VÄLJAÕPE

SUVESÜDA - VÄIKESE MALEVA VÕIMALUS TEGUTSEDA SUURELT

Augusti viimasel nädalavahetusel lookles varahommikuses udus keset Järvamaad Kodasema metsa vahel mööda legendaarset Paide ralli rada kaitsevärvi masinate kolonn. Selle idülli lõpetas esimese masina tagant paremalt raiesmikult avatud käsirelvade tuli.

Tekst: URMAS GLASE, Järva maleva Koeru üksikkompanii pealiku abi

Kuna see oli Kaitseliidu Järva maleva traditsiooniline õppus Suvesüda, teadsid mehed, et teisele poole metsa nad varitsusele sattumata ei jõua. Veelgi enam – trass tuli läbida kolmel korral.

HAJUTATUD LAHINGUTEGEVUS KODUMAAKONNAS

Kitsal käänulisel kruusateel, kus kahel pool on tiheda võsaga alusmets, noorendikud ja võsastunud raiesmikud, on liikuvast masinast raske märgata vastast enne, kui esimene pauk on käinud. Esimene veok sai tabamuse, teine peatus ohutumas kauguses, aga kolonni sabas olnud maastikuauto sööstis ette, selle meeskond jalastus ja liikus metsa kattevarjus masina haavatud juhti ära tooma. Relvad vaikisid ja sellega oli esimene intsident läbi.

Lahingu järel tõmbus varitsusele sattunud üksus tagasi, et teha kokkuvõte äsjasest kontaktist vastasega.

„Mida sa nägid?“ uuris instruktor nooremleitnant Sander Poak üksuse ülemalt.

Too kirjeldas napilt juhtunut.

„Kas sa vastast nägid?“ pinnis instruktor edasi.

„Kastist väga palju ei näinud,“ vastas ülem.

„Mina nägin,“ sekkus esimese masina kabiinis juhi kõrval olnud võitleja ja täiendas lahingu kirjeldust.

„Äkki peaksid järgmine kord kabiinis olema?“ ei jätnud instruktor ülemat rahule.

„Seal on suurem tõenäosus pihta saada,“ arvas üksuse juht.

„Kastis võid ka pihta saada, aga sealt ei näe sa midagi. Vähemalt on kabiinist lahinguväljale parem ülevaade. Sul on vaja kiiresti informatsiooni, et otsuseid langetada,“ õpetas instruktor.

Võitlejad nägid õppimiskohta ka omavahelise suhtlemise parandamises, sest lahingumöllus on võsas keeruline omadel ja võõrastel vahet teha. Korrati üle paroolid ja käemärgid.

Teise ringiga oli kolonn jõudnud eelmisest varitsuskohast Järva-Jaani ja Peetri kihelkonna piiril kilomeetri võrra kaugemale, kui noorendiku taga raiesmikul, nii paarkümmend meetrit teest, käis kärgatus ja tõusis suitsusammas – varitsus kasutas külglaengut.

Tagumise masina kabiini katuseluugil olnud kuulipildur hakkas kohe raiesmiku suunas tikkima ja sai instruktorilt vastase mahasurumise eest kiita.

Kolmandal ringil sai kolonn vastu külge käsirelvade tuld. Murdosa sekundi jooksul oli autokastist paremalt umbes 50 meetri pealt näha korraga kolme-nelja tuld sülgavat toru. Veokid põrutasid peatumata edasi, aga maastikuauto meeskond tormas hagijana vastast otsima. Ülejäänud üksus asus positsioonidele teisele poole metsa.

Õppuse läbiviija kapten Lauri Mäepalu selgitusel võttis õppuse Suvesüda korraldusmeeskond seekord ambitsiooniks kaasata võimalikult palju Järva maleva isikkoosseisu.

„Varasemad õppused on keskendunud eelkõige lahingukompanii üksuse treenimisele, seekord oli võimalus osaleda kõigil malevlastel, sest õppuse raamistikus olid olemas kõik toetavad funktsioonid,“ lausus ta.

Mäepalu lisas, et tänavu on õppust disainitud nii, et tegevust leiaksid kõik osalejad, olenemata nende sõjaaja funktsioonist. „Seetõttu on keeruline määratleda tänavuse väljaõppe ühte konkreetset eesmärki. Üldistades võime öelda, et harjutasime hajutatud lahingutegevust kodumaakonnas,“ ütles ta.

Järva malevast osalesid sel korral erineva profiiliga üksused, igaühel omad väljaõppelised tegevused. Maastikul olid sidemehed, kes tagasid sidevõime kogu osalevale koosseisule ning selle kaudu kinnistasid oma rutiine ja drille. Värske üksusena oli platsis miinipildujarühm, kes harjutas kaudtuletoetuse andmist oma üksustele.

Kõige raskem osa lasus lahingukompanii tegevliikmetel, kes müttasid kogu õppuse metsikus kuumuses raske varustusega taktikalises raamistikus, millega anti hinnang jagudele nende kaasnevate ja ründavate tegevuste läbiviimisel. Maakaitseüksus kinnistas oma üksusega ala julgestamise protseduure.

„Lahingukompanii sõdurite elu muudeti väga keeruliseks, sest liikuda sai vaid raskel maastikul,“ märkis kapten Mäepalu.

Tegevust leiti ka alles kevadel liitunud värsketele kaitseliitlastele, kel on sõdurioskuste kursus veel pooleli. „Ukraina sõda Venemaaga on kasvatanud Kaitseliidu liikmeskonda ja äratanud ka muidu passiivsemad liikmed aktiivselt väljaõppes osalema. Tulenevalt sellest ja ka lahinguüksuse kaasamisest oli maleva enda liikmete osalus viimaste aastate suurimaid,“ selgitas Mäepalu.

Ukrainas on näidanud end lahingutes väga edukatena droonid, mis on silmad taevas ja annavad reaalajas lahinguüksustele luureinfot. Ka Suvesüdamel võis taevas näha ja teravama kõrvaga kuulda mehitamata õhusõidukeid, kes andsid üksustele vastase tegevuse kohta teavet.

„Drooniga kaardistasime mitu õpituvastust, mida järgmistel kordadel rakendada,“ selgitas Mäepalu. „Õppusel osalenud üksused täitsid kõik neile püstitatud ülesanded väga hästi ja õppus oli edukas. Eraldi tuleb kiita lahinguüksust, kes sellises põrgukuumuses pidas kogu isikkoosseisuga õppuse algusest lõpuni ilma kaotusteta vastu. Tunnustamata ei saa jätta ka RMK-d ja kohalikke elanikke alade kasutamise võimaldamise eest.“

Samal ajal, kui varitsusest läbi tungiv üksus plaani kohendas, külitas Türi üksikkompanii väljaõppepealik leitnant Tõnis Orumaa droonioperaatoriga mõnekümne meetri kaugusel teisel pool küngast ega saanud lennuvahendit enne võitlejate lahkumist alla tuua.

„Droone kasutatakse operatsioonides laialdaselt, alates päästest ja otsingust kuni korrakaitseni välja. Loomulikult on droonid leidnud koha lahinguväljal ja luures. Youtube’is näeb palju videoid, kus lahingudroonid hävitavad tehnikat ja inimjõudu. Droon on hea vahend, et leida territooriumile imbunud vastane. Teisalt on kergesti leitavad ka meie endi üksused, kui jätame arvestamata õhust varitseva ohu,“ selgitas Orumaa.

„Õppusel oli meie ülesanne õppida mõlemat poolt: droonioperaator püüab leida väljaõppes osalejaid ja õppusel osalejad püüavad varjuda õhuohu eest. Kui tavakaamera jääb võitlejate leidmisel hätta, siis termopilt toob esile juba drooniga arvestamata jäänud võitlejad või tehnika,“ näitas Orumaa võrdlevaid ülesvõtteid.

OLULINE OLI ÜLESANNE TÄITA

Paide üksikkompanii liige Jüri Hiiemäe alustas rohujuure tasandi meenutust õppusest agusihvkalikult: kui kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada ilmateate jälgimisest. Oli teada, et õppus kestab kaks päeva, ilm tuleb ülimalt soe ja sademeteta, mistõttu sai kaasa võtta võimalikult vähe varustust.

Magamiskott, lebomatt, vihmariided ja muu selline varustus jäi suurest seljakotist välja. Hiljem selgus, et igal mahajäetud grammil oli kilo hind.

Kuigi osa üksusi läks maastikule juba reede õhtul, algas Hiiemäele harjutus laupäeval. „Õppus algas, seega ka olukord läks peale kell üheksa hommikul, kui jagati relvad ja paigutati varustus autodele. Maastikule alustasime väljasõitu keskpäeval. Nii olime kolm tundi vastasele paigalseisvaks sihtmärgiks. Õppusest oli juba kasu, et sellest aru saada,“ lausus Hiiemäe.

Maastikule jõudnud võitlejad jalastusid ja liikusid rännakuga alale, kus tuli vastasele seada varitsus. Viimaste suvekuumade päevade õhutemperatuur oli üle 35 kraadi.

„Mul kaalus seljakott üle 20 kilo. Sel õppusel oli mul kanda veel MG3 kuulipilduja, mis kaalub 12 kilo. Kaardi järgi oletasime distantsiks kuus kilomeetrit. No ei tundunud lihtne. Esimene, mida jälgisime, oli vee olemasolu. Kõrged temperatuurid ja rasked kandamid teevad oma, mistõttu on vee tarbimine sellistel rännakutel ülioluline. Teiseks hoidsime tempo kõigile jõukohase, nii kilomeeter tunnis. Pidasime silmas, et oluline on kohale jõuda ja antud ülesanne täita. Sellepärast üritasime vältida vastasega kontakte, et mitte sattuda lahingutesse,“ selgitas Hiiemäe.

Ta kiitis tugevat meeskonda. „Pooled meist olid vanad olijad, pooled esimest korda suurel õppusel. Kõigil oli raske, aga keegi ei kurtnud. Minu käes olev MG3 muutus iga sammuga raskemaks. Et see on jao relv, aidati pärast esimest kilomeetrit see vaidlusteta ühiselt sihtpunkti viia,“ lausus ta.

Hiiemäe meelest oli oluline roll maastikul orienteerumisel. „Osa varustusest, veest ja toidust oli maastikul pandud peidikutesse, mistõttu pidime postkastid meetri täpsusega üles leidma. Kui ei leia, jääd näiteks laskemoonast ilma. Meie jaoülemale ja pointman’ile ei olnud peidikute leidmine probleem. Eks edaspidi hakkab selliseid elemente õppustel rohkem olema,“ lausus ta.

Hiiemäe ütlust mööda oli vanadele olijatele õppus eelmiste koolituste kinnistamine. „Kõik, mida näed, kanna jaoülemale ette, kõik, mida näed, jäta meelde. Jaoülemale antud info vastase liikumise ja suuruse kohta on väga oluline, et ta saaks teha õigeid otsuseid. Meie eesmärk rännakul oli vastast vältida, et täita põhiülesanne – korraldada varitsus ettenähtud kohas. Kuigi me teadsime, et vastased kasutavad kolme autot, otsustasime enne kolmandat autot üle tee liikuda. See oli viga ja meid märgati. Jälle õppetund edaspidiseks!“ selgitas ta.

Aeglase liikumiskiiruse tõttu jõudis Hiiemäe üksus viimasesse kogunemispunkti pimeduse saabudes. „Varitsuse luure jäi pimedas ära ning säilitasime hommikuni valguse- ja häälerežiimi, mis õnnestus hästi. Samas saime hiljem kinnitust teadmisele, et pimedus ei kaitse droonidel olevate termokaamerate eest,“ ütles ta.

Varitsus läks nagu läks. „Me teame, et õpetatud drillid ei ole tüütud nõuded, vaid kogemuste najal välja kujunenud kohustuslikud rutiinid. Igal varitsuse elemendil on oma kindel mõte, mis peab tagama kogu ülesande eduka läbiviimise. Ja edukas tähendab seda, et vastane saab hävitatud, ise kaotusi kandmata,“ kordas Hiiemäe algtõed üle.

Tema hinnangul sai neile taas saatuslikuks vastase kolmas auto, mille nad piisava tähelepanuta jätsid. „Viimane auto varitsusse sisse ei sõitnud ja selles olnud vastane lõikas ära meie taandumistee. Tundub, et kokku jooksmine oli mõlemale poolele ootamatu, sest meid ei tulistatud, vaid anti korraldus relv maha visata ja käed üles tõsta. No mis mõttes!“ protestis Hiiemäe võitlejahing.

„Mina ei saanud oma MG3-ga tuld avada. Astusin kõrvale ja avasin laskekoridori minu järel tulijatele. Kohe anti tuld ja nii mõnigi võitleja sai „kannatada“. Seejärel sekkus õppuse läbiviija ja meil lasti ära liikuda. Arvestasime sellega, et mõne aja pärast meile järgnetakse, kuid seda ei juhtunud. Sellest kokkupõrkest on õppida, et pead alati olema valmis võitlema ja vastast survestama, sest kiirem jääb ellu. Alla ei anna ja vange ei võta,“ võttis Jüri Hiiemäe vahejuhtumi kokku.