Alajahtumine – hiiliv surm
MEdITSIIn
Kui plaanid pakasega pikemalt looduses viibida, siis alusta õigest riietumisest, sest kulunud kõnekäänd ei valeta – pole halba ilma, on halb riietus. Halb riietus omakorda võib välja viia surmani alajahtumisse ehk hüpotermiasse. Tekst: KAIDO TAMM
Õige riietumise all peame silmas kihilist riietumist. Selle kontseptsioon on mõnevõrra keerukam põhimõttest „panen igaks juhuks rohkem riideid selga ja kui palav hakkab, võtan ära“. Kihilise riietumise mõte on selles, et esimene, vastu ihu puutuv kiht juhib niiskuse ehk higi kehast eemale. See on vajalik sellepärast, et isegi kui lõpuks külm ligi pääseb, on keskkond keha ümber kuiv. Järgmine kiht viib niiskuse veelgi kaugemale ja annab soojust. Kolmas ja neljas kiht annavad samuti sooja ja kaitsevad väliste olude eest. Tänapäeva tehnoloogia tagab ka märja materjali termoregulatsiooni. näiteks meriinovillane annab sooja isegi siis, kui pesu on niiske ja märg. Sokke ja kindaid peaks varuma mõne paari lisaks. Eriti hea oleks kasutada termosokke, mis ei kogu niiskust endasse, vaid juhivad selle soki välispinnale, hoides jala kuivana ja õhu saapas soojana. Termosokki ei saa aga asendada niimoodi, et tõmbad jalga nii palju sokke, kui saapasse vähegi mahub. Kui saapa sisu on väga tihedalt ja paksult täis, siis ei suuda keha saapasisest keskkonda ära soojendada ning väljast tulev külm jõuab lõpuks jalgadeni. Ka lõkkele ei tasu alati loota. Toiduvalmistamise protsess ja riietumine peaksid olema üles ehitatud selliselt, et ei pea arvestama lõkke võimalusega.
Naps ei aita
Kui külm hakkab siiski näpistama, kaotavad kõige kiiremini soojust keha väljaulatuvad osad, nagu kõrvad, nina, põsesarnad, sõrmed ja varbad. Tekivad lokaalsed külmakahjustused. Lokaalsele külmumisele aitavad kaasa vedelikupuudus 52
8 | 2017
ja väsimus, lisaks külmale ka tuul ja niiskus ning liiga ümber olevad esemed, näiteks liiga kitsad jalanõud, mis piiravad vereringlust. nahk muutub lokaalsel külmumisel kahkjasvalgeks ja puudutustele tundetuks, külmumise süvenedes kaob ka valutundlikkus. Lokaalse külmumise korral tuleb võimalikult ruttu esmaabi anda ja inimene üles soojendada, sest külmumine võib põhjustada tundlikkuse püsivat kadumist ja kudede gangreeni. nii lokaalse külmumise kui ka üldise alajahtumise puhul on vaja tegutseda küll kiiresti, ent siiski rahulikus tempos. Sellega väldime koekahjustuste võimalikku süvenemist liiga kiire temperatuurimuutuse mõjul. Külmunud kohad võib asetada sooja vette (just sooja, mitte kuuma – vesi peaks olema 20–37°), tehes näiteks jala- või kätevanni. Külmunud kehaosa ei tohi panna tulise vee, ahju või muu soojusallika vastu, sest nahk on tundetu, seega põletusoht suurem ning järsk sulatamine on kudedele ohtlik. Olete ju tundnud valu, kui külmavõetud käed kuuma vee alla panete. Vältida tuleks külmunud kehaosa hõõrumist lume või muu materjaliga – jällegi on oht kahjustada kudesid. Halb mõte on ka külmunud inimesele alkoholi pakkuda. Alkohol võib tekitada küll tunde, et keha soojeneb seestpoolt, kuid tegelikult laiendab see veresooni ning keha hoopis kaotab soojust. nikotiin aga nõrgestab immuunsussüsteemi ja organism on viirustele vastuvõtlikum. Samuti ei tohi avada külmakahjustusest tekkinud ville. Kui kehaosa tundlikkus taastub, siis ei teki ka külmakahjustust, vastasel juhul on aga risk verevarustus-
