!

Kui kangesti tahaks filmi teha, aga sul on kogu protsessist täiesti oma arusaam, kuidas siis õigupoolest käituda? Kui teised filmitegijad naeravad ja näitavad näpuga ning publik lahkub kinosaalist pead vangutades? Õige, tuleb jonnakalt ajada oma asja, kuni kogu maailm sinu kuulsust täis saab.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Siinkohal pole oluline, et teised filmitegijad on sinu parimad kaadrid, süžeed ja kaameranurgad eest ära varastanud, tõelist meistrit pisiasjad ei loksuta. Säärastes oludes valmib parim möllukomöödia. See asi pole algusest peale olnud jõrmi näoga kangelaste fi lm, see on komöödia! Siin ei saa vastu ei „Hot Shots!“, Leslie Nielseni kaasamine ega Mel Brooksi dirigeerimine, see on ainulaadne, analoogideta „Strike Commando“ (1986).

Väike kujutluspilt. Filmistuudio. Pärastlõuna. Uimaselt keerleb laes ventilaator. Töölaua taga istub vapper režissöör Bruno Mattei ja põrnitseb mõtlikult enda ette. Arved on maksmata, eelarve ei vea välja, võlausaldajad lubavad kassi pantvangi võtta, töölaual on kuhjas segamini mitme filmi skriptid. Igaüks säärases pinges töötada ei suuda. Aga meie režissöör suudab! Veerand tunniga on filmi käsikiri lennukate joontega paberile märgitud ja filmimine võib alata. Valitseb loominguline segadus, mis võimaldab pealtnäha arusaamatuid hüppeid mitte ainult dialoogis, vaid ka süžees. Aga see pole kaos kaose pärast, art pour l'art, see pole dadaistlik sonimine, kõige taga on suur plaan. Nii suur, et reptiloidide ja vabamüürlaste katsed maakera lapikuks taguda on selle kõrval hale mõmin. Salaplaan on kokkuvõtvalt järgmine: teha vinge sõjakomöödia nii, et keegi seda kahtlustadagi ei oskaks. Umbes sedaviisi võinuks välja näha „Strike Commando“ valmimine.

Sõda Vietnamis. Vapper sõdalane Michael Ransom koos teiste sama vaprate võitlejatega lõikab ööpimeduses vaenlasele kuuluvat traataeda. Ühel hetkel taipavad pahad, et midagi on mäda, ja läheb mölluks. Aialõikumine päädib läbikukkumisega. Et tegu on üpris salajasevõitu operatsiooniga, jätavad asja eemalt jälgivad omad Ransomi kus see ja teine. Ransom mõistagi ei kavatsegi vaenlase kuulirahe all ära surra, algab vaevarikas tee läbi džungli omade juurde, vangilangemine ja loomulikult pompöösne võitlus lõpubossiga.

Kaunikese segasevõitu algus läheb edasi aiva paremaks, vastasel juhul poleks see Bruno Mattei film. Bruno Mattei on niisiis itaallasest filmitegija, keda võib täiesti vabalt nimetada b-kategooria filmide vaieldamatuks maailmameistriks. Tema filmid on reeglina kokku visatud lobeda lohakusega, nagu oleks keegi vastu tahtmist püüdnud siesta ajal tööd teha. Või teha nägu, et teeb tööd. Kui tuua paralleele koduste tegijate hulgast, siis need, kes on kursis amatöörflmindusega, teavad isikut nimega Susanna Smanjov. Tema fi lme kasutavad õppejõud koolis siis, kui on vaja tudengitele näidata, kuidas ei tohi filmi teha. Mattei teeb sedasama, aga maailma mastaabis, ja on ennast maailma filmilukku jäädvustanud äärmiselt omanäolise tegijana. On terve rida detaile, mis on filmimaailmas üldiselt märgitud kui olulised asjad, aga Mattei jaoks pole need sugugi olulised. Ta ise on väitnud, et ennekõike peab ekraanil toimuv olema võimalikult „äge“. „Strike Commando“ on ilus näide, sest kõik teised tema filmid on üsna samasugused. Matteile, tundub, on tähtis vaatajat segadusse ajada. Midagi sarnast teeb muusikamaailmas Winny Puhh, kelle peamine kaubamärk on segaduse külvamine.

Mattei on omamoodi fenomen, tema filmid on kohutava teostusega, stsenaariumid on kirjutatud tõenäoliselt esmaspäeva hommikuti, näitlejad ei ole näitlejad, aga ometi on tulemus naljakal moel vaadatav.

„Strike Commando“ puhul pole tegemist filmiga, mille kohta võiks lausuda kuulsa tsitaadi „Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati“. See film ongi sellisena planeeritud. Mattei ise on küll väitnud, et tema komöödiaid ei tee, aga ta kasutab komöödiale omaseid võtteid nii palju, et keeruline on tema filme, ka „Strike Commandot“, kuhugi mujale liigitada. Kes vaidleb, eks vaadake näiteks filmi originaalplakatit. Kui kuueraudne automaat (mida filmis muideks üldse ei näe), kuulub kuhugi, mis ei ole komöödia, siis kuulan huviga. Sealjuures, nagu teravsilmad tähele on pannud, on ühtlasi tegemist paroodiafi lmiga. Parodeeritavaks on vägagi kuulus „First Blood“ ehk teisisõnu Rambo. Paralleelid on ilmsed ja äratundmist jagub kuhjaga.

Film – see on imelihtne! Kuidas üle saada raskustest võtteplatsil? Väga paha on filmi teha olukorras, kus eelarve ootamatult otsa saab. Filmid rahulikult, ütleme, stseeni helikopteriga ja poole võttepäeva pealt selgub, et keegi mees on kopteri rendiraha eest hoopis pitsat ostnud. Võiks ju vanduda ja kõhu täis puukinud pahategija vallandada, aga lahendus on tegelikult lihtne. Arhiivides on hektarite viisi filmilinti mitmesuguste helikopteritega peaosas, kopter on kopter, no lihtsalt võtame sealt kusagilt jupikese, petab ära küll. Töötingimuste eest on samuti väga mõistlik hoolitseda. Kui ikka dialoogi filmimisel paistab operaatorile päike silma või hakkab selg sügelema või midagi, on väga okei muuta poole lause pealt võttepaika. Ega meil mingi keskaeg või pärisorjus ole! Kaob stsenaariumist mõni lehekülg tühi teab kuhu – pole hullu, jätame vahele! Mis seal kirjas oli, ei mäleta keegi nagunii ja publikul kinosaalis ongi huvitavam, kui pole võimalik aru saada, kuhu film omadega tüürib.

Tehnikasõbrad peavad siin filmis kahjuks pisut kurvastama. Kaadris vilksavad küll helikopterid ja teised ägedad sõjamasinad, aga, nagu eelpool mainitud, on keegi kriitilisel hetkel filmimiseks mõeldud rahadega pizzeria’t külastanud ja nii mõnelgi juhul tuleb leppida arhiivist väljanuhitud kaadritega. Õnneks on pürotehnika valmis ostetud enne kuu lõppu ja kõik, mis vähegi kannatab (sillad, kuurikesed jne), lendab efektses tulemeres õhku.

Reb Brown kõige peamise peaosalise Michael Ransomi rollis teab näitlemisest nii mõndagi. Ta oskab teha kurja nägu, jalutada ringi palja ülakehaga, püssidega mängida ja üht-teist veel. Suurem jagu teisi näitlejaidki on päris näitlejaid vähemasti pildi pealt näinud ja oskavad peast paari lauset teksti anda. Juhul muidugi, kui neil üldse teksti on, sest statistide peamine roll on ikkagi käed-jalad laiali maha kukkuda ja liikumatult lebada. See tuleb päris hästi välja, pole midagi öelda. Lisaks Brownile on vaatajale vast natuke tuttav ka Christopher Connelly, keda on kaheksakümnendate aktsioonifilmides siin-seal näha olnud. Kõik teised mängisid filmis laipu ning nende nimed ei jäänud väga meelde. Aga pole lugu. Kui nad pole päriselt ära surnud, mängivad nad filmides laipu siiamaani.

Kokkuvõte on kahetine. Kui nüüd teha tõsine nägu pähe ja arvustada filmi kui täisverelist sõjažanri teost, oleks diagnoos: tegemist on jubeda käkiga. Komöödia, iseäranis paroodia osakonda liigitades saaks filmi võrrelda kasvõi näiteks kodumaise „Malevaga“ ja skoor kasvaks mühinal. „Strike Commando“ vaatajaskond kipubki jagunema huumorisõpradeks ja nendeks, kelle arvates ei kõlba film vaadata.

Mõistagi on „Strike Commando“ tänaseks päevaks klassika, aga nagu targasti on öeldud, kõik, mis on klassika, pole tingimata hea. Väita üht või teist ei oska seekord kuidagi. Vaadake ise, kuidas tundub. „Strike Commando“ – vaadata omal vastutusel. Võimalike järelnähtude tekkimisel vaadake midagi muud.

„STRIKE COMMANDO“

Osades: Reb Brown, Christopher Connelly, Alex Vitale

Lavastanud: Bruno Mattei

1 tund ja 44 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis:

Idee: 3. Kui film poleks naljakas, ei raatsiks midagi anda.

Teostus: 3. Olen nõus kõike kannatama, aga mitte arhiivikaadreid.

Näitlejatööd kokku: 2. Laipu mängiti väga ilusti.

Lavastajale: 3. Kõik kolm punkti b-kategooria klassikuks olemise eest.