FILMIARVUSTUS

LUITUNUD TOONID JA POOLPEETUD OLEK EHK UKRAINA MATUS

Plahvatustes ringihüplevaid bensiinivaate ja kõvasti aktsiooni selles filmis ei näe. Nagu ka supersõdureid, kes püüavad hammastega kuule, lükkavad tanke kummuli ja sooritavad 500 tabavat lasku sekundis. Samuti pole seal pompöösseid lahingustseene ega maailma päästmist, mistõttu esimese hooga võiks öelda, et sõjafilm või asi! Kuid ometi on sõda 2019. aastal Ukrainas valminud linateoses „Tšerkassõ“ täiesti omal kohal.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Film algab nagu hea artikkel – esimese lausega tehakse üldpilt selgeks ning siis selgitatakse asja lähemalt. Ning pärast alguskaadreid näeb vaataja hoopis … matust. Film algabki külalabrakaga, kuhu laekub mereväes teeniv Miša (Yevhen Lamakh), kes hakkab sõber Levi (Dmitri Sova)

painama, et tulgu koos temaga laevale teenima. Peo käigus sünnib otsus, Lev lööb kirvega lehma surnuks ja läheb koos pohmellis väriseva sõbraga mereväkke. Tehtud! Edasi järgneb mitte nii väga dünaamilise duo teenistus miinitraaleril Tšerkassõ. Ning siis libiseb fookus juba ajaloost tuntud sündmustele. Krimmi ülevõtmine Venemaa poolt ja kõik muu sinna juurde kuuluv.

„Tšerkassõ“ ei ole kangelasfilm, pigem püütakse siin peegeldada 2014. aasta olustikku. Mõnes mõttes on film vaimne ekskurss ka Eesti minevikku – sama õhustik ühiskonnas ja suhted (aja)teenistuses valitsesid siin üheksakümnendatel. Igatahes tuli filmi vaadates ette nii üht kui teist tuttavlikku. Mõistagi on osa filmis kasutatavaist peegleist kõveravõitu ja osa katki, aga kokkuvõttes annab film päris hästi edasi seda, mis seisus terve Ukraina sel momendil oli. Puristid on muidugi juba nördinult puhkinud, et mis sõjafilm see sihuke on, sõda ju nagu polekski! Kui nüüd järele mõelda, siis ei näinud Krimmi hõivamine toona kah kuskilt otsast sõja moodi välja, aga sõjaks justkui kõlbab nimetada. Seega on ikka küll sõjafilm. Kangelaste ja ülivapratega on jah filmis igavene ikaldus ja vastupanu näeb välja nagu eestlase revolutsioon, mille käigus togitakse pahuralt jalaga vastu kuuriseina ja öeldakse vaikselt: „Raisk!“ Aga see on omaette viletrikk, kuidas ukrainlased on suhteliselt mannetust vastuhakust suutnud kangelasfilmi moodi toote valmis monteerida. Me ei teinud küll suurt midagi, aga hoidsime rusikat taskus! Vapralt! Sest õigust öelda seisnes vastuhakk ju üksipäinis mõnede laevakaptenite jonnakuses, kui nii võib öelda. Filmis on fookuses ühelt poolt kaks sõpra, Miša ja Lev ühes oma elukäiguga, teiselt poolt vähe suuremad sündmused. Aga see hüplemine ühelt teemalt teisele, suure pildi ja väikeste inimeste maailma vaheldumine ei seganud. See segunes täiesti sobivalt, tekkis korralik mikstuur, mis näitas hästi tolleaegset olustikku üldse. Sest tol momendil oli peale patriootide ka kahtlejaid ikkagi üksjagu.

Filmis on hunnik sirgjooni, millest moodustub lõpuks kõverjoon. Film on ühest küljest hästi lihtne, selleks, et taibata, mis järgmiseks juhtuda võiks, pole enamalt jaolt vaja väga pingutada. Teisalt sisaldab ootamatuid nükkeid. Pean silmas filmi lõppu. Vat siin läks asi põnevaks ja ennustamatuks. Kui lõpplahendus juba käega katsuda oli, polnud ikkagi väga selge, mida Ukraina meremehed siis lõpuks välja mõtlevad. Ja hoolimata sellest, mida söödab ette filmis kajastatud üldine õhkkond – Krimmi hõivamine jne –, hõljub seal kuskil kaadris, all paremas nurgas surnud lehma vaim. Põhjus on selgemast selgem – tegelikult on Lev umbkaudu sama lihtne hing kui tema lehm.

Lev on tõsine ja väheke lihtsa mõtlemisega maamees, kui ikka midagi küsitakse, siis tuleb sellest mulgust küllaltki lapsesuine ja otsekohene vastus ka. Aga see karakter sobitub kenasti filmi ja ilma temata ei oleks film enam päris see. Sõber Miša on kõvasti koleerilisem tegelane, mistõttu on temas ka teatavat dünaamilisust. Algul muidugi samasugune sirgjoon nagu Lev, siiski erinevalt sõbrast alkoholilembene elumees, kelle lemmikjoogist sõltuvad valikud elus mõnegi sündmuse põhjustavad. Miša on karakter, kelle muutumist filmi käigus võib vaataja režissööri tahtel näha. Ja kui algul, lehmatapustseeni järgi otsustades tundus, et peategelane, kelle silmade läbi vaatajale kogu lugu jutustatakse, on Lev, siis filmi käigus saab selleks sujuvalt Miša. Just Miša on see, kelle kanda jääb päris filmi lõpus nii-öelda kogu raskus, millega kaasneb Miša kui karakteri areng. Ja sellised asjad on alati huvitavad vaadata.

Igatahes pole kavatsust minna kaasa pahaselt pobisevate kommenteerijatega, sest film täitsa meeldis. Tõmur Jaštšenko on suutnud kokku keeta päris söödava supi. Tuleb tõde tunnistada, sõda on filmis tõesti vähevõitu, aga muus jaos on film kokku pandud igati meeldivalt. Sisse toodud jaburloogiline külaühiskond oma tüpaažidega meenutab kangesti Kivirähki „Eesti matust“ ja just see lööb filmile elu sisse. Ajuti siginevad loogikahüpped sobivad igati filmile, mis kajastab kummalisevõitu sõda või mittesõda Krimmis. Niisiis paha sõna pihusolevale filmile ma isiklikult ütlema ei hakka. Igati vaadatav, näitlejad on head, režii ka täiesti pädev. Näitlejatest vast niipalju, et tegelikult on kohutavalt keeruline usutavalt mängida purjus inimest. Tihtilugu hakatakse üle mängima. Siin ei hakata. Meeldis.

Filmi stsenaarium on tõesti hästi kirjutatud ja vägagi söödavalt filmiks vormitud, selle eest müts maha. Sel moel ajaloolisi sündmusi kajastada on kaunikesti keerukas, aga Tõmur Jaštšenko on ülesandega toime tulnud. Pisiasjadest moodustub suur pilt, ilma et väikesed detailid kusagile kaoks. Kui veel arvestada, et tegu on mehe debüüdiga täismõõdus filmi žanris, siis on saavutus seda muljetavaldavam. Ootan huviga, kas ja mida Jaštšenko veel midagi lavastab.

Filmi pisut luitunud toonid ja üldine poolpeetud olek sobivad sihukesele minevikuheiastusele, kus püütakse öelda – näete, kaotasime, aga me ikkagi tegime midagi. Midagigi.

„TŠERKASSÕ“

Osades: Yevhen Lamakh, Dmitri Sova

Lavastanud: Tõmur Jaštšenko

1 tund ja 30 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis:

Idee: 7 – pani algul pisut õlgu kehitama, aga siiski huvitav idee.

Teostus: 8 – nii mõneski mõttes on tehtud eimillestki midagi.

Näitlejatööd kokku: 9 – punktid mõistagi pädeva joodikute mängimise eest.

Lavastajale: 8 – hea töö, muud ei ütlegi.