OLAVI TAMMEMÄE –KOLMANDAT PÕLVE EESTI EEST

OLAVI TAMMEMÄE –KOLMANDAT PÕLVE EESTI EEST

Rändur, keskkonnakaitsja, sõjamees – tänase Kaitseliidu keskjuhatuse pikaaegne liige reservmajor Olavi Tammemäe on mees, kelle isikulugu vääriks kindlasti mahukat elulooraamatut.

Tekst: MEHIS BORN, vabatahtlik autor

Nii, nagu vääriks seda ka Olavi vanaisa major Karl Pavel – Vabadussõjas Vabadusristi II liigi 3. järgu välja teeninud Eesti Vabariigi kaadriohvitser. Ja nii, nagu vääriks seda Olavi isa Heino Tammemäe, kes 2. maailmasõja päevil tegi Rüütliristi kavaleri Harald Riipalu juhitud üksustes raskekuulipilduja meeskonna esimese numbrina ning hiljem jaoülemana mehetegusid idarindel.

Pärnus sündinud ja kooliteed alustanud Olavi lõpetas Tartu Ülikooli 1977. aastal ehitusgeoloogina ning jõudis Tallinna Tehnikaülikoolis energia- ja geotehnika erialal fi losoofi adoktori kraadini 2008. aastal.

Kattev osa Olavi töökarjäärist on olnud sisustatud loodus- ja keskkonnakaitse temaatikaga. Tunnustatud keskkonnaspetsialistina on ta kolmel perioodil, kokku 13 aasta jooksul teeninud keskkonnaministeeriumis osakonnajuhataja, abiministri ja asekantslerina. Üle kaheksa aasta oli Olavi ametis Eesti Energia kontserni keskkonnajuhina.

Eeskujuliku reservistina on ta CIMIC-u meeskonna keskkonnaohvitserina osalenud peaaegu kõigil Kevadtormi õppustel – vahele on jäänud objektiivsetel põhjustel ainult mõned üksikud. Staažika kaitseliitlasena on Olavi juhtinud 5 aastat Tallinna maleva Nõmme malevkonda ja kuulub alates 2013. aastast Kaitseliidu keskjuhatuse koosseisu.

Olavi perekonnas on üles kasvanud isa enda sõnul „kaks krapsakat tütart“ – Ida-Tallinna Keskhaiglas osakonnajuhatajana töötav Ele ning vandeadvokaadi ametit pidav Nele.

Ole hea ja räägi oma lapsepõlvest. Mis või kes sind kasvueas mõjutas?

Ajast, mil nina juba laua servani ulatus, mäletan oma isa sõjajutte. Tagantjärele mõeldes oligi siis möödunud vaid 10 aastat tema sõjavangist naasmisest, seega olid meenutused ju päris värsked. Ja siis veel jutud vanaisa tegemistest Vabadussõjas ning kuidas punased viisid ta Siberisse, kuhu ta kadus koos enamiku kaadriohvitseridega, kes Värska laagris arreteeriti.

Kuidas jõudsid geoloogiani?

Tegelikult oli lapsepõlveunistus saada lenduriks. Selle nimel tegin tööd juba algkoolis, sest teadsin tollal, et peab olema tugev põhi matemaatikas ja füüsikas. Nii tegin eksamid ka gümnaasiumi reaalainete eriklassi Pärnu II keskkoolis. Ja siis tuli teadmine, et suurte lainerite piloodiks sai vaid Nõukogude Liidu sõjakooli kaudu: esmalt siis militaarpiloodiks. Tsiviilkoolist sai ainult „moosiriiuli“ piloodiks. No polnud soovi seda teed minna. Isa sõjakaaslane, kelle juttusid olin koos isa omadega aastaid kuulanud ja meelde jätnud, soovitas vaadata geoloogia suunas. Isa oli ehitaja, nii kombineerisingi endale ehitusgeoloogia eriala.

Foto: Martin Andreller

Murdelised 1990ndad. Kuidas tuli sinule Eesti taasiseseisvumine?

Olin 1989. aastal kandideerinud tollase Riigikantselei tippjuhtide 2aastastele kursustele, kuhu mind läbi tiheda sõela ka vastu võeti. Juba puhusid uued värsked tuuled ja meist koolitati uue põlvkonna tegijaid.

Muidugi osalesin suurematel meeleavaldustel. Mäletan, kuidas meid Tammsaare pargis ühel kogunemisel Viru hotelli katuselt fi lmiti – ilmselt mõni tollane jõustruktuur. Pärast kursuste lõpetamist pakkus tollane keskkonnaminister mulle keskkonnaekspertiisi osakonna juhataja kohta, mille pärast mõttepausi ka vastu võtsin.

Sellest hetkest (mais 1991) algas minu jaoks nagu sõit Ameerika mägedel: ehitasime üles uut riiki, tööpäevad olid 12, 16, 18 tundi pikad, oli palju suhtlemist, kirjutamist ja ka välissõite. Isegi ei mõista täna, kustkohast see energia tuli. Aga 1998. aasta kevadel astusin sellelt rongilt maha.

Kust pärineb sinu rännukirg ja kui paljudes riikides oled käinud?

Rännukirg pärineb ikka geoloogiatudengina tehtud esimestest matkadest Uuralitesse, Kesk-Aasiasse ja Siberisse. Aastate vältel olen olnud kõikidel kontinentidel v.a Antarktika; kõrgeim koht on Mount Everesti teine baaslaager 6000 meetri kõrgusel, seda siis Tiibeti poolt ronides. Aga olen ära käinud ka Nepaali-poolses esimeses baaslaagris (kõrgus umbes 5500 meetrit).

Kaitseliidu keskjuhatuse liikmena on reservmajor Olavi Tammemäe (fotol 2019. aastal Tartus, vasakult esimene) kohustuseks ja auks marssida võidupüha paraadil Kaitseliidu liputoimkonnas

Foto: Asso Puidet

Kas oled mõnes maailmanurgas tulnud mõttele, et just sedasi võiksid elada ka eestlased?

Kuhu iganes ma ka sattunud pole, alati on olnud selline tunne, et Eestist paremat kohta pole.

Kui saaksid valida loetelust rändur, keskkonnakaitsja, sõjamees endale tulevikuks ainult ühe suuna, siis milline see oleks?

Ilmselt siis rändur, kes oma teel hoolib keskkonnast ja vajadusel astub välja nii enda kui oma kaaslaste kaitseks.

Sinu hinnang tänasele Kaitseliidule?

Tänane Kaitseliit on hästi juhitud ja organiseeritud riigile olulise kodanike vaba tahte rakendamise võimalus riigikaitseliste ülesannete katmiseks. Minu arvates on Kaitseliit meie tubli idanaabri sõjakate ringkondade heidutajana oluline.

Mida peaks Kaitseliit õppima 1940. aasta suvel toimunust?

See, mis tol ajal toimus, ei tohi enam korduda. Kui ka riigi poliitiline juhtkond teeb mistahes põhjusel otsuse alla anda, peaks sõjaaja õigusruum võimaldama ikkagi agressiooni vastu välja astuda. Kui ikka naaber astub su õue peale, kirves käes, siis jutupuhumisest ei pruugi suuremat abi olla.

Mis oleks sinu kõige olulisem juhis või nõuanne neile, kes on täna või homme tegemas otsust Kaitseliiduga liitumise kasuks?

Eks tuleb enda seest leida vastus paarile lihtsale küsimusele:

Miks?

On mul soov leida selleks piisavalt vajalikku aega?

Kas minu pere on valmis seda toetama, sest vähemalt osa vajaminevast ajast lõikan ju nende arvelt?

Kas olen valmis vabatahtlikult allutama end Kaitseliidu rutiinidele ja pealike korraldustele?

VANAISA PARAADMÕÕGA JÄLGEDES

Olavi vanaisa major Karl Paveli arreteerisid punased koos paljude teiste Eesti ohvitseridega 14. juunil 1941. aastal endises Kaitseliidu Petseri maleva staabihoones ja tema elutee lõppes ühes Norilski vangilaagris 23. oktoobril 1942.

Teatavasti aga nõukogude võim oma vaenlasi ei unustanud ja nii korraldas NKVD veel 27. novembril 1945. aastal tema Pärnu kodus Suur-Sepa tänaval läbiotsimise ja viis sealt kõige muu hulgas kaasa major Paveli ohvitseri paraadmõõga. Kõnealust Suur-Sepa tänava ettevõtmist juhtis toona julgeolekutöötajast leitnant Aleksander Utjomov.

Seda, kust kandist seltsimees Utjomov ise pärit oli, me täna ei tea, kuid 1980. aastatel elas ta jätkuvalt Pärnus. Tema koduaknad avanesid käidavale Riia maanteele ning ühel hetkel märkasid tähelepanelikud inimesed ja major Paveli peretuttavad, et endine julgeolekutöötaja kasutab oma elutoa seina ehtimiseks uhket vabariigiaegset ohvitserimõõka.

Tekkis kahtlus, et tegemist on just nimelt 1945. aasta novembris perekonnalt konfiskeeritud esemega. 1992. aastal proovis Olavi ema nüüd juba Eesti politsei abiga tõde ja õigust jalule seada, kuid paraku see katse nurjus – Utjomov oma kõrges vanuses ei mäletanud enam midagi ja tema lähedased eitasid sellise mõõga igasugust olemasolu …

Kui Eesti Reservohvitseride Kogu 2006. aastal taastas kaitseväe ohvitseri maaväe tseremoniaalmõõga kandmise ja kasutamise traditsiooni, oli major Olavi Tammemäe üks esimestest, kes väärika terariista endale soetas. Toimingu taga oli sügav idee – asendada kaotsiläinud perekonnareliikvia samaväärsega, kandes sellega edasi Eesti aadet ja vankumatut vastupanutahet.

Olavi Tammemäe ja tema vanaisa major Karl Pavelit meenutavad esemed. Vasakpoolne terariist on tänaseni õnnekombel säilinud tsaariarmee ohvitserimõõk, mille omanikuks sai Karl Pavel pärast 2. Tifilisi (Tbilisi) lipnikekooli lõpetamist 1917. aastal

Foto: Martin Andreller