KUULIpILDURI SELJAKOTT: VAJADUSEST SÜNDINUD

Kui Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi aasta teo laureaate tunnustas, oli üks Kaitseliidu kuldmündi saajatest Harju maleva Männiku malevkonna liige Jaanus

Rebane – kuulipilduri seljakoti väljatöötamise eest.

AS-iga Profline ja Tallinna Tehnikaülikooliga koostöös arendatavast seljakotist jookseb lint otse kuulipildujasse. See teeb kuulipilduri elu mugavamaks erinevate lahinguülesannete täitmisel, tagab relva parema toimimise ning väiksema võimaluse tõrgete tekkeks.

Kõik sai alguse 2020. aastal, kui Rebane osales õppusel Hunt. „Meie jaol polnud kuulipildurit. Küsiti: kes tahaks? Olin entusiastlikult nõus kohe proovima. Paraku avastasin juba sama õppuse ajal relva kasutades puudusi. Näiteks lintidega toimetamine oli ebamugav ja relva sattunud sodist põhjustatud tõrgete kõrvaldamisele kulus palju aega. See tingis ka juhuse, kus ootamatult ilmunud vastane jõudis nii-öelda üle joosta ja kohtunike jaoks olimegi juba „surnud“,“ rääkis Rebane.

TÕHUS, AGA KOHMAKAS

Nagu Rebane märgib, on kuulipilduja kahtlemata tõhus relv. Kui ainult … eks ole. Võtame näiteks varitsuse, kus kuulipilduri ülesanne on näiteks vastast ühes punktis 30–60 sekundit kinni hoida. Kui kuulipildur on seal saja padruniga, on ta suhteliselt kasutu mees. Muidugi saaks mitu linti kokku panna, aga üle 300 padruni nõnda ikka ei saaks. Nii pika lindiga majandamine muutub raskeks ja ebamugavaks, eriti kui on vaja positsiooni muuta.

Pärast esimesi kogemusi mõtles Rebane, kas selliseid muresid saaks kuidagi vältida ja teha nii, et kuulipilduja käsitsemine oleks mugavam ja efektiivsem. Nii leidiski ta guugeldades, et USA, Iisraeli ja Vene armeedel on kuulipilduritel kasutusel seljakotid. Sealt tekkiski mõte, et miks ei võiks meilgi olla.

Kui Rebane Harju maleva väljaõppeülemaga sel teemal rääkima läks, sai viimane kohe aru, millest jutt, sest ta oli Afganistani missioonidel kuulipil- duritel selliseid kotte näinud. Küll aga nentis ta, et need on väga kallid ning maleval pole kindlasti võimalik neid osta. Rebane polnudki seda mõelnud, tema idee oli MG-3-le ja KSP-58-le sobiv kott ise teha, kuid selleks tuli leida hea koostööpartner.

TULEJÕUDU JUURDE

Alguses oli mõte, et kotti võiks mahtuda 600 padruniga lint, kuid arenduste käigus on laskemoona maht poole suuremaks kasvanud. „Võrdluseks olgu öeldud, et missioonidel on kuulipilduril lahinguülesandele minnes reeglina kaasas 800 padrunit. Meil mahub nüüd kahe sahtliga kotti 1200 padrunit,” kiitis Rebane.

See tähendab seda, et varitsuses olles pole enam vajadust laadida. Samuti ei jookse moon vastu maad, lindid ei takerdu okstesse või pinnasesse ega jää küünarnuki või põlve alla ja sodi ei satu relva sisse.

Patrullikoti mõõtudega tugevdatud seintega kuulipildurikott on seljas mugav. Võrreldes esimese prototüübiga on praegu katsetamisel viies versioon, kuhu on lisandunud magnetlukud, stopperid, vee äravoolu augud.

Algversioonis puudusid näiteks ka molled. Plaanis on veel lisada tasku varurauale. Palju aega on läinud plastdetailide arendamisele. Näiteks lindikatte detaile ja vastupidavust on testitud Tallinna Tehnikaülikoolis. Lindikate on universaalne, kui üks lüli läheb katki, saab selle hõlpsalt eemaldada ja kate on kergesti parandatav.

TUGEVAD PARTNERID

Seljakotti on nüüdseks AS-i Profline ja Tallinna Tehnikaülikooli koostöös arendatud ja täiustatud ligi kaks ja pool aastat. AS Profline on tegelenud militaarrõivaste arenduse ja tootmisega juba üle 20 aasta ja olnud pikaajaline partner muuhulgas nii Eesti kaitseväele kui ka politsei- ja piirivalveametile.

„Kui algul seda mõtet neile tutvustasin, oldi küll natuke skeptilised, aga siis hakkasime tegelema. Profline’i tootearendusvõime ja professionaalsus on muljetavaldav. Tänu neile sai kirjutatud ka projekt, millega rahastati plastdetailide arendust Tallinna Tehnikaülikoolis. Just sellele on läinudki kõige rohkem aega, et saavutada ideaalilähedane tulemus,” rääkis Rebane. Koostööd Tallinna Tehnikaülikooliga rahastab EAS Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest.

Koti viies versioon oli äsja katsetamiseks erioperatsioonide grupi õppusel, et ekstreemsetes tingimustes vead ja puudused välja tuleksid. Rebane usub, et selle aasta lõpuks või järgmise alguseks on testimistega jõutud nii kaugele, et saaks juba tootma hakata.

AGA KUULIPILDURI ABI?

Rebase sõnul on tema idee algusest peale olnud teha kott kõikidele Kaitseliidu ja Kaitseväe kuulipilduritele, mitte ainult iseendale. Nõu ja jõuga on päris paljud abiks olnud. Lisaks Harju malevale on ta saanud oma ideed tutvustada erinevate malevate relvuritele, kes on üles näidanud huvi ja toetust. Kodumalev on koti väljatöötamisele igati kaasa aidanud, sest kodus köögilaua taga varustust ju ei arenda, vaja on ka ligipääsu relvadele, mille tarbeks see kott mõeldud on.

Seljakoti kasutuselevõtul tuleb ilmselt natukene ümber mõtestada kuulipilduri abi roll ja ülesanded. Rebane märkis, et kuulipilduri abi vajadus kaob ära, sest kott tagab, et lahinguolukorras on kogu moon kuulipilduri käes. „Ainuke, mida abi teha saab, on jagada üldist varustust. Näiteks priimust ja katelokki pole enam vaja mõlemal kaasas tassida.“