MAAILMAPILK

UKRAINA SÕJA ESIMESED ÕPPETUNNID

Aastail 2019–2021 avaldasin ajakirjas Kaitse Kodu! mitu artiklit Putini režiimi ettevalmistustest Ukraina sõjaks. Mullu detsembris kirjutasin Postimehes 2022. aastale ette vaadates, et Venemaa sissetung Ukrainasse on vältimatu. Tänavu 18. veebruaril ennustasin oma Facebooki-lehel, et Putin alustab Ukraina pommitamist 20.–26. veebruaril. Sõda algas 24. veebruaril 2022. Kuid mind ei rõõmusta sugugi, et paljud eksperdid, kes sõda ei uskunud, eksisid ja minul oli õigus.

Tekst: ANDREI KUZITŠKIN, publitsist, Eesti NATO Ühingu liige

Sõda tähendab häda, surma ja hävingut. Sõda annab tunnistust, et ajaloo õppetunnid on omandamata jäänud. Sõda tuletab kogu inimkonnale meelde, kui habras on maailm, milles me elame. Ja kui me tahame, et tulevikus ei ohustaks meid uued sõjad, peame mõistma, kuidas ja miks sai sõda Ukrainas võimalikuks. Peame välja selgitama, kus Lääne poliitikud eksisid, kui nad ei suutnud Putini agressiooni ohjeldada. Kui oleme aru saanud, mis juhtus, peame hakkama vigu parandama ja looma üleilmse julgeolekumehhanismi.

LÄÄNE ETTEVÕTJATE JA POLIITIKUTE KOOSTÖÖ VENEMAAGA ON PUTINI REŽIIMI TUGEVDANUD

Turumajandus ja demokraatia on läänemaailma alustalad. Ent ärielu pragmaatiline ja kalkuleeriv olemus läheb sageli vastuollu kõlbluse ja õigusega. Ettevõtjate soov investeerida Vene majandusse ning osta Venemaalt naftat ja gaasi on mõistetav: ladus logistika ja hea hind tagasid väga kasumlikud ärisuhted Moskvaga. Suurt kasumit jahtides eirasid ettevõtjad aga tõsiasja, et Lääne investeeringud Venemaale kindlustavad Putini autokraatiat ja rahastavad Vene sõjamasinat. Kuid küsimus ei ole üksnes kõlbluses. Kasumi nimel on ohverdatud üks vabaturu keskseid põhimõtteid – konkurents.

Riigiettevõtted Gazprom ja Rosneft, mida juhivad Vene julgeolekuteenistuste inimesed, on saavutanud Euroopas valitseva seisundi. 2021. aastal moodustasid Vene tarned 45% Euroopa gaasiimpordist ja 27% toornaftaimpordist. Venemaalt pärines 46% Euroopa kivisöeimpordist. Sellise äritegevuse tõttu jäi Euroopa Liit Vene energiatarnetest täielikku sõltuvusse. USA president Joe Biden hoiatas Euroopa riigijuhte mitu korda, et Putin võib kasutada gaasi geopoliitilise relvana. Kuid nood ei võtnud tema hoiatust kuulda ja jätkasid investeerimist ühistesse taristuprojektidesse, eelkõige projekti Nord Stream 2. Pärast sõja puhkemist ja Vene naftale kehtestatud embargot kukkus Euroopa energiaturg kokku. Lääne ettevõtete kasumist sai hiigelsuur kahjum. Nüüd ootavad Euroopa Liidu elanikud murelikult talve: inflatsioon, jahe kodu ja suured eluasemekulud on hind, mida peab maksma rahvas, sest lühinägelikud poliitikud ja ahned ärimehed pakkusid Putinile kandikul võimalust Euroopa majanduslikult ikestada. Paraku lahkus pärast Ukraina sõja algust Venemaalt ainult 20% välisettevõtetest, 80% aga jäi kohale ja need firmad jätkavad Putini režiimi rahastamist, mistõttu ei saa Lääne sanktsioonipakette tõsiselt võtta.

Probleemi teine tahk seisneb asjaolus, et Euroopa eliit suhtub leebelt Putini režiimi tegevusse Euroopa poliitilise koorekihi varjamatul äraostmisel. President Toomas Hendrik Ilves nimetas seda kunagise Saksa kantsleri, poliitikukarjääri lõppedes Vene energiakontsernide juhatuses tööle asunud Gerhard Schröderi järgi Euroopa schröderiseerimiseks. Putinil on õnnestunud luua oma lobivõrgustik peaaegu igas EL-i liikmesriigis. Ja need Venemaa huvide eestseisjad on tekitanud Euroopale tohutut kahju, mille täielikku ulatust saame hinnata alles tulevikus, kui üleilmse sõja oht on kas realiseerunud või kadunud. Vigade parandamiseks tuleb tunnistada kõik suhted Putini Venemaaga kahjulikuks, mitmekesistada nii palju kui võimalik äritegevust Euroopa majanduse kriitilistes sektorites ning mitte lubada Euroopa poliitikute koostööd vaenulike režiimidega.

LÄÄS ON JÄÄNUD KAOTAJAKS INFOSÕJAS VENE PROPAGANDAGA

Putin valmistus Ukraina sõjaks kaheksa aastat mitmel suunal. Üks peamisi neist oli Kremli infopoliitika. Selleks et ametivõimud saaksid tegutseda tõhusamalt, monopoliseeriti Vene ajakirjandus ning muudeti see riigist ja riigiettevõtetest sõltuvaks. Kaheksa aasta jooksul on propagandale eraldatud riigieelarvest peaaegu triljon rubla ehk 12,5 miljardit eurot. Pärast Ukraina ründamist on Vene meedia rahastamine kolmekordistunud. Samuti on õigusakte muutes karmistatud tsensuuri ning kuulutatud valitsuse ja sõjaväe kritiseerimine kriminaalkuriteoks. Välisluureteenistus, relvajõudude kindralstaabi peadirektoraat ja FSB on loonud infooperatsioonide juhtimiseks eriüksused. Ülikoolides on avatud erialasid, kus koolitatakse personali, kes peab võitlema värviliste revolutsioonide vastu. Kõige selle tulemusel toetab 80% Venemaa rahvastikust sõda Ukrainas. Euroopa Liidus usub 7–44% vastanutest, et sõjas on süüdi Ukraina ja Lääs. Seejuures ilmneb otsene seos: mida aktiivsem on riigis Vene propaganda, seda suurem on toetus Putini agressiivsele poliitikale (Bulgaaria, Slovakkia ja Rumeenia). Balti riikides avaldub selgelt venekeelse rahvastiku osakaalu ja venemeelsete hoiakute korrelatsioon: Eestis ja Lätis on kummaski 23–24% venemeelseid aktiviste, Leedus 14%.

Niisiis saab järeldada, et Lääs ei ole suutnud Vene propagandamasinale tõhusalt vastu astuda. Pean üheks probleemiks seda, et raha, mida mitmesugused Euroopa ja Ameerika fondid on Vene infosõja taustal üldsuse harimiseks eraldanud, on laiali hajunud. Ei moodustatud keskset organit, mis oleks Venemaa vastu peetavat infosõda koordineerinud. Vastupropagandale spetsialiseerunud ajakirjanikud ja meediaeksperdid ei koondunud ühtseks rusikaks, vaid tegutsesid omaette kitsas infoväljas. Suure vene kogukonnaga riikides katkestati Vene propagandakanalite edastamine liiga hilja ja siiani ei ole tehtud midagi, et segada satelliidisignaali, mis võimaldab vaadata Vene telekanaleid satelliidiantennide abil. Eesti puhul on üks propagandavastase võitluse puudujääke ka asjaolu, et ei ole loodud võimalust koolitada venekeelseid ajakirjanikke.

Muidugi on arvamuste mitmekesisus ja sõnavabadus Lääne demokraatia aluspõhimõtted. Kuid neid põhimõtteid ei tohi kuritarvitada. Sõnavabadus ja sõjapropaganda on teineteist välistavad mõisted. Just Vene propaganda soodustas Ukraina venekeelsetes piirkondades kollaboratsionismi. Isegi pärast viit kuud sõjategevust tegutsevad Ukraina tagalas kohalikest elanikest Vene agendid ja okupeeritud aladel moodustavad Vene salateenistused reeturite abil tsiviil-sõjalisi võimuorganeid. Mariupolisse, kus tapeti kümneid tuhandeid tsiviilelanikke, tõid Vene okupandid esimese asjana mobiilsed ülekandejaamad, et edastada Vene telekanaleid ning levitada Putinit ja Venemaad ülistavat propagandat.

Vene propagandistide peamine eesmärk on õõnestada sõjaväe võitlusvaimu ja ukrainlaste võiduusku. Kreml jätkab Lääne ründamist suhtlusmeedias ja võrgustikes, ähvardades tuumasõja ja Euroopa majanduse kokkuvarisemisega ning õhutades ühiskondades vastuseisu Ukraina pagulastele. Eesti venekeelses suhtlusmeedias on see kampaania kestnud juba pikka aega ning pärast Ukraina sõja algust on see ainult laienenud. Eestis levitatakse eelkõige juttu vajadusest astuda välja NATO-st, lõpetada Ukraina toetamine ja alistuda Putinile. Teisisõnu proovitakse kujundada meeleolu, kus Vene sõjaväes nähakse vabastajat. Niisiis, kui Lääne demokraatia jääb infosõjas nõrgaks, kaotab ta nii avalikus inforuumis kui ka lahinguväljal.

RAHVA PSÜHHOLOOGILINE JA ORGANISATSIOONILINE ETTEVALMISTAMINE SÕJAKS

Ukraina sõda on näidanud, et sealsete inimeste ohutunne ei avaldu isegi vaenlase pidevate raketi-, suurtükiväe- ja õhurünnakute all. Arvukaid tsiviilohvreid on põhjustanud muu hulgas asjaolu, et paljud inimesed ei reageeri õhuhäirele ega lähe varjendisse. Ukrainas ei usutud viimase hetkeni, et sõda puhkeb, ja loomulikult ei tehtud selleks ettevalmistusi. Riigis ei olnud organiseerivat jõudu, mis oleks saanud rahvast ette valmistada. Minu arvates on Eestis selline jõud olemas ja just Kaitseliidu malevatel on peamine roll Eesti inimeste sõjaks ettevalmistamisel. Selle tööga on mõistlik alustada enne kriitilist hetke, mitte selle järel.

Pärast sõja puhkemist on Ukraina territoriaalkaitse üksustest saanud sõjaväe, omavalitsuste ja kodanike ühenduslüli. Ukrainas loodud tegevuste algoritmi järgitakse sõja korral ka Eestis. Sõjasündmuste kroonika on paljastanud Ukraina linnade kaitse nõrgad kohad. Selleks et vältida teiste vigade kordamist, peame juba praegu asuma probleeme lahendama. Näiteks on Tallinnas ja teistes Eesti linnades suuri raskusi pommivarjendite ja muude varjumiskohtadega. Ei ole koostatud kindlat plaani, mille alusel elanikke evakueerida. Rahvale tuleb selgitada erisuguseid sõjalisi ohte ja seda, kuidas ohu korral käituda. Vaja on juhiseid toiduainete ja esmatarbekaupade hädavarude koostamiseks. Rahvast saab teavitada muu hulgas korteriühistute kaudu. Samuti võib nende kaudu korraldada esmaabi ja hädaolukorra kursusi – näiteks juhuks, kui on vaja enne päästjate saabumist asuda purustatud hoonet lammutama, et inimesi rusude alt välja aidata.

Koostöös ajakirjandusega tuleks toota tele- ja raadiosaateid, kus selgitatakse ellujäämise taktikat sõjaolukorras. Teine tähtis siht on õpetada välja vabatahtlikke, kes patrulliksid naabruskonnas ja hoovides, et hoida ära rüüstamist ja sabotaažiakte. Arstid, psühholoogid, politseinikud, päästjad ja kaitseliitlased peavad aitama inimestel kõige raskemates olukordades toime tulla ja nende elu päästa.

Ladinakeelne sentents praemonitus, praemunitus – „kui oled ette hoiatatud, oled ka relvastatud“ – võib kõlada klišeelikult, kuid see on päevakajaline ja õige.

ALLIKAS:

GLOBESec Trends. 2022. https://www.globsec.org/wpcontent/uploads/2022/05/GLOBSEC-Trends-2022.pdf