Janu pole probleem ehk Mõned lihtsad viisid, kuidas vett puhastada

Janu pole probleem ehk Mõned lihtsad viisid, kuidas vett puhastada

Kogu meie koduplaneedi pindalast on umbes 70% kaetud veega, millest magedat vett on ainult 3% ja joodavat alla protsendi. See tähendab, et risk kahjustada oma tervist, juues puhastamata vett, on väga suur.

Tekst: KRISTJAN PRII

Ka inimene koosneb umbes 70% osas veest, millest ühe protsendi kaotamine tekitab juba janu. 3%st ilmajäämine halvab osaliselt töövõimet ja sealt edasi muutub olukord ainult hullemaks. Et inimene normaalselt funktsioneeriks, peab ta pidevalt vett tarbima.

Aga mida teha siis, kui puhastatud vett pole parasjagu käepärast? Kannatada janu ja surra vedelikupuudusesse? Loota kõigevägevamale või lihtsalt juhusele? Loomulikult mitte, sest vett on võimalik ka ise puhastada, tehes filtri käepärastest vahenditest või ostes selle poest, kuid vahel piisab ka keetmisest, destilleerimisest, aurutamisest ja sulatamisest.

Keetmine ja filtreerimine

Kui aus olla, siis labori abita on väga raske selgeks teha, kas vesi on puhas või mitte. Pigem anname hinnangu vee kvaliteedile oma silmadele ning maitsmis- ja haistmismeelele tuginedes, mis teatavasti ei pruugi alati kõige turvalisem olla.

Bakterite hävitamiseks piisab tavaliselt vee keetmisest, kuid sõltuvalt regioonist tuleb mõnes kohas seda teha ainult minut, teises jällegi kümneid kordi kauem. Kui aga on plaanis vett meditsiiniliselt kasutada, siis alla 20 minuti ei saa. Oluline on ka teada, et vesi tuleb võimalikult kiirelt keema ajada, sest on olemas organisme, kes suudavad aeglase temperatuurimuutusega kohaneda. Samuti on võimalus, et bakterite paljunemisrakud võivad ellu jääda, kui vee temperatuur ei tõuse 130 kraadini.

Kõige lihtsam viis vee puhastamiseks on keetmine. Anumana võib kasutada kõiksugu asju, ka plastikpudelit

Kui tuld parasjagu üleval ei ole, saab ka vett filtreerida nii käepäraste kui ka kaubandusest soetatud vahenditega. Mahupiirangute tõttu vaatleme praegu ainult esimest varianti. Meil on tavaliselt kombeks teha veefiltreid turba ja söega. Neid ei pea valmistada tingimata looduses, vaid saab kasutada ka poest ostetud turvast. Kindlasti tasub jälgida, et see oleks väetistevaba. Ka tuleb seda enne kasutamist niisutada. Looduses tuleks turvast võtta umbes 50 cm sügavuselt.

Sütt saab lõkkest, kuid võib võtta ka grillilt. Viimase variandi puhul on oluline, et see ei oleks segatud süttimist soodustavate õlidega. Süsi tuleb peenestada ning segada turbaga vahekorras umbes 35% sütt ja 65% turvast. Seejärel on vaja anumat. Sobivad kõikvõimalikud plekkpurgid, plastpudelid, ämbrid jne, mille põhja tehakse väiksed augud. Avade peale tuleks panna kas turbasammal või riie. Paarisentimeetrisest kihist piisab, et turba ja söe segu, mida on anuma mahust umbes pool, välja ei jookseks. Järgmise kihina võib kasutada riiet, liiva või turbasammalt, mis suudab kinni pidada suurema sodi. Kõige peal kasutatakse väikseid kivikesi, et filtreeriv segu vees hõljuma ei hakkaks ja servadest filtreerivaid omadus ei ei kaotaks.

Optimaalne veefiltri tihedus on saavutatud, kui see suudab minutis läbi lasta 100 milliliitrit vett. Plekkpurgist valmistatud filtri eluiga on 50 liitrit ja soovitav on lasta paar esimest liitrit sissetöötamiseks sellest lihtsalt läbi.

Käepärastest vahenditest valmistatud veefiltri läbilõige

Liivafiltrid on turba omadest pisut erinevad, sest peavad olema palju suuremad. Üks toimivatest lahendustest on kolme 20-liitrise ehituspange süsteem, kus anumad asetsevad üksteise peal ja on täidetud 10–15 cm kihtidena segamini liiva ja söega. Tähtis on, et iga pange põhi oleks katud riidega, et filtreeriv segu välja ei valguks.

Samase kategooriasse jäävad ka kaevud. Üldine reegel on, et kaev tuleks kaevata sinna, kus looduses on vesi juba olemas. Seal teeb keskkond filtreerimistöö ise ära. Rabakaev rajatakse rappa, kus puid ja heinalisi on vähem. Kaevata tuleb auk, mis on 30 cm lai ja kuni 50 cm sügav. Seinad vooderda näiteks kuuseokstega. Esimesed paarkümmend minutit sinna sisse jooksnud vesi tuleks välja visata, pärast mida võib sinna kogunevat vett juua. Selline kaev annab palju vett ja on lihtne rajada.

Veevõtukoht tehakse võimaluselt lahtisest veekogust 4 meetri kaugusele ning tavaliselt on need suuremad ja laiemad kui rabakaevud, kuid üldreeglid on samad. Muidugi ei ole alati võimalik vajalikku distantsi saada. Siis on hea, kui saad vähemalt 30 cm pinnast pealt ära, enne kui vesi hakkab sisse imbuma. Tulemus on ikkagi parem kui lihtsalt veekogust otse vee joomine.

Destilleerimine, aurustamine ja sulatamine

Destilleerimine aitab meid kahel juhul: kui vesi on reostunud või kui see on soolane. Esmalt tuleb leida anum, mis oleks suletav ja kannataks suurt kuuma. Selle külge on vaja toru või voolikut, mille teise otsa kinnitatakse veel üks nõu. Suurde anumasse pannakse vesi ja sellele tehakse tuli alla. Kui vesi läheb keema, tekib aur, mis juhitakse

Üleelamiskursustel õpetatakse veefiltreid valmistama käepärastest vahenditest: turbast, puusöest, samblast, väikestest kividest ja plastikpudelist mööda voolikut teise nõusse, kus see jahtudes kondenseerub uuesti veeks. Olenevalt süsteemi suurusest on nii võimalik destilleerida umbes liiter vett tunnis. Kui toru otsast väljub koos veega ka auru, on vaja kas pikemat toru või sellele lisajahutust.

Aurustamine on väga sarnane destilleerimisele. Selleks tõmmatakse kilekott ümber roheliste lehtedega puu või põõsa okste. Oluline on, et kilekott oleks läbipaistev, tavaline must ei toimi. Kilekotti ühte nurka pannakse kivi, mis kergelt nöörga kinni seotakse, et päikese käes kondenseerunud vesi ühte kohta koguneks. Samuti seotakse kinni ka kotisuu, et sealt midagi ei väljuks. 80-liitrine kilekott võib toota suvel nelja tunniga kuni 250 milliliitrit vett. Aurustamiseks on loomulikult ka teisi mooduseid.

Vett saab keeta ka nii: aja kivid lõkkes kuumaks, kaeva maa sisse auk ja vooderda selle seinad kile või mõne muu vetthülgava materjaliga, vala vesi auku ning pane kuumad kivid sinna sisse

Talvel on vedelikutarbimine suur probleem, sest väljas on jahe ja ei taha ka eriti külma vett juua, mistõttu on vedelikupuudus kiire tekkima. Suu hakkab kuivama, mis viib lõpuks lume söömiseni. Samas ei ole see kuigi mõistlik tegevus, sest lumi võib olla reostunud ja seda ohtralt suhu toppides võib kahju teha nii suuõõnele kui ka üldisele kehatemperatuurile.

Mõistlik on teha kuuma jooki, näiteks männiokkateed. Selleks on vaja lund sulatada. Lumes on 90% õhku ja 10% vett. See tähendab, et liitri lume sulatamisega saab 100 milliliitrit vett. Seega on mõistlik sulatada lume asemel jääd, kus õhu ja vee suhe on vastupidine. Jää ja lume sulatamise viise on ohtralt ja enamik inimesi on neid ühel või teisel viisil proovinud. Vaja on vaid tuld ja mingit anumat, kuhu jää või lumi sisse panna.

Kahjuks kaasneb destilleerimise, sulatamise ja aurustamisega ka üks halb kõrvalmõju, milleks on mineraalide puudumine. Kuid sellepärast ei tasu muretseda, sest mineraalide puudusest tingitud vaevused annavad tunda alles kolme kuu pärast. Vedeliku mittetarbimine tapab aga kolme päevaga.

Kuuma ilma ja suure füüsilise pingutuse korral kaotab inimene kiiresti vedelikku, mistõttu tuleb pidevalt jälgida, et alati oleks käepärast piisavalt vett