RAAMATUARVUSTUS

KÕIKIDE HIRMUDE SUMMA

Iga hetk on oma korduvuses kordumatu. Kui see just oma kordumatuses ei kordu. Nagu juhtub Taavi Liiase raamatus „Helmandi silmus“.

Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja

Ilmselt on enamik inimesi näinud sellist filmi nagu „Lõputu küünlapäev“. Linateoses satub tuntud ja tunnustatud Ameerika koomiku Bill Murray kehastatud edukas telenägu ühte väikelinna kajastama metsümiseja „ilmaennustust“ eelseisvaks kevadeks. Mitmete viperuste kiuste teeb mees oma töö ära, kuid hommikul ärgates leiab ta end jälle sama ülesande ees. Ja nii üha uuesti ja uuesti ja uuesti.

Liiase „Helmandi silmus“ järgib põhimõtteliselt sama valemit. Ainult meeldiva väikelinnamiljöö, nunnu metsümiseja ning muheda Bill Murray asemel on tolmune Afganistan, mitte väga nunnud taliibid ja õnnetu peategelane.

Teose süžee pole just ülemäära keeruline. Eesti kompanii kammib läbi viimaseid majapidamisi enne elutut Bowri kivikõrbe baasist umbes kaheksa kilomeetrit põhja pool. Öösel valves olnud luureohvitser Tanel Liivak jääb maja hoovis müüri äärde tukkuma. Kui ta ärkab, pole sõdurite ega soomukite hääli kuulda. Mehe kõige suur hirm on teoks saanud – ta on omadest maha jäänud. Liivak peab leidma viisi, kuidas läbi kõrbe baasi tagasi jõuda, enne kui Talibani võitlejad ta tabavad. Ta on lõksus tühjas majas, mille elanikud on lahkunud, kuid võivad iga hetk tagasi tulla. Iga samm ja otsus võib tähendada elu või surma. Kas jääda tühja majja ja oodata, kuni kaasvõitlejad tema puudumist märkavad ja talle järele tulevad, või asuda pimeduse varjus baasi poole teele? Autor mängib läbi peategelase kaheksa erinevat teekonda, kaheksa erinevat valikut.

Just need kaheksa erinevat teekonda, kaheksa erinevat valikut moodustavad raamatu sisu. Autor on üsna põhjalikult lahti kirjutanud mitmed võimalused, mis võivad aset leida, kui eelpool kirjeldatud stsenaariumis s..t ventikasse lendab. Ning seda juhtub üha uuesti ja uuesti ja uuesti, milles peitub ka teose kõige suurem nõrkus.

Autori valitud vorm pole tegelikult sugugi uus. Lisaks põgusalt mainitud „Lõputule küünlapäevale“ on seda kasutatud lugematuid kordi, mistõttu peab selle tee valinud kirjanik olema äärmiselt uuenduslik või nägema kurja vaeva. Liias kahtlemata näeb, kuid umbes poole peal on tal toss väljas ning peategelase järjest korduvad katsed keerulisest olukorrast terve nahaga välja tulla muutuvad tüütuks, sest ei paku enam midagi uut. Peale peategelase mooduse oma ots leida. Kuid sedagi on varasemalt juba tehtud. Vaimukamalt. Sestap mõjub „Helmandi silmus“ oma praegusel kujul ka kui ühe missioonisõduri kõikide hirmude summa.

Samas kirjatehnilise külje pealt vaadates on „Helmandi silmus“ igati tunnustamist väärt. Autor valdab sõnu ja oskab neid kenasti kasutada. Eriti erialast terminoloogiat, mis pole sugugi üllatav, sest tegemist on kaitseväelasega, kes ka ise Afganistanis käinud. Lausa lust oli lugeda.

Kindlasti ei tohiks autor nüüd sulge nurka visata, vaid peaks jätkama, sest omamaise ja tänapäevase militaarse alatooniga ilukirjanduse vallas on meil tugev puudujääk.

„HELMANDI SILMUS“

Taavi Liias

Hea Lugu

192 lk