PROPAGANDASÕJAST SAI PÄRIS SÕDA

PROPAGANDASÕJAST SAI PÄRIS SÕDA

Kriis on aeg, mis selle loojad lõplikult paljastab – pinge on nii suur, et sõnu enam ei valita. Mis seni poolsõnu öeldud, kõlab nüüd oma täiuses.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Nii saabki öelda, et Venemaa presidendi Putini 23. veebruari 2022 lausung „Võit Suures isamaasõjas on inimkonna ajaloo tipp” avab hästi tema mõttemaailma: sõja võit on ajaloo tipp!?

Neid sõnu öeldi kõigile endistele ja praegustele relvakandjatele ning eraldi õhutusena neile, kes läksid järgmisel hommikul sõdima Ukraina „(uus)natsidega“. Ehk siis kord saavutatud võitu veel kord kinnitama.

Putini 20 aastat kestnud riigijuhtimist vaagides on selge, et tal oli algusest peale idee taastada impeeriumi Teise maailmasõja kaasvõitmisega saavutatud mõjukus. Vägevust uute relvade kujul nagu oli, ent nõrk majandus jättis Venemaa varju, mida nüüd üritati korvata kontrolli kehtestamisega NSV Liidu endiste liiduvabariikide üle. Üheks esimeseks sammuks selles tuleb pidada Suure Isamaasõja ajal loodud NSV Liidu hümni kuulutamist Venemaa Föderatsiooni hümniks detsembris 2000.

„RAHVA“ TAHTEL

Parasjagu põrus USA poliitika Lähis- Idas, mis sünnitas 9/11 rünnaku New Yorgi kaksiktornidele. Järgnenud Venemaa logistiline abi Afganistani hõivamisel avas aga tee Venemaa- NATO tippkohtumiseks (2002).

Nimelt võeti ÜRO-s 22. novembril 2004 vastu resolutsioon, mis võrdsustas Teise maailmasõja lõpu tähistamised 8. ja 9. mail. Nagu teada, teeb 8. mail seda enamik liitlasriike, 9. mail aga Venemaa ja tema liitlased, ent Suures isamaasõjas saavutatud võidu päevana. Võimas propagandanarratiiv paigas, asuti – Euroopa Liidu ja NATO laienemise mõjul – paika panema piire.

2004–2005 pidas Moskva korraga piirikõnelusi Jaapani, Hiina, Kasahstani, Eesti ja Lätiga.

Samal ajal teravnesid juba pinged Venemaa ja Gruusia vahel. Veebruaris 2007 pidas Putin oma kuulsa kõne Münchenis, milles vaidlustas USA hegemooni rolli maailmas ja nõudis Venemaale suurriikide laua taga otsustamisõigust.

Müncheni kõne sissejuhatuseks tuleb pidada vähekajastatud rahvahääletust Moldovas paiknevale Vene sõjaväeosale tuginevas Transnistria „vabariigis“.17. septembril 2006 teatas 97% selle elanikest, et nad keelduvad naasmast Moldova rüppe ning tahavad tulevikus liituda Venemaaga.

Arusaadavalt sai sellest võimas propagandaargument „XX sajandi geopoliitilise katastroofi“ üleelanutele – näete, inimesed ise tahavad tagasi Venemaa rüppe.

Järgnes Venemaa agressioon Gruusias augustis 2008, mis lõppes teatavasti Lõuna-Osseetia ja Abhaasia kuulutamisega iseseisvateks riikideks, kellega Venemaa sõlmis kohe koostöö- ja liitlaslepingud, vormistades Vene armee kohaloleku.

Käputäie uute nukuriikide „iseseisvuse“ tunnistajate hulka kuulusid Transnistria ja Mägi-Karabahh (Artshahh), mis andis märku, et neid võib ees oodata analoogiline saatus. Aserbaidžaani-Türgi ja Armeenia vaheline sõda 2020. aastal pühkis Artshahhi poliitkaardilt, Transnistriale ei lisa Kreml 2019. aastast enam nime „vabariik“, vaid kutsub seda üksnes Pridnestrovjeks. 16. veebruaril 2022 suurendas Venemaa ühepoolselt oma sealset konsulaati ehk Transnistriale võib varuks olla mingi plaan seoses autonoomsete piirkondade loomise kavaga okupeeritud Ukrainas.

POOLMEETMED EI TÖÖTA

Veebruaris 2014 vallandas Venemaa uue agressiooni Ukraina vastu, mis lõppes Sevastopoli linna ja merebaasi – kus Moskva Ukraina-Venemaa 1997. aasta lepingu alusel toimetas rentnikuna – ning Krimmi okupeerimise ja annekteerimisega Venemaa koosseisu. Venemaa eriüksuste toel üritati Ida- ja Lõuna-Ukrainas luua Kiievi keskvõimule mitte alluvaid territoriaalseid üksusi, millest pärast veriseid võitlusi jäid püsima Venemaa piiriäärsed Donetski ja Luhanski rahvavabariigid.

Prantsuse ja Saksamaa vahendusel saavutati küll relvarahu kehtestamine Ukraina armee ja „rahvavabariikide“ üksuste vahel, ent jätkuv tulevahetus välistas separatistide kontrolli all olevate Donetski ja Luhanski piirkondade käsitlemist külmutatud konfliktidena. USA ja Euroopa Liit, kes olid Venemaa rünnakut Gruusiale võtnud kui paratamatust, reageerisid Ukraina ründamisele sanktsioonide kehtestamisega. Kuna agressor ja tema kohapealsed käsilased ei mõelnudki taganeda, lisati ikka uusi ja uusi sanktsioone, samas vältides tõeliselt radikaalseid sanktsioone, nagu Venemaa väljalülitamine maailma pangandusest. Arusaadavalt ei saanud see poolmeetmete süsteem lõpmatuseni kesta.

Detsembris 2021 pakkus Kreml USAle ootamatult separaattehingut: taastame relvastumiskokkulepped, ent jagame ka Euroopa mõjusfäärideks, kusjuures Ukraina ja Gruusia jäävad Venemaa kontrolli alla.

Kuna USA, NATO ja Euroopa Liit lükkasid need nõudmised tagasi, vallandas Venemaa 24. veebruaril sõja Ukraina vastu. Sõja esimeseks sammuks sai Donetski ja Luhanski vabariikide iseseisvuse tunnustamine nende ametlikes piirides ehk siis Ukraina territooriumi arvel. Seega korduski Lõuna-Osseetia ja Abhaasiaga toimunud „põliste alade tagasivõtmine“.

LOOGILINE LÕPP

Putin kuulutas uue sõja lõppeesmärkideks Ukraina demilitariseerimise ja denatsifitseerimise. See viimane annab põhjuse tagasi pöörduda 2014. aastasse, mis kuulus Suures isamaasõjas saavutatud võidu 70. aastapäeva tähistamise kolmaastakusse (2013–2015). Tuleb tõdeda, et Kreml oskas kõike toona toimunut osavalt sõnastada ja esitada 1941.–1945. aastal ja hiljem kasutatud sõnavara abil.

Veebruaris 2014 Kiievist Harkivisse pagenud Moskva-meelseid poliitikuid hakati kohe kutsuma Ukrainski frondiks ja vastasleeri Evropeiski frondiks. Kui algul kutsuti Ukraina seaduslikke võime veel Kiievi huntaks – Hispaania kodusõja ajendil ja et mitte kohe tülli minna Saksamaaga –, siis mõne aja pärast olid nad ikkagi Kiievi fašistid ja bandeeralased. 2019. aastal hakkas Kremli propaganda Euroopa Liidu asemel ütlema esesovtsõ (tuletis Evropeiski sojuz’ist), ehk siis midagi SS-i taolist, ja vastasleeri süüdistama genotsiidis. Samaaegselt vaadati läbi mitmed 1944–1945 toimunud kohtuprotsessid ning „Saksa sõjaväe ja nende käsilaste“ tegevus Novgorodimaal, Rostovis jne kvalifitseeriti sõjakuritegudest ümber genotsiidiks.

Nii jõutigi samm-sammult tänasesse seisu, kus Venemaa agressiooni Ukrainas õigustatakse sellega, et seal olla USA toel võimule tulnud natsionalistlik/ fašistlik valitsus, kes paneb toime kuritegusid vene ja teiste rahvuste vastu.

Teisisõnu – suur propagandasõda, mis isegi ÜRO-d kaasates vallandati 2004.–2005. aastal ja mille peamõtteks on autoritaarse Venemaa näitamine inimkonna arengu eestvedajana, kuid tegelikuks ainumõtteks Venemaa hegemoonia taaskehtestamine impeeriumi kunagistes piirides, on jõudnud oma loogilisse lõpp-punkti.

Neid ridu kirjutades pole selge, mis tulemusega lõpeb sõda nii Ukrainale kui Venemaale, ent ohvrid on korvamatud.