VÄLJAÕPE

KAHE KUU PIKKUNEENESETEST EHK RANGERI KURSUS

Märtsi teises pooles siirdus Ameerika Ühendriikidesse Rangeri kursusele Harju maleva instruktor veebel Renee Aluste. Nüüd on ta sealt edukalt tagasi ja jagab Kaitse Kodu! lugejatega oma kogemust.

Tekst: veebel RENEE ALUSTE, Harju malev

Rangeri kursus on jalaväe väikeüksuse juhtimise kursus, mis keskendub täielikult jao ja rühma patrullidele „vastase“ kontrollitaval alal – reke, varitsused ja reidid. Kuid tegelikult ei ole selle kursuse rõhuasetus metoodilisel õpetamisel, vaid see on kahe kuu pikkune enesetest.

Kursuse idee on lõpuks autasustada Rangeri embleemiga vaid neid, kes ei murdu; kelles on psühholoogilist tugevust suuta juhtida allüksust tõsiselt rasketes tingimustes ja pingutada füüsiliselt rohkem, kui ise oleks endast uskunud. See kursus testib peamiselt meeletugevust, enesekindlust ja juhiomadusi.

Ranger Memorial Fort Benningis on pühendatud kõigile ranger’itele ajast aega. Hetk enne vigastust

Foto: Erakogu

ETTEVALMISTUSED

18. märtsil saabusin Ühendriikidesse. Tulin lennukilt maha koos kahe sakslasega, kellega tutvusin juba eelmises

lennujaamas. Nad tulid samale kursusele, veebel ja nooremleitnant. Sakslastele tuldi lennujaama vastu, keegi kõrges auastmes vanem mees. Minule pidi ka keegi järele tulema, kuid seda ei juhtunud. Proovisin helistada International Military Student Office (IMSO) numbritele, mis mulle olid antud. Oli reede õhtu kella 22 paiku. Kedagi kätte ei saanud. Rääkisin oma murest sakslastele, nad võtsid mind oma auto peale ja viisid Abrams Halli. See on meeletult suur hotell Fort Benningis. 860 tuba.

Me olime kolm esimest, kes kohale jõudsid. Hakkasin ennast sisse registreerima ning selgus, et mul puudub broneering. Sakslastel probleeme polnud. Saksa täpsus. Õigel hetkel astus hotelli uksest sisse IMSO esindaja, kes pidi mind lennujaamast peale võtma. Temaga olid veel kanadalane ja kaks filipiinlast. Ütles, et hilines lennujaama. Nad hakkasid kohe tegelema broneeringu probleemiga. Mingid lepingud olid aegunud, rahad kinni. Lõpuks saime kõik toad. Tuba oli ilus. 4 tärni. Päevad olid osaliselt sisustatud, viibisime palju Troop Medical Center’s (TMC) meditsiinikontrollis, kuid enamik ajast oli vaba.

Kursuse alguseni oli 2 nädalat, mistõttu otsustasin sel ajal trenni teha. Nädal varem olin vigastanud Eestis oma paremat jalga. Käisin kodus ühe tuttava juures spordimassaažis ning valu oli juba meelest läinud. Kuid ma otsustasin liikuma hakata enne vigastuse täielikku paranemist ja see maksis kurjalt kätte.

Mäletan, kuidas saabumisele järgnenud päeval ühest künkast alla joostes minu paremas sääres miskit justkui rebenes. Valu polnud väga tõsine, lihas oli soe, jätkasin kõndimist. Mul oli veel vaja minna poodi ja tagasi, 5 km. See väike rebend mu treeninguid ei takistanud.

Paar päeva möödus ning otsustasin joosta 5 miili aja peale. Ilm oli ilus, tuju oli hea. Keha energiat täis. Käisin ka pildistamas langenud ranger’ite monumendi juures.

Smith Fitness Centre ja staadion asuvad ranger’ite monumendi kõrval. Seal on miiline ring ümber muruplatsi. Kuulasin head muusikat ja tegin sooja. Venitasin. Hakkasin jooksma.

Umbes 2,5 miili ja äkitselt tugev valu paremas sääres.

„Sama asi jälle,“ mõtlesin endamisi ning jätkasin jooksmist. „Mis siis, kui see juhtub katsete ajal? Ma ei tohi seisma jääda, see pole hetkel nii hull, et ei saa edasi joosta. Vaatame, kas jõuan aega!“

Ma ei jäänud seisma. Hirmuga lonkisin oma 5 miili lõpuni. Lonkasin hotelli ning viskasin pikali. Sukeldusin internetti otsima vastuseid, mis mul viga on ja kuidas kiirelt paraneda. Kõik tundemärgid viitasid lihase rebendile, millest taastumine võtab minimaalselt 4 nädalat.

Rohkem uurides selgus, et see on shin splint ehk mediaalne sääreluu stressi sündroom. Paranemisaeg 2–4 nädalat.

Kõik asjakohased Youtube’i videod said läbi vaadatud ning raviplaan paika pandud. Esimesed 3 päeva külmakott 20 minutit iga tunni aja tagant, et paistetus peatada. Kaks korda päevas külma ja sooja vee dušš, mis aitab kiirendada ainevahetust lihases. Lamasin 3 päeva oma toolis, jääkott jala peal. Käisin ainult hommikust söömas. 4. päeva hommikul oli jalutamine juba ilma valudeta, ei longanud. Pärast seda masseerisin lihast iga päev. Ravi toimis ning kaks päeva enne Pre-Ranger kursuse algust tegin proovijooksu ajaga 38.50. Tehtud! Kätekõverdused ja kõhulihased tulid pärast sellist puhkust lihtsalt.

Sel perioodil tehakse enamik tegevusi koos teiste rahvusvaheliste kursuslastega. Meil oli probleeme varustuse kättesaamisega, sest eelmainitud leping oli lõppenud ja uuel lepingul oli kinnitus puudu. IMSO väljastas meile 7 salve, kompassi, paukpadruni laskmise otsiku ja 2 torukotti. „Ranger Joest“ saime kogu kohustusliku varustuse, välja arvatud US army pt uniform trenniriided. Need ostsin ise. Igatahes saime suurema osa oma kohustuslikust varustusest vahetult enne kursuse algust, osa isegi kursuse esimesel päeval.

Varustuse kontroll enne pakkimist

Foto: Erakogu

PRE-RANGER

Asukoht: ARMY National Guard (ARNG), Warrior Training Center (WTC). Kursuse nimetus on Ranger Training Assessment Course (RTAC) ja pikkus 14 päeva. Kursuse eesmärk on õpetada kandidaadile oskusi, mis on vajalikud, et Rangeri kool edukalt läbida. Statistiliselt on selle kursuse lõpetajatest 75% edukad ka Rangeri koolis, mis on päris kõrge tulemus.

Esimesed 8 päeva jäljendasid Rangeri kooli benning faasi, füüsilised katsed ja klassitunnid läbisegi. Järgnes lõpuharjutus, patrulli planeerimine ja teostamine, kus keskenduti õpetamisele, mitte hindamisele. Vigade tegemine on andestatav ning kedagi koju ei saadeta.

Esimesel päeval anti varustust juurde. Seljakott ja rakmed, sisuliselt lahinguvarustus ja vihmariided. Samuti relvamakett, mida kutsuti hellitavalt kummipardiks (rubber duck). Tutvustati reegleid. Kohustuslik oli kanda kaasas camelbag’i ja see pidi olema pidevalt täidetud. Liikuda tohtis ainult koos paarilisega (ranger buddy). Ei olnud oluline, kellega sa liikusid, sest alati leidus keegi, kel oli samuti vaja minna vetsu või kuhugi mujale.

Samuti pidi olema kaaslastega viisakas, avatud ja abivalmis, isegi kui sa seda oma loomult ei ole, sest ka sinu jaokaaslased hindasid sind. Seda kutsuti peer evaluation’iks. Instruktorid ei näe iga sinu sammu, kaaslased küll. Kooli lõpuks peaksid sa aga olema hea juht ja järgija, hea võitleja ja ülem.

Süsteem on keeruline, aga proovin selgitada. Iga etapi lõpus, pärast lõpuharjutust, toimub koheselt hindamine. Jagatakse kätte hindamislehed iga sinu jaoliikme kohta (vt joonist 1).

JOONIS 1. HINDAMISLEHT. 1. OSA – iseloomustus iga mehe kohta, ei tohi olla ühesõnaline. 2. OSA – kui sinu jaos on 16 meest, siis moodustad nendest pingerea. Pingerea esimene kolmandik saab 1 punkti juurde, keskmine kolmandik on neutraalne ja lõpukolmandikul võetakse punkt maha. 3. OSA – NO annab miinus 3 punkti, YES on neutraalne. 4. OSA – sinu hinnang võitlejale faasi lõpus.

Kõik alustavad 75 punktiga. Kui sinu hinne on lõpus alla 60 punkti, mis tähendab, et terve jagu on sind hinnanud üsna madalalt, jääd etappi kordama.

Kursust alustas 119 õpilast. Meid oli nii palju, et klassi oli raske ära mahtuda, limiit oli täis. Kuna meie kui välismaalased olime viimased saabujad, pandi meid rivi lõppu. Seega istusime klassi viimastena, mistõttu olime kõige tagumised. Sealt ei näinud tahvlile ega ka klassi paigutatud ekraanidele. Õnneks olid kõik slaidid erinevate püsitoimingute (PÜTO) kohta seinale paigutatud. Vahetunnis käisin neid vaatamas ja tegin märkmeid. Samuti tehti enne iga testi klassis tutvustus ja ohutusbriif.

Ranger Physical Fitness Assessment (RPFA) oli esimene testitav ala. 5 miili jooksu asemel oli 2,5 miili, aga muu oli sama. 49 kätekõverdust ning 59 istessetõusu, 6 lõuatõmmet, peopesad enda poole.

Kell 03.00 äratus. Pikad dressid ja camelbag kaasa. Oli aprill ja väljas külm. Veelompidel jääkirme peal. Bussidega viidi meid Malvesti väljakule. Samasse kohta, kus toimub Rangeri kooli RPFA. Seisime rivis ning meil kästi pikad dressid koos camelbag’iga maha panna. Seejärel, pärast käsklust „Rivitult!“, pidime rivistuma maas olevate numbrite taha. See oli nüüd see koht, kus tuli trügida võimalikult esimeseks, jäädes samas viisakaks. Mul õnnestus kuskile keskele saada. Rivis ei tohtinud rääkida ega niheleda. Jube külm oli, tekkisid kontrollimatud värinad.

Pärast pooletunnist ootamist tuli minu kord. Olin riides nagu kõik teised ja instruktorid ei teinud vahet, kas oled väljamaalane või ameeriklane. Jooksin oma hindaja juurde ja

jäin seisma madala liivakottidest valli taha. Vaatasin hindajale otsa.

Ruuporist tuleb korraldus: „Enter the pit.“

Üle valli astudes tuleb karjuda „RAN- GER!“

Algab dialoog minu ja instruktori vahel: RI: „Roster nr …?“ Aluste: „One zero two.“

Instruktori näost oli näha, et midagi oli valesti ja ta sai vihaseks. RI: „And ….?“

Ma olin segaduses ja tema samuti. Ma ei saanud aru, mida minult oodatakse. Piinlik paus kus vaatasime üksteisele otsa ja siis ta küsis: RI: „Are you international?“ Aluste: „Yes.“ RI: „OK.“ Nüüd pinge katkes ja ta mõistis, milles on probleem. Ma lihtsalt ei teadnud kombeid. Ta selgitas mulle, et iga vastuse lõpus pean ütlema „sergeant“. Aluste: „Yes, sergeant.“ RI: „Lets try again, step out of the pit.“

Astun välja ja ootan valli taga. RI: „Roster nr …?“ Aluste: „One zero two, sergeant.“ RI: „Enter the pit.“ Aluste: „RANGER!“

Ruuporist kostab: „Get set, begin.“

RI: „Lower. Lock your arms.“

Instruktor tegi märkusi, kuid sellest hoolimata luges kõik minu sooritused. Tegin kätekõverdusi aeglaselt ja korrektselt, ilma puhkepausideta. Laskusin nii madalale, et oleksin võinud närida koorelaaste, mis katsid maapinda, ja ajasin käed täielikult sirgu. Ootasin, kuni instruktor ütles numbri, ja alles siis lasin ennast uuesti alla. 40 juures juba värisesin. Lihased olid kinni, ma ei saanud aru, mis toimub. Peale 45 kordust lasin ennast alla ja enam üles ei tõusnud. Öeldi, et teine katse on nädala pärast ja kui siis ära ei tee, kukud välja. Ma ei olnud ainuke. Selliseid võitlejaid oli peale minu veel.

Mina välja ei kukkunud. Kõhulihaste, lõuatõmmete ja jooksmisega mul aga probleeme polnud, seega läksid need ladusalt.

Teekonnaks valmis.

Foto: Erakogu

Järgmised 5 päeva möödusid põhiliselt õppetundide saatel. Iga päev sai kolm korda päevas süüa ning magada 5–6 tundi, mis on sõdurile piisav. Elati kasarmus. Aeg ajalt „suitsutati“ meid erinevate distsipliiniprobleemide tõttu. Karistati kollektiivselt. Eks võitlejad ise lõpus jagavad üksteisele hindeid ja need, kes on pidevalt probleemsed, kukuvad välja.

Ameeriklastel on armees oma kindel sõnavara ehk käsklused, mida öeldakse, kui harjutusi tehakse, ja keeruline on aru saada, mida öeldakse. Mina lihtsalt vaatasin, mida teised teevad ja tegin järgi.

Need „suitsutamised“ olid tegelikult üsna leebed. Umbes 20–30 kätekõverdust, 10–20 kükki ja selili lestalöögid. Üldiselt sellega piirduti. Ja alati oli võimalik natuke sohki teha, sest nad ei jõudnud kõiki jälgida. Vahel oli aga nii külm, et tegid iseseisvalt rohkem.

Mina kogenud sõdurina nägin pidevalt distsipliiniprobleeme, mida oli valus vaadata. Siin peab aru saama, et võitlejad on kõik erineva taustaga. Paljud on n-ö pühapäevasõdurid, nagu meie kaitseliitlased. Rivis räägiti pidevalt ja üleüldine mulje oli kehv. Aga mida aeg edasi, seda vähemaks meid jäi ning distsipliin paranes oluliselt, sest alles jäid enamasti professionaalsemad võitlejad.

Esimesel nädalal oli kolm hindelist testi: RPFA, orienteerumine ja 9 miili rännak. Need on natuke lühemad distantsid kui Rangeri koolis, sest eesmärk on säästa jõudu.

Klassis olid SOP ehk PÜTO tunnid. Rangeri koolis nimetatakse neid 20 boards FOOM – Formation and Order of Movement.

Klassitundidele järgnes alati praktiline osa. Nendes tundides tuli kindlasti kaasa teha ja pakkuda

ennast juhtivale ametikohale, A & B meeskonna- või jaoülemaks. Suure tõenäosusega olid päeva teises osas ehk ülesande teostust sooritamas rahvusvahelise õpilasena hinnataval ametikohal A- või B-meeskonna ülemana. Tunnid läksid loogilises järjekorras.

Mida aeg edasi, seda enam inimesi välja kukkus. Klassis oli iga päev järjest vähem inimesi. Nüüd saime istekohad juba klassi keskosas. Ühel päeval toimus ka Ranger Training Tasks, sisuliselt relvadrillid ja raadiojaamade programmeerimine.

See kõik toimus betooni peal ja lihtne oli oma käed ära lõhkuda. Minul olid küünarnukid ja sõrmenukid igatahes puruks. Soovitan küünarnukikaitsmeid. Ka see pealtnäha lihtne ala võib sind lihtsalt koju saata.

KDDTMK

Foto: Erakogu

RTAC FTX

Viimased 3 päeva on lõpuharjutus (FTX). See algab hommikul kell 5.30 planning bay’s käsu kättesaamisega. Eelkäsk ehk WARNO peab valmima 30 minuti jooksul. Et see oleks tehtav, peab igaüks natuke panustama. Minu ülesanne oli kaardile märkida vastutusala piirid ning sõbralikud üksused.

Hiljem tegin veel kõiki teisi ülesandeid ka.

Olulised osad, mis tuli 30 minuti jooksul valmis teha:

§ 1. Olukord (Situation)

Kaart – sinna märgitud:

huviala (Area of Interest, AI);

operatsioonipiirkond (Area of Operations, AO), märgitud musta teibiga mööda lineaarseid orientiire;

sõbralikud üksused; vaenulikud üksused;

sisenemispunkt (Insertion Point, IP);

kogunemispunkt (Link Up point, LU);

eesmärk (Objective, OBJ); Box; Trace;

Orient; CARR – Cas Artillery Reinforcements Reserves;

3 looduslikku orientiiri (natural identifiable features);

3 tehisorientiiri (man made identifiable features). Weather report on eraldi lehel, mis tuleb käsuga kaasa, panna tahvlile ja tutvustada.

§ 2. Põhiülesanne (Mission)

Kes, mida, millal, kus ja miks (Who? What? When? Where? Why?)?

§ 3. Elluviimine (Execution)

General K to K. Tasks to subs and timeline – planeerimisülesanded allüksustele. See on nüüd see osa, mille eest sind põhiliselt hinnatakse. Peab olema põhjalik ja detailne. Mida peab keegi tegema enne väljaliikumist ja mis ajaks need asjad peavad olema tehtud. Need asjad on võimalik maha kopeerida näidise pealt, mis asub Planning bay WARNO seinal.

§ 4. Jätkusuutlikkuse tagamine (Sustainment)

Selles osas peab olema varustuse nimekiri ning varustuse ja laskemoona tellimus. Samuti saab kopeerida Planning bay WARNO seinalt.

§ 5. Juhtimine ja side (Command and signal)

Copy-paste kogu sisu ning asendusskeem Succession of Command tuleb teha oma jao meestest, kõik liikmed kirja.

WARNO jaoks vajaliku info leiad „Ranger Handbook“ lk 2–11.

WARNO on selles faasis hinnatav. Jaoülem ning B-tiimi ülem saavad hinde. Suure osa B-meeskonna ülema hindest moodustab varustuse jaotus koos täiendusega, mis toimub kohe pärast WARNO-t. Laskemoona ja inventari kogused peavad olema seinal õiged ning meeste seljakott ja lahinguvarustus välja liikumiseks valmis.

Pärast WARNO-t algab sujuvalt järgmine etapp ehk operatsioonikäsk (OPORD). Siin saavad kõik juhid hinnatud. A-meeskonna ülema ülesanneteks on teostada nõuetekohaselt maastikumudel ja planeerida põhi- ja alternatiivliikumistee nende juurde formaadis KDDTMK. Tulejuht planeerib selle järgi kaudtule ning B- meeskonna ülem planeerib haavatute kogunemispunktid.

Esmalt tuleb paika panna teekond insertion point’ist kuni objektini, samuti alternatiivne marsruut. Koordineerimise ajaks peab olema tehtud ka kaardikile, kus on kõik vajalik peale märgitud. Selle paned komandörile lauale nina ette ning tutvustad ennast ja oma suurepärast plaani. Kaasa tasub võtta teip, et kile korralikult kaardile kinni tõmmata. Kui kõik on mõistlik, antakse luba. Kui ei ole, siis pead planeerima uue teekonna. Või oled selles ülesandes läbi kukkunud, sest see on hinnatav tegevus. Briifingu ajal saab juurde küsida ka võimeid, nagu luuredroone, ning lisateavet, nagu veeületuskohad, pilte objektist, lisainfot vastase kohta.

OPORD briifi alguseks peab seis olema laitmatu. Jagu seisab laudade taga meeskondade kaupa. Kõik ühtemoodi varustuses. Laual on pliiats, RHB ja märkmik. Tahvlid on täidetud selgelt loetavas käekirjas. Maastikumudel on valmis. Relvad hooldatud. Kaitseriivid peal. Vesi täidetud. Laskemoon laetud ja jaotatud. Meeskond on pärast käsku valmis koheselt välja liikuma. Sel hetkel ei tea enamik jaost veel plaani, sest seda on näinud ainult 3–6 inimest. Nüüd hinnataksegi seda, kuidas jaoülem plaani oma jaole selgeks teeb.

B-meeskonna ülemat hinnatakse selle järgi, kuidas ta briifib 4., lahinguteeninduse peatükki (Sustainment). Seal on põhirõhk kannatanute evakueerimisel ja seda ülesande kõikides faasides: liikumine, tegevused objektil ja eksfiltreerumisel, sõjavangide käsitlus ja märgistused. Massiliste kaotuste (mass casualties, MASCAL) plaan, mis on vajalik selleks, kui jagu on võitlusvõimetu ehk kannatanuid on rohkem, kui on võimet neid transportida. Määrab kanderaamide arvu.

Kõik need asjad on samad ka Rangeri kooli esimese faasi teises pooles ehk derby’l. 3 päeva väliõppust (FTX), üks päev pausi ning uuesti 3 päeva. Kõiki jao mehi hinnatakse kaks korda erinevatel positsioonidel. Pre-Ranger on päris hea sissejuhatus derby faasi. Tundus, et isegi raskem kui derby.

Pre-Rangeri kursuse lõpetas 46 võitlejat, mina nende hulgas.

RTAC diplom

Foto: Erakogu