KAITSELIIT
OLAVI TAMMEMÄE – KOLMANDAT PÕLVE EESTI EEST Rändur, keskkonnakaitsja, sõjamees – tänase Kaitseliidu keskjuhatuse pikaaegne liige reservmajor Olavi Tammemäe on mees, kelle isikulugu vääriks kindlasti mahukat elulooraamatut.
N
ii, nagu vääriks seda ka Olavi vanaisa major Karl Pavel – Vabadussõjas Vabadusristi II liigi 3. järgu välja teeninud Eesti Vabariigi kaadriohvitser. Ja nii, nagu vääriks seda Olavi isa Heino Tammemäe, kes 2. maailmasõja päevil tegi Rüütliristi kavaleri Harald Riipalu juhitud üksustes raskekuulipilduja meeskonna esimese numbrina ning hiljem jaoülemana mehetegusid idarindel. Pärnus sündinud ja kooliteed alustanud Olavi lõpetas Tartu Ülikooli 1977. aastal ehitusgeoloogina ning jõudis Tallinna Tehnikaülikoolis energia- ja geotehnika erialal filosoofiadoktori kraadini 2008. aastal. Kattev osa Olavi töökarjäärist on olnud sisustatud loodus- ja keskkonnakaitse temaatikaga. Tunnustatud keskkonnaspetsialistina on ta kolmel perioodil, kokku 13 aasta jooksul teeninud keskkonnaministeeriumis osakonnajuhataja, abiministri ja asekantslerina. Üle kaheksa aasta oli Olavi ametis Eesti Energia kontserni keskkonnajuhina. Eeskujuliku reservistina on ta CIMIC-u meeskonna keskkonnaohvitserina osalenud peaaegu kõigil Kevadtormi õppustel – vahele on jäänud objektiivsetel põhjustel ainult mõned üksikud. Staažika kaitseliitlasena on Olavi
14
6/2020
Tekst: MEHIS BORN, vabatahtlik autor
juhtinud 5 aastat Tallinna maleva Nõmme malevkonda ja kuulub alates 2013. aastast Kaitseliidu keskjuhatuse koosseisu. Olavi perekonnas on üles kasvanud isa enda sõnul „kaks krapsakat tütart“ – Ida-Tallinna Keskhaiglas osakonnajuhatajana töötav Ele ning vandeadvokaadi ametit pidav Nele.
Ole hea ja räägi oma lapsepõlvest. Mis või kes sind kasvueas mõjutas? Ajast, mil nina juba laua servani ulatus, mäletan oma isa sõjajutte. Tagantjärele mõeldes oligi siis möödunud vaid 10 aastat tema sõjavangist naasmisest, seega olid meenutused ju päris värsked. Ja siis veel jutud vanaisa tegemistest Vabadussõjas ning kuidas punased viisid ta Siberisse, kuhu ta kadus koos enamiku kaadriohvitseridega, kes Värska laagris arreteeriti.
Kuidas jõudsid geoloogiani? Tegelikult oli lapsepõlveunistus saada lenduriks. Selle nimel tegin tööd juba algkoolis, sest teadsin tollal, et peab olema tugev põhi matemaatikas ja füüsikas. Nii tegin eksamid ka gümnaasiumi reaalainete eriklassi Pärnu II keskkoolis. Ja siis tuli teadmine, et suurte lainerite piloodiks sai vaid Nõukogude Liidu sõjakooli kaudu: esmalt siis militaarpiloodiks. Tsiviilkoolist sai ainult „moosiriiuli“ piloodiks.
No polnud soovi seda teed minna. Isa sõjakaaslane, kelle juttusid olin koos isa omadega aastaid kuulanud ja meelde jätnud, soovitas vaadata geoloogia suunas. Isa oli ehitaja, nii kombineerisingi endale ehitusgeoloogia eriala.
Murdelised 1990ndad. Kuidas tuli sinule Eesti taasiseseisvumine? Olin 1989. aastal kandideerinud tollase Riigikantselei tippjuhtide 2aastastele kursustele, kuhu mind läbi tiheda sõela ka vastu võeti. Juba puhusid uued värsked tuuled ja meist koolitati uue põlvkonna tegijaid.
