MAAILMAPILK

TANK, SÕJAMEESPÜHAK JA VALED VENE VÄLISPOLIITIKAS

Venemaa välispoliitika on presidentaalne ehk presidendi aetav, nagu täna uhkelt kinnitatakse. Samas on see imperiaalne ehk otsuseid tehakse paleedes säravate tseremooniate saatel. Väärikusele järgneb tihti aga räpakus ja alatus.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Seda põhjusel, et Venemaa aetava välispoliitika sisuks pole muu kui oma tahte pealesurumine teistele riikidele ja rahvastele. Seda on saanud tunda peaaegu kõik Venemaa väikesed naabrid.

Kremli suhtlus suurriikidega on mõistagi teisest puust, ent kui vaja, võib Venemaa selleski end kiirelt ja jultunult kehtestada, nagu Putin ise iseloomustas Krimmi okupeerimist ja annekteerimist 2014. aastal.

Moskva toonane agressiivsus tuli lääne suurriikidele üllatusena, ent leiti ka töötav vastumeede sanktsioonide kujul. Veninud positsioonisõjas pidi Kreml ühel hetkel otsustama: kas viia pooleliolev vallutuskäik lõpuni või tõmbuda osaliseltki tagasi. Järgnenus sõltus kõik Ukrainast, selle vabadust armastavatest juhtidest ja rahvast, kes hakkasid vastu ja sundisid venelasi avama end kohe kõige brutaalsemal moel.

Toimuvast vapustatud demokraatlik maailm asus kes suuremal, kes vähemal määral Ukrainat toetama. Esmapilgul on pilt võimas – kogu Euroopa + USA, Kanada, Austraalia Venemaa vastu. Ent on ka viimast toetav, ehkki sõdimist pealt vaatav mittedemokraatlike riikide grupp – Hiina, India ja teised. Aasia, samuti Aafrika ja Ladina-Ameerika riigid.

Ehk siis maailm on jagunenud kolmeks: Ukraina oma liitlastega, üksi sõdiv Venemaa ja tema poliitika pooldajad.

Mis teha, sõjad pole veel kuhugi kadunud. Nüüd võiks ehk ometi terenduda nende lõpp, sest sõda käib jälle Euroopas endas, kus on sündinud kõik suured rahu tegevad otsused. Täna suurendab Kremli iga uus liigutus elu hindajate soovi ta oma algpiiridesse tagasi tõrjuda ja tema liidrite üle kohut mõista.

NEVSKI NIMEL

Venemaa naabrid ütlesid juba pärast agressiooni Gruusias, et ega Kreml sellega piirdu. Pealegi on ta harjunud laial rindel tegutsema. Ukrainas sõdimise kõrval ei jäänud Moskval märkamata tanki kui sõjasümboli eemaldamine Narvas ja 11. septembril oli uus T34 postamendil kaksiklinna teisel poolel Ivangorodis. Seda Venemaa kaitseministri korraldusel ja asekaitseministri osalusel.

Selgitus postamendil kuulutab, et on tegu vastusega „Eesti valitsuse riiklikule vandalismile“ ja et tanki asupaik olla ajutine. Ehk siis vihje-nõue – tank olgu Narvas! Välispoliitiline jõuähvardus missugune! Pealegi mitte ainus Eesti idapiiril.

Päev hiljem avati Venemaa välisministeeriumi ees nn Jäälahingu võitja vürst Aleksander Nevski (1221–1263) büst. Mullu 12. septembril aga olid president Putin ja patriarh Kirill avanud teisel pool Peipsit Samlova külas Aleksander Nevskile ja Jäälahingule pühendatud 20meetrise hiigelmonumendi.

Vene-Ukraina piir oli siis juba tuline ja uhkeldati sellega, et vürstiga koos monumendil olnud sõdalased kandsid 1242. aasta turviseid, ent olid 2000. aastal Tšetšeenias hukkunud Pihkva 76. õhudessantdiviisi liikmete nägu! Ehk siis ajalugu ja tänane poliitika koos.

Büsti panek välisministeeriumi tuleneb aga sellest, et vürst kuulutati veel 16. sajandil pühakuks ja seejärel tehti temast Venemaa välispoliitika patroon. Välisministeeriumi alale toonases Peterburis ehitati 1828. aastal Aleksander Nevski kirik, kus Venemaa diplomaate ja nende perekonnaliikmeid ristiti ja laulatati ning nendega hüvasti jäeti ja kus anti ka diplomaadi ametivanne.

Seejärel läks lahti Aleksander Nevski kirikute ja katedraalide rajamine just piirialadel (Tallinna oma valmis 1900), aga ka välismaal, nii et tegu on omapäraste Venemaa välispoliitika sümbolitega. Tänase päeva seisukohalt russkii mir’i sümbolite ja Venemaa välispoliitika tugikeskustega.

Teadu on suuremate Venemaa välisesinduste koosseisus nüüd ka õigeusu vaimulikud ja juba esimene Putiniaegne välispoliitika doktriin (2000. aastast) rääkis „vaimse julgeoleku“ tagamisest. Ehk siis Vene õigeusu kiriku domineeriva osa tagamisest kõikjal, kus on suudetud kanda kinnitada. Tasub mäletada, et juba Aleksander Nevski katedraali Toompeale ehitades järgiti korraldust, et „Vene peakiriku rist kui õigeusu võidu sümbol säraks kõrgel üle Tallinna“.

Büsti avamisel peetud kõnes rõhutas välisminister Lavrov, et just Aleksander Nevski pani õigeusule tuginedes aluse iseseisvale Venemaa tsivilisatsioonile, tema targast ja kavalast diplomaatiast aga sündis tänane mitmevektoriline välispoliitika.

KAVALUS VÕI VALED

Mõistagi on kavaldamine alati olnud diplomaatia osa. Venemaa puhul on pahatihti siiski tegu lihtlabase valetamisega. Raske öelda, millal ja kuidas see algas, ent isegi täna, kus lihtsalt mindi teist korda kallale Ukrainale,

korrutavad Venemaa liidrid üksnes seda, et nemad pole kunagi kellelegi kallale läinud!? Raske põhjendada, miks nii väidetakse, aga väidetakse.

Ju loodavad superriigi juhid sellele, et keegi ei hakka jultunuga vaidlema. Kremlis teatakse, et demokraatlike riikide juhtide kasvatus on säärane, mis ei luba öelda omavahelises suhtluses autoritaarile vis-a-vis, et too valetab. N-ö distantsilt seda öelda pole samuti viisakas.

Teisi teades käitub Kreml ise vastupidiselt ja seda päevast päeva. Tõele au andes on Kreml hästi omandanud telepropaganda reeglid. Tal on olnud aastakümneid oma tõe levitamise monopol ja see on teinud oma töö – oma liidri jutu usaldustase on erakordselt kõrge.

Sestap – arvestades kasvõi Wikipedias olevaid puudulikke artikleid – kummutaks lõpetuseks veel kord Putini, Lavrovi jt kinnitused sellest, et 22. veebruaril 2014 toimus Kiievis põhiseadusevastane, neonatslik, sõjaline jne riigipööre.

Sündinut tervikuna nimetatakse õigesti Euromaidani revolutsiooniks: iga revolutsiooni põhiprobleemiks on võimu vahetus, mis ka toimus, ent mitte sõjaliselt, vaid rahumeelselt parlamentaarses vormis.

Võimul olnud 450-liikmeline Ülemraada valiti oktoobris 2012, Mõkola Azarovi valitsus kinnitati 252 poolthäälega, millest 185 kuulus Regioonide parteile. Novembris 2013, kui partei juht ja president Janukovõtš tegi katse pöörata riik Euroopa teelt Euraasia Liidu teele, hakkas just see partei lõhenema ja 20.-21. veebruaril lahkus sellest 53 saadikut.

See kajastus Janukovõtši tagandamises ning uue ajutise riigipea valimise ja uute presidendivalimiste ühisotsuse hääletamises, mis kiideti heaks 328 häälega. Mõni päev hiljem avastas Saksa kommunist, et see on vaid 72,88% häältest, samas kui põhiseadus nõuab 336 häält ehk 75protsendilist toetust.

Tegelikult oli Ülemraadas kohal vaid umbes 400 saadikut, kohaloleku kontrolli ei tehtud ja oli teada, et suur grupp saadikuid istus samal ajal juba Harkivis Moskva-meelsete kõigi tasandite saadikute kongressil.

See 3477-liikmeline kogu võttis endale „vastutuse põhiseaduse järgimise tagamisest“. Kongressile oodati ka Janukovõtšit, kes kohale ei tulnud. Küll aga olid kohal Venemaa Riigiduuma mõlema väliskomisjoni esimehed Aleksei Puškov ja Mihhail Margelov (läks sinna vaat et otse Tallinnast!?), samuti Voroneži ja Belgorodi oblasti kubernerid.

Naabermaa säärane esindatus tuletab vägisi meelde, et juunis 1940 viibis Tallinnas NSVL Ülemnõukogu liidunõukogu väliskomisjoni esimees Andrei Ždanov, kes koordineeris siit ka võimuvahetust Riias ja Vilniuses.

Ehk siis – seda, mis toona Harkivis tegelikult kavas oli, pole tänaseni avalikustatud, seda asendab Kremli intensiivne jutt välismõjust Ülemraada hääletusele. Teine suur varju jääv detail on see, et Vene väed alustasid

Krimmi hõivamist juba 20. veebruaril 2014, mis mõistagi oli kaks päeva hiljem teada nii Kiievis kui Harkivis. Nii et mis mõjutas mida, kas 22. veebruari hääletus Venemaa sissetungi kaks päeva varem või oli asi ikkagi vastupidi?!

Alanud agressiooni tingimustes oli palju nõuda Ülemraadalt kõigi protseduurireeglite täitmist ja nii tulebki seda asja selgitada. Samas olid mais 2014 toimunud presidendivalimised Ukraina ajaloos erandlikud selles mõttes, et esimest ja ainsat korda võitis presidendiks valitud Petro Porošenko valimised kõikides oblastites. See toona paljudele märkamatuks jäänud rahvuslik ühtsus lõi uuesti välja veebruaris 2022 ja nüüd on see sõnum kõigile selge.