HIIDLASED, TIHU KEVAD JA VILJANDIMAA

HIIDLASED, TIHU KEVAD JA VILJANDIMAA

Kõpust Tohvrile ja sealt omakorda Leemetisse on linnulennult 54,4 kilomeetrit, läbida tuleb Mardihansu laht, mille sügavus on kohati üle 10 meetri, ja Klaasirahu hallhüljeste püsielupaiga piiranguvöönd, kus 1. aprillist 15. novembrini on inimestel keelatud viibida.

Tekst: PIRET VEEVO, vabatahtlik autor

Seda kõike arvesse võttes ei tundu just kõige usutavam, et kaks Hiiumaa kaitseliitlast, üks Sakala naiskodukaitsja ning seitsmeaastane Joanna 2020. aasta Tihu Kevade raames jalgsi just Kõpust Tohvrile ja sealt Leemetisse matkasid, kuid nii see oli. Siiski ei olnud selleks vaja kümneid kilomeetreid külmas merevees ujuda ega hallhüljeste rahu ja keskkonnaministri määrust rikkuda – matk võeti ette küll sellenimeliste asulate vahel, et märkida Tihu Kevade traditsioonilist toimumispaika Hiiumaad, kuid hoopis Viljandimaal. Pikkust on sellel rajal linnulennult 12,27 kilomeetrit, liikumispiiranguga alasid ei esine ning võimalus kohtuda kividel lesivate hüljestega on olematu.

Matka eesmärgiks oli eelkõige läbida nimetatud kolm asulat. Teekonna planeerimisel prooviti vältida suuremaid maanteid, kuigi organiseeritud vastutegevust ei olnud. Kuna suuremale osale meeskonnaliikmetest pakub teinekord põnevust passida vaikselt põõsas ja kuulda lähenemas vastase kuulipildujat, võiks arvata, et vastutegevuseta retk ei osutu piisavalt põnevaks. Õnneks pakkus loodus ise potentsiaalse võimaluse kohtuda reaalse vastasega, kui metsateel ristusid rajaga ühed suured ja kahed väikesed karujäljed. Teadmine, et kohtumine karuperega võib lõppeda inimesele üsna kurvalt, sundis esialgu plaanitud teekonda päris mitme kilomeetri võrra pikendama ja mõnda aega mööda maanteed kõndima. See aga andis natuke puhkust üldiselt üpris ebamugavast ja kohati isegi päris raskest maastikust – üsna sageli tuli ületada raiesmikke ja läbida tihedat võsa. Oksarägastikud ja tihnikud olid ebameeldivad, kuid seltskonna noorimale liikmele pakkusid suurima matkaelamuse just „džunglid“, nagu ta neid nimetas, nagu ka mitme järskude kallastega oja ja kraavi ületamine, milleks oli vaja turnida mööda kive või mahakukkunud puud.

Kogu teekonna pikkuseks kujunes lõpuks 22,45 kilomeetrit ning 6 tundi ja 21 minutit, katkestajaid ei olnud. Ja kuigi Leemeti sildi juurde vastu kutsutud autoni jõudes oli varasemate kogemustega matkajatel energiat veel küll, väärib eelkõige tunnustust Joanna, kes vaatamata maastikust tingitud ebamugavustele ja raskustele terve teekonna omal jalal läbi tegi ja lõpuks avaldas soovi veel 6 kilomeetrit matkata.

Matkasid nooremleitnant Krista Lääne Naiskodukaitse Sakala ringkonnast, tema seitsmeaastane tütar Joanna ning Peeter ja Piret Veevo Kaitseliidu Hiiumaa malevkonnast.

COVID-19 TIHU KEVADET EI MURDNUD

Tekst: nooremleitnant SVEN LUIK, Lääne malev

Tihu Kevad on toimunud juba üle kahekümne korra ja üritusel on ustavaid osalejaid nii organisatsiooni sees kui ka väljaspool Kaitseliitu. Ürituse mõte on olnud algusest peale kohalikule kogukonnale malevkonda tutvustada ja koos militaarselt aega veeta. Kindlasti on rännakmatka oluliseks osaks ka oma kodusaare tundmaõppimine, siit tulenevalt on võistlus mööda saart ringi liikunud ja toimunud Hiiumaa igas otsas.

Tänavu planeerisin Tihu Kevade Sarve poolsaarele, kuid traditsioonilisel kujul lükkub see matk järgmisesse aastasse. Eriolukorra tõttu, et mitte korraldada suurt rahvakogunemist, viisime ürituse läbi üleskutsena matkata vastavalt oma võimetele enda valitud rajal (inspiratsiooniks pakkusin välja viis marsruuti mööda jõgede ja ojade ääri). Hea on tõdeda, et Tihu Kevade meeleolu oli ka tänavu olemas – näiteks isegi ilma kontrollpunktideta otsustas enamik osalejaid ületada veetakistuse. Selle aasta pikim marsruut oli 49,3 km ja tegi ringi peale nii Vohilaiule (suurim Hiiumaa laidudest) kui ka Kaevatsile. Esile tahan tõsta ka noorkotkaid, kes rändasid Kärdlast Suuremõisasse mööda Nuutri jõge ja Suuremõisa jõge. Nad alustasid oma matka hommikul kell 6.30 ja lõpetasid kell 1.30 järgmisel päeval. Esimest korda toimus Tihu Kevad osaliselt ka väljaspool Hiiumaad (kuigi väliskülalisi on meil peaaegu iga aasta), Mandri-Eestis.

Kokkuvõttes olen rahul, kuidas üritus välja kukkus: COVID-19 Tihu Kevadet ei murdnud, kohalikud tutvusid kodusaarega, meeleolu oli kõigil võistkondadel hea ja laiendasime malevkonna mõju mandrile. Ootan väga juba Tihu Kevadet 2021!

Foto: Piret Veevo