SÕJASPORT

RESERVOHVITSERID TÕID KREEKAST KÕRGEID KOHTI

Igal aastal peab reservohvitseride ülemaailmne kogukond suvekongressi, mille raames panevad reservohvitserid end proovile ka sõjalisel mitmevõistlusel. Tänavu leidis jõukatsumine aset Ateenas, kust eestlased tõid koju mitu kõrget kohta.

Tekst: KÄRT PRAKS, EROK-i spordikomitee juht

Reservohvitseride rahvusvahelise ühenduse CIOR Milcomp sõjalisel mitmevõistlusel osaleb tavaliselt 30 kuni 40 kolmeliikmelist võistkonda 12 riigist. Võistlus sai alguse aastal 1957 ja on saavutanud rahvusvahelise tunnustuse kui sõjaväelistel oskustel põhinev mitmevõistlus, milles pannakse proovile nii juhtimisoskus kui füüsilised võimed. Võistlusklasse on 5: veteranid, eksperdid, noviitsid, naised ja rahvusvahelised segavõistkonnad. Alates 2010. aastast on lubatud osaleda lisaks ohvitseridele ka allohvitseridel ja reakoosseisul.

PAREMATE TULEMUSTE NIMEL

Ateena võistluse ettevalmistus algas, nagu tiimialade komplekteerimisega liiga tihti juhtub, üsna viimasel hetkel. Kui alles märtsis oli õhus küsimus, kas Eesti üldse oma võistkonnad kokku saab, siis aprillis selgus, et meil on võimalik välja saata isegi kolm võistlushimulist mees- ja naiskonda. Mais jätkus võistkondade moodustamine ning kogu bürokraatlik asjaajamine, mida oli demokraatia sünniriiki Kreekasse vaja ette valmistada vähemalt sama palju, kui sportlased peavad ette valmistama oma füüsilist vormi.

Võistkonnad moodustati Kaitseväe ja Kaitseliidu reservohvitseridest ja tegevväelastest. Naiste tiimi kuulusid kapten Pauliine Nettan, leitnant Jane Mednis ja veebel Aune Surva. Kui Pauliine ja Jane on muidu väga mitmekülgsed sportlased, siis Aune oli võistkonnas eelkõige mitmevõistluse kogemusega sportlane, kellel on rahvusvahelistelt võistlustelt mitmeid kõrgeid kohti ette näidata.

Noviitside ehk esmakordselt võistlejate meeskonda kuulusid nooremleitnandid Karel Sarv ja Karel Kuus ning nooremveebel Kristo Davo Kons. Ka- relitel langes võistluse ettevalmistus kokku Kaitseväe Akadeemia lõputöö kirjutamise, lõpupraktika ning lõputöö kaitsmisega, mis pani korralikult proovile nende stressitaluvuse. Veteranide võistkonna moodustasid leitnandid Marek Soop ja Marek Zahkna ning kapral Margus Andresson. Nende hulgast oli Milcompi võistlustel kõige rohkem osalenud Marek Soop, lausa kuuel korral.

Kreekasse jõudsime päev enne võistluste algust ning kohe sai selgeks, et võistlemine rohkem kui 40kraadises kuumuses ei saa meile olema ei loomupärane ega kuidagi lihtne. Kuumusega võitlemist ei teinud kergemaks kreeklastele omane organiseerimine. Kõike võeti väga rahulikult ja ootamist oli iga päev väga palju. See õpetas kannatlikkust.

Võistlus toimus Hellenic Army Academy territooriumil. Kogu sealviibimise aeg oli piiratud väga karmide reeglitega: liikuda tohtis ainult koos kohaliku grupijuhiga, ühtegi ruumi peale söökla ja võistluspaiga ei olnud lubatud siseneda ning igasugune pildistamine oli keelatud. Akadeemia ise oli suvepuhkusel, kuid meil õnnestus paaril korral kohata akadeemia ülemat, kes oli võistlusest väga huvitatud, sest oli ka ise olnud militaarmitmevõistleja.

Võistluspäevad olid väga pikad. Võistluspaika sõideti välja juba hommikul kell 7 ning tagasi saabuti kella 21 ajal. Öötundide vahele pidid sportlased mahutama lisaks taastumisele ka toitumise ning järgmiste päevade võistlusstrateegia läbi arutamise. Selleks kogunesid meie kolm võistkonda tavaliselt kogemusi vahetama ühte hotellituppa. Koosveedetud nädal muutis eestlased, kes varem üksteist ei tundnud, kiiresti väga tugevaks ja kokkuhoidvaks meeskonnaks, kus kõigil oli soov panustada järgmistel võistluspäevadel paremate tulemuste nimel.

KÕRGED KOHAD TIHEDAS KONKURENTSIS

Võistlus koosneb viiest osavõistlusest, mida kolmeliikmeline võistkond peab sooritama üheskoos. Need toimuvad kolmel päeval: esimesel laskmised, teisel takistusribad ja kolmandal orienteerumine koos lisaülesannetega.

Laskmispäeval on kaks harjutust: korraldajamaa relvadest püstolilaskmine 25 m tiirus ja püssilaskmine 200 m tiirus. Mõlemas tiirus toimub täpsuslaskmine ringmärki 9 lasku ja kiirlaskmine siluettidesse 9 lasku. Püstoli kiirlaskmisel on lisaks kohustuslik ka salvevahetus. Paraku jäeti Kreekas laskmine suure tuleohu tõttu täiesti ära.

Võistluste teine päev kuulub takistusradadele – maa peal 500 m ja 20 takistust, vees 50 m ja 5 takistust. Võistkond peab liikuma takistusribadel koos ja lubatud on üksteise abistamine. Ujudes kannavad võistlejad seljas korraldajamaa vormi, maal igaüks enda vormi. Kõik harjutused on meestele ja naistele võrdsed ning kui mõnda elementi ei suudeta läbida kolme katsega, järgneb karistus, millega ei ole võistlust võita enam võimalik.

Ka takistusrajal, täpsemalt ujumise omas, tegid kreeklased võistluses erisusi – nimelt ujuti ujumisriietes, mitte vormides. See tuli eestlastele kahjuks, sest naiste tiimi kuulusid väga tugevad ujujad, kes vormis takistust läbides oleksid punktivahet teiste tiimidega kindlasti suurendanud. Mõlemad takistusribad on NATO riikides standardsed ning neid on idee järgi kodumaal kerge harjutada. Küll aga sõltub palju konkreetse raja hooldusest. Ateena maatakistusriba oli omajagu amortiseerunud ja pingutamata, mistõttu keset võistlust murdus näiteks üks köis ning redelite kinnitustrossid muutusid üha lõdvemaks, mis tegi meie viimastena startinud noviitside tiimile raja läbimise oluliselt raskemaks.

Naiste võistkonna kapten Pauliine Nettan pidas võistkonna tugevuseks koostööd: „Meie võistkonna tugevuseks oli meeskonnatöö, teame üksteise tugevusi, harjutades panime rõhku eeskätt neile elementidele, kus on oluline teha koostööd.“

Näiteks tuleb maatakistusribal läbida elemente, mis on tehniliselt üpriski keerukad. Seetõttu harjutati Eestis maatakistusriba läbimist väeosade territooriumitel ning Männiku lasketiirus.

Kolmas võistluspäev on orienteerumine – 12 kuni 14 km erineva mõõtkava ja formaadiga kaartidega. Lisaks kaardiharjutus, kauguste hindamine ja granaadivise täpsuse peale ning lisaülesanded korraldajamaa valikul.

Ateena võistlusel toimus orienteerumine nende loodusele omaselt kiviklibusel ja künklikul, kohati isegi mägisel maastikul. Orienteerumisrada oli nii raske, et lubatud ajaga suutis selle läbida vaid kolmandik võistkondadest. Kõik võistlejad saabusid rajalt tagasi üsna söestena, seda mitte üle 40kraadise kuumuse tõttu, vaid seepärast, et metsapõlengud olid maaala osaliselt täiesti hävitanud. Kui korraldajalt küsiti, milliseid loomi või linde rajal võib kohata, siis vastati, et karta pole midagi, kõik on metsadest kas põgenenud või seal põlengutes hukkunud. Rajal nähti ka tulle jäänud suuri kilpkonnakilpe.

Võrreldes teistega tõi orienteerumine meile pigem häid punkte, sest meie sportlased on sel alal saanud Eestis korraliku ettevalmistuse nii ajateenistuses kui ka orienteerumise teisi- ja neljapäevakutel osaledes. Küll aga jäi ära kaardiharjutus, mida korraldajad otsustasid mitte läbi viia. Kõikides võistkondades kandsid vastavalt Milcompi traditsioonidele kapteni rolli kõige tugevamad orienteerujad, olenemata auastmest või varasematest kogemustest.

Lisaks toimuvad võistluste neljandal päeval eraldi võistlused TCCC-s (taktikaline lahingukannatanu käsitlemine) ja LOAC-is (rahvusvaheline sõjaõigus). Need on eraldiseisvad võistlused, mis leiavad aset Milcompi raames. Mõlemad võistlused mõõdavad sportlaste erialateadmisi ega nõua tugevat füüsilist ettevalmistust.

Võistlustelt saadi mitmeid häid kontakte teiste meeskondadega ning kutsed järgmistele võistlustele sel sügisel Lõuna-Aafrikas, järgmisel kevadel Soomes ja suvel Münchenis. Suvel 2024 korraldab Eesti samasugust võistlust ja siis on plaanis hõivata juba rohkem pjedestaalikohti kui Ateenas.

Ateenas võitis Kaitseväe ja Kaitseliidu liikmetest koosnev naiskond hõbemedali. Veteranide meeskond, kelle moodustasid vaid Kaitseliidu liikmed, saavutas neljanda koha ja noorte ehk noviitside arvestuses saavutati viies koht. Konkurents oli väga tugev ning nii headele tulemustele ei oleks jõutud ilma tiimide hea sisekliima ja tugeva ettevalmistuseta. Täpselt sellist vaimset ja füüsilist pühendumist Eesti reservohvitseridelt oodataksegi!