INIMENE

IMRE KRÜÜNVALD - ELVA MALEVKONNA JOONEHOIDJA

Kes on teisipäeviti Elva malevkonna staabis käinud, teab, et sealt ei puudu peaaegu kunagi üks Imre Krüünvald. Käre hääl kostab kaugele ja võib esiti kohutada. Seda enam, et hääl kuulub suurt kasvu kiilaspäisele mehele.

Tekst: LIIS LÄTTING, vabatahtlik autor

Kuid mehe karuse pealispinna all on hea ja abivalmis inimene, kes omade heaks on kõigeks valmis. Oma südameasjaks on ta võtnud ka Elva malevkonna edendamise ning on sellega hästi hakkama saanud.

Kaitseliiduga liitus Imre aastal 2013. Sellele eelnes aasta „ringijõlkumist“ – uuris organisatsiooni kohta, sai uusi tuttavaid ja sõpru ning otsustas siis, et on aeg asi ametlikuks teha. Elva malevkond oli kõhklematu valik, sest tollal pesitsesid Elvas pioneerid.

Nimelt kuna Imre oli Kuperjanovis aega teeninud jalaväelasena, tahtis ta Kaitseliitu astudes proovida midagi hoopis teistsugust ja põnevamat. Pioneerid tundusid suurem proovikivi. Kui pioneerid aga hiljem mujale üle viidi, jäi Imre ikka Elvasse. „Ajasin siin pioneeriasja edasi – las viivad ära, teeme ise uuesti ja uhkemalt!“ Eks natuke kriipis hinge ka see otsus, miks nad mujale viidi.

„TEEME ÄRA!”

Ametilt on Imre sõjaaja üksuses kompaniiveebel ja Elvas malevkonna pealiku abi. Enda kanda on ta võtnud ka paljude ürituste korraldamise, et hoida inimesi koos ja elavdada malevkonna elu. Tema eestvedamisel on käidud teatrietendusi vaatamas, 1. brigaadi külastamas ning korraldatud muidki sotsiaalseid koosviibimisi.

Suuresti just Imre teenena on Elva malevkond ka aktiivsemalt pildil. Kuigi üsna vanakooli inimene, teab ta sotsiaalmeedia võimu ning seda, kui oluline on end nähtavaks teha. Kuidas uued liikmed meid muidu üles leiaksid?

Alati on Imre üks esimestest, kes palumise peale „Tulge tehke külapäevadel/väliüritusel väljapanek“ noogutab lühidalt ja teatab konkreetselt: „Teeme ära!“. Ja kui Imre juba nii ütleb, siis võib olla kindel, et asi saab ka tehtud!

See on ilmselt üks Imre hinnatumaid omadusi. Kui tema juba oma sõna annab, siis seda ta ka peab. Ühelt poolt on ta väga hea organisaator, kes lükkab asjad käima, teisalt osav delegeerija. Ei pea ju oma elu keeruliseks elama. Imre genereerib ideid ning leiab siis tegusad inimesed neid täide viima, ise kõrvalt juhendades ja abistades.

„Suurim inimeste motiveerija on motiveeritud juht. Kui on näha, et juht ise on oma tegevustest põnevil, on kerge inimesi kaasa haarata.“ Ja motiveerida Imre juba oskab. Ilmselt mängib siin rolli see, et Imre ise usub väga sellesse, mida ta ise teeb, mida esindab Kaitseliit ja mida tähendab talle Elva malevkond. Ise uskudes on kerge sütitada teisigi oma plaanidega kaasa minema ning oma „muidugi teeme ära“ suhtumist on ta süstinud paljudesse.

ALATI OLEMAS

Kuigi Elva peastaabi remontis vald, andis sellele õige hoo sisse Imre. Kui varem oli lahtiste uste päev iga kuu esimene teisipäev, tegi tema ettepaneku hakata inimesi vastu võtma igal teisipäeval. „Alguses istusin seal üksi. Nokitsesin riiulite ja väljapanekute kallal, puhastasin maja, korrastasin ladu.“ Organiseeritud staap ja ruumid on miski, millesse Imre palju panustab – igal asjal olgu oma koht.

Siis hakkas inimesi tulema. Alguses kaks, siis kolm ... Tänaseks käib teisipäeviti majast heal juhul läbi kuni 40 inimest, „kehvemal“ päeval kümmekond. Üks on aga selge – Imre on seal alati olemas! Lisaks kohale, kus käia niisama aega veetmas, on Imre andnud Elva malevkonnale ka ühtekuuluvustunde.

Võib öelda, et tema on Elva staabi süda. Üheskoos saavad läbi arutatud kõik probleemid ja mured, aega leitakse uute tulijate või niisama läbiastujate jaoks. Ka vanem generatsioon, kes õppustel enam käia ei saa, on hakanud tihedamini majas käima. Tulevad kas või niisama läbi tere ütlema ja kätt suruma, aga on nüüd neilgi koht, kus kokku saada, kus nad tunnevad, et neid kuulatakse. Tihtipeale ei puudu laualt ka midagi meeleheaks – majja astudes tunned alati, et oled sinna oodatud.

Kooskäimine on oluline infojagamise vaatepunktistki. Enne õppusi on klassiruum alati rahvast täis. Arutatakse läbi plaanid ning pannakse paika kavad. Malevkonna murekohana näebki Imre info vähest liikumist. Alla, tavasõduri tasemele, jõuab info ürituste, kursuste ja õppuste kohta veidi liiga hilja. „Kaitseliit on eelkõige ju isamaaline hobi. Inimestel on aga selle kõrvale panna muidki tegevusi. Kui jääda teatamisega hiljaks, ongi neil selleks ajaks juba midagi muud plaanitud!“ Sellisel juhul ei saa olla pahane kaitseliitlase peale, vaid tuleb vaadata iseendale otsa ning midagi muuta.

Lisaks leiab ta, et malevkonna sees võiks iga mees tunda iga relva, kas või ülevaatlikult. Varem, rühmavanemana ta selle arusaama järgi tegutseski. Kui tuli uus liige, oli Imre kohus talle ka relvad selgeks teha. Jah, mitte küll üksikasjalikult, kuid piisavalt, et saaks lahinguväljal hakkama.

ÜHINE SIHT

Loomulikult on praegusel ajal Kaitseliitu astujate arv suurenenud. Ukrainas toimuv on tõstnud eestlaste motivatsiooni ning tegutsemistahtega inimesi on palju. Selline liitujate tung võib tekitada olukorra, kus päris kohe ei jõuta kõiki varustada ja välja õpetada. Aga selle nimel pingutatakse. „Tuleks taguda rauda, kuni see on kuum. Inimesed on motiveeritud ja seda tuleb ära kasutada,“ toonitab Imre.

Nagu Imre ütleb, saabub Kaitseliidus hingeline rahu siis, kui hoomad laia pilti. Niikaua, kui oled üksikvõitleja tasemel, tundubki teinekord, et kõik on pinges, olukorrad keerulised ja üldiselt kõik arusaamatu. Lisaks veel malevate/malevkondade vaheline võistlusmoment, mis ühest küljest on hea ja motiveerib mehi pingutama, teisalt aga kipub piirama vaatevälja ainult oma malevkonnaga. „Minul pole vahet, olen käinud Tartust väljas peaaegu kõigi üksustega. Eesmärk on ju kõigil üks. Kui sellest aru saada, et siht ja suund on meil kõigil sama, on maru lihtne kõike teha.“

Imre peab loomulikuks, et üksuste vahel tekivad pinged või võistlushetked, aga sellest tuleb suuta üle olla. Inimesed on erinevad, kõik ei peagi meeldima – aga kui on vaja midagi ära teha, siis saab see ka tehtud. Pealegi kui on vaja vabatahtlikke, kes aitaksid teiste malevate õppuseid läbi viia, on Imre alati esirinnas kätt tõstmas ning tihtipeale võtab endaga kaasa veel hulga inimesi.

KÄSI PÜSTI

Kuigi väga palju Imre vaba aega (ja ka ruumi – varustust on tal mahuliselt vaat et korteritäis) võtab enda alla Kaitseliit, jätkub tal jaksu ja mahti tegeleda ka muuga. Lisaks põhitööle tegeleb ta turvateenuse pakkumisega ööklubis. Eks sealt selline konkreetsus, kohati järsk kõnemaneer ning kipras kulm tulevadki.

Kuigi loomult ta nii järsk pole, tuleb konkreetsus Kaitseliidus kasuks küll. Kõik saab kohe kiiremini tehtud, kui pole nii palju ümbernurgajuttu või ühe teema pidevat ülerääkimist.

Kuna Imrele meeldib väljakutseid pakkuv elu, siis on ta teinud näiteks langevarjuripaberid ja omab ka sukelduja sertifikaati. Sukeldumas on ta käinud nii Eestis kui välismaal ning nakatas selle pisikuga ka oma poja.

Kaitseliidus on tal puudu vaid meditsiinialane väljaõpe ning läbimata on SERE. Muud kursused, mida on võimalik läbida – olgu täpsuslaskmised, TT- või kuulipildurikoolitused – on tehtud. Peale selle – põhjus, miks ta ju üldse Elvasse tuli – on tal EOC-demineerija ning C-kategooria lõhkaja paberid. Mis on aga Imret nii kaua Kaitseliidus hoidnud ja veel nii tegusana? Lühike vastus on see, et ta näeb, et teda on vaja. Tihti on õppusevälistes tegevustes vaja seda üht juhti, kes paneb paika plaani, määrab inimesed ning hoiab üldiselt kätt pulsil, mis-kus toimub. Elva malevkonnas on tema selle enda peale võtnud, sest sageli on nii, et kui tema kätt ei tõsta, ei tee seda ka keegi teine.

ASJAS SEES

Aga väsib loomulikult temagi. Imre ise tunneb, et tema ideed ja mõtted hakkavad juba kuluma ning kuna inimene on oma harjumuse ori, ei tule temalt enam innovaatilisi plaane. Ideaalis näeks ta, et pärast iga tegevust küsitakse kõigilt asjalikku tagasisidet ning kaasatakse juba planeerimisse rohkem (uusi) inimesi. Kas või sellepärast, et igaühel on oma vaatenurk ja võib-olla hoopis teist masti ideed, mis annavad palju juurde, et järgmised olukorrad ja tegevused veelgi edukamad oleksid. Temalegi pakutakse pidevalt uusi kursusi, siiski leiab ta, et seda on eelkõige vaja uutel liikmetel. Kuigi Imre tegutseb ja teeb isegi rohkem, kui talt nõutud, ootab ta pikisilmi kedagi, kes tuleks värskete ideedega ning esitaks temalegi nii-öelda sõbraliku väljakutse.

„Mina olen lihtsalt stabiilne joonehoidja, et tase ei langeks. Pole minust enam seda särajat. Kui tuleb keegi uus särasilm – jumal tänatud! Jooksku mind üle. Tulevadki uued ideed, teistel ka huvitav. Minu ideed ketravad juba ringiratast, vaatenurk on sama. Arenguks sellest ei piisa.“

Tema ideaalis tuleksidki peale uued „särasilmad“, kes õpiksid asjad selgeks ja lööksid oma vaadete ja ideedega. Arengut on ju vaja, paigaltammumist on palju, aga seda ongi oodata, kui uusi mõtteid peale ei tule. Senini on küll kõik toiminud, kuid mõtteviis „alati on ju nii tehtud“ on progressi vaenlane.

Mantlipärijat pole aga Imre veel leidnud. Ehk on asi ka selles, et kingad on täitmiseks päris suured – tal on kaaslaste seas autoriteeti, aastate jagu teadmisi ning kasulikke tutvusi kogu Kaitseliidus ja väljaspoolgi. Seni aga, kuni keegi tema jälgedesse ei astu, toob Imre Elvasse uusi liikmeid. Aastate jooksul on tema soovitusel liitujaid olnud 30 ringis. Enamik neist teotahet täis inimesed, kes teevad nagu temagi pisut rohkem, kui neilt nõutud. Mine tea, ehk õpetabki Imre nii välja oma mantlipärija, kes Elva lippu ka edaspidi kõrgel hoiab.

Kindel on aga see, et Kaitseliidu (m)elust Imre kõrvale ei jää. Kuigi rõõmuga valmis ruumi tegema uutele ja võimekatele liikmetele, jagab ta oma kogemusi heal meelel alati ning tahab käsi külge lüüa igal pool, kus võimalik. On ta ju nii harjunud „asjas sees“ olema, et lihtsalt pealtvaatajaks jääda tunduks mõeldamatu.

Foto: Liis Lätting