EESTI SÕJAAJALOOPÄRANDI RASKUSKESE VIIMSIS

Eesti suurim sõjamuuseum asub Viimsis – asjaolu, mis siiani teinekord üllatab. Kui tänapäeval seostub Viimsi poolsaar eelkõige rohke elamuarendusega, siis ajalooliselt on tegu tähtsa sõjalise tugipunktiga. Nii on kindral Johan Laidonerile kuulunud Viimsi mõis sõjamuuseumile vägagi sümboolne asukoht.

Tekst: SANDRA NIINEPUU, Eesti Sõjamuuseum

Tallinna poolt tulles kulgeb tee Viimsisse mööda mererannikut ja tekib tunne, nagu sõidaksid suvitama. On ju Pirita kuurortpiirkonnana tuntud 20. sajandi algusest, mil sellest sai tallinlaste armastatuim suvituskoht. Kuid mitte ainult – ajaloo jooksul on territooriumi kaitsmiseks ikka tulnud tähelepanu pöörata ranniku kindlustamisele.

RAADIOLUURE MÕISAS

Vene tsaaririik rajas Viimsisse kindlustatud positsioone mitme sajandi vältel ja Eesti Vabariik jätkas nende kasutamist. Tõeliseks militariseeritud tsooniks muudeti poolsaar Nõukogude okupatsiooni ajal, mil sinna sisenemiseks oli vaja eriluba. Neist aegadest maastikule jäänud objektid tasub Viimsisse tulles kindlasti üle vaadata (vt infokasti).

Viimsi mõisasse asus Punaarmee juba 1944. aasta sügisel ja ala ümbritseti kolme meetri kõrguse taraga. Nõukogude okupatsiooni viimastel aastatel asus seal NSV Liidu raadioluure väeosa nr 31181. Killukesi sellest ajalooetapist võib sõjamuuseumis näha ka täna.

Nõukogude armee lahkus mõisast 1992. aasta oktoobris ja selle võttis üle Viimsi vald koostöös Viimsi kaitseliitlastega. Kuni 1940. aastani oli Viimsi mõis kuulunud kindral Johan Laidonerile, kellele see kingiti 1923. aastal riigikogu otsusega teenete eest Vabadussõjas. Sellest tulenevalt asutas Viimsi vald 15. septembril 1992 vallamuuseumi osana kindral Laidoneri muuseumi. Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum sai sellest 2001. aastal.

AJARÄNNAK LÄBI SÕDADE

Sõjamuuseumi eelkäija, 1919. aastal asutatud Eesti Vabastamise Sõja Muuseumi küllaltki rikkalik kogu kanti Nõukogude okupatsiooni alates paraku laiali, nii et kogudega tuli alustada nullist.

Sellele vaatamata on sõjamuuseumil praeguseks suurim Eesti sõjaajalooga seotud materjalide kollektsioon. Eks ole ju kogu ajalugu tegelikult suuresti sõdade ajalugu ning sõjamuuseumis saab sellest perioodide kaupa süsteemse ja kompaktse ülevaate. Mõisa esimesel korrusel rännatakse ruumist ruumi liikudes ühtlasi läbi aja. Kõik algab muistsest vabadusvõitlusest ristisõdijate vastu 13. sajandil ja lõpeb külma sõjaga. Seejuures on vanema sõjaajaloo ekspositsioon, muinasajast 20. sajandi alguseni, värskelt uuendatud ja avati koos muuseumi taasavamisega pärast eriolukorra reeglite leevenemist.

Väljapanek uuenebki pidevalt – sügisel valmib veel näitus „Oma vägi“, mis räägib Eesti kaitseväest enne Teist maailmasõda ja pärast taasiseseisvumist.

Teisel korrusel jätkub väljapanek relvanäituse ja vorminäitusega. Eraldi tuba on pühendatud Kaitseliidule ning mõistagi saab näha kindral Laidoneriga seotud väljapanekut.

Karmimaks läheb asi muuseumi peamajast 400 meetri kaugusel asuvas rasketehnika angaaris, kus on välja pandud valik 20. sajandil eri riikide relvastusse kuulunud suurtükke ja sõidukeid. Angaari teine näitus esitleb Eesti kaitseväelaste tehnikat, relvastust, varustust ja vorme Afganistani missioonil 2006–2014.

Veel selle aasta jooksul peaks sõjamuuseumis taas näha saama ka eelmisel aastal mööda Eesti raudteed sõitnud soomusrongi nr 7 Wabadus ja praegu renoveerimisel olevat tanki T-34. Nõukogude piirivalve tehnilise vaatluse post – Pirital (külm sõda) Saksa sõjavangide kalmistu – Pirita (Teine maailmasõda)

AINULT SÕJAMUUSEUMIS

METSAVENDADE TALVEPUNKER Külma sõja näituse osaks on metsavendade maa-aluse talvepunkri koopia, kuhu võib ise sisse ronida ja saada aimu, millistes tingimustes elasid metsades mehed ja naised, kes keeldusid Nõukogude okupatsioonivõimuga koostööd tegemast. Muuseumis asuva punkri hämaruses on muide peetud isegi nõupidamisi.

EESTI AJALOOLISED VORMID Sõjamuuseumis on väljas 14 Eesti kaitseväe ajaloolist vormi perioodist 1917 kuni 1940, millest ainult kaks on koopiad. Lisaks vormidele on näitusel esitletud vormielemendid, sõjaväeüksuste tunnusmärgid ja väeosade lippude kavandid.

LAIDONERI ORDENID Sõjamuuseumi kogu üheks pärliks on kindral Johan Laidonerile annetatud teenetemärgid. Laidoner koos abikaasaga küüditati 1940. aastal Venemaale ja hiljem vangistati, kuid sugulastel õnnestus ordenid ja mõned teised esemed Teise maailmasõja ajal päästa. Eestisse tagasi jõudsid need USA presidendi George W. Bushi vahendusel 2004. aastal. Näeb ka sõjavägede ülemjuhataja omaaegse kabineti mööblit Tallinnas Pagari tänaval asunud sõjaministeeriumist. RELVAD Koostöös Eesti Ajaloomuuseumiga kokku pandud relvanäitusel on eksponeeritud 130 tuli- ja külmrelva alates 18. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi keskpaigani. Seega saab ülevaate relvastuse arengust alates Napoleoni sõdadest kuni Teise maailmasõjani.

RASKETEHNIKA Rasketehnika ekspositsiooni suurim „toru“ on NSV Liidu 152 mm haubits M1909/30, aga näha saab näiteks ka kuulsaimat Teises maailmasõjas kasutusel olnud Saksa suurtükki, 88 mm õhutõrjesuurtükki Flak 37, mis sai kuulsaks hoopis tankitõrjekahurina, sest selle mürsk läbistas kuni sõja lõpuni kõigi vastase tankide soomuse. Ka Saksa liikursuurtükk Sturmgeschütz III pälvib sageli külastajate huvi.

VELESANN JA SÕJAMEHE SPAA Afganistani missiooni näituse keskmes on kaks sauna: Camp Bastioni Eesti väekontingendi alale Camp Kratt Eesti kaitseväelaste kätega ehitatud saun „Velesann“, mis muide on siiani täiesti töökorras, ning sõjamehe spaa – mobiilne saun, mis liikus aastatel 2013–2014 Eesti väekontingendi lahingukompaniiga baaslaagrites kaasas.

Foto: Siim Õismaa