Miiniveeskamisest Eesti vetes

Miiniveeskamisest Eesti vetes

Meremiinid on tõhus ja kuluefektiivne relvasüsteem. Siiski pole tegemist imerelvaga, mis võiks üksi sõja tulemuse otsustada. Meremiinide hankimist tuleks kaaluda, aga seda ei tohi teha uisapäisa ja kõiki võimalikke asjaolusid läbi mõtlemata.

Tekst: TAAVI URB, meresõja ekspert

Ühel värbamisüritusel astus minu juurde üks aspirant ja küsis minu kui mereväelase arvamust, kas Eesti peaks tegelema miinitõrje või hoopis miiniveeskamisega. Kuigi küsimus oli aus ja rumalaid küsimusi pole väidetavalt olemaski, sattusin vastamisega raskustesse ja sellest sai pikem selgitus.

Miinitõrje või miiniveeskamine?

Mereväe ülesanded ja ülesehitus otsustatakse poliitilisel tasandil. Need peaksid sõltuma riigi huvidest merel, aga ka võimalustest. Eesti merevägi on keskendunud miinitõrjele. Mõnikord väidetakse, et see on viga ja keskenduma peaks hoopis miiniveeskamisele.

Miinitõrje ja miiniveeskamine on miinisõja kaks poolt. Nad ei vastandu teineteisele ja ammugi ei välista teineteist. (Sellest ka minu raskused küsimuse esitanud aspirandile lühikese ja konkreetse vastuse andmisel.) Sõjaõigus nõuab, et see, kes on miinid veesanud, peab need konflikti lõppedes ka ohutuks muutma. Ka veesatud õppemiinid tuleb ühel hetkel välja tuua. Seega eeldab miiniveeskamine vähemalt mingi miinitõrjevõime olemasolu. Teisest küljest on miinitõrje harjutamiseks vaja vähemalt õppemiinide veeskamise võimet. Samuti on vaja tunda miiniveeskamise teooriat. Eestis on kirjutatud rohkem miinitõrjest ja internetifoorumites levib miiniveeskamise kohta palju väärarvamusi. Seepärast allpool pikemalt just miiniveeskamisest.

Õlitünnideks maskeeritud LUGM-145 tüüpi miinid kinnipeetud Iraagi pargasel

Milleks miine veesatakse?

Meremiine veesatakse selleks, et takistada mingi mereala kasutamist, vigastada ja uputada vastase laevu ning aeglustada vastase liikumist. Miiniväljast läbi pääsemiseks tuleb käivitada aeganõudev miinitõrjeoperatsioon või leppida teatud kaotustega.

Meremiin on tõhus relvasüsteem: ta on suhteliselt odav (sellest pikemalt allpool) ja autonoomne. Kord veesatuna „tegutseb“ ta iseseisvalt edasi ega vaja kedagi sihtima ega sõrme päästikul hoidma. Nagu maamiinid, on meremiinidki psühholoogiliselt hirmutavad, sest neid pole näha ja nad tekitavad raskeid vigastusi.

Muidugi on miinidel ka puudusi. Miiniväljad on statsionaarsed ja „ühekordseks kasutamiseks“. Kord juba veesatud miine ei saa üles korjata ja kusagil mujal kasutada ning meremiinid ei tee vahet omade ja vastaste vahel. (Ehkki kalleid moodsaid miine saab üsna täpselt seadistada.) Ükski miiniväli ei ole igavene ega läbimatu. Kui miinivälja ei kaitsta, rajatakse sellest varem või hiljem läbipääs.

Kuhu veesata?

Asukoha järgi jaotatakse miiniväljad ofensiivseteks (offensive mine fields), defensiivseteks (defensiive mine fields) ja kaitsvateks (protective mine fields). Ofensiivsed miiniväljad rajatakse vastase merealale tema mereliikluse takistamiseks. Teoreetiliselt oleks võimalik punalipuline Balti laevastik oma kodusadamatesse kinni mineerida. Iseasi, kui teostatav selline operatsioon reaalselt on.

Defensiivsed miiniväljad rajatakse neutraalsetesse vetesse eesmärgiga takistada mingi mereala kasutamist. Eesti kontekstis võiks selline miiniveeskamine olla kõige kuluefektiivsem. Miinimumprogrammina piisaks laevaliikluse peatamiseks Soome lahel usutavast miiniveeskamisvõimest ja teadaandest, et oleme rajanud miinivälja Paldiskist ida poole. Ükski reeder ei taha oma laevu ohtu seada ja suunaks need pigem mõnele ohutumale merealale ümber. Balti laevastikku see siiski ei peataks, sest nemad kas rajaksid endale miiniväljast läbipääsu või lepiksid kaotustega. Sellisest miiniväljast saaks ka Soome vete kaudu mööda sõita (kui just Soome oma miinivälja ei raja) ja selle saaks rajada kas enne vaenutegevuse algust või peaksid meie miiniveeskajad olema kaitstud õhu- ja pealveeohu eest. Esimene variant oleks vastasele suurepärane ajend sõja kuulutamiseks. Teine eeldab liitlasvägede kohalolu.

Kaitsvad miiniväljad rajatakse oma vetesse ranniku ja sadamate kaitseks. Üllataval kombel osutub selline mineerimine Eesti kontekstis kõige kallimaks. Eesti rannik on pikk ja dessandiohtlikke piirkondi on siin palju. Pealegi ei saaks kasutada ainult kõige odavamaid ja primitiivsemaid miinitüüpe, sest otsustav vaenlane suudab neid väikese ajakuluga tõrjuda.

Meremiinide korpused Naissaarel

Millelt veesata?

Sageli kurdetakse, et Eesti oleks pidanud miinijahtijate asemel hoopis miiniveeskajad hankima. Tegelikult on Eestil mõned miiniveeskajad olemas. Tuukri- ja toetuslaev EML Tasuja on ehitatud kaabelmiiniveeskajaks. Miinisadamas seisab ka EML Tasuja sõsarlaev, mis pole küll praegu sõidukorras. Õigupoolest saab miine veesata igalt aluselt, millel on piisavalt kandevõimet ja tekipinda. Teises Pärsia lahe sõjas veeskasid iraaklased miine suvalistelt pargastelt ja kalalaevadelt.

Muidugi oleks parem, kui need pargased ja kalalaevad oleksid juba rahuajal valmis vaadatud. Ka võiksid valmis olla miinirelsid, mida tekile keevitada, ja väljaõpetatud meeskonnad. Aga kõigepealt on vaja miine endid.

USS Samuel B. Roberts teel koju pärast Iraani kontaktmiini SADAF-02 plahvatust. Miiniplahvatus tekitas laevakeresse 5 m diameetriga augu, murdis kiilu, ujutas üle masinaruumi ja viskas kaks gaasiturbiini alustelt maha. Kümme meeskonnaliiget sai vigastada. Laev muutus sisuliselt liikumisvõimetuks, kuid radarid ja raketisüsteemid jäid töökorda

Kust miine saada?

Teise maailmasõja eelses Eestis toodeti oma meemiine. Selleks kasutati tsaarilaevastikust mahajäänud miinide detaile. Ka Balti laevastikust jäi Eestisse, eelkõige Naissaarele, maha suures koguses meremiine, aga tänaseks on need kõik saanud vanarauaks, kaminateks või Matti Karmini taiesteks. Siiski on Eestis tehtud väike partii õppemiine.

Meremiine toodab ja müüb mitu riiki ning meremiin on suhteliselt odav relvasüsteem. Ühe laevavastase raketi hinna eest saaks osta 7–830 meremiini. Vahemik on suur, sest nii rakettide kui ka miinide hinnad on väga erinevad. Veelgi soodsam näib meremiini hind, kui võrrelda seda kahjudega, mida ta tekitada võib. Esimeses Pärsia lahe sõjas sai miinide tõttu vigastada kaks USA sõjalaeva. USS Tripolit vigastas LUGM-145 kontaktmiin, mille hind on 1500 Ameerika dollarit. Laeva remont läks maksma 5,5 miljonit dollarit. USS Princetoni vigastasid kaks Manta tüüpi põhjamiini hinnaga 10 000 dollarit, laeva remont läks maksma 25 miljonit dollarit. Iraani-Iraagi sõja ajal vigastas USS Samuel B. Robertsit SADAF-02 tüüpi kontaktmiin hinnaga 1500 dollarit. Laeva remont läks maksma 136 miljonit dollarit. Selliseid arvutusi tehes ei tohi muidugi unustada, et sugugi iga miin ei leia ohvrit.

Miinide hankimisel on ka poliitiline mõõde. See on poliitiliselt väga tundlik ja halva mainega relvasüsteem. Kui Eesti deklareeriks, et hangib meremiine, ei jätaks Vene propaganda seda kindlasti kasutamata. Sellepoolest võiks just praegu olla meremiinide hankimiseks soodne hetk, sest Vene propagandarelv on Ukraina sõja käigus nüriks kulunud ja sellel pole vähemalt Läänes enam nii suurt mõju kui varem. Ka ei saa Venemaal hüsteeriat enam suuremaks puhuda, kui see juba niigi on.

USS Tripoli vigastused pärast Iraagi päritolu kontaktmiini LUGM-145 plahvatust. Lekketõrje kestis 20 tundi ja remont 30 päeva. Laev oli pärast plahvatust jätkuvalt operatsioonivõimeline, kuid ei saanud kasutada helikoptereid, sest helikopterikütuse tank sai vigastada

Kus miine hoida?

Miinide hoiustamine võib osutuda kallimaks kui nende hankimine. Nagu iga relvasüsteem, vajavad ka miinid korrapärast ülevaatust ja hooldust. Vahetada tuleb patareisid, kontrollida lõhkeaine ja sütikute, tihendite ja muu töökorda. Miine ei saa suvalisel platsil eg kuuris ladustada. Ammugi ei saa seda teha asulate sees. Enne Teist maailmasõda hoiti meremiine Paljassaare poolsaarel. Balti laevastiku suurim meremiiniladu asus Naissaarel.

Nüüd on need mõlemad looduskaitsealad ja miine seal hoida ei saa. Kogu Eesti rannikul ei leia naljalt lappi, mis poleks erakätes, looduskaitseala või asula. Ammugi niisugust, kust oleks hea ligipääs sadamale. Meremiinide hoidmine Tapa ladudes pole samuti hea lahendus. Esiteks on seal lõhkeainet juba praegu küllaga. Teiseks on sealt raske miine kiiresti sadamasse ja laevale saada. Selles valguses on väitel, et miine on odavam hoida liitlaste kui oma ladudes, mõte sees. Iseasi, kas ja kuidas me miinid liitlaste ladudest õigel hetkel kätte saame.