SÕJASPORT

EESTLASTE VÕITZEMESSARDZES PATRUĻAL

Lätis toimuvast patrullvõistlusest oli meie võistkond väga põgusalt küll kuulnud, aga ei osanud sellest midagi eeldada ega arvata. Sellest hoolimata võtsime väljakutse vastu ning tõime võidu koju.

Tekst: MARGUS OTS, Tallinna maleva Kalevi malevkond

Esialgu kohalikele kaitseväelastele mõeldud, kuid järjest suuremaks ja rahvusvahelisemaks pürgivat võitstlust korraldab Lätis igal aastal erinev Zemessardze üksus, tänavu toimus see Jurmala läheduses. Jõukatsumine leidis aset juba 30. korda ja oli näha, et juubelivõistluseks olid korraldajad eraldi pingutanud. Kokku osales 31 meeskonda 6 erinevast riigist.

MEESKOND JA ETTEVALMISTUSED

Teet Leppänen on spetsialist luures ja sõjatehnika tundmises. Marko Pikka tugevus on meditsiin ja tiimi juhtimine taktikalistes olukordades. Käesoleva loo autor Margus Ots vastutab kaardilugemise ja käsu analüüsi eest. Ootamatult ei saanud osaleda kalevlaste meeskonna neljas liige Marko Heinmäe ega tema asendus Kristjan Peterson, kuid õnneks saime Põhja kompaniist laenata kogenud patrullvõistleja Marek Soopi, kes olude sunnil pidi omandama uue eriala ning täitma meeskonna tühimikku side alal, sest rajal pidi suutma kodeerida sideaparaate ja teha erinevaid sideraporteid. Selleks saime meeskonna peale kaasas kanda ka ühte suurt Harrist.

Võistluse planeeritud kestus oli 36 tundi, võistkonnad pidid saabuma kohale 1 päev enne võistlust ehk neljapäeval ning lahkuma päev pärast võistlust ehk pühapäeval. Kuna võist- luse juhendis oli reede hommikule lastele mõeldud, kuid järjest märgitud „preparation phase“, siis suuremaks ja rahvusvahelisemaks pürgivat võistlust korkimiseks, sättimiseks ja planeerimiseks. Illusioon mõnusast ja rahulikust võistlusest kadus neljapäeva õhtul kohale saabudes - koheselt anti võistkondadele käsk, mille viimase detailini läbitöötamine ja kaardiga sünkroniseerimine lõppes kell 3 öösel.

Nii-öelda ettevalmistus sisaldas ka tiimi jagamist erinevate ülesannete vahel, mis olid koostatud selliselt, et kõigile päris meelepäraseid tegevusi komplektis ei olnud – paaris olid üldfüüsiline ja meditsiin; granaat ja militaarteadmised; side ja orienteerumine; püstoli ja automaadi laskmine. Ülesanded ei olnud lihtsad, igaühel oli juures mingi kiiks.

Üks väga oluline nüanss käsus – vett kästi kaasa võtta kogu võistluse ajaks ehk 36 tunniks ning tasuta, see tähendab ilma trahvipunktideta, lubati refilli teha iga 8–12 tunni tagant. Seetõttu pidime tegema klooritabletiga joodavaks vetikaid täis jõevett ja tuleb tunnistada, et janu korral maitseb ka see nagu Fanta. Kui vesi vahetult enne plaanitud täiendust päris otsa lõppes, saime tuge ootamatust kohast – parima koha saavutanud Läti meeskond pakkus meile ise ühte oma pooleliitrist pudelit spordijoogiga.

„Looks like you really needed some water. We are allies and are supposed to help each other,“ oli nende pealiku sõnum pärast võistlust. Kinkisime neile tänutäheks väärika meene.

VÕISTLUS ALGAB

Meeskonna ettevalmistusfaasi individuaaltulemuste põhjal pandi paika stardijärjekord. Meie saime rajale viiendana. Esmalt viidi meid veoautoga sadamasse, kus istusime kiirkaatrile. Kaatrisõitu oli hinnanguliselt umbes 5 kilomeetrit ja see oli elamus, sest kapten andis ikka korralikult kuuma. Olime endale käsu põhjal selgeks teinud, mis hetkest hakkab pihta vaenulik ala, sinnamaani ei pidanud me liikumisel taktikalist olukorda arvestama.

Esimeseks ülesandeks oli pimedates maa-alustes katakombides vastase kohta andmete kogumine, seejärel suundusime korraldaja ette antud rada kasutades pehmele Jurmala rannaliivale. Päevitajate ja ujujate vahel kiirmarsis liikumine tõi palju üllatunud nägusid ja kaasaelajaid. Päikeses ja rohkem kui 30kraadises kuumuses saime oma motivatsiooni igati proovile panna ning nautida merevaadet ja rannaliiva kokku üle 4 km. Tundus, et läbisime ka nudistide randa.

Kuna oluline kriteerium oli raja läbimise kiirus, siis tempos me endale ei halastanud ning saime nii mõnegi tiimi kätte juba esimesse punkti minnes.

Edasi pidime punktide vahel liikuma hämarduvas metsas ja sooritama põnevaid ülesandeid, mille hulgas oli veetakistuse ületamine, alpinism, tehnika tundmine, meditsiin. Öise orienteerumise ülesandel tuli tiimiga kaheks jaguneda ja otsida punkte väga keerulisel ja tehnilisel rajal. Korraldajad olid andnud meile selleks tarbeks veidi vanema ja ebatäpse kaardi, mis muutis tegevuse eriti vaevarohkeks.

Algkäsus rõhutati, et väga oluline on anda üle sidekoodidega ümbrik vastupanuliikumise baasi, mis oli rajal 4. või 5. punkt. Seda tegi lõpuks vaid üks meeskond 31-st. Meie see kahjuks ei olnud, kuigi fikseerisime ära baasi jõudmise.

Luureülesanne oli samuti ette nähtud ja selles tuli meil hea tulemus. Erinevalt Eesti patrullikatest ei toimunud vastase alas Tom & Jerry moodi tagaajamist, vaid taktikaliselt vale käitumisega, st mittevarjatult liikumisega vahele jäänud meeskondadele pandi lihtsalt miinused kirja ja punkt. Väga kõhe tunne oli näha ATVga vastutegijat mäe otsas lähedalt mööda sõitmas, kuid õnneks suutsime samblaga ühte sulada. Vahest üheks olulisimaks ülesandeks oli kaudtule tellimine vastase juhtimissoomukile nagu meie Pitkal.

Kuna võistlus oli kiiruse peale ning me liikusime rajal esimestena, ei pidanud me punktis ootama, vaid saime kohe edasi minema.

LÕPP ON LÄHEDAL

Pärast laskmisülesannet ootas meid ees evakuatsioon Pasi soomukis. Ei julgenud end veel päris lõdvaks lasta, kuigi lõpp tundus lähedal olevat. Järsku käis trahh! – meile tehti varitsus. Pidime määrama oma asukoha, saime uued koordinaadid ja võistlus jätkus veel mitmesuguste huvitavate ülesannetega. Lõpujooksuks oli hoonesisene takistusriba, kus saime lisaks enda varustusele kaasa kanderaami koos 75 kg kaalunud „haavatuga“ ja seigelda mahajäetud tehases treppidest üles-alla. Samal ajal pidi üks võistkonnaliige korstna otsa ronima ja lipu heiskama, mis tähistas asula vabastamist.

Pärast finišit magasime mõned tunnid ja läksime linnaga tutvuma. Samal ajal toimusid seal Zemessardze päevad ning linnas leidsid aset kontserdid ja üritused, millest korraldajad julgustasid meid osa võtma.

Pühapäeva hommikul oli ette nähtud paraad koos rivistusega, kus tehti teatavaks lõpptulemused, mida kogu retke aja oli kiivalt varjatud. Saime korraldajatelt sinimustvalge lipu ja marssisime orkestri saatel riviplatsile, kus mängiti kõikide osalenud riikide (Läti, Saksamaa, Itaalia, Leedu, Kanada, Eesti) hümne. Kui järg meieni jõudis, ühendasime väärikalt hääled ja kuigi meid oli vähe, oli meid kaugele kuulda. Nagu õpetatakse laulus „Eesti vennad, laulgem rõõmsast“.

Kokku käisime rivi ees neli korda – kiireim takistusriba, parim navigeerimine/kiireim raja läbimise aeg (5 ülesande alamvõitu autasustati eraldi), parim välismaine tiim ja üldvõitja. Üllatus oli siiski suur ning korraldajate tehtud väärikas tseremoonia suurendas head tunnet. Suur kummardus lõunanaabritele!

Kokku tuli trassi umbes 55 km, mida läbisime praktiliselt ilma puhkepausideta ja täie rauaga kiirustades, jagades omavahel vett ja toitu ning toetades üksteist nii hästi kui oskasime. Toimunut analüüsides nõustusime, et tegemist oli ühe parima võistlusega, kus me oleme kunagi osalenud.